Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kolmandik Eesti lastest vigastab end tahtlikult

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 74 )

Teema: Kolmandik Eesti lastest vigastab end tahtlikult

Postitas:
Kägu

Meil arutatakse, kas lapsi iseseisvalt arstile lubada aga samal ajal tegeleb kolmandik koolilastest enesevigastamisega. Ma usun seda statistikat, tean kahjuks klassi kus paljud lõiguvad ennast ja see probleem on märksa suurem kui paistab. Kas keegi on kursis, kui kaugel on seaduse menetlemine mis lubab lastel ise arsti juurde pöörduda?

https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/91903669/kolmandik-eesti-kooliopilastest-vigastab-end-tahtlikult-teismelise-tutre-ema-ta-utles-et-tal-on-koguaeg-kulm-ja-kaib-selleparast-pikkade-kaistega

+11
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lastelt on viidud turvatunne. Samuti vanematelt.

+17
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil arutatakse, kas lapsi iseseisvalt arstile lubada aga samal ajal tegeleb kolmandik koolilastest enesevigastamisega. Ma usun seda statistikat, tean kahjuks klassi kus paljud lõiguvad ennast ja see probleem on märksa suurem kui paistab. Kas keegi on kursis, kui kaugel on seaduse menetlemine mis lubab lastel ise arsti juurde pöörduda?

https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/91903669/kolmandik-eesti-kooliopilastest-vigastab-end-tahtlikult-teismelise-tutre-ema-ta-utles-et-tal-on-koguaeg-kulm-ja-kaib-selleparast-pikkade-kaistega

Miks sa enda poolt valitud Riigikogu liikmele või erakonnale ei kirjuta seda küsimust. Nad peaks sellele täpse vastuse andma mille võiksid siis ka siia ülesse panna.

+3
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis mõttes, millal varem on lastel nii turvaline elu olnud? Keskmisel lapsel, mitte äärmusel. Mina kahtlustan, et tegu on heaolu ja sellest tingitud igavusega. Kohustusi kodus ei ole, siis läheb mõte igasugustele veidratele radadele.

+38
-22
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas vene ajal ka lapsed lõikusid end? Mina pole kuulnud. Nüüd levib see komme nagu kulutuli. Tööpäevad on vanematel ikka 8 tundi. Ei saa öelda et nüüd on vähem tähelepanu lastele aega pöörata. Vene ajal polnud ju ka kodumasinaid ja valmis toitu. Emad tegid peale tööd kodutöid. Lastele polnud aega.

+27
-15
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas kolmandik mitte liialdus pole. Tahaks neid uurimusi näha. Mul on kaks last, mõlemad on käinud kahes koolis, kahe peale kokku teavad lapsed 4 last, kes endale viga teevad või teinud on.Tõsi, üks neist on enesetapp. Aga kolmandik … Võimalik, et siis on see väga regionaalne.

+20
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mind jälle huvitab, millal Eesti õpetajatel lubatakse abi vajavad lapsed psühhiaatrile suunata? Kõigis arenenud Lääne-Euroopa riikides on õpetajatel see õigus olemas, ainult ultraliberaalses ja “läänemeelses” Eestis ei ole see võimalik. ALDE ka selle kitsaskoha suhtes Eestis muret ei tunne. ALDE-l on Eestiga seoses miskipärast muud mured.

Lõikumise võlud avastavad lapsed internetist. Nii et mida vähem nad seal istuvad, seda suurema tõenäosusega ka terve psüühikaga inimeseks kasvavad.

+25
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil arutatakse, kas lapsi iseseisvalt arstile lubada aga samal ajal tegeleb kolmandik koolilastest enesevigastamisega. Ma usun seda statistikat, tean kahjuks klassi kus paljud lõiguvad ennast ja see probleem on märksa suurem kui paistab. Kas keegi on kursis, kui kaugel on seaduse menetlemine mis lubab lastel ise arsti juurde pöörduda?

https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/91903669/kolmandik-eesti-kooliopilastest-vigastab-end-tahtlikult-teismelise-tutre-ema-ta-utles-et-tal-on-koguaeg-kulm-ja-kaib-selleparast-pikkade-kaistega

Ja mismoodi see luba lapsel salaja, ema-isa seljataga psühhiaatri juurde minna eneselõikumist siis vähendada aitaks? Ei aita ju mitte kuidagi!

Eneselõikumist armastatakse selgitada mingi “tohutu valuga”, mida laps väidetavalt tundvat. Tegelikkuses, olgem ausad – eneselõikumine on suurelt osalt mood ja seotud pigem teiste samalaadsete psüühiliste häiretega nagu enesenäljutamine jms. Enesenäljutaja kinnitab endale ja teistele: “Ma olen paks!”, eneselõikuja kinnitab endale ja teistele samamoodi: “Mul on sees tohutu valu!” Niisuguses laadis argumentidega püütakse saavutada taolisesse teguviisi tolerantset suhtumist, isegi lubamist.

Juba Sinu väljend, et tead tervet klassi, kus kahjuks paljud ennast lõiguvad, sisaldab endas infot, et eneselõikumine on mitte mingi müstilise “valu”, vaid pigem moe värk – paar liidrit teevad ees ja kari teisi järgib. Jah, sellest jamast on raske vabaneda, kui see kord harjumuseks on saanud – samamoodi, nagu on raske vabaneda anoreksiast, buliimiast, enda riietamisest nii kitsastesse rõivastesse et seal vaevu hingata saad, alkoholitarvitamisest ja mokatubakast ja kümnest muust jamast, mis teismelistel praegu esinevad.

Lapsed postitavad sotsiaalmeediasse uhkelt mobiiliga tehtud pilte oma lõigutud käsivartest, teenides sellega priskelt laike teistelt samasugustelt. Need lapsed ei lähe psühhiaatri juurde! Mitte vabatahtlikult. Ainukesed, kes neid poolvägisi sinna tirivad, on just noodsamad põlatud lapsevanemad, kellelt õigusi, enesekindlust ja turvatunnet kõikide vahenditega eemaldada üritatakse.

Mitte ühtegi vinget ametnikku ega spetsialisti ei huvita tegelikult minu lapse käekäik ega elu tulevikuperspektiivis! (Ehkki massimeedias üritatakse meile kangesti ajupesu teha, et huvitab.) Ainult mina ise emana vastutan oma lapse eest, nii praegu kui ka tulevikus, ja kui praegu peaks kasvatuses midagi hullusti viltu minema, siis tähendab see seda, et tulevikus on minul kaela peal täiskasvanud laps, kes oma eluga toime ei tule. Mina pean siis olema ju see, kes toda 40+ vanuses “last” toidab ja katab ning ka tema võimalike psühhiaatriahäiretega tegeleb. Mitte ükski spetsialist ega ametnik seda ei tee!

Spetsialistid vahetuvad kogu aeg, aga ema-isa ei vahetu, nemad jäävad algusest kuni lõpuni. Sellise fakti taustal on solvav, kuidas emalt ja isalt üritatakse kõikide vahenditega röövida ära viimaseidki õigusi, jättes alles vaid kohustused. Rõhutatakse, et lapsevanemal pole õigust teada isegi seda, kui nende laps salaja psühhiaatri juures ravil käib – samas mõtlemata, kes aitab arstiaegu meeles pidada, ostab välja rohud, jälgib et laps neid ka korralikult võtaks jne. Psühhiaater ei tule eales selle lapse koju jälgima ravimite võtmist – seda teevad ikka ema-isa ju.

+30
-26
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lõikusim end vahelduva eduga vanuses 18-20. Tõsi ta on, et see levib inimeselt-inimesele. Sel ajal me enam ei suhelnud, kuid mu esimene poiss-sõber lõikus end ning ühes stressisituatsioonis mõtlesin, et proovin järgi, kas teeb enesetunde paremaks. Tegi. Ja mida kord edasi, seda suurem rahulolutunne tekkis. Miks ma seda tegin? Oli kordi, mil selle taga oligi viha, kurbus või muu tugev emotsioon, kuid enamik kordi tegin, sest mulle meeldis. Ma ei ole ei varem ega hiljem täpselt sama tunnet kogenud, sõnadega kirjeldada ka ei oska. Kõige “magusamad” olid need lõiked, mis sai tehtud kohtadesse, mis olin endale keelanud, et mitte vahele jääda. Ma ei kiida seda tegevust, vaid üritasin veidi avada seda vaimset olukorda. Alati ei pea seal taga olema mingi tohutu emotsionaalne trauma, vaid mõni inimene ongi nupust nikastanud. Lõpetasin, sest astusin suhtesse ning mul puudus igasugune tahtmine selgitada värskeid haavu.

Mul on vaid kolm armi, mida teised vahel harva näevad (mitte käsivartel), ülejäänud on näha vaid mulle ja mu mehele. Irooniline on see, et tänasel päeval ei talu ma üldse verd ega valu. Lõikasin kogemata näppu sibulat hakkides ja pidin ära minestama.

+19
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enesevigastamine ei ole ainult lõikumine. Osad kakuvad karvu välja, osad kraabivad endal punne katki jms. Nt minu puhul ei ole keegi elus aru saanud, et mul on mingit liiki enesevigastamine komme. Aga see on olnud alates pubekaeast ja kestab aegajalt siiani, kuigi olen 40. Vahest suudan üle saada, aga probleemide korral langen ikka ja jälle tagasi selle küüsi. Ps. Tegemist pole lõikumisega ja pole otseselt ohtlik, kuid olen end siiski rikkunud.

+17
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lastelt on viidud turvatunne. Samuti vanematelt.

Lapse turvatunde loob tema vanem. Mul on 2 last – lastel on alati teada, et ei ole muret, millega ei saaks nad minu poole pöörduda ja probleemi, millele vanemad lahendust ei leia.

 

+6
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vaadates ringi, millised mürgised inimesed meie ümber on, pole ime, et nende lastel on nii valus ja raske või siis vastupidi, nende lapsed on samasugused ja piinavad koolis teisi. Eesti ühiskonnas on midagi üdini mäda, suur hulk inimesi on lihtsalt õelad, vastikud, kahjurõõmsad ja kahepalgelised.

+24
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas tõsiselt arvad, et sellised lapsed soovivad psühhiaatrite ja psühholoogide juurde omal algatusel ja käel minna? Üksikud julgeks seda teha. Kui vanemad midagi ei tea, siis on raske üldse lapse elukorraldust muuta.

+8
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas vene ajal ka lapsed lõikusid end? Mina pole kuulnud. Nüüd levib see komme nagu kulutuli. Tööpäevad on vanematel ikka 8 tundi. Ei saa öelda et nüüd on vähem tähelepanu lastele aega pöörata. Vene ajal polnud ju ka kodumasinaid ja valmis toitu. Emad tegid peale tööd kodutöid. Lastele polnud aega.

Lõikusid ja isegi enesetapud olid, aga see oli teema, millest ei räägitud ja ei taheta rääkida siiamaani. Minu tutvusringkonnas oli 80date alguses neid lõikujaid mitmeid ja neli last ei kasvanud kunagi suureks, vaid lõpetasid enda elu.

+14
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oli minugi elus mõni enesevigastamine pubekaeas. Ziletiga ei julgenud, nüsisin pangakaardiga veene. Surra tahtsin või kui mitte päris surra, siis mingitki tähelepanu, märkamist, hoolivuse väikest märkigi oma ema poolt. Paraku seda polnud, kodune elu oli põrgu füüsilise ja vaimse vägivalla tõttu ja olin vaid viies ratas. Kaevata polnud kuskile kodu läheduses ega koolis. Kord siiski rääkisin kodusest põrguelust oma isale, kellel harva külas käia sain. Nii lootsin, et kutsub mu enda juurde elama, aga ei, polnud mind ka talle vaja.
Minu laps tuli kord rääkima, et klassiõde lõigub end ja soovitasin nii tal kui ka sõbrannadel, kes on sellest teadlikud, minna klassijuhatajale rääkima. Tean, et tegemist on toreda inimesega ja kes saab lastega hästi läbi. Tema siis tegeles edasi, pakkus abi ja uuris, et ehk tahab laps psühholoogilist abi. Paraku keeldus, aga kuuldavasti ta ei lõigu ka end enam.
Olen näinud inimesi, kel on käed lõikumisarme täis ja ühel keskealisel lähedasel on need armid suisa ka rinnal.

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lastelt on viidud turvatunne. Samuti vanematelt.

Lapse turvatunde loob tema vanem. Mul on 2 last – lastel on alati teada, et ei ole muret, millega ei saaks nad minu poole pöörduda ja probleemi, millele vanemad lahendust ei leia.

Olen see, kes on end vigastanud. Mul on toredad vanemad ja ma usaldan neid. Koolis läks ka hästi. Aga ikkagi ma tegin seda.

+24
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen ennast korra teismelisena küüntega nüsinud.

Siis oli mitmeid aastaid vaikus.

Umbes kolmekümnesena ei saanud enam rahu. Kõik oli ainult õudus. Lõin kööginoa reide. Aitas. Kahjuks.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

sad kakuvad karvu välja, osad kraabivad endal punne katki jms.

Nojaa, aga samas kui mõelda, et see kolmandik ennastvigastavaid lapsi lihtsalt kraabib endal punne katki, siis see probleem ei tundu jälle eriti tõsine. Eneselõikumine või kiilaks katkumine on tõsised probleemid, tuleks ikka öelda, palju neid on, ja mitte mingeid punnipigistajaid või pangakaardiga masseerijaid samasse gruppi panna päris. Kusjuures muidugi nad innustavad üksteist seda tegema, kui näevad, et keegi nii teeb, lähevad kergemini ise ka sellele teele. Ja mõned kirjutavad sellest netis ja neil on vahel nagu võistlus, kes endale hullemini kahju suudab teha. Siin ka mõnel tundub uhkusenooti kuulda olevat, kui sellest räägib.

+3
-12
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen ka kunagi lõikunud, sest see kutt, kellesse olin armunud lõikus. See tundus kuidagi müstiline ja imetlusväärne, romantiline, nii tobe kui see ka pole. Polnud mingit vajadust lõikuda. No jäin vahele vanematele, nad ehmatasid ära, tassisid mu perearsti ja psühhiaatri juurde, aga arstid ei saanud mõhkugi aru, miks ma lõikusin. Ega ma muidugi rääkinud ka, ei arstidele ega vanematele. Psühhiaatri juurde läksin vanemate soovil rahustuseks ja suitsukatteks, aga see käik oli lihtsalt naeruväärne ja romantiseeris lõikumist veelgi. Kirjutas mulle ravimid (täiesti arulage käik arstilt tegelikult), õnneks jätkus mul kangust neid mitte tarbida. Läks armumine üle, kadus kohe ka lõikumine, ühtäkki ei tundunud see enam müstiline ja äge. See selline jah, mood või “viirushaigus” nagu ikka teismeliselt teismelisele nakkab. Tihti pole seal taga mitte midagi sügavamat. Lakitakse küüsi, värvitakse juukseid, lõigutakse, käiakse hetkemoe järgi riides jne.

+24
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas tõsiselt arvad, et sellised lapsed soovivad psühhiaatrite ja psühholoogide juurde omal algatusel ja käel minna? Üksikud julgeks seda teha. Kui vanemad midagi ei tea, siis on raske üldse lapse elukorraldust muuta.

Soovivad, koolide psühholoogid ja noortega töötajad nagu treenerid, huvialaringi õpetajad ja ka sõprade vanemad suunavad. Paljud enesele viga tegevad noored on täiesti tavalisest ja normaalsetest peredest, samuti hästi kindlustatud peredes on tihti noortel sellised probleemid. Lapsevanemad ootavad edukultuse tõttu noortest täiuslikku kuvandit ja seetõttu ei julgeta vanematele rääkida.

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas vene ajal ka lapsed lõikusid end?

Jah. Ja mängisid ohtlikke mänge.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsevanemad ootavad edukultuse tõttu noortest täiuslikku kuvandit ja seetõttu ei julgeta vanematele rääkida.

Sina hoopis lood sellist kuvandit sellise jutuga!
Kui selle seaduse (määruse?) muudatust argumenteeritakse niimoodi, siis teeb see kasu asemel hoopis kahju – korrutatakse, et vanemad ootavad lastelt edu jne Selline retoorika kinnitab lastes veendumust, et vanematele ei saagi rääkida.
Lastel otse arstile pöördumist peaks lubama, aga peamiselt peaks ikka julgustama tegema seda vanemaga koostöös.
Kui edukas sinu arvates ravi üldse saaks olla, kui laps peaks seda iseseisvalt ja omaette tegema? Vanemast nö möödaminnes arstile pöördumine aitab lahendada olukordasid, mis on põhjustatud halbadest suhetest kodus, aga enamasti ei ole ju põhjus selles!
Kokkuvõttes – eeskätt tuleks innustada vanemate osalust, sideme hoidmist lastega, võibolla kooli kaudu tihedamat ülevaadet, kuidas lapsel läheb jne

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda tehaksegi mitmetel põhjustel. Siin nimetatud ka. Kes teeb salaja ja negatiivsete emotsioonide ja elu pealt, kes läheb teistega kaasa ja siis kasvõi see piiga, kes oma peika eeskuju järgis, niisama.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Oli minugi elus mõni enesevigastamine pubekaeas. Ziletiga ei julgenud, nüsisin pangakaardiga veene. Surra tahtsin või kui mitte päris surra, siis mingitki tähelepanu, märkamist, hoolivuse väikest märkigi oma ema poolt. Paraku seda polnud, kodune elu oli põrgu füüsilise ja vaimse vägivalla tõttu ja olin vaid viies ratas. Kaevata polnud kuskile kodu läheduses ega koolis. Kord siiski rääkisin kodusest põrguelust oma isale, kellel harva külas käia sain. Nii lootsin, et kutsub mu enda juurde elama, aga ei, polnud mind ka talle vaja.

Lõikusid ja isegi enesetapud olid, aga see oli teema, millest ei räägitud ja ei taheta rääkida siiamaani. Minu tutvusringkonnas oli 80date alguses neid lõikujaid mitmeid ja neli last ei kasvanud kunagi suureks, vaid lõpetasid enda elu.

Kahjuks on praegugi neid, kes ei soovi kuulda, et nii võib olla ja keelavad sellistest asjadest rääkimise. Tõde ei ole osadele meeltmööda, mitte üheski teemas, kus tegemist  kas vaimse-või füüsilise vägivallaga. Peidame ära, vaikige, saage üle ja tegelikult üldse mida te jamate, seda pole olnud, sest mul pole ju olnud. Ärge mituutage.

 

+10
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mu 2 aastane juba lööb oma käsi vastu seina või mööblit, niiet ta haiget saab, kui ta pahur on, sest tahab rohkem tähelepanu. Muidu rõõmus laps ja üritan ära harjutada, ärge muretsege.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda teevad palju väikesed lapsed, teatud eas. Et löövad ennast. Kasvavad välja.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See seadus pole mingi imerohi.

1) neil lastel sisuliselt poleks, kuhu minna. Isiklik kogemus – tasuline aeg (oli vist 120 eurot) ja ooteaeg natuke üle kuu.

2) ei peaks rõhuma kogu aeg sellele, et vanemad nagunii ei mõista, vanemad nagunii tegid midagi valesti. Vanemad nagunii ongi selle taga, et laps psühhiaatri juurde jõudis. Elu on natuke keerulisem – mängu tuleb ikka palju rohkem tegureid – kooliteemad, lapse enda iseloom, vanema ja lapse sarnasus ja erinevus jnejnejne.

3) Ise näinud, kui halb võib olla ravimi võtmise esimesel nädalal (nende ravimite puhul, mida psühhiaater võiks välja kirjutada, on algusraskused üsna tavalised). Kui laps sel ajal üksi jääb kõige sellega, võib tulemus olla hullem, kui varem.

On üks noormees, kelle enesetapust on avalikult räägitud. Ja kuigi tema ema toetab tugevalt üksinda psühhiaatri juurde lubamist, siis ka selles loos jõudis asi tegelikult selleni, et ei jõudnud arstiaega ära oodata, mis oli õige mitme kuu pärast.

+12
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

On üks noormees, kelle enesetapust on avalikult räägitud. Ja kuigi tema ema toetab tugevalt üksinda psühhiaatri juurde lubamist, siis ka selles loos jõudis asi tegelikult selleni, et ei jõudnud arstiaega ära oodata, mis oli õige mitme kuu pärast.

Aga ikkagi on ju loogiline, et kui lapsel on õigus üksi ka abi saada, on suurem tõenäosus, et laps saab abi, sest nt kui ta psühhiaatriga julgeb rääkida, aga vanematega ei julge, sest tõesti nemad ongi nt kuidagi selle teemaga seotud või lihtsalt seda tüüpi inimesed, kes arvavad, et vaimseid probleeme tuleb iga hinna eest varjata. See, et abi on ka vähe kättesaadav, on muidugi veel suurem probleem, aga ega see ei ole ju hea lahendus, kui me siis sinna abisaamise teele ühe lisatakistuse juurde paneme. Päris palju on ka vastupidist olukorda: kus teised näevad, et inimesel on probleem, aga ta ise eitab oma probleemi, ka professionaaliga suheldes jätkab ta seda taktikat (kui ta sinna jõuab), seega ongi vajalik, et ei piirdutaks ühe sessiooniga ja abi võimalus oleks võimalikult kättesaadav.

+10
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ühest küljest küll, aga kui ajaleht lahti võtta, siis võib ka neile noortele mulje jääda, et asi on ainult selles, et seadus ilma vanema loata ei luba.

Aga tegelikult takerduks see noor koheselt sinna taha, et ega tal ei olekski suurt kuhugi minna.

Ja teisest küljest – eriti teismelistel on erinevaid teemasid – kõik need polegi psühhiaatri teema joonelt. Arvestades hetke psühhiaatrite puudust – võiks olla see eelsõel, kus nopitaks välja, kellele piisaks ka nt psühholoogist ja kes vajaks psühhiaatrit viivitamatult.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Pole lõikumist kunagi mõistnud. Tean ühte tüdrukut kooliajast, kes lõikus end, oli üldse probleemne kuju. Lõpuks kasvas välja, tänaseks on tavaline naine.

+1
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 74 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kolmandik Eesti lastest vigastab end tahtlikult