Esileht › Pereelu ja suhted › Kolisin mehe juurde
Kolisin mehe juurde kellel on eelmisest suhtest koolieelikust laps, mis õigust mul on üldse midagi öelda kasvatamise v elukorralduse kohta?
kuna ma siin elan, tahaks ka nõndaviisi, et mul oleks ka hea, aga tundub et see on võimalik ainult lapsevabal nädalal. Muul ajal kehtivad nende reeglid.
Kommentaar eemaldatud.
2.14 kasutatud vulgaarset eneseväljendust.
Perekooli moderaator.
Sina tahad siis sisse kolida ja lapse välja visata või mis see kurtmise mõte on? Kui ma ise oleks vaba ja lasteta, siis ma lastega mehi ei vaataks ja nende pinnale elama ka ei sooviks minna.
Eks kokku kolides ilmnevadki kitsaskohad, mida lihtsalt deitides ei märkaks aastaid. Ses suhtes talitasite õigesti, et parem aegsasti proovida ja saada selgus, kuidas teile kolmele sobib selline elukorraldus ning kas suudate muresid rahulikult vastastikku kuuldavaks teha ja kuulda võtta.
Too mõni näide, mis on need teistmoodi “nende reeglid”, mis sind häirivad?
Koolieelikuga elamine üldiselt ongi närvesööv, ka lapsevanematele endile. Kodus lapsed jonnivad ja katsetavad piire rohkem, mis võib esialgu ehmatada, kui sul endal pole lapsi ja pole hiljuti kogenud lähedasi lapsi koduses keskkonnas. Muidugi on lastega vahva ka, aga draamat jätkub siiski igasse päeva. Samas kui isa ei tule lapse piiramise ja suunamisega toime, abi ei otsi ning lapsel lastakse ülbitseda ja täiskasvanutele pähe istuda, siis… jookse.
Minul oli laps 3 aastane, kui hakkasin oma praeguse abikaasaga koos elama. Oleme 14 aastat abielus olnud. Ütlesin talle kohe, et Sul on samasugused õogused ja kohustused nagu minul. Oled täiskohaga lapsevanem. See on toimunud väga hästi.
Peate omavahel selgeks rääkima ja kokku leppima, mis õigused ja kohustused Sinul on . Kas oled lihtsalt kõrvaltvaataja ja ei sekku üldse või oled täiskohaga lapsevanem. Tuletan lihtsalt meelde, et laps ei kao kuskile ja kui Sa ei ole selliseks eluks valmis, siis on mõtet see suhe kohe lõpetada.
Laps jääb.
Meil on nii, et lapsele reegleid kehtestavad lapsevanemad, ma ei pruugi nõustuda kõigega, aga austan nende otsust. Reeglid siis, mis kehtivad mõlemas kodus, nagu õppimine enne telekat, uneaeg, taskuraha ja magusa söömine. Ma saan mingil määral anda sisendit siinse koduse elu kohta, näiteks must pesu käib vannitoa pesukastis ja mustad nõud köögi kraanikausis, reeglid mis ei ole mõlemas kodus ühised. Samamoodi olen ma ikkagi täiskasvanu, kelle sõna peab kuulama. Ei kujuta ette, et ütleksin lapsele, et korja jope maast üles ja ta lihtsalt ignoreeriks mind.
Samuti ka see ei tulnud üle öö, alguses olin lihtsalt isa sõber, nagu iga teine täiskasvanu kes külla tuleb.
Lapsega harjumine kindlasti võtab alguses aega. Mingil määral ikkagi kui laps on kodus, käib elu lapse järgi, ei saa kauaks välja jääda (10 aastane juba naudib aegajalt õhtut üksi kodus) , peab normaalselt süüa tegema, igaks juhuks võileivakraami külmkapis varuks hoidma jne.
Koliks välja. Mulle ei meeldiks kellegil külas olla. Kui mehega koos tahaks elada, siis üüriks või ostaks ühise elamise. Siis oleks minu kodu ja minu reeglid kehtiks kõigile mehe lastele.
Too mõni näide, mis on need teistmoodi “nende reeglid”, mis sind häirivad?
Jah, palun näiteid! Siis oskab midagi üldse öelda.
Aga üldiselt…ma püüan ise sellist olukorda vältida. Mul ka mees tahab kokku kolida, a see lapse teema on selline, et ma ikka hästi ei taha. Ma juba ei taha koos nendega aega veeta. Laps on jube armukade, ripub terve aeg isa kaelas, segab jutule vahele ja koguaeg on “mina-mina-mina”. Las nad olla ikka eraldi. Ega laps seda meelega ju ka ei tee. Enamasti. Ja kui lapsevanem seda ise ei märka ja sellist käitumist ei korrigeeri, siis polegi võõral midagi teha.
Kui sa mehe juurde kolisid, on elementaaarne, et nende kodus kehtivad nende reeglid.
Aga üldiselt…ma püüan ise sellist olukorda vältida. Mul ka mees tahab kokku kolida, a see lapse teema on selline, et ma ikka hästi ei taha. Ma juba ei taha koos nendega aega veeta. Laps on jube armukade, ripub terve aeg isa kaelas, segab jutule vahele ja koguaeg on “mina-mina-mina”. Las nad olla ikka eraldi. Ega laps seda meelega ju ka ei tee. Enamasti. Ja kui lapsevanem seda ise ei märka ja sellist käitumist ei korrigeeri, siis polegi võõral midagi teha.
Muidugi on laps armukade, ta on laps, kellel on oma isaga võimalik olla piiratud ajal. Aga tundub, et sina oled ka armukade, kuigi sinul on võimalik mehega tunduvalt rohkem aega veeta kui oma lapsel. Lisaks oled täiskasvanu, seega sinu halvakspanu on raskem vabandada.
Asjade kohta, mille eest majas vastutad sina, on ikka uuel naisel ka sõnaõigust- toit, riided jms. Lapsevanema põhiroll on mehel kui isal, sina pole ema, seega ema rolli sa 100% võtma ei pea, aga täiskasvanu, kelle sõna peab kuulama ja kes ka midagi öelda võib, ikka on.
Milles probleem üleüldse on?
Milles probleem üleüldse on?
Ei meeldi see laps, see on probleem. Palju parem oleks, kui lihtsalt saaks mehe juurde sisse kolida ja seda last ei oleks, kes segab.
No see peab ikka peast lihtne olema, kes kolib lapsega mehe juurde ja siis hakkab vinguma, et laps ei sobi temale. Aga muidugi see pole teemaalgataja, vaid mingi vaimutseja. Vabalt võib olla probleem üleüldse mitte lapses vaid erinevates reeglites või isa samatuses või selles, et teemaalgatajale pannakse kas liiga suur vastutus lapsega seosnduvas või ei anta üldse sõnaõigust (kuigi ta tahaks). Või siis jah, nüüd tibi avastas, et võõra lapsega on ikka jama koos elada.
No see peab ikka peast lihtne olema, kes kolib lapsega mehe juurde ja siis hakkab vinguma, et laps ei sobi temale. Aga muidugi see pole teemaalgataja, vaid mingi vaimutseja. Vabalt võib olla probleem üleüldse mitte lapses vaid erinevates reeglites või isa samatuses või selles, et teemaalgatajale pannakse kas liiga suur vastutus lapsega seosnduvas või ei anta üldse sõnaõigust (kuigi ta tahaks). Või siis jah, nüüd tibi avastas, et võõra lapsega on ikka jama koos elada.
Mina vastasin teemaalgataja eest irooniaga, sest selles on ju tema jutu mõte. Mis on ju rumal, oleks ju võinud ette näha olukorda. Ise valib lapsega mehe ja siis kukub virisema.
Asjade kohta, mille eest majas vastutad sina, on ikka uuel naisel ka sõnaõigust- toit, riided jms.
Mismõttes peaks uus naine või üldse naine justnimelt olema see, kes kodus toidu ja riiete eest vastutab?
Igatahes ei ole värskelt sissekolinud uuel naisel küll midagi lapse riietega majandada. V.a. juhul kui need silmnähtavalt väiksed/räpased/katkised on ja isa seda ignoreerib. Ja siis tuleks ikka isa tegudele suunata.
Toit peab nagunii kõigile vastuvõetav olema.
Tõesti imelik teema. Kas sa siis varem ei teadnud meest ega tundnud mehe last, et nüüd koos elades alles aru said, et tal laps ka on ja mis elu lapsega kaasa toob? Milles on süüdi eelkooliealine laps, kui sina olid see, kes kolis tema koju, mitte vastupidi? Laps igatahes jääb mehe ellu ja ka sinna koju käima, parim oleks sul sellega leppida lihtsalt või lahku minna.
Kolisin mehe juurde kellel on eelmisest suhtest koolieelikust laps, mis õigust mul on üldse midagi öelda kasvatamise v elukorralduse kohta?
kuna ma siin elan, tahaks ka nõndaviisi, et mul oleks ka hea, aga tundub et see on võimalik ainult lapsevabal nädalal. Muul ajal kehtivad nende reeglid.
Kas sul on kõnepuue? Sellised asjad lepitakse kohe alguses kokku. Sinul on täpselt niipalju õigust, kui teil on kokkulepitud. Kui ei ole kokkulepet, vastutab lapse eest täielikult lapsevanem ja eluohtliku seisukorra tekkimisel muidugi on sul vaja sekkuda, nagu sa sekkuks ükskõik millise lapse puhul. Kui sa ei suuda juba suhte alguses kokkuleppida, kuidas te elate, on kõige parem kui võtad oma asjad ja kolid ära. Kõik see mis sa hetkel koged läheb 100 korda hullemaks, sa lähed hulluks, kui sa ei tea, mida sa või ja mida ei või ja muudkui ketrad seda peas. Tuleb rääkida, rääkida ja veelkord rääkida ja kokkuleppida kodused reeglid ja jälgida, et ise peab neist kokkulepetest kinni ja teised ka.
Aga üldiselt…ma püüan ise sellist olukorda vältida. Mul ka mees tahab kokku kolida, a see lapse teema on selline, et ma ikka hästi ei taha. Ma juba ei taha koos nendega aega veeta. Laps on jube armukade, ripub terve aeg isa kaelas, segab jutule vahele ja koguaeg on “mina-mina-mina”. Las nad olla ikka eraldi. Ega laps seda meelega ju ka ei tee. Enamasti. Ja kui lapsevanem seda ise ei märka ja sellist käitumist ei korrigeeri, siis polegi võõral midagi teha.
Muidugi on laps armukade, ta on laps, kellel on oma isaga võimalik olla piiratud ajal. Aga tundub, et sina oled ka armukade, kuigi sinul on võimalik mehega tunduvalt rohkem aega veeta kui oma lapsel. Lisaks oled täiskasvanu, seega sinu halvakspanu on raskem vabandada.
Kust sa seda välja loed, et mina saan mehega rohkem aega veeta, kui lapsega? Ei, ma ei ole armukade, aga kui me kuskile kolmekesi koos läheme ja mina ei osale üheski vestluses ega otsuses ja lihtsalt tolknen kaasas, siis pean ütlema, et ega ma seda olukorda ei naudi. Ja seepärast las nad olla eraldi.
Eeldamine (ehk oma soovide mitteväljendamine ja teiste suhtumiste ettekujutamine) on üldse üks suur kurjajuur. Kas kui nt sõbranna ja sõbranna lapsega kuhugi läheksid, tunneksid end sama kõrvalejäetuna?
Kolisin mehe juurde kellel on eelmisest suhtest koolieelikust laps, mis õigust mul on üldse midagi öelda kasvatamise v elukorralduse kohta?
kuna ma siin elan, tahaks ka nõndaviisi, et mul oleks ka hea, aga tundub et see on võimalik ainult lapsevabal nädalal. Muul ajal kehtivad nende reeglid.
Sa võid teha märkuse, kui ta ropendab, käitub ebasüntsalt aga tegelikult loeb siin palju teie omavaheline suhe.Kellena tema sind võtab. Kas oled järjekorde naine tema isa elus või oled naine,keda temaisa armastab. Suhtesse mehe lapsega tuleb hakata panustama enne seda, kui sisse kolid.
Kolisin mehe juurde kellel on eelmisest suhtest koolieelikust laps, mis õigust mul on üldse midagi öelda kasvatamise v elukorralduse kohta?
kuna ma siin elan, tahaks ka nõndaviisi, et mul oleks ka hea, aga tundub et see on võimalik ainult lapsevabal nädalal. Muul ajal kehtivad nende reeglid.
Sa võid kõige kohta midagi öelda, kes keelab? Hoopis teine asi on see, kas Sinu ettepanekute ja soovidega ka arvestatakse.
Parim oleks kõigile leida kompromiss, kuid selleks tuleb suu lahti teha ja rääkida. Päris nii nüüd ka ei saa, et Sinu soovidest ei tehta välja, see on nüüd ju Sinu kodu ka ja ka Sinul peab olema seal olla.
Seega räägi mehega ja tee konkreetseid ettepanekuid, niisama kurtmine ei aita. Ütle, mis on Su probleem ja paku ka lahendus enda poolt.
Kui Sa ei räägi siis viskab Sul varsti kogu see asi üle ja kui Sinuga ei arvestata, siis on puhta jama.
Ma ei tea, miks sa üldse tahad seda last kuidagi kasvatada. Palju mugavam on ju kui mees sellega tegeleb sel ajal kui laps on kodus. Lapsel ka turvalisem tunne, kui mingi tädi talle emaks ei roni.
Mis imelikud häirivad reeglid need saavad olla ühel isal ja lasteaiaealisel lapsel, mis sind häirivad? Ma saaks veel aru, et teismelisega võib mingeid probleeme olla, aga koolieelikuga?
Kes on selles koosluses lapsevanem?
Mees!
Kes otsustab, mis tema lapsele parim?
Mees!
Kes nui neljaks uue naise koju veab?
Mees!
Naine pole midagi valesti teinud. Lapsevanema peamine ülesanne on oma lapsi kaitsta.
Ei, ma ei ole armukade, aga kui me kuskile kolmekesi koos läheme ja mina ei osale üheski vestluses ega otsuses ja lihtsalt tolknen kaasas, siis pean ütlema, et ega ma seda olukorda ei naudi. Ja seepärast las nad olla eraldi.
Ainult verd peab mõnes mõttes kannatama. Pole mitte mingit põhjust, miks sa üldse pead sellist asja otsustama, kas tolgendada või mitte. Natuke sinu enda valik, kuigi mees on süüdi.
See on ikka keerukas küll. Me käisime oma sõbrannaga koos reisil. Lastega. Kui palju asju on me peredes erinevad! Nii ka siin emad ju iga päev vaidlevad elukorralduse, nõudmiste ja tõekspidamiste üle omavahel. Et nii nagu sina teed, pole ikka õige. Või et kes ütleb et mina pean elama ja olema nii nagu sina. Nüüd on nagu lapsel 2 ema. Kas nii on sobiv öelda üldse? Vist juba see tekitab emotsioone? Või nagu meie reisil olles, kaks ema, aga ikka nii palju tuli välja asju, mis on erinevad.
Meil on nii, et lapsele reegleid kehtestavad lapsevanemad, ma ei pruugi nõustuda kõigega, aga austan nende otsust. Reeglid siis, mis kehtivad mõlemas kodus, nagu õppimine enne telekat, uneaeg, taskuraha ja magusa söömine. Ma saan mingil määral anda sisendit siinse koduse elu kohta, näiteks must pesu käib vannitoa pesukastis ja mustad nõud köögi kraanikausis, reeglid mis ei ole mõlemas kodus ühised. Samamoodi olen ma ikkagi täiskasvanu, kelle sõna peab kuulama. Ei kujuta ette, et ütleksin lapsele, et korja jope maast üles ja ta lihtsalt ignoreeriks mind.
Samuti ka see ei tulnud üle öö, alguses olin lihtsalt isa sõber, nagu iga teine täiskasvanu kes külla tuleb.
Lapsega harjumine kindlasti võtab alguses aega. Mingil määral ikkagi kui laps on kodus, käib elu lapse järgi, ei saa kauaks välja jääda (10 aastane juba naudib aegajalt õhtut üksi kodus) , peab normaalselt süüa tegema, igaks juhuks võileivakraami külmkapis varuks hoidma jne.
Kui võimalik siis katsu rääkida lapse emaga ja tehke koostööd, et reeglid mõlemas kodus oleksid ühtsed.
Kui võimalik siis katsu rääkida lapse emaga ja tehke koostööd, et reeglid mõlemas kodus oleksid ühtsed.
Ühtsed reeglid. Kas see lõpeb sellega, et ema muudaks oma kodus reegleid? Ideaalis ja teoorias ju võiks. oma reeglid ja tavad vaatab ka üle kriitilise pilguga, sest isa naine ei pea õigeks või heaks neid. Minu kodus ei tohtinud lapsed süüa diivanil. Külaliste lastele oli see aga midagi sellist, mida nende kodus pole olnud. Pidin tihti ütlema ja paluma laua taga süüa ja mitte toiduga ringi käia. See üks asi on ju tühiasi. Aga kui selliseid tühiasju saab rohkem, tundub lapsele et ta peab järgima aina reegleid ja talle mudkui Öeldakse. Nii tundub et isa naine on kuri. Muidugi tuleb pikemalt ette vaadates hea, kui laps saab aru et igas kohas on erinevad reeglid. Aga lapse ema võib ka seda võtta kui oma lapse kasvatuse rolli üle võtmist. Ja et kodus võib ju olla nii nagu oled. Ka isa kodus.
Kui võimalik siis katsu rääkida lapse emaga ja tehke koostööd, et reeglid mõlemas kodus oleksid ühtsed.
Ühtsed reeglid. Kas see lõpeb sellega, et ema muudaks oma kodus reegleid? Ideaalis ja teoorias ju võiks. oma reeglid ja tavad vaatab ka üle kriitilise pilguga, sest isa naine ei pea õigeks või heaks neid. Minu kodus ei tohtinud lapsed süüa diivanil. Külaliste lastele oli see aga midagi sellist, mida nende kodus pole olnud. Pidin tihti ütlema ja paluma laua taga süüa ja mitte toiduga ringi käia. See üks asi on ju tühiasi. Aga kui selliseid tühiasju saab rohkem, tundub lapsele et ta peab järgima aina reegleid ja talle mudkui Öeldakse. Nii tundub et isa naine on kuri. Muidugi tuleb pikemalt ette vaadates hea, kui laps saab aru et igas kohas on erinevad reeglid. Aga lapse ema võib ka seda võtta kui oma lapse kasvatuse rolli üle võtmist. Ja et kodus võib ju olla nii nagu oled. Ka isa kodus.
See kodude erinevad reeglid väga keeruline tõesti. Kuid kui mees ja uus naine lepivad oma kodu reeglid kokku, siis tuleb ka lapsel neid täita. Ei pea olema nii, et uus naine hakkab lapsele tuttavate reeglite järgi elama. Reeglite muutumine ja nende täitmise vajadus tuleb lapsele selgeks teha isal.
See diivanil söömine oli väga hea näide. Uuele naisele see ei sobi, aga kui isa enda lapse järelt vajadusel diivani ära koristab, siis minu poolest võiks see laps seal ju süüa, aga kui koristama peab isa uus naine on asi juba pahasti. Samasse kategooriasse läheb näiteks välisjalanõudega toas käimine. Kui isa peseb põrandat, miks mitte, aga kui seda teeb uus naine, siis peaks asi ikka tema soovidele vastavalt käima.
Ütleme, et uus naine on harjunud õhtul kell 18 mingit saadet vaatama. Kõigil ei ole järelvaatamisvõimalust. Olemas on küll teine telekas, mis asub lapse toas, kuid laps on harjunud, et vaatab just seda multikat elutoas diivanil süües. Mis nüüd saab?
Nüüd on uus naine ikka täitsa kõrvale lükatud kuna:
1. talle ei sobi, et diivanil süüakse (tema peab koristama).
2. ta saade jääb nägemata võib peab seda lapset tuppa vaatama minema.
Muidugi, ta on täiskasvanu ja võibki seda teha, aga kas ta tõesti peab seda tegema ehk siis lapse pilli järgi tantsima.
Uus naine ei puutu asjadesse, mis puudutavad otseselt lapse kasvatamist. Kaua telekat vaadata võib, mis kell magama, mis toitu sööb, mis riideid kannab etc.
PS. Ma ei ole lapsevanem ja mul on täiskasvanud lapsed, kes kasvatavad nüüd juba omi lapsi.
Kui võimalik siis katsu rääkida lapse emaga ja tehke koostööd, et reeglid mõlemas kodus oleksid ühtsed.
Ühtsed reeglid. Kas see lõpeb sellega, et ema muudaks oma kodus reegleid? Ideaalis ja teoorias ju võiks. oma reeglid ja tavad vaatab ka üle kriitilise pilguga, sest isa naine ei pea õigeks või heaks neid. Minu kodus ei tohtinud lapsed süüa diivanil. Külaliste lastele oli see aga midagi sellist, mida nende kodus pole olnud. Pidin tihti ütlema ja paluma laua taga süüa ja mitte toiduga ringi käia. See üks asi on ju tühiasi. Aga kui selliseid tühiasju saab rohkem, tundub lapsele et ta peab järgima aina reegleid ja talle mudkui Öeldakse. Nii tundub et isa naine on kuri. Muidugi tuleb pikemalt ette vaadates hea, kui laps saab aru et igas kohas on erinevad reeglid. Aga lapse ema võib ka seda võtta kui oma lapse kasvatuse rolli üle võtmist. Ja et kodus võib ju olla nii nagu oled. Ka isa kodus.
See kodude erinevad reeglid väga keeruline tõesti. Kuid kui mees ja uus naine lepivad oma kodu reeglid kokku, siis tuleb ka lapsel neid täita. Ei pea olema nii, et uus naine hakkab lapsele tuttavate reeglite järgi elama. Reeglite muutumine ja nende täitmise vajadus tuleb lapsele selgeks teha isal.
See diivanil söömine oli väga hea näide. Uuele naisele see ei sobi, aga kui isa enda lapse järelt vajadusel diivani ära koristab, siis minu poolest võiks see laps seal ju süüa, aga kui koristama peab isa uus naine on asi juba pahasti. Samasse kategooriasse läheb näiteks välisjalanõudega toas käimine. Kui isa peseb põrandat, miks mitte, aga kui seda teeb uus naine, siis peaks asi ikka tema soovidele vastavalt käima.
Ütleme, et uus naine on harjunud õhtul kell 18 mingit saadet vaatama. Kõigil ei ole järelvaatamisvõimalust. Olemas on küll teine telekas, mis asub lapse toas, kuid laps on harjunud, et vaatab just seda multikat elutoas diivanil süües. Mis nüüd saab?
Nüüd on uus naine ikka täitsa kõrvale lükatud kuna:
1. talle ei sobi, et diivanil süüakse (tema peab koristama).
2. ta saade jääb nägemata võib peab seda lapset tuppa vaatama minema.
Muidugi, ta on täiskasvanu ja võibki seda teha, aga kas ta tõesti peab seda tegema ehk siis lapse pilli järgi tantsima.
Uus naine ei puutu asjadesse, mis puudutavad otseselt lapse kasvatamist. Kaua telekat vaadata võib, mis kell magama, mis toitu sööb, mis riideid kannab etc.
PS. Ma ei ole lapsevanem ja mul on täiskasvanud lapsed, kes kasvatavad nüüd juba omi lapsi.
Ma ei kujutaks ka vastupidist ette. Mina tahan diivanil süüa ja mina marsin jalanõudega tuppa, aga siis ma äkki ei tohi seda teha ja pean ennast pidevalt kontrollima, kuna laps ei tohi.
Ei põrgut, mitte ühtegi lapsega meest pole vaja endale leida ja veel sellist, kelle laps üle nädala tema juures elab. Mina tulen õhtul töölt ja tahan enast mugavalt tunda, aga siis pean kogu aeg arvestama lapsega, kelle kasvatusse õigust sekkuda ka pole.
Esileht › Pereelu ja suhted › Kolisin mehe juurde
