Vahel tunnen end nagu sundmõtetega hull, sest pidevalt mõtlen elukoha teemadel.
Elame pisikeses majakeses Tallinna ääres mehe ja väikese lapsega. Kodul pole häda midagi, armas ja oma maitse järgi sisustatud. Nii ma häbenengi mehe ees, et ma üldse muid mõtteid mõlgutan uuest elukohast.
Aga milles on siis asi? Esiteks tunnen, et kodu on \”tsivilisatsioonist\” natuke kaugel. Praegu pole viga, aga kui laps kooli läheb, on transport pisut aeglane. Tallinna kesklinna läheb tund või rohkem. Poodigi on kolm kilomeetrit. Lähim kool veel kaugemal, minek sinna oleks bussiga. Laps jalgsi ei saaks kusagil käia. Ikka need harvad bussid.
Teiseks häirib mind see, et naabermaja on liiga lähedal ja aken vaatab otse meile tuppa. Paljud vast naeraks mu mure peale, aga minul on vahet pidamata ebamugav, nagu keegi jälgiks. Tirin muudkui kardinaid ette ega tunne end vabalt.
Kolmandaks jääb see maja meile siis väikeseks, kui teise, äkki ka kolmanda lapse saame. Siis peaks nagunii kas suuremasse kolima või juurdeehituse tegema.
Nende asjade valguses ongi tunne, et tahaks teada, mis saab. Kas on mõtet siiasamasse juurdeehitus teha või ära kolida?
Kohe kolimise miinus on see, et esiteks ei tea me, kui suur meie pere olema saab. Mitu korda ju ei taha enam kolida, aga kohe liiga suurde ka mitte, ei ole raha ega mõtet. Teiseks, ehk oleks mõne aasta pärast parem materiaalne seis ja saaks parema kodu kui kohe vahetades. Praegu midagi suurepärast ei saaks. Aga kes ütleb, et hiljem rohkem raha on.. ei tea.
Edasilükkamise miinus on see, et kui tuleb juba teine laps (varsti on plaanis) tuleb hakata juba mitme lapsega kolima. Lastel ei oleks üks kindel lapsepõlvekodu. Mulle meeldiks see, kui lasetel oleks juba esimestest eluaastatest alates üks ja sama kodu, mida oma lapsepõlvekoduks pidada. Kas see on oluline? Paljud ju kolivad, aga mul on tunne, et üks kodu, mida mäletada, on parem. Nii et tahaks juba kohe teada, kus tulevikus elame, mitte edasi lükata seda mõtet.
Või jääme üldse siia ja teeme juurdeehituse. Kõige odavam oleks nii ja kodu on tegelikult ilus ja armas. Aga need miinused..
Teema: Kolida või mitte, mõte ei anna rahu
Kui sa soovid rohkem tsivilisatsiooni kolida, siis on neid naabreid ja mööda jalutajaid rohkem, kes su aknast sisse vaatavad. Kuidas sa siis olla saad?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui sa soovid rohkem tsivilisatsiooni kolida, siis on neid naabreid ja mööda jalutajaid rohkem, kes su aknast sisse vaatavad. Kuidas sa siis olla saad?
[/tsitaat]
Ma elan vanalinnast 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel ja keegi ei vahi mu akendest sisse. Elan Kalamajas, mõnusa puumaja kolmandal korrusel ja mul on vaade rohelusse, mul on oma kinnine hoov, kus lastega mängida, ükski suur magistraal ei asu vahetus läheduses, samas on absoluutselt kõik eluks vajalik käe-jala juures.
no investeeri puusse, tellidki/ostadki sellise 2 m (või paar-kolm tükk). või ei kannata istutada?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Nii ma häbenengi mehe ees, et ma üldse muid mõtteid mõlgutan uuest elukohast.
Nende asjade valguses ongi tunne, et tahaks teada, mis saab. Kas on mõtet siiasamasse juurdeehitus teha või ära kolida?
[/tsitaat]
Ma ei saa aru, miks te mehega seda ei aruta? Mida seal häbeneda on? Teie oma pere tulevik on see ju.
Mitte et ma püüaks sulle diagnoosi panna, aga äkki ei ole põhjus tõesti niipalju selles, et tegemist oleks kehva maja või halva asukohaga,vaid pigem kusagil sinu alateadvuses, mis tunnistab praeguse elukoha sulle emotsionaalselt sobimatuks ning sunnib otsima mõistusepäraseid nö \”legaalseid\” põhjuseid, miks praegune elupaik sulle ei sobi. Küsi endalt, miks sa kõigest hoolimata end oma maitse järgi sisustatud majas end koduselt ei tunne? Võibolla ei ole põhjus üldse majas? Mis paneb sind ebaturvaliselt tundma? Jäta praktilised argumendid kõrvale ja analüüsi ennast veidi – kuhu ja miks sa tahaksid põgeneda?
Kle minul sama, aga vahe on selles, et ma ei kannata korteris elada. Ma ei saa lahti mõttest, et peame maja saama ja majja elama minema. Olen ennegi majas elanud ja tean, et mulle sobib. Olen nii õnnetu ja tunnen korteris ennast nagu vang, kus vaid 4 seina ja igavus tapab mu ära lõpuks. Tahan näpud mulda panna suvel ja kohvitassiga uksest välja astuda. Üldse ma tahan mujale kolida, siin olla enam ei taha ammu.
Ametite mõttes oleksite väga Tallinnaga seotud -st.spetsialistid mingil erialal, milliseid töökohti vaid suures linnas leidub või erialadel, mida ka väiksemates linnades või kodunt harrastada saab? Kui viimane variant, siis ehk tõsiselt tasuks kinnisvaraportaalides viibida ja otsida ka vahetusvõimalusi.
Olen mõtteid mõlgutanud, et miks ometi nii hilja -nüüd kui ma 50ndais -leidsin sellise elukoha (mida meie küll vaid suvituspaigana kasutame), mis on kaunis ja hinnatud piirkonnas, Tallinnast 100km, hea logistikaga – bussipeatusse 200m ja asula mõne km kaugusel töökohtadega mööblitööstusest karastusjookide tootmiseni välja ning sealtsamast peatusest ka kooli/lasteaiabuss. Ja samas, kus meie maja, on samuti väiketööstus, kuhu praktiliselt oleks võimalik 100m kaugusel tööl käia. Mis kõige tähtsamad – naabrid. Meil on ülimalt abivalmid ja vastutulelikud lähinaabrid, 30ndais abielupaar. Ei kipu aknast sisse vaatama, aga alati pakuvad abi. Naabreid muidugi rohkem ja nendegagi vedanud.
Millised on naabrid, ei tea kunagi ette ja kinnisvaraportaalist ei loe.Miks ütlesin, et meie jaoks hilja – tõesti sellised väga valdkonnaspetsiifilised erialad meie peres. Aga mõtlen tihti, kui õnnelik võiks siin olla pere, kes soovib ilusat maja, mugavusi ja avarat pinda. Ja seltsielu!
Sealtsamast 200m kaugusel olevast bussipeatusest saaks hommikuti ka Tallinna kl.8.30ks, kui vaja bussiga..
Ühesõnaga väga tasub uurida ja erinevate asumite kohta lisainfot otsida. Ehk tahab keegi just sarnasest majast Tallinnale lähemale, aga samas poleks seltsielu puudumine talle miinuseks vaid pigem plussiks, sest inimesi ju igasuguseid.
Mulle tundub, et teil väga hea koht elamiseks, lihtsalt pead kõrvaldama mõned probleemid: Naabrimaja poole peale istuta mööda aiaäärt eluppud, need aasta läbi rohelised ja katavad ebameeldivat vaadet. Transpordiga on väike miinus aga selle eest elad siiski piisavalt lähedal ja rohelises kohas 🙂
Sa mõtled üle. Miks sa teed kogu asjast nii suure probleemi? Võta vabalt. Võid ju käia aeg-ajalt kinnisvaraportaalides vaatamas. Miks sa sellepärast süümekaid tunned? Ma käin ka:) Vaatan lihtsalt, mis hinnad on, mida pakutakse, palju mu oma elamu turuväärtus hetkel olla võiks.
Alustame sellest, kas teil üldse oleks hetkel materiaalselt võimalik osta suurem maja paremas asukohas?
Kui oleks, siis võite ju isegi vahel käia vaatamas mõnda maja, kui kinnisvaraportaalist midagi huvipakkuvat silma jääb. Vaadates saate ka oma vajadustes paremini selgusele. Võite ka leida, et praegune kodu ongi teile parim. Teil pole ju kiiret, katus peakohal, aga vaadata ikka võite. Meie näiteks käisime vaatamas maju ja kui olime 5-6 ära vaadanud, saime aru, et me ootame oma kodult ikkagi hoopis muud, kui algul olime mõelnud. Hakkasime hoopis teistsuguseid kohti vaatamas käima.
Mõned tingimused siiski on, mida peaksite silmas pidama. Esmalt lasteaia ja kooli lähedus. Tallinna eri servades on eri tasemega koolid. Lähivaldades veel erinevamad.
Siis kus su mehe töökoht on? Päris risti sellest teisele poole Tallinna ka ei tasuks kolida. On sul endal ka töökoht?
Ühistransport võiks olla.
Mulle ka ridade vahelt tundub, et sinu \”muu igatsuse\” tegelikud põhjused on kuskil mujal. Sinu mehel on õigus, seda kolimise otsust hetkel küll kiirustama ei pea. Argument, et lastel oleks üks lapsepõlvekodu on tore ja tähtis. Aga palju su hetkel ainuke väikelaps ikka mäletab. Mina kolisin pea kolme aastasega teise kohta, ja tal puuduvad juba praegu, pea kuuesena, igasugused mälestused meie eelmisest kodust. Kui järgmised lapsed tulevad, küll siis kolite. Teadki oma vajadusi-võimalusi siis paremini.
Pseudoprobleemide otsimist näitab ka see, et sa pole erinevaid lahendusi proovinud naabrite sissevaatamise probleemile. Pole kuulnud, et sellist asja parandada ei saaks 🙂
Mul oli eelmisel talvel sama teema, vahe ainult selles et meil oli 2-e pereelamu, naabrid viskasid totaalselt üle. Olin nagu närvihaige, nii kui mees töölt koju jõudis hakkasin mina oma kolimise ininaga pihta ja nii mitu kuud. Olin beebiga kodus ja käisin iga päev jalutamas, kogu selle aja vaatasin maju, mul oli koguaeg sisetunne et see on olemas, kuskil siinsamas minu nina all ja kohe kohe me saame selle endale. Nüüd aasta hiljem on meil päris oma kodu, mees kes oli täiesti kolimise vastu on väga ja väga rahul.
Usalda oma sisetunnet ja anna minna.
suurem kodu tähendab suuremaid ülalpidamiskulusid (küte, hooldus jne), mina küll endale neid enne kaela ei võtaks, kui vaja. minul pole ka ideaalne kodu, aga samas olen kodus ka suht vähe ja elu kiire, pole aeg anukrutseda. mulle piisab teadmisest, et ühel päeval nagunii see asi paraneb ja ta paraneb, seda on mu alust arvata. seega, seni naudin väikseid arveid ja keskendun muule.
lapsed ühe korra elus ikka kolida võivad. mõnda last ajab rutiin just hulluks. kus ma tahtsin lapsena, et elus midagigi muutuks, kõik oli nii tappev rutiin .. a me isegi kolisime, kui ma 7-aastane olin. juurte tunne on mul hoopis seoses maakodudega, ema ja isa sünnikodudega, millega on seotud suguvõsa aastasadu. ühte plaanimegi kunagi pesa teha.
poodi kolm kilomeetrit ja Tallinna kesklinna tund aega? no on mõnel alles mured.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
