Teema: Kolimine ja lapsed

Küsimus

Miks?
On siis vaja lastele sellist elu?

#3908751:

Mul õnneks sellist olukorda pole, aga tean, et paneksin lapse esikohale. Ja oma mehe kohta tean, et tema käituks samamoodi.

Ära sa siin oma mehe eest küll igaks juhuks sõna võta. Küll neid mehi nähtud, kes on pühendunud isad, aga kui uus armumine platsis, lähevad lapsed kiirelt meelest. Eriti vanemad mehed jooksevad nooremate naiste pärast kasvõi jalad rakku, lapsed ei tule meeldegi enam.

Kui vanad on need lapsed, kui suur on vahemaa, kuhu emb-kumb kolib jnejne on igasuguseid faktoreid. Mina olen vana küünik ja pigem elaks omaette lapsega edasi, kui hakata iseennast ja last mehe pinnale kolima (et siis mõne aasta pärast äkki jälle tagasi kolida jne).

#3908731:

Olukord siis selline. On uus suhe. Hea klapp, et võiks mõelda kokku kolimisele. Aga mõlemal poolel on eelmisest suhtest alaealised lapsed, kes elavad nendega pidevalt. Kui nüüd üks kolib teise juurde, siis see tähendab seda, et üks laps peaks loobuma oma kodust ja sõpradest, koolist ja huviringist. Millega lapsed muidugi ise rahul ei ole.

Kas keegi oskaks nõu anda, mida teha? Või on kellelgi kogemus, sellise olukorra läbielanud? Ei tahaks nagu lapsega tülli minna ning tema praegusele elule kriips peale tõmmata.

Tuleb ühine kodu luua. Ükskõik, kes teise juurde kolib, juurde tulija on agressor, võtab ära endale kuulnud ruumi. Ma ei tea ühtegi lugu, kus teineteise juurde kolinud inimesed kiiresti lahku poleks läinud.  nii et tahate kokku kolida, looge uus kodu, kus on kõigil lastel oma tuba ja kus lapsed on ise kaasatud kolimisse. Saavad osaleda oma toa kujundamisel jne. Kui ühine kodu pole võimalik, elage kahes kodus seni kuni lapsed suured on. Või siis ostke kokkusaamisteks kolmas korter, mida saavad siis kõik pereliikmed vajadusel kasutada.

On see kokku kolimine praegu siis nii eluliselt oluline? Ma jätkaks visiitsuhet, jääb mõlemale poolele oma harjumuspärane pereelu. Kokkukolimisest tuleks rohkem jama, kui asi väärt on. Kummagi lapsed peaks harjuma üksteisega koos elama, ühe lapsed peaks harjuma uue elukoha ja kooli jmt. Ma näen ainult probleeme, mitte mingit rõõmu küll mitte. Nii et nautige aeg-ajalt kohtumist, ei ole vaja laste elu selle pärast segi lüüa.

*s.t. ainus vahe oligi, et laps oli tükk aega oma toas juba elanud.

#3909120:

#3908956:

Kõik sõltub sellest, et kus te elate, kui suured on lapsed. Kui aus olla, ma ei kiirustaks kokku kolimisega, teeks nii, et nädala sees elasin oma kodus ja nädalavahetusel saaks kokku, et lapsed saaksid üksteisega harjuda. Tean juhust, kus sellisest lastest said parimad sõbrad ja siis oli ka lihtsam ühte koju kolimine, lastega saab enne läbi arutada. Sellist üleelamist nagu mu sugulase lapsele tehti – et ehitati maja ja räägiti, et see saab sinu toaks ning kui isale külla tuli, siis elas seal isa uue naise laps- küll ei soovita.

Tean ka sarnast lugu. Selle vahega, et laps kolis emaga majast korterisse ja kui isale külla läks, siis isa uue naise laps näitas talle uhkusega oma tuba. … mis oli mõistagi enne olnud tema tuba.

Appi kui õudne

Meie lõime kärgpere olukorras kus nii mul kui mehel olid väiksed lapsed. Õnneks küll Tallinna siseselt, nii et koolid-sõbrad-lasteaiad ei pidanud sellest muutuma. Ning jah, kuigi kärgperega kaasnevad väljakutsed, siis ma saan ka aru, et aastate pikkune visiitsuhe pole igaühe jaoks. Õige partneriga tahad olla koos igal õhtul ning argielus üksteisele toeks olla iga päev.

TA, sa näid eeldavat, et ainus variant kokku kolida on, et kolijaks oled sina koos sinu lapsega. Kas teine variant on võimalik, et hoopis mees oma lastega kolivad? Kui kaua olete üldse kõigi lastega koos seni järjest veetnud? Loodetavasti ikka mitmeid nädalaid vähemalt? Alustuseks veetke näiteks kogu jõuluvaheaeg koos. Siis tuleb ilmsiks, mis teie kärjekeste vahel klapib, mis ei klapi. Kui hästi klapid sina kaaslase lastega ning kas sulle sobib tema kasvatusviis.

#3908760:

#3908751:

Mul õnneks sellist olukorda pole, aga tean, et paneksin lapse esikohale. Ja oma mehe kohta tean, et tema käituks samamoodi.

Ära sa siin oma mehe eest küll igaks juhuks sõna võta. Küll neid mehi nähtud, kes on pühendunud isad, aga kui uus armumine platsis, lähevad lapsed kiirelt meelest. Eriti vanemad mehed jooksevad nooremate naiste pärast kasvõi jalad rakku, lapsed ei tule meeldegi enam.

No ega sa ju ei taha ka kui lapsed selle uue naise kasvatada oleks, teed ikka kõik ise selleks, et lapsed issiga enam ei suhtleks. Neid lugusid on eestis tuhandeid, on isegi mingi isade mtü loodud. Ärme oleme silmakirjalikud. Ole oma mehele hea naine, siis ta neid noori naisi vaatama ka ei hakka, aga kui su mees pole sulle ammu enam oluline, pole ju ka mõtet kurta kui mees läheb…

Soovitaks laste nimel mitte sellist jama korraldada lapsed on kõige suuremad kannatajad.

#3909120:

#3908956:

Kõik sõltub sellest, et kus te elate, kui suured on lapsed. Kui aus olla, ma ei kiirustaks kokku kolimisega, teeks nii, et nädala sees elasin oma kodus ja nädalavahetusel saaks kokku, et lapsed saaksid üksteisega harjuda. Tean juhust, kus sellisest lastest said parimad sõbrad ja siis oli ka lihtsam ühte koju kolimine, lastega saab enne läbi arutada. Sellist üleelamist nagu mu sugulase lapsele tehti – et ehitati maja ja räägiti, et see saab sinu toaks ning kui isale külla tuli, siis elas seal isa uue naise laps- küll ei soovita.

Tean ka sarnast lugu. Selle vahega, et laps kolis emaga majast korterisse ja kui isale külla läks, siis isa uue naise laps näitas talle uhkusega oma tuba. … mis oli mõistagi enne olnud tema tuba.

Jeebus kristus…nii haige…

#3908731:

On uus suhe. Hea klapp, et võiks mõelda kokku kolimisele. Aga mõlemal poolel on eelmisest suhtest alaealised lapsed, kes elavad nendega pidevalt. Kui nüüd üks kolib teise juurde, siis see tähendab seda, et üks laps peaks loobuma oma kodust ja sõpradest, koolist ja huviringist. Millega lapsed muidugi ise rahul ei ole.

Esimene lause annab sulle juba vastuse.

Uues suhtes ongi alati klapp hea. Endal liblikad kõhus ja kaaslasele tiivad selga mõeldud. Kuna teil mõlemal on lapsed, ei saa enam nii mõelda, et mida teie kui paar tahate. Arvesse tuleb võtta ka seda, mida lapsed tahavad ja kuidas nende vajadused kõige paremini kaetud oleks. Sa tead juba ette, et laps ei taha tervest oma senisest elust loobuda ja oma vanema poolt valitud kaaslase ja tema lapse pinnale kolida.

Kui hästi te teineteist üldse tunnete ja kui palju koos olete teinud? Lastele üldiselt meeldib külas käia, alati on ju see võimalus, et käite üksteise juures vaheldumisi külas koos lastega, nt veedate ühe nädalavahetuse ühes ja teise teises kodus. Kui tekib see probleem, et lapsed hakkavad vastu ega taha koos aega veeta, on ju selge, et lausa kokku kolides ei lähe olukord paremaks. Seda enam, et ühele lastest jääb kodu alles ja teine kolib sinna “külalisena” sisse. Võib-olla on esimene sunnitud oma tuba uue lapsega jagama, sellest tuleb kohe probleem kui lapsed omavahel ei klapi.

Mina elaksin laste olemasolul esimesed päris mitu aastat visiitsuhtes, et olla täielikult kindel, et ma ise uue kaaslasega sobin, et lapsed sellesse puslesse hästi sobituvad ja uue pere üle rõõmu tunnevad ja et välistada võimalust, et peatselt tuleb hakata jälle uut kodu otsima. Ma ei taha oma lapsi solgutada. Kui kaaslane juhtub selleks õigeks osutuma, ei juhtu ootamisest midagi halba. Kui ei osutu õigeks osutuma, on ootamisest palju võita.