Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kolmandik Eesti lastest vigastab end tahtlikult

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 74 )

Teema: Kolmandik Eesti lastest vigastab end tahtlikult

Postitas:
Kägu

See seadus pole mingi imerohi.

On üks noormees, kelle enesetapust on avalikult räägitud. Ja kuigi tema ema toetab tugevalt üksinda psühhiaatri juurde lubamist, siis ka selles loos jõudis asi tegelikult selleni, et ei jõudnud arstiaega ära oodata, mis oli õige mitme kuu pärast.

Mõnikord jäetakse mainimata, et noormees on gay ja tema vanemad sügavalt usklikud.

Isegi siis kui teised lapsevanemad ei ole usklikud, on paljud vanemad on kodus teravalt homoseksuaalsuse vastu ja sealt tasub samuti probleeme tekkida.

+5
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tundub mingi pooletoobiste maanoorte teema. Ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle lapsel selline probleem.

+2
-28
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

sad kakuvad karvu välja, osad kraabivad endal punne katki jms.

Nojaa, aga samas kui mõelda, et see kolmandik ennastvigastavaid lapsi lihtsalt kraabib endal punne katki, siis see probleem ei tundu jälle eriti tõsine. Eneselõikumine või kiilaks katkumine on tõsised probleemid, tuleks ikka öelda, palju neid on, ja mitte mingeid punnipigistajaid või pangakaardiga masseerijaid samasse gruppi panna päris. Kusjuures muidugi nad innustavad üksteist seda tegema, kui näevad, et keegi nii teeb, lähevad kergemini ise ka sellele teele. Ja mõned kirjutavad sellest netis ja neil on vahel nagu võistlus, kes endale hullemini kahju suudab teha. Siin ka mõnel tundub uhkusenooti kuulda olevat, kui sellest räägib.

Sa ei kujuta ette, kuidas see enda katki kraapimine võib elu mõjutada 🙁 On perioode, kus ma ei saa isegi randa minna, sest on piinlik enda välimuse pärast. Ma ei saa kanda mitte kunagi igat tüüpi riideid, pean alati mõtlema, kas need katavad piisavalt jms. Selline asi tekitab väga pikaks ajaks enesehinnanguprobleeme ja madal enesehinnag toob kaasa kõik muud probleemid… Uhke ma pole kuskilt otsast selle üle, et end piirata ei suuda.

+7
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tundub mingi pooletoobiste maanoorte teema. Ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle lapsel selline probleem.

Kui sa  minuga kohtuks, ei saaks sa ka kuskilt otsast aru, et mul see probleem on. Niisamuti ei saanud minu vanemad midagi aru. Pealtnäha olen alati olnud rõõmsameelne ja igati edukas inimene nii koolis kui tööl. Aga see kõik on tulnud karmi hinnaga, mida teised ei märka.

+9
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui sa  minuga kohtuks, ei saaks sa ka kuskilt otsast aru, et mul see probleem on. Niisamuti ei saanud minu vanemad midagi aru. Pealtnäha olen alati olnud rõõmsameelne ja igati edukas inimene nii koolis kui tööl. Aga see kõik on tulnud karmi hinnaga, mida teised ei märka.

Just. Keegi ei usu mind ka, kui ma ütlen, et teismelisena proovisin enesetappu (ebaõnnestus, keegi ei teadnud sellest midagi) ja et ka praegu on perioode, kus kiusatus on suur (aga kindla peale teostamine on piisavalt keeruline, et teoks teha). Lõikunud end ei ole, söömishäired on (ülekaalu tavalises mõttes pole, mõne kägudest kõhnusekultuse austaja meelest muidugi on). Vanemad on mul normaalsed, kuid ei taha ju vanematele muret teha ja tol ajal olid neil oma probleemid (mis mullegi üle kandusid). Praegu on mul sõpru, kelle juures saab osa oma frustratsioonidest välja elada, kuid noorena ei olnud ja sõpradele ei tahtnud kurtma minna, liiga lähedased, milleks nende elu keeruliseks teha. Vanematega ka ei oleks psühholoogi juurde läinud – milleks neid koormata. Arvan, et ma pole mingi erand ja minusuguseid on rohkem.

