Olen 42 naine, 2 teismelise ema. Mõned aastad lahutatud. Eelmisel aastal kohtusin toreda mehega, kes on 34, lastetu ja elab vanematega. Meil on väga hea klapp ning oleme omadega jõudnud kokkukolimise juttudeni. Minul on oma elamine, lisaks veel korter, mis on välja üüritud. Iseenesestmõistagi, mees koliks minu juurde. Aga midagi siin häirib mind. Eelnevalt on ta elanud ühe naise juurest teise juurde vahepeatustega vanemate juures. Ja nüüd ma olen järjekordne naine, kelle juurde sisse kolitakse. Ühest küljest tobe mõelda, aga ma ei saa sinna ka midagi parata.
Mees tahab abielluda, kodu, ühiseid lapsi. Minul juba on lapsed ja juba suured lapsed, tõesti enam ei taha. Praegu on väga tore elu oma kahe teismelisega. Tahakski vaid kaaslast, kellega elu jagada. Aga mitte titenduse ja kodu mängimisega jälle otsast alata. Kohati on mul isegi tunne, et mees tuleks justkui kolmandaks pojaks. Käisime eile poistele uusi sooje riideid ostmas ja mees justkui vaatab kõrvalt, et tal on ka vaja. Aga ise ta endale ei osta, põhimõtteliselt enda peale ei kuluta. Ta võib mulle osta midagi, aga siis justkui ootabki vastu, et mina täidan tema soovid. Mingi kummaline arusaam suhtest, kus täidetakse üksteise soove. Mina aga saan omade soovide täitmisega ise hakkama, sama eeldan mehelt. Mees vist pole harjunud enda eest veel hoolitsema, seda on teinud eelnevad naised ja ema.
Juba eos, enne kokkukolimist mulle tundub, et see on halb plaan. Muidu kaaslasena on ta tore. Aga just see kokkukolimine on pannud rohkem mõtlema. Kas on veel kellelgi kogemusi, kuidas on läinud, kui erinevused nii vanuse kui perekonnaseisu, rahalise seisu misiganes erinevused on väga suured ja ikkagi on kooselu kenasti sujunud?