Mehel töö kontoris, peamiselt naiskolleegid. Sünnipäeva, lhp minejate, töölt lahkujate jms kinkide tegemine on isikliku initsiatiivi põhine, st kolleegi sõbrad tööl koguvad raha, 5-15€ on küsitav summa. AGA tööl on nö “pundid”, kes kellega suhtlevad rohkem ja minu mehel on ainult kollegiaalsed suhted. See tähendab, et 8a, mis ta seal on töötanud, ei ole tema sünnipäevast välja tehtud, sest keegi pole võtnud vaevaks koguda ja korraldada. Sündinud on meil perre 3 last, esimese puhul sai mees õnnitluskaardi, järgmistest välja ei tehtud. Mehel on kõrini sellest raha laialijagamisest ja pole enam andnud paaril korral, öelnud, et pole sularaha kaasas. Nüüd on üheks sünnipäevaks 3x küsitud ja ütles, et ei osale. Oli kõvasti silmi pööritatud. Kas peaks osalema, maine nimel ikkagi? Peaks juhtima tähelepanu, et tema sünnipäevi ignoreeritakse, see ju ka kole? Ega see summa ju vaeseks ei tee, aga samas 10€ meie peres on ka raha. Kuidas käituksite?
Teema: Kolleegide sünnipäevarahad
Mina ei käituks kuidagi, vaid laseks mehel endal selle olukorra lahendada. Ega ta koolilaps pole, et mina peaksin ette ütlema, kuidas käituda.
Kui ta tõesti nõu küsis, siis ma soovitaksingi tal vastata, et kuna tema tähtpäevadest pole keegi seni välja teinud, ei pea ka tema enam vajalikuks teiste üritustel osaleda. Raha rahaks, aga see suhtumine on vastik.
Loomulikult ei maksaks. Saan aru, et mõte oleks KÕIKIDE sünnipäevade meelespidamine.
Üldse on see raha korjamine nõme ja nõukaaegne komme. Osa paneb organisaator nagunii oma taskusse.
Eelmises töökohas oli sama süsteem ja ausalt öeldes oli see pidev rahakorjamine jube tüütu. Praeguses töökohas on selline süsteem, et kontoris on kindlad pundid, üldjuhul selle järgi, kes kuskil istub ning kui kellelgi kontoris on sünnipäev, siis toob üks inimene sellest pundist terve selle seltskonna eest lilled/kommikarbi, järgmisel tähtpäeval järgmine, kuni ring täis. Umbkaudne summa on kokku lepitud. Sünnipäevalised ise aga pakuvad alati midagi.
Õnnitlemas käiakse kõiki inimesi, vahet ei tehta.
Ilmselt on su mehel väike kontor, kui kõigi sünnipäevaliste jaoks 5-15 eurot korjatakse. Meie kontoris on nii palju inimesi, et igal nädalal on mitmel inimesel sünnipäev ja kui kõigi kingituseks nii palju raha anda, läheks päris kulukaks. Seda enam on kummaline, kui ühest inimesest väikeses kontoris üldse välja ei tehta.
Lahendust ei oska pakkuda, kui pidevalt raha andmisest keelduda, siis ilmselt varsti enam ei küsita ka, aga siis ilmselt poleks tulevikus lootustki, et teised sinu sünnipäeva meeles hakkavad pidama.
Oleksin ilmselt ainult esimesel aastal uustulnukana raha maksnud, kui ikka minu sünnipäevast üldse välja ei tehta, siis rohkem küll ei maksaks. Keegi tõenäoliselt ikka peaks teadma, millal mehe sünnipäev on, kui mees laste sünnist tööjuures ei räägi ja tegu mingi suure firma väiksema kontoriga, siis ei pruugi kolleegid seda üldse teada. Eriti kui ainult tööalased suhted on. Võib-olla ei tea kolleegid mehe sünnipäeva ka? Kas need keda õnnitletakse toovad ise koogi vms hommikul juba või lähevad alles peale õnnesoove poodi, et teistele midagi pakkuda.
Kui lihtsalt ignoreeritakse siis on nõme küll, ei soovi osaleda on kõige ausam vastus. Mis mainet ta seal ikka enam hoiab, kui praegu silmade pööritamise pärast järele annaks, siis läheks see viimane mainegi.
ei maksaks ja selgitusi andma ei pea, see ju vabatahtlik
st kolleegi sõbrad tööl koguvad raha, 5-15€ on küsitav summa.
Sellisel viisil raha korjamine ja kogumine on kummaline komme. Keegi peab käima ja lunima seda kõikidelt töötajatelt ja kui mõnel pole sularaha kaasas, siis peab hiljem meelde tuletama, õigemini pinda käima, et raha saaks makstud (alati leidub suuremas kollektiivis mõni, kes maksmisega viivitab, lõputult lubadusi annab või kõrvale viilib). Sünnipäeva pidamine firmas võiks olla vaba valik. Kes tahab, see annab tähtpäevast hommikul teada, et lõunal või õhtupoole on tähistamine, kes ei taha tähelepanu ja kohustusi, ei tee välja ja keegi ei tule ka õnnitlema. Firma poolt võiks olla sünnipäeva pidajale lilled, tort või kinkekaart ja sünnipäevaline toob midagi söödavat, snäkke omalt poolt kolleegidele. Mingid tädid, kes pidevalt tööajal pralletada tahavad ja pirukaid, kooke noolivad, võiksid pigem pidada sünnipäevi, kallistamisvoorudega oma sõbrannadega kohvikus või kodus.
Kuigi see pole erandlik, siis meenutab selline komme tegelikult pigem lasteaeda kui täiskasvanute kollektiivi.
Mehel tuleks olla täiskasvanu ja öelda viisakalt, et tema selles ei osale ja ei oota ka selle tõttu enda sünnipäeva tähistamist. Ehk siis mõnes mõttes tekkinud olukord ametlikuks teha.
Kui ta aga mingil põhjusel sisimas tunneb lapselikku soovi, et keegi tema jaoks tema sünnipäeval raha koguks, siis tuleb muidugi ka ise panustada, aga samas ka teada anda oma sünnipäevast.
Lahendust ei oska pakkuda, kui pidevalt raha andmisest keelduda, siis ilmselt varsti enam ei küsita ka, aga siis ilmselt poleks tulevikus lootustki, et teised sinu sünnipäeva meeles hakkavad pidama.
Sa oled ikka eritiselt lootusrikas, kui arvad, et muidu on pärast kaheksat aastat ignoreerimist ikka mingi lootus olemas, et kui edaspidigi kõvasti plekid, on teistel meeles ka sind õnnitleda.
Praegu mõtlen korraks teise nurga alt. Vabandust muidugi, kui eksin, aga äkki on mees algusaastatel ise kuidagi oma olekuga näidanud, et ei hooli oma sünnipäeva tähistamisest?
Toon paralleeli enda elust. Meil on valdavalt naiste kollektiiv ja ongi kohe selline komme, et sünnipäevalaps saab lille ja mingi poe kinkekaardi. Raha kogutakse töötajate käest (14 inimest). Ja raha kogumisel pole vahet, kas sularahas, ülekandega või mobiilimaksega (lihtsalt jäi eelnevast kommentaarist silma, et mõni ei saa osaleda, kuna pole sularaha). Õnneks on meil alati keegi aktiivne (ei ole alati üks ja sama inimene), kes tegeleb lille ja kingi soetamisega.
Otseloomulikult on siis ka komme, et sünnipäevalaps katab väikese snäkilaua.
Mehel on jällegi vastupidi. Ta on oma asutuses töötanud ligi 20 aastat ja mitte kordagi ei ole ta oma sünnipäeva seal tähistanud. Ei ole kunagi midagi lauale viinud ja ei ole talle ka kunagi lilli või kinki tehtud. Meeste kollektiiv. Seda, kas seal firmas ongi selline komme või mu mees on üks erand, kes lihtsalt ei huvitu ega osale selles teemas, ma ei tea.
Lapse sünni puhul sai küll beebipoe kinkekaardi. Ja jõulude ajal tehakse ka alati uhke õhtusöök ja kink. Aga see on firma motivatsiooni paketi sees, mitte ei ole kolleegide algatatud hea tahe.
ilmselt pole neil personalitöötajat, kes sellistele asjadele tähelepanu pööraks ja kõik tähtpäevad meeles hoiaks.
Ausaltöeldes on mul jumalast ükskõik, kuidas mehe tööl on sünnipäevad korraldatud 😀 Mees on täiskasvanu ja saba ise oma tööalaste suhetega hakkama. ja kui ei saa, ega siis ikka mina neid klaarima ei lähe 😀
Ausaltöeldes on mul jumalast ükskõik, kuidas mehe tööl on sünnipäevad korraldatud ???? Mees on täiskasvanu ja saba ise oma tööalaste suhetega hakkama. ja kui ei saa, ega siis ikka mina neid klaarima ei lähe ????
just.
asi võib ka selles olla, et su mees ei ole nö välja teinud, kui seda temast on oodatud?
Peaks juhtima tähelepanu, et tema sünnipäevi ignoreeritakse, see ju ka kole? Ega see summa ju vaeseks ei tee, aga samas 10€ meie peres on ka raha. Kuidas käituksite?
Tehakse kingitusi, aga kas sünnipäevalapsed teevad välja ka?
minu arvates peaks hoopis tööandja olema see, kes sünnipäevi meeles peab – nii lõppeks see tüütu ja ainult pahandust tekitav kogumisring.
Meil on lahendatud asi nii, et ei sünnipäevalaps ise ega ka ükski kolleeg ei pea kellegi sünnipäeval nahast välja pugema – tööandja organiseerib ise alati tordi, vahuveini pudeli ja lillekimbu, misjärel palub kõiki kolleege koguneda 10ks minutiks tordisöömisele..
Aga no kahjuks enamik tööandjaid vist saeb senti.
TA olen. Sünnipäevade nimekiri on seinal, mees seal olemas. Mõni soovib ikka õnne ka, kuigi mitte kaugelt kõik. Mees ei igatse tõesti kolleegidelt tähelepanu või kinki. Ta loodaks lihtsalt, et teda ei panda imelikku olukorda, kus temalt tullakse teistele raha küsima. Ja ta siis peab valima, kas olla kitsipung või jagada raha laiali aastaid ise midagi vastu saamata. Ma ise arvasin, et maksku edasi, las olla, pole vaja hakata “teemat” tegema sellest. Aga ta juba mitu aastat tagasi tahtis sellest “ringist” välja, iga küsimisega tekib järjest auurem tahtmine oma mitte nii kollegiaalsed mõtted sel teemal välja öelda. Ta ise arvab, et asi on selles, et ta on mees. Naised omavahel sõbrannatavad ja tema on outsider. Üks teine mees olevat ka samas situatsioonis, et talle ei tehta, aga küsitakse. Ise ta kellelgi koguma kindlasti ei hakka, sest selline asi (kerjamine) on vastumeelt.
Mees õppigu ei ütlema. Ei pea maksma kui ei taha osaleda. See raha kogumine on ka üsna totter. Kingitakse mingis kindlas väärtuses kinkekaarte. Las igaüks ostab ise endale selle kinkekaardi ja jääb raha kogumine ära.
Mehel töö kontoris, peamiselt naiskolleegid. Sünnipäeva, lhp minejate, töölt lahkujate jms kinkide tegemine on isikliku initsiatiivi põhine, st kolleegi sõbrad tööl koguvad raha, 5-15€ on küsitav summa. AGA tööl on nö “pundid”, kes kellega suhtlevad rohkem ja minu mehel on ainult kollegiaalsed suhted. See tähendab, et 8a, mis ta seal on töötanud, ei ole tema sünnipäevast välja tehtud, sest keegi pole võtnud vaevaks koguda ja korraldada. Sündinud on meil perre 3 last, esimese puhul sai mees õnnitluskaardi, järgmistest välja ei tehtud. Mehel on kõrini sellest raha laialijagamisest ja pole enam andnud paaril korral, öelnud, et pole sularaha kaasas. Nüüd on üheks sünnipäevaks 3x küsitud ja ütles, et ei osale. Oli kõvasti silmi pööritatud. Kas peaks osalema, maine nimel ikkagi? Peaks juhtima tähelepanu, et tema sünnipäevi ignoreeritakse, see ju ka kole? Ega see summa ju vaeseks ei tee, aga samas 10€ meie peres on ka raha. Kuidas käituksite?
Mulle absoluutselt ei meeldi see sünnipäevaraha sundus. Minu meelest, kes tahab, see ostab ise lilled/kingi, kes ei taha, see õnnitleb niisama. Aga see loll raha kogumine, et justkui oledki sunnitud maksma, see mulle ei sobi ja mina ei osale nendes aktsioonides.
Meil ei kogu töötajad midagi. Tööandja teeb sümboolse kingi-kallima toataime või shampanja või vahest ka 500.- maksva eseme, kui ümmargune tähtpäev. Töötaja teeb igal sünnipäeval laua enda poolt. Mina tellin tavaliselt cateringi, 100.- saame kõik vajaliku soolase/magusa paaritunniseks istumiseks.
100.- saame kõik vajaliku soolase/magusa paaritunniseks istumiseks.
Igal sünnipäeval ongi kõigil aega, võimalust ja tahtmist peale tööpäeva veel paar tundi kohal olla?
Aga no kahjuks enamik tööandjaid vist saeb senti.
No tööandja peab ju iga sellise kingituse eest erisoodustusmaksu maksma – suht mõttetu.
Ei ole saanud vastust, kas pärast sünnipäevalaps ka midagi pakub. Ja ka mees oma sünnipäeval enda poolt kolleegidele midagi välja teeb.
Tuleb ausalt öelda, et kas lõpetada üldse see kingiraha kogumine, et teevad need, kes tunnevad, et selle inimese sõbrad on ja tööväliselt. Või siis arutada ja leppida kokku mingi ühtne lähenemine ja summad, et kõigi sünnipäevad oleks meeles peetud. Kui kinkide piirsummad jmt on kokku leppimata ja teistega neid asju läbi ei arutata, mis üldse mõistlik on, siis on täielik õigus öelda, et kümnekas siia ja kümnekas sinna ja ainult teatud nägudele on liig mis liig.
Täiesti peaks piisama ka sellest, kui ütleb uuesti, et ta ei soovi selles sünnipäevaringis osaleda. Kui viitsib, siis võib ju ka põhjendada, et see on nii kaootiline ja kingitusi tehakse ainult teatud inimestele. Kui väga üle viskab see rahadega painamine, siis võib ju ka otse öelda, et talt muudkui korjatakse raha, aga talle pole kunagi midagi kingitud. Siis peaks ju kohale jõudma küll.
Meil vajus see sünnipäevarahade kogumine just seetõttu ära, et osad andsid, osad mitte. Lõpuks keegi ei viitsinud enam, sest see tähendas, et see, kes lilled ja tordi jaoks kogus, see maksis oma taskust suurema osa summast. Meil olid ka summad väiksemad, et kes sünnipäevalapsele tordi ja lilled ostis, see jagas ise summa ära ja ütles, kas igaühelt euro või mis iganes töötajate arvu järgi siis välja tuli. Kingitusi eraldi ei ostetud meil üldse. Lõpuks leppisime kokku, et sünnipäevalaps toob ise tordi või koogi, kui tahab. Nii on oluliselt lihtsam. Kui keegi kolleegidest tunneb, et tahab isiklikult õnnitleda, võib ise lilled ja kingi enda poolt osta.
TA olen. Sünnipäevade nimekiri on seinal, mees seal olemas. Mõni soovib ikka õnne ka, kuigi mitte kaugelt kõik. Mees ei igatse tõesti kolleegidelt tähelepanu või kinki. Ta loodaks lihtsalt, et teda ei panda imelikku olukorda, kus temalt tullakse teistele raha küsima. Ja ta siis peab valima, kas olla kitsipung või jagada raha laiali aastaid ise midagi vastu saamata. Ma ise arvasin, et maksku edasi, las olla, pole vaja hakata “teemat” tegema sellest. Aga ta juba mitu aastat tagasi tahtis sellest “ringist” välja, iga küsimisega tekib järjest auurem tahtmine oma mitte nii kollegiaalsed mõtted sel teemal välja öelda. Ta ise arvab, et asi on selles, et ta on mees. Naised omavahel sõbrannatavad ja tema on outsider. Üks teine mees olevat ka samas situatsioonis, et talle ei tehta, aga küsitakse. Ise ta kellelgi koguma kindlasti ei hakka, sest selline asi (kerjamine) on vastumeelt.
Mees võiks järgmisel raha kogumisel lihtsat öelda, et ta ei osale. Ma usun, et sellest täiesti piisab ja vaevalt, et keegi lisaküsimusi esitama hakkab. Ja edaspidi, kui jälle raha kogutakse, ütleb jälle, et ei osale. Ja ühel momendil talt enam ei küsitagi. Ongi mure lahendatud.
Meil on lahendatud asi nii, et ei sünnipäevalaps ise ega ka ükski kolleeg ei pea kellegi sünnipäeval nahast välja pugema – tööandja organiseerib ise alati tordi, vahuveini pudeli ja lillekimbu, misjärel palub kõiki kolleege koguneda 10ks minutiks tordisöömisele..
Eks loeb see ka, kas kollektiivis on 10 inimest või 200. Meie osakonnas on 250 inimest tööl. Igapäev on kellelgi sünnipäev. Kes see jõuaks iga päev torti ja lilli tuua. Ja sellise karja söötmiseks ei piisa loomulikult ühest tordist, vaid neid peaks mitu olema.
Meil töö juures ei koguta raha. Sünnipäevalised ise teavad, kas toovad midagi või ei. Paljud ei too. Kui mul oli esimene sünnipäev selles firmas, siis tõin koogi. Pärast sain nahutada, et meil tähistatakse sünnipäevi vedelal kujul ???? Nüüdsest viin mahla ja viina. Küpsist-kommi ka kõrvale, sest kõik ei võta pitsi.
Ühes eelmises töökohas korjati ka raha ja kõik said ikka oma sünnipäeval meeles peetud. Raha kogus peaadministraator. Tähtpäevaline ise tegi laua.
Kui selline situatsioon oleks, et teiste jaoks annad ja sinust välja ei tehta, siis kindlasti enam ei maksaks.
Muide olen ise olnud see raha koguja, asutus (juhtkonnas) oli mees, kellelt oli võimatu lillede raha saada – samas oli lauas esimene mees mugima. Lõpuks jagasin raha ilma teda arvestamata ära, sest miks oleksin pidanud tema osa ise kinni maksma. Aga see selleks.
Mees peab ise suu lahti tegema, Perekool siin vaevalt aidata saab. Mina maksaksin ja vahetaks töökohta, ei meeldi selline vahet tegemine. Teiseks võib olla on see tekkinud mingil kauem töötanute tuumikul, siis kui on oluline – üritaks sulanduda.
Muide olen ise olnud see raha koguja, asutus (juhtkonnas) oli mees, kellelt oli võimatu lillede raha saada – samas oli lauas esimene mees mugima. Lõpuks jagasin raha ilma teda arvestamata ära, sest miks oleksin pidanud tema osa ise kinni maksma. Aga see selleks
Ja, kui see mees ikka veel laua taga esimene mees mugimas on, siis mina sinu asemel torkaksin talle, et mu meelest sina ju ei osale sünnipäevatamistel? Mis sa siin laua taga teed?
Väiklane küll, aga mõne inimesega teisiti ei saa.