+7
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas keegi on kokku puutunud enesevigastamise vormiga, mis väljendub ülesöömises? Mis sellisest noorest saab(16a)? Mul üks sugulane kannatab selle käes, enne kui tal see algas ma ei teadnudki, et selline söömishäire on olemas.
See ei ole buliimia, et sööb ja oksendab. See ei ole ka söömine nõrkusest maitsva toidu järele. Ta võib süüa suures koguses näkileiba või müslit või jogurtit. Pärast on tal nii paha olla, et ei suuda midagi teha. Ja enesehinnang läheb allapoole üha uuesti. Ta on juba pikalt psühholoogil käinud aga tundub, et mõju ei ole. Kui tal on hea periood, teeb suuri tulevikuplaane ja varsti läheb kõik taas aiataha. Ülekaaluline ta ei ole, sest ülesöömine vaheldub normaalselt või minimaalselt söömisega.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tundub mingi pooletoobiste maanoorte teema. Ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle lapsel selline probleem.

Kui ongi pooletoobiste teema ja kui ka sina pole kuuld ega näind, siis see ikka ei tähenda, et probleemi ei oleks ja et see ei vajaks tähelepanu. Kui on veel olemas asju, millega sina pole elus kokku puutunud, siis see ei tee neid siiski olematuks.

+11
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hakkasin end 90ndate alguses lõikuma, kui olin 12. Tegin seda salaja ja ei olnud sellest kuulnud ega teadnud kedagi teist, kes seda teeks. Seega ma ei tea, kust selleks tõuke sain. Aga tundsin, et see aitas suure seesmise valu vastu. Lõpetasin alles varastes 20ndates. Hiljem pole end otseselt vigastanud, aga kitkun pidevalt enda kulmukarvasid ja mul on väga raske seda tegevust lõpetada, sest ma isegi ei taju, et seda teen, enne kui on liiga hilja. Praeguses koroonaolukorras on asi väga hulluks läinud.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Heast elust, mitte midagi tegemisest ja kohustuste puudumisest lolliks läinud.

+9
-12
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Ebapädevad sotsiaalpedagoogid ja psühholoogid mängivad samuti rolli. Nendepoolne lapses vastasuse tekitamine lapsevanemate ja õpetajatega. Mitte ükski HEA sotsiaalpedagoog ei ütle lapsele, et ta vanem lihtsalt ei hooli, või et õpetaja peakski hea hinde ilma lapsepoolse õppimise või töö sooritamiseta panema. Mitte ükski normaalne psühholoog ei kiida takka, kui noor ainult eneseõigustamise faasisi on. Selleks on hoopis teised meetodid, mis enamasti tõhusaid tulemusi annavad ja lapsi/noori aitavad. Nende “spetsialistide” meetodid aga ainult hävitavad laste sisemaalilma, tekitavad segadust juurde, loovad konflikte. Kahjuks juhtub seda liiga sageli.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil arutatakse, kas lapsi iseseisvalt arstile lubada aga samal ajal tegeleb kolmandik koolilastest enesevigastamisega. Ma usun seda statistikat, tean kahjuks klassi kus paljud lõiguvad ennast ja see probleem on märksa suurem kui paistab. Kas keegi on kursis, kui kaugel on seaduse menetlemine mis lubab lastel ise arsti juurde pöörduda?

https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/91903669/kolmandik-eesti-kooliopilastest-vigastab-end-tahtlikult-teismelise-tutre-ema-ta-utles-et-tal-on-koguaeg-kulm-ja-kaib-selleparast-pikkade-kaistega

Kui enesevogastajaid on palju, siis ilmselgelt ei ole asi kõigi laste rohitus stressis, vaid järeleahvimises. Tuttava teismeline laps lõikus ennast, sest oli vastavaid videosid näinud ja tahtis teada, mis tunne on. Pubekad bu tahavad teha samamoodi kui “kõik teised”. Seega seda häda ei ravi psühhiaater ega muu arst.

+7
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui sa minuga kohtuks, ei saaks sa ka kuskilt otsast aru, et mul see probleem on. Niisamuti ei saanud minu vanemad midagi aru. Pealtnäha olen alati olnud rõõmsameelne ja igati edukas inimene nii koolis kui tööl. Aga see kõik on tulnud karmi hinnaga, mida teised ei märka.

Just. Keegi ei usu mind ka, kui ma ütlen, et teismelisena proovisin enesetappu (ebaõnnestus, keegi ei teadnud sellest midagi) ja et ka praegu on perioode, kus kiusatus on suur (aga kindla peale teostamine on piisavalt keeruline, et teoks teha). Lõikunud end ei ole, söömishäired on (ülekaalu tavalises mõttes pole, mõne kägudest kõhnusekultuse austaja meelest muidugi on). Vanemad on mul normaalsed, kuid ei taha ju vanematele muret teha ja tol ajal olid neil oma probleemid (mis mullegi üle kandusid). Praegu on mul sõpru, kelle juures saab osa oma frustratsioonidest välja elada, kuid noorena ei olnud ja sõpradele ei tahtnud kurtma minna, liiga lähedased, milleks nende elu keeruliseks teha. Vanematega ka ei oleks psühholoogi juurde läinud – milleks neid koormata. Arvan, et ma pole mingi erand ja minusuguseid on rohkem.

Pole küll teemasse, aga kui enesetapp ei õnnestu, siis inimene on kas väga jobu või tegelikult ei tahtnudki ennast tappa, tahtis enesetapukatset teha ilma tegeliku surmasoovita.

+2
-16
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

See seadus pole mingi imerohi.

On üks noormees, kelle enesetapust on avalikult räägitud. Ja kuigi tema ema toetab tugevalt üksinda psühhiaatri juurde lubamist, siis ka selles loos jõudis asi tegelikult selleni, et ei jõudnud arstiaega ära oodata, mis oli õige mitme kuu pärast.

Mõnikord jäetakse mainimata, et noormees on gay ja tema vanemad sügavalt usklikud.

Isegi siis kui teised lapsevanemad ei ole usklikud, on paljud vanemad on kodus teravalt homoseksuaalsuse vastu ja sealt tasub samuti probleeme tekkida.

Siin sa avaldad tahtmatult kogu selle psühhiaatrijura tõelise eesmärgi: julgustada noori homo olema ja lõigata läbi nende suhted vanematega. Paljastasid selle veel kord, omaenda lollusest. Usklikkus või mitteusklikkus, samuti see, millises vaimus keegi oma lapsi kasvatab, ei ole sinu, vikerkaarlase asi. Äkki värbate oma liikmeid täiskasvanute seast ja jätate teiste inimeste lapsed rahule. SAPTK kahtlused pole kunagi valed olnud.

Siin on juba palju tasakaalukaid arvamusi ,millega ma  nõustun. Pole see psühhiaater mingi jumal ja messias. Esiteks pole aegu saada, teiseks pole psühhiaater imetegija, et poole tunni jooksul hammustab läbi, mis on lapse vajadus ja ravib ta terveks. Kolmandaks, kogu see meediakisa psühhiaatri väidetava abivõimekuse teemal jätab noorele labiilsele inimesele mulje, et saabki vägevat ja paugupealset abi. Paraku ei, sageli võib minna veel hullemaks. Nii et depressioonile lisandub veel üks pettumus.
Vanemate demoniseerimine ja homokogukonna ning soosegaduse glorifitseerimine toodab rohkem enesetappe kui sotsiaaltädid tunnistavad.
Noortel on rohkem probleeme kui see, et neil ei lasta homo olla. Tõmmake oma homokäbarad koomale, LGBT.

+5
-20
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tundub mingi pooletoobiste maanoorte teema. Ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle lapsel selline probleem.

Kui ongi pooletoobiste teema ja kui ka sina pole kuuld ega näind, siis see ikka ei tähenda, et probleemi ei oleks ja et see ei vajaks tähelepanu. Kui on veel olemas asju, millega sina pole elus kokku puutunud, siis see ei tee neid siiski olematuks.

Ma pooletoobistega väga tihedalt läbi ei käi tõepoolest.

0
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Pole küll teemasse, aga kui enesetapp ei õnnestu, siis inimene on kas väga jobu või tegelikult ei tahtnudki ennast tappa, tahtis enesetapukatset teha ilma tegeliku surmasoovita.

Nalja teed? Ega see inimese (sh enda) äratapmine nüüd niiväga lihtne ka ei ole ja enamus inimestest ei teagi, kuidas seda teha. Mingi ettekujutus meil kõigil ilmselt on, mida sel juhul teha tuleks, aga peensusteni ei minda ega pole ka vaja.

Nimetada inimest enesetapukatse mittelõpuleviimise eest (mis iganes põhjusel ta siis seda lõpule ei viinud) “väga jobuks” on ikka tase. Inimest tuleks hoopis tunnustada ja toetada, et ta siiski end ellu jättis. Enesetapp ja selle katsed on üks äärmiselt keeruline teema ja tõtt öelda ei saa mitte keegi (ka sooritaja ise) kindlalt siin mingeid põhjapanevaid asju väita, ka inimene ise ei saa tegelikult endast aru, on ta soov “kindel” või ei. Palju sõltub välismõjudest – nt antidepressandid võivad võtmahakkamise alguses või doosi suurendamisel anda kõrvalmõjuna suitsiidisoovi: kui õigesti mäletan, oli see ka siinses teemas mainitud noormehe suitsiidi kõige tõenäolisem põhjus. Ta käis korralikult psühhiaatri juures, oli spetsialistide kätes ja võttis vastu ravi – abi sellest polnud, inimene ei ole enam elus.

+10
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui sa minuga kohtuks, ei saaks sa ka kuskilt otsast aru, et mul see probleem on. Niisamuti ei saanud minu vanemad midagi aru. Pealtnäha olen alati olnud rõõmsameelne ja igati edukas inimene nii koolis kui tööl. Aga see kõik on tulnud karmi hinnaga, mida teised ei märka.

Just. Keegi ei usu mind ka, kui ma ütlen, et teismelisena proovisin enesetappu (ebaõnnestus, keegi ei teadnud sellest midagi) ja et ka praegu on perioode, kus kiusatus on suur (aga kindla peale teostamine on piisavalt keeruline, et teoks teha). Lõikunud end ei ole, söömishäired on (ülekaalu tavalises mõttes pole, mõne kägudest kõhnusekultuse austaja meelest muidugi on). Vanemad on mul normaalsed, kuid ei taha ju vanematele muret teha ja tol ajal olid neil oma probleemid (mis mullegi üle kandusid). Praegu on mul sõpru, kelle juures saab osa oma frustratsioonidest välja elada, kuid noorena ei olnud ja sõpradele ei tahtnud kurtma minna, liiga lähedased, milleks nende elu keeruliseks teha. Vanematega ka ei oleks psühholoogi juurde läinud – milleks neid koormata. Arvan, et ma pole mingi erand ja minusuguseid on rohkem.

Pole küll teemasse, aga kui enesetapp ei õnnestu, siis inimene on kas väga jobu või tegelikult ei tahtnudki ennast tappa, tahtis enesetapukatset teha ilma tegeliku surmasoovita.

See on teema, mida kritiseerida sellisena pole inimlik. Väga hea, kui inimene seda ei suutnud. Sest sellise soorituse mittesuutlikus on just pluss, mitte miinus. Inimese elu on üks ja ainus ja inimese elutahe ehk instinkt töötab selle poolt ka siis, kui inimene pole hetkel adekvaatne. Siis teeb seda kasvõi väikene salajane osa ajust.

+12
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tundub mingi pooletoobiste maanoorte teema. Ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle lapsel selline probleem.

Kui ongi pooletoobiste teema ja kui ka sina pole kuuld ega näind, siis see ikka ei tähenda, et probleemi ei oleks ja et see ei vajaks tähelepanu. Kui on veel olemas asju, millega sina pole elus kokku puutunud, siis see ei tee neid siiski olematuks.

Ma pooletoobistega väga tihedalt läbi ei käi tõepoolest.

Milleks siis käia sellistes teemades, kui neid ei adu ega valda?

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

kui enesetapp ei õnnestu, siis inimene on kas väga jobu või tegelikult ei tahtnudki ennast tappa, tahtis enesetapukatset teha ilma tegeliku surmasoovita.

Sul on õigus selles plaanis, et kui inimene pikalt ette plaanib, siis ta tõesti teeb ka ettevalmistused ja teebki tõhusalt ja lõplikult.

Kui tekib mingi viimane piisk, mis end tapma suunab, siis võib olla jobu selles mõttes, et kättesaadav vahend ei pruugi olla piisavalt tõhus, aga kõik vahendid ja võimalused pole kättesaadavad sel hetkel, kui otsuse teed.

Tegelikult ei ole ennast tappa üldse nii lihtne: esiteks on meil kõigil olemas elu alalhoiuinstinkt, mis viimasel hetkel võib saboteerida surmaotsust; teiseks tuleb leida viis, et ei saaks sekkuda (ei lõikaks sind liiga vara maha, ei ärataks üles jne – tahad ju surra, mitte eluajaks sandiks ja/või naerualuseks jääda), mis pole ka sageli väga kerge. Ainult see, kes enesetapule pole väga kainelt ja praktiliselt mõelnud, arvab, et see on lihtne. Ei ole.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
kriti

Mina ei saa sellest aru, kui on depressioon, siis kuidas enda lõikamine selle talumise paremaks teeb. Et lihtsalt hingel on nii valus ja siis lõikamise ajal tunned veel suuremat füüsilist valu, nii et unustad hetkeks hingelise valu ära või? Mulle ka tundub see mingi pooletoobiste pubekate moehaigus. Mina küll ei mäleta, et varem noortel selliseid eneselõikamise probleeme oli. Polnud kuulnudki sellistest. Nüüd on iga kolmas vähemalt mingi diagnoosiga. Mul on kunagi depressioon olnud ja tean, kui jube kogemus see olla võib, aga enda lõikamine ei tulnud mõttessegi. Ma ei saa ikka aru, mis sest kasu oleks.

+1
-15
Please wait...

Postitas:
mukk77

Mind jälle huvitab, millal Eesti õpetajatel lubatakse abi vajavad lapsed psühhiaatrile suunata? Kõigis arenenud Lääne-Euroopa riikides on õpetajatel see õigus olemas, ainult ultraliberaalses ja “läänemeelses” Eestis ei ole see võimalik. ALDE ka selle kitsaskoha suhtes Eestis muret ei tunne. ALDE-l on Eestiga seoses miskipärast muud mured.

Lõikumise võlud avastavad lapsed internetist. Nii et mida vähem nad seal istuvad, seda suurema tõenäosusega ka terve psüühikaga inimeseks kasvavad.

Koolides on psühholoogid. Kedagi ei pea suunama, laps ise läheb. Minu 12a igatahes läks omal algatusel

0
0
Please wait...

Postitas:
liiissu

Mind jälle huvitab, millal Eesti õpetajatel lubatakse abi vajavad lapsed psühhiaatrile suunata? Kõigis arenenud Lääne-Euroopa riikides on õpetajatel see õigus olemas, ainult ultraliberaalses ja “läänemeelses” Eestis ei ole see võimalik. ALDE ka selle kitsaskoha suhtes Eestis muret ei tunne. ALDE-l on Eestiga seoses miskipärast muud mured.

Lõikumise võlud avastavad lapsed internetist. Nii et mida vähem nad seal istuvad, seda suurema tõenäosusega ka terve psüühikaga inimeseks kasvavad.

Koolides on psühholoogid. Kedagi ei pea suunama, laps ise läheb. Minu 12a igatahes läks omal algatusel

kõikides koolides ei ole psühholooge ja koolipsühholoog tihtipeale ei ole kliinilise psühholoogi väljaõpet saanud s.t ta on õppinud tegelema teistsugustema probleemidega kui nt sügav depressioon või ATH. Lisaks mis siis juhtub kui õpilasel ei teki head sidet koolipsühholoogiga? Ta jääb samamoodi abita.

+4
0
Please wait...

Postitas:
FeedMe

Mina ei saa sellest aru, kui on depressioon, siis kuidas enda lõikamine selle talumise paremaks teeb. Et lihtsalt hingel on nii valus ja siis lõikamise ajal tunned veel suuremat füüsilist valu, nii et unustad hetkeks hingelise valu ära või? Mulle ka tundub see mingi pooletoobiste pubekate moehaigus. Mina küll ei mäleta, et varem noortel selliseid eneselõikamise probleeme oli. Polnud kuulnudki sellistest. Nüüd on iga kolmas vähemalt mingi diagnoosiga. Mul on kunagi depressioon olnud ja tean, kui jube kogemus see olla võib, aga enda lõikamine ei tulnud mõttessegi. Ma ei saa ikka aru, mis sest kasu oleks.

Kui ei ole ise kogenud, ega siis ei olegi ehk võimalik mõista, eriti, kui mõtteviis selline pisut küünilisevõitu ka on (nagu igaüks ülalt lugeda võis).

Depressiooni ja nö hingevaluga on see probleem, et ta tekitab samasugust valu sinu mõistuses nagu see, kui näiteks jalaluu murrad. Aga kui sa jalaluu murrad, ei pea sa kellelegi väga seletama, miks sa lonkad või miks sul jalg kipsis on, või miks sa karjud. Sest see on ilmselge – sul on jalaluu murd.

Kui inimesel on aga depressioon või mõni muu vaimselt raskem seisund, kui tal on abi vaja, ja ta seda niisama ilma muude tavaliselt kaasas käivate signaaliteda küsiks, tead, mis vastus tuleb?

Inimene vaatab sulle otsa ja ütleb, et pole sul ju midagi viga.

Aga seal ei näe seda viga lihtsalt füüsiliselt selle inimese pealt. Viga on selles, kuidas tal on suhe teiste inimeste ja iseendaga. Kas kodus on turvaline olla, kas ta vanemad toetavad teda selles mõttes, et laps saaks keskenduda sellele, mis on hetkel oluline (noores eas võiks see olla õppimine ja muu täiskasvanu eluks ette valmistamine).

Kui keegi on ennast lõikunud, või hakanud suitsetama/jooma, või teeb enesetapu katse, või midagi muud tähelepanu tõmbavat, on enamus jube kärmed näpuga näitama, et “näe, see jobu lihtsalt tahab tähelepanu.”

Aga see ei ole lihtsalt “tähelepanu” et näe, panen seksika selfi instagrammi ja südamekesed ja xoxo stiilis kommentaarid tulevad. See tähelepanu, mida nad vajavad, on inimlikkus, lootus, soojus – see on appikarje. Ja veel hullem on see siis, kui keegi seda ei kuule 🙂

Lõikumine ja muud moodi enda vigastamine on juba väga vana nähtus. See tuleb peaaegu instinktiivselt.

Miks selline ennast karistav instinkt tuleb? Üks lihtsam seletus on see, et kuna sa tunned, et oled maha jäänud, hüljatud ja välja arvatud muudes seltskondadest (koolis juhtub seda tihti – tekivad klikid, kuhu sind ei kaasata), hakkad sa selles ennast süüdistama. Tekib nö negatiivne mõtlemine. See kõik juhtub sellepärast, et ma olen saast inimene, halb inimene, saamatu inimene – ja sellele järgneb äng, viha, karistus. Inimene hakkab selle tulemusel iseennast vihkama.

Olen ennast noorena lõikunud, ja paraku oli seda teinud ka minu ema. Enesetapp oli pikaajaline kummitus kuni, ma ütleks, 27-eluaastani (peale seda hakkas pundar lahti hargema).

Selle suure sasipuntra lahti harutamine võttiski aastaid aega – katsetamist, uurimist, lugemist, vestluseid inimestega ilma enda üle kohut pidamata jne. Sealjuures ei tulnud mulle nt kooli ajal kordagi pähe, et mingi psühholoog mind aidata võiks. Täiskasvanuna aga peale tööl läbipõlemist suure draamaga psühholoogi juurde sain.

Draamat pidin ise tegema, kuna ma nägin vastuvõtja jaoks “liiga tavaline” välja selleks, “meil käivad siin ikka ainult päris haiged inimesed.” Kas pean enne enesetapukatse või üledoosi ära tegema, et vastu võetaks? – selle peale lasi sisse.

Koolipsühholoogidest on rohkem jäänud nagu mulje, et sinna saadetakse õpetajate poolt lapsi, kellega nad rahul ei ole, või kelle vastu tekib mingi isiklik vimm. Kõik, kes õpetajatele tundides närvidele käivad, saavad kiiresti ADHD diagnoosi nüüd ju. Aga loodan, et on ka paremaid põhjuseid ja tähelepanelikumaid, inimlikemaid, fantastilisi õpetajaid, kes näevad aidata seda, kes käituvad nagu nad käituvad valust ja omamoodi appihüüdega.

Ei soovi seda kogemust kellelegi. Sest nagu näha, paljud ei suuda vastu panna ja lõpetavad oma elu.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
miina

Seaduse eesmärk pole ju hakata noori salaja arsti juurde saatma. See ei puuduta kuidagi normaalseid hästi toimetulevaid peresid. Pigem on see võimalus, kui vanem millegipärast ei aita last. On meil eestis piisavalt lapsevanemaid, kes iseendagagi toime ei tule. Lapsed eraldatakse vanematest ikka väga äärmuslikul juhul ja suurematele lastele ei hakka keegi naljalt praeguse kodu asemel turvalisemat paika otsima. Ja tihti on just nende lastel abi vaja, kelle vanemad probleemsed on. Praegu neil polegi võimalik psühhiaatri abi saada enne, kui 18 täis. Esimesena pöördub õpetaja või tugispetsialist ikka vanema poole. Aga siis tekib võimalus pöörduda ka mujale, kui vanemat ei huvita või pole adekvaatne.

+6
0
Please wait...

Postitas:
cavrina

Kas vene ajal ka lapsed lõikusid end? Mina pole kuulnud. Nüüd levib see komme nagu kulutuli. Tööpäevad on vanematel ikka 8 tundi. Ei saa öelda et nüüd on vähem tähelepanu lastele aega pöörata. Vene ajal polnud ju ka kodumasinaid ja valmis toitu. Emad tegid peale tööd kodutöid. Lastele polnud aega.

Töötasin vene ajal laste psühhiaatria osakonnas ja oli ka eneselõikumist siis, kuid palju varjatumalt ja sellest ei räägitud. Kuid lapsed vigastasid ennast siis ka muud moodi: nuusutati palju liimi, joodi kodukeemiat ja oli füüsilist vigastamist (nt hüpati kõrgelt alla et luid murda), Nüüd seda palju vähemaks jäänud.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Politseikoer

See, et sina ei tea, ei tähenda, et nii ei ole. Kahjuks on see julm reaalsus.

Kas kolmandik mitte liialdus pole. Tahaks neid uurimusi näha. Mul on kaks last, mõlemad on käinud kahes koolis, kahe peale kokku teavad lapsed 4 last, kes endale viga teevad või teinud on.Tõsi, üks neist on enesetapp. Aga kolmandik … Võimalik, et siis on see väga regionaalne.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Agathe

Kas vene ajal ka lapsed lõikusid end? Mina pole kuulnud. Nüüd levib see komme nagu kulutuli. Tööpäevad on vanematel ikka 8 tundi. Ei saa öelda et nüüd on vähem tähelepanu lastele aega pöörata. Vene ajal polnud ju ka kodumasinaid ja valmis toitu. Emad tegid peale tööd kodutöid. Lastele polnud aega.

Lõikusid ja isegi enesetapud olid, aga see oli teema, millest ei räägitud ja ei taheta rääkida siiamaani. Minu tutvusringkonnas oli 80date alguses neid lõikujaid mitmeid ja neli last ei kasvanud kunagi suureks, vaid lõpetasid enda elu.

Nn vene ajast.

Mäletan minevikust, et lapsed end lõikusid ja tapsid muidugi. Aga tollal vähemalt tutvusringkonnas ja tuttavate tuttavate laste-noorukite seas oli kahte sorti žileti- või skalpellisõpru. Olid mõned, kes vajasid tähelepanu. Tunnustust. Kas ei saanud nad seda kodust või oli muu põhjus – need lõikusid tehniliselt samamoodi kui noored massiliselt kahjuks täna. Mingil perioodil oli teatud ringkonnas ja vanuses neidudel lausa moes käia ranne sidemes või oli seal vähemalt arm. Kõlab see kehvasti, aga tolleaegse arvamuse kohaselt täpselt – üldiselt olid need noorukid, kelle enesekuvand oli eriti-eriti-eriti tundlikust inimesest kesk madalat tuima ratsionaalse halli massi poolt hõivatud ühiskonda.

Ja olid teised lõikujad, kes tõesti ei osanud enam elada, kelle valu oli tohutult suur, ükskõik kui totter selle valu põhjus võis mõnele kõrvaltvaatajale tunduda. Need noorukid lõikusid ikka veene “õigetpidi” ja surm oli üsna kindel. Seal polnud mingit epateerimist ega teist võimalust. Nad tahtsidki surra.

Üldiselt valati oma maailmavalu siis välja pigem luuletustesse kui enesevigastamisse. Noorukid ka sigarettidesse, alkoholi ja pikkadesse öistesse vestlustesse sõpradega köögilaua taga. Kui tundus, et on vaja ennast tõsiselt karistada või tähelepanu saada või tekkis täielik tühisuse tunne, siis vähemalt meie ringis oli nn vene ajal pigem kombeks pea kiilaks ajada või kolm päeva üksi metsas hulkuda. Või näiteks põrutada kuskile Turkmeeniasse, seda siis juba hilisteismelisena. Natuke enne minu aega mindi siis BAMile. BAM oli halvastimõistetud ja -koheldud üksikuid Eesti poeedihingi täis, nagu mu vanem vend meenutas.

Aga natuke-lõikujaid nö raputati. Olen mõnd sellist korda ka pealt näinud, kui lõikuja seltskonnas ette võeti ja küsitleti, et kui sa ennast tappa tahad, miks sa siis seda valesti teed. Miks sa sedasi lõikad, kui tegelikult surra tahad, peaks ju lõikama sedasi ja parem, kui veel on see-ja see tingimus täidetud. Või mida saavutada tahad oma naha rikkumisega – seda sa igatahes ei saavuta. Noorte asi, teinekord selline nö raputamine oli sõnades päris otsekoheselt julm. AGA. Need paar-kolm, keda mäletan, lõpetasid sellised lõikused seepeale, niipalju kui tean.

Ise olin kindlasti kõrvalseisja ja jutu mujaleviija, sest mul oli esivanemate seas üks mulle kallis olnud enesetapja ja ei soovinud noorena selle teemaga tegeleda ei lõikuja ega ammugi raputajana. Mällu on need juhused aga jäänud. Kuulsin neist lugudest teistelt või ka olin mingil hetkel juures.

Ka ei mäleta ühtki juhtu, kui maeiluuleta-aga-maailmonkolekoht-eneselõikuja ja enesetapuga flirtija oleks hiljem pärast niisama enesevigastamist enesetapu teinud. Suuremas tutvusringkonnas ega tuttavate tuttavate seas. Selles mõttes on maailm ilmselt muutunud…kahjuks. Siis kas lõiguti end reaalse surmaohuta või tapeti end planeeritult ja läbimõeldult ära, aga üks ei arenenud teiseks. Nüüd aga kahjuks küll 🙁

Niimoodi mäletan ma, eks teistel ole teine mälestus.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
meri2

Kas tõsiselt arvad, et sellised lapsed soovivad psühhiaatrite ja psühholoogide juurde omal algatusel ja käel minna? Üksikud julgeks seda teha. Kui vanemad midagi ei tea, siis on raske üldse lapse elukorraldust muuta.

Ja kuidas nad sinna aja saaksid? Tasuta aegu ju pole ja kuidas laps tasuda saab?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kummipart

Kas vene ajal ka lapsed lõikusid end? Mina pole kuulnud. Nüüd levib see komme nagu kulutuli. Tööpäevad on vanematel ikka 8 tundi. Ei saa öelda et nüüd on vähem tähelepanu lastele aega pöörata. Vene ajal polnud ju ka kodumasinaid ja valmis toitu. Emad tegid peale tööd kodutöid. Lastele polnud aega.

Tänapäeval on internet ja info liigub, sotsmeedias on igasugused grupid kus omavahel selliste asjade üle saab arutada jne. Vene ajal teadsid noored enam-vähem seda, mida vaid tuttavad ja sõbrad tegid ja sellistel teemadel nagunii väga ei vesteldud kuna oli tabu.

0
0
Please wait...

Postitas:
Lacrimosa

Mina ei saa sellest aru, kui on depressioon, siis kuidas enda lõikamine selle talumise paremaks teeb. Et lihtsalt hingel on nii valus ja siis lõikamise ajal tunned veel suuremat füüsilist valu, nii et unustad hetkeks hingelise valu ära või? Mulle ka tundub see mingi pooletoobiste pubekate moehaigus. Mina küll ei mäleta, et varem noortel selliseid eneselõikamise probleeme oli. Polnud kuulnudki sellistest. Nüüd on iga kolmas vähemalt mingi diagnoosiga. Mul on kunagi depressioon olnud ja tean, kui jube kogemus see olla võib, aga enda lõikamine ei tulnud mõttessegi. Ma ei saa ikka aru, mis sest kasu oleks.

Kui sa nagu päriselt küsiks, mitte tuututaks! Sama hea on depressioonihaige kohta öelda, et nahh, ei saa siis eluga hakkama, midagi ei ole viga ju, käed-jalad otsas.

Aga seda lõikumise asja kirjeldas mulle üks regulaarne lõikaja – kuidas tal ärevus ja pinge päev päevalt aina kasvab-kasvab-kasvab. Lõpuks läheb üle igasuguse taluvuse piiri, siis ta haarabki nürivõitu noa ja hakkab ennast sälgutama, ilma mingi soovita ära tappa. Valu tekitab koheselt endorfiine, ta rahuneb seepeale kiiresti ja jääb isegi magama. Ma ei ole seda kogenud, ma ei tea neid tundeid, aga ma täiesti saan aru, et valu tundmisega on inimestel erinevad kogemused. On inimesi, kellele see pakubki mingit rahuldust. Aga see oli ka ühe inimese kogemus, tõenäoliselt mingi teine inimtüüp kirjeldaks seda teistmoodi.

+5
0
Please wait...

Postitas:
veritas

Meil arutatakse, kas lapsi iseseisvalt arstile lubada aga samal ajal tegeleb kolmandik koolilastest enesevigastamisega. Ma usun seda statistikat, tean kahjuks klassi kus paljud lõiguvad ennast ja see probleem on märksa suurem kui paistab. Kas keegi on kursis, kui kaugel on seaduse menetlemine mis lubab lastel ise arsti juurde pöörduda?

https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/91903669/kolmandik-eesti-kooliopilastest-vigastab-end-tahtlikult-teismelise-tutre-ema-ta-utles-et-tal-on-koguaeg-kulm-ja-kaib-selleparast-pikkade-kaistega

Sellega oli nii, et vahepeal kui EKRE valitsuses oli, lükkas ta selle arutelu tagasi ja siis see venis. Hiljem sotsiaaldemokraadid esitasid selle eelnõu uuesti ja kuigi EKRElased sellele vastu hääletasid, siis ikkagi poolthääli oli rohkem teiste erakondade poolt (ja mõned, kes ei hääletanud) ja võeti selle aasta märtsis vastu see seadus, et nüüd saavad alaealised ka käia psühhiaatri juures ise, näiteks kui vanem on pedofiil või alkohoolik või mis iganes muu probleem on. Vähemalt see võimalus on neil olemas.

+1
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 74 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kolmandik Eesti lastest vigastab end tahtlikult