Esileht Pereelu ja suhted Kokkupuude ex-iga

Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )

Teema: Kokkupuude ex-iga

Postitas:
Kägu

Mul oli selline mitte just kõige kenam lahutus. Vara ja lapsed jagatud, mõlemad elavad oma suurepärast elu. Aga ikka ja jälle puutun kokku selle emotsiooniga, et võin kuskil oma ex-iga kokku puutuda. No ei taha, sest mul on ikka tema osas väga tugev kaitsepositsioon, sest ta oli ikka täis tropp sel ajal. Ja kui olengi näinud, siis ega me teineteisele kallale ei lähe ja nõmedusi ei pillu, kuid eks ta on ebameeldiv mõlemale.
Nüüd ootan nõu, et kuidas sellest surnud emotsioonist üle saada? Ja ma ei tunne, et aastad seda asja parandaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Soovitan lahti öelda sinu enda poolt iseendale ettekirjutatud nõudest, et sa pead selle emotsiooni asemel tundma mingit teist emotsiooni või üldse mitte midagi tundma. Negatiivset kogemust meenutava isiku või sündmusega kokkupuutumine vallandab paratamatult uuesti negatiivse emotsiooni. Pigem õpi sellega leppima, et kui uuesti kokku puutute, siis sel hetkel sind see negatiivne emotsioon tabab. Ja kui tababki, siis mis sellest? Oled enne üle elanud, elad ka järgmised korrad. Negatiivse elukogemuse olemasolu ja negatiivsete tunnete tundmine on inimelu lahutamatu osa. See on okei.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul oli suhe, lapsi pole. Telefonis olen ta ära blokkinud. Aeg-ajalt ristuvad meie teed õhtuti koju minnes. Näen tema autot. Juba sellest piisab, et minus tekib mitmeteks päevadeks negatiivne emotsioon. Raev, viha, lootusetus, kurbus. Lähen totaalselt tasakaalust välja. Ma pole sisemiselt suutnud leppida, et meil läks nii. Ma ei suuda vahel endale reaalsust tunnistada, et see ei toiminud. Ma poleks kunagi selles suhtes püsivalt õnnelik olnud- see on fakt, mis aeg-ajalt kipub ununema.
Tavaliselt kipub see juhuslik kohtumine toimuma siis, kui just olen hakanud end paremini tundma ja mõtlen, et olen asjast üle. Ja siis kukub teda nähes see illusioon kolinal kokku. Lahkuminekust on möödas peaaegu 2 aastat. Praegu on tunduvalt parem kui alguses. See annab lootust, et äkki saabub kunagi aeg, kus enam pole valus.
Tean, et sellest jutust pole teemaalgatajale kasu, kuid mul endal hakkas natuke parem, et sain selle endast välja. Lohutab veidi ka see, et ma pole ainus, kes sellist ängistust tunneb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma tundsin sellist tugevat negatiivset emotsiooni vist 5-6 aastat pärast lahkuminekut. Praegu, kui lahutusest on möödas üle kümne aasta, võiksin vist täitsa külma kõhuga kokku sattuda. Ilmselt isegi teretaks nagu mõnd kunagist tuttavat, viisakalt, aga ilma soojuseta. Juttu ajada ma temaga ei sooviks ja tema elust huvitatud pole. Hoopis teine asi on esimese armastusega, kellega olime koos kaks aastat 25 aastat tagasi. Korra olen teda vahepeal näinud, suvalises supermarketis. Tema oli oma abikaasaga, mina oma 10-aastase pojaga. Mul oli hea meel, et nägin teda ja mis salata, kas selle üle, et nägin sel hetkel juhtumisi hea välja 😀 Aga selle mehega kohtuks küll hea meelega uuesti ja võimalusel lobiseks, et kuidas läheb. Tema suhtes ei ole kibedust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui vastikud asjad enam vastikuna ei tundu, siis on ju nii suur võimalus kõige kordumiseks. Kord saadud õppetund on kogueluks. Ja kui korralikult meeles on eelmine õppetund, siis oskab näha järgmist sarnast võimalust ja sellest hoiduda. Selles osas tuleb ka kõige vastikumale kogemusele olla tänulik, sest sealt on niipalju õpitud. kui sind see emotsioon väga häirib, mine teraapiasse. Hetkel tundub, et oled mehe küljes veel niivõrd kinni ja tahaksid, et ta vabandaks ja kuna ta seda ei tee, siis tunned end ebamugavalt. Samuti võib üles tulla ka see, et ise pole käitunud just kõige helgemalt ja teist nähes tuleb see kõik meelde, aga vabandada ka ei taha, sest teine on ka kehvasti käitunud. Kui on väga tugev kaitse peal ja juba ette mõtled, et ei taha kohtuda, siis võivad tõelised põhjused olla hoopis muudes asjades ja mees tõi need pinnale. Nüüd on mees eemal, aga põhjused endiselt alles. Nii et otsi hea terapeut, kes sulle sobib, ehk saad põhjustele jälile ja abi ka. Tihtilugu on mehega seotud loodu jätkuks isaga toimunud lugudele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul oli suhe, lapsi pole. Telefonis olen ta ära blokkinud. Aeg-ajalt ristuvad meie teed õhtuti koju minnes. Näen tema autot. Juba sellest piisab, et minus tekib mitmeteks päevadeks negatiivne emotsioon. Raev, viha, lootusetus, kurbus. Lähen totaalselt tasakaalust välja. Ma pole sisemiselt suutnud leppida, et meil läks nii. Ma ei suuda vahel endale reaalsust tunnistada, et see ei toiminud. Ma poleks kunagi selles suhtes püsivalt õnnelik olnud- see on fakt, mis aeg-ajalt kipub ununema.

Tavaliselt kipub see juhuslik kohtumine toimuma siis, kui just olen hakanud end paremini tundma ja mõtlen, et olen asjast üle. Ja siis kukub teda nähes see illusioon kolinal kokku. Lahkuminekust on möödas peaaegu 2 aastat. Praegu on tunduvalt parem kui alguses. See annab lootust, et äkki saabub kunagi aeg, kus enam pole valus.

Tean, et sellest jutust pole teemaalgatajale kasu, kuid mul endal hakkas natuke parem, et sain selle endast välja. Lohutab veidi ka see, et ma pole ainus, kes sellist ängistust tunneb.

Hoia end. Vaata, et see seis sul ärevushäireks üle ei lähe.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil oli suhe, lapsi polnud ja elas ta minu juures. Kolm aastat kestis see nö suhe. Läksime lahku nii, et lõikasin ta oma elust välja. Blokkisin sotsiaalmeedias, telefonis. Põlgan teda kogu südamest ja tagantjärele tark olles ei saa üldse aru, miks sellise mõttetu peale aega raiskasin. Ilmselt tüüpiline nn esimene suhe pärast pikka halba suhet, kui armutakse esimesse ettejuhtuvasse, kes tundub kena. Korra saatis ta mulle mingi kahetseva meili, aga see ajab lihtsalt vihavärinad peale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mind aitas selline mõtteviis. Ma saan nüüd aru, et tegemist on tropiga. Enne ma sellest aru ei saanud. Kuna nüüd ma näen seda ja oskan järgmist samasugust troppi kaugelt ära tunda, siis ma olen arenenud ja targemaks saanud ja see on ainult positiivne. Nii et aitäh minu eksile 🙂

NIng suhtes on alati kaks poolt. Ma arvasin, et mina olin ohver ja minuga käituti halvasti. Aga miks käituti? Sest ma ise lasin ju. Enam ei lase. Siin tuleb ära tabade vahe enese süüdistamisel ja vastutuse võtmisel oma elu üle. Enese süüdistamine ei vii kuhugi edasi, paneb vaid ohvri rolli ja seal on hea ennast haletseda ja eksi kiruda. Kuid kui sa võtad vastutuse enda elu üle enda kätesse, saad aru, et sul on võim teha valikuid, annab see energiat tegutseda ja liikuda edasi. Ning võimalik, et ilma selle tropita sa poleks seda õppetundi saanud.

Mõnikord on arenemine ja inimesena kasvamine valulik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sain ka lahkuminnes kõvasti haiget ja põdesin seda. Esimene suur armastus ka veel. Aga aeg loksus paika ja nüüd on eksit saanud sõber. Harva näeme ja siis ikka jutustame. Midagi ühist meis on olemas, kuna oleme n.ö. ühel lainel. Samas olen nüüd rahul, et lahku läksime, mida head ei oleks sealt tulnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul on olnud enamustel selliste mitte täisväärtuslike suhetega nii, et algul mind jäetakse maha. Siis hiljem, kui ma enam ei ole armunud, käitun ma nende eksidega nagu tavaliste inimestega. Ja siis…. Vot siis nad leiavad, et ma olen see õige. Vahel ma naeran, et mul on üks trammipark. Aga mis ma oskan öelda, kui ma armun, ja seda suht kergelt, siis ma vist olen selline endast kõike andja. Jäärad vist armastavadki nii…. Aga vat meestele meeldivad naised, kelle tähelepanu vaja võita. Kui ignoreerid lööb jahiinstinkt välja. Jutt kisub teemast veidi mööda. Aga kokkuvõtteks, mingi hetk läheb see valu üle.
Sa pead kedagi rohkem armastama hakkama, kas uut kaaslast, mingit hobi või iseennast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie lahkuminekust on möödunud 14 aastat, koos olime 9. Kohtusime viimati ehk kümne aasta eest, elame teineteisest kahesaja kilomeetri kaugusel. Olenevalt eluperioodist helistame umbes kord kolme kuni kuue kuu tagant. Räägime erinevatel teemadel – meie peaaegu täiskasvanud lapsest, meie endise ühise kodu praktilistest asjadest, (Ikka on asju, mida vaid tema teab), perekondlikud uudised jms. Aga see ei ole alati nii olnud – me ei lahkunud sõpradena.
Ma enam ei mäletagi täpselt, mis oli viimane tõuge lahkuminekuks. Tal oli vigu, mida ma ei suutnud (ega suudaks tänini) taluda. Ometi on meie vahel ikka midagi, mis ei ole tunded. Olime ilmselt pikka aega lähedased ega jää seetõttu päris võõrasteks. Sain esimesena teada tema ema ootamatust haigestumisest, tema uue abielu karilejooksmisest ja järgnenud lahutusest. (Siis helistas ta liiga sageli)
Aeg annab arutust. Minus ei ole enam aastaid viha, trotsi, etteheiteid ega muud negatiivset – meid ei seo ju midagi peale selle ühise noore täiskasvanu, kes temast eriti kuulda ei soovi. Nii me saamegi olla sellised veidi tuttavad, kuid ma usun, et kui ma helistaksin talle (või tema mulle) piltlikult öeldes kell kolm öösel viimases hädas, siis me mõlemad läheksime, kõigest läinust hoolimata ja ilma igasuguste kõhklusteta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie läksime exi-ga lahku rahulikult, vähemalt minu poolt vaadates. Kõik oli kena sinnamaani kui ma elatist hakkasin küsima. See oli vist 2 aastat hiljem. Siis muutus täistropiks ja hakkas sõna otseses mõttes sigatsema ja tekitas nii mõnegi ebameeldivuse. Siis olin ikka verivihane, nüüd olen rahunenud. Elab ex nüüd päris kaugel meist. Jumala õnn, et ma temaga kokku ei puutu, kui siis ehk ülijuhuslikult ja kõnniks tuima näoga mööda.

Please wait...
Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )


Esileht Pereelu ja suhted Kokkupuude ex-iga