Poisid, peagi 3ne ja 5ne. Suvega on sõnavarasse tulnud koledad sõnad: kakajunn, puuksukott, pepu, tita jne (“sa oled tita, kaka jne”). Üks ütleb, teisele teeb nalja ja nii see läheb.
Seletame, seletame, seletame, et nii ei ole ilus, aga kasu ei ole.
Paraku on jah eakohane. Just sellises vanuses oli minu poiste jaoks ka ilgelt naljakas igasugune kaka-puuks. Ihhihhii ja ahhahhaa. Nüüd on mõlemad koolilapsed ja ammu unustatud teema. Ma pigem ei keelaks neil nalja tegemist, aga seletaks, et kodus võib, aga kuskil mujal ja teiste ees pole selline jutt viisakas.
Mis neis sõnades nii väga koledat, selline mahe lapsesõnavara. Ja väikestele lastele jube naljakas, aga mõned ei kasva kahjuks ka täiskasvanuna sellest välja, siis on küll ebameeldiv.
Just paras iga selliste naljade jaoks, säilitage rahu ja ärge üleliia tähelepanu neile naljadele omistage, lihtsalt seletage, et viisakas pole ja et nt emme-issi ei räägi teistega ju niimoodi, kui ülekäte läheb, siis keelake. Läheb üle, ausalt, see on mingi selline faas, kus kaka-pepunaljad on hirmus naljakad.
Ei olegi. Samamoodi ei ole ju kaka ega kakajunn… aga kui kahene saab venna peale vihaseks ja karjub talle: “Sa oled tita, sa oled kakajunn!” ja vend selle peale solvub, et ma ei ole ju titaaa… siis see ütlus täitis kahese jaoks eesmärki ja ta sai venda solvatud.
Aitäh kõigile vastajatele. Proovime siis pigem vähem sellele tähelepanu pöörata 🙂
Jaga ja valitse. See asi toimib ainult publiku olemasolul, seega kui lapsed ükshaaval ette võtta ja öelda, et suured ju ei naera selle peale/sa tead ju, et sa pole tita/vms, siis see mood kaob kiiresti.
Meie viiene on päris palju koos suurte poistega, kelle laused roppustest ainult koosnevadki. Ma ei hakka siin neid sõnu kirjutama, aga kaka, tita, pepu on ikka väga ilusad sõnad roppuste kõrval. Ma lihtsalt väga loodan, et poiss lasteaias teisi harima ei hakka. Äkki mõtleb, et see titalalin tuleb ära lõpetada ja poisid ikka peavad meestekeeles rääkima hakkama. Keelamine ei aita midagi. Me abikaasaga üldse ei ropenda, aga meie teismelised paraku küll. Eriti kole on kuulda roppusi kena tütarlapse suust, kui ta arvutis teistega suhtleb.
Munn, perse, fakk – selliste sõnadega naases minu 6aastane õuest suurte poiste seltskonnast. Alguses oli ikka ehmatav, aga kuskilt oli kõrvu jäänud, et ei tohi seda pöörata tähelepanuasjaks – pigem öelda rahulikult, et see on väga kole sõna ja mulle ei meeldi, et sa seda kasutad. Ja siis olla kannatlik. Meil läks kuu+ ajaga mööda. (Aga sõnad kostsid ainult kodus).
Meil tulid ka need sõnad millalgi 5- ja 3-aastasel. Tegin neile selgeks, et see on kempsujutt – sellise jutuga marss tualetti! Mõjus. Mõnikord ikka unustavad ennast, aga kui kamandan neid vetsu, siis tuleb kohe meelde ja lõpetavad ära.
Teen midagi ignoreerimise ja kasvatamise vahepealset. Kindlasti ei naera ega reageeri ägedalt. Ütlen, et nii ei ole viisakas ja teistel on halb kuulata ning tegelikult kui rääkida nendega silmast silma ilma, etsõbrad kõrval passiks, siis nad saavad aru. Ja kui sa ei reageeri, siis nali kaotab eesmärgi.
Mul 4 poega, ajaga olen õppinud poisse tundma. Eks palju on veel õppida ka ????