Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kolmandik Eesti lastest vigastab end tahtlikult

Näitan 23 postitust - vahemik 61 kuni 83 (kokku 83 )

Teema: Kolmandik Eesti lastest vigastab end tahtlikult

Postitas:
ninja

Enesenäljutaja kinnitab endale ja teistele: “Ma olen paks!”, eneselõikuja kinnitab endale ja teistele samamoodi: “Mul on sees tohutu valu!” Niisuguses laadis argumentidega püütakse saavutada taolisesse teguviisi tolerantset suhtumist, isegi lubamist.

sa ei jaga ilmselgelt mitte midagi sellistest häiretest. palun ära levita oma ohtlikke seisukohti. ehk saab mõni noor õigel ajal abi, kui täiskasvanud silmaklapid peast võtaks.

+10
-3
Please wait...

Postitas:
amatoor

Nõukaaegse lapsena ei teadnud ma kedagi, kes oleks lõikunud, aga elu oli palju hullem. Meil oli klassis 40 last, mõned neist olid tänapäeval haridusliku erivajadusega, kes oleksid vajanud ka väikeklassi või lihtsamat õppekava – toona nimetati neid kahemeesteks ning alandati nagu osati – tunnistused anti ju õppeedukuse järgi ja viimased tunnistused ulatas klassijuhataja sellise näoga nagu oleks surnud rott näppude vahel. Kodus said nad vanematelt sõimata, halvemal juhul rihma – aga hindeid see ei parandanud.  Aga siis ei lõikunud keegi, ka enesetappe oli vähe – ise ei tea ühtegi.

Tänapäeval on koolis sotsiaalpedagoogid, logopeedid, psühholoogid, on väikeklassid, üksühele õpe, HEVide jaoks klassid, tasandusklassid jne. Ometi lapsed lõiguvad, teevad enesetappe.

 

+7
-10
Please wait...

Postitas:
tellis

Kas vene ajal ka lapsed lõikusid end? Mina pole kuulnud. Nüüd levib see komme nagu kulutuli. Tööpäