Minu vanavanaema oli mõisas virtin ja tema sõnul püüti eriti kollased küpsetised teha hoopis pardimunadest.
Olen kasutanud pardi- ja hanemune. Eks nad tulevad jah natuke kollasemad. Aga muuks kui küpsetiseks nad eriti ei kõlba. Munarebu on küll suurem, kuid ka selline kõvema tekstuuriga ja spetsiifilise rammusa maitsega. Praemunad tulevad kanamunadest minu arvates paremad.
Minu kanadel on munarebu hele siis, kui kanal on midagi häda. Mitte nii suur häda, et munemise lõpetaks, aga kas on kana juba väga vana ja keha ei omasta enam toitaineid nii hästi (siis on ka koor õrn ja kore) või siis on kana äsja sulgima hakkamas, mingis toitainepuuduses mingil põhjusel, stressis või midagi taolist.
Igatahes esineb minu kanadel heledat munarebu väga harva. Praegu pole kindlasti juba üle poole aasta ühtki heledat rebu näinud. Ühtki ülivana ka hetkel pole.
Kanad saavad põhitoiduna, niipalju kui nad süüa tahavad, munakanade täissööta, Eestis toodetud, Eesti rapsil põhinevat. Lisaks söövad nad kompostihunnikust kõike, mida heaks arvavad (viin sinna põhiliselt aiajäätmeid + köögis tekkinud puuviljade-aedviljade jäätmeid) ja seda, mida oma aedikust leiavad. Suve lõpus-sügisel söövad mahakukkunud ja mitte nii ilusaid õunu ka.
Pidi saama heleda munarebu (küpsetamiseks taignasse nt) kollasemaks tõmbuma, kui lüüa kaussi lahti ja munakollasele riputada peale paar tera soola ning lasta paar min seista. Ei ole viitsinud teste teha, kas see töötab ka, selline kööginipp tuli meelde.
