Jälle üks, kes arvab, et teema on temast. Jutt ei old sinust!
See osa oli just minust, sest mina tõin teemasse abikaasadevahelise laenulepingu, mille peale siis üks kägu arvas, et see on haige ja niisuguse käitumise korral “pole eriti lähedasi suhteid”. Mina pean igati normaalseks, et suurema summa omanike vahetuse korral sõlmitakse leping. Ka abikaasaga, ka emaga, ka lapsega. See ei puuduta kuidagi lähedasi suhteid, küll aga on raha ja sõlmimata jäänud kokkulepped neid lähedadi suhteid lõhkunud. Kohe tuleb meelde see sünnitoetaja, mis iganes Ann või Anni ta oli, kes tegi endast hullu ohvri kui mees otsustas pere lahutada (ilmus uus naine). Kõrgharidusega inimene ja nii loll, korrutas aina, mida kõike tema teinud oli, aga vot näe, mees võttis kogu vara (oma vara!). Loll veel, et elas ja sai laosed mehega, kes kohe algul ütles, et abielluda ei taha ja temale monogaansed suhted ei kehti.
Möllas ja sõimas FB-s laste isa, päris hull lugemine oli. Jah, mees oli ka paras tõbras, aga juriidika oli tema poolel.
Seega mina olen 100% seda meelt, et igasugused suuremad tehingud (1000€ ma tõesti suureks summaks ei pea) tuleb fikseerida. Kes solvub, `a la et teda ei usaldata, siis sellise inimesega polegi mõtet pere ja kodu luua.
sina tulid oma suurte laenudega teemasse, kus probleemiks oli naine, kes sai mehelt laenu “mõnisada eurot korraga, kokku ehk isegi tuhat eurot”, mida mees nüüd tagasi nõuab – sellisel puhul on ogar tuua siia oma ärilaenud, mille puhul on elementaarne sõlmida kirjalik leping, kui üheks osapooleks on (loodav) firma. sinu näide ei puutu asjasse, teema on peresuhetest, mitte ärilaenudest. peresiseselt paarisaja euro laenamine ei peaks olema küll asi, mida kirjalikult fikseerida, veel enam tagasi nõuda, kui teine on jätkuvalt hädas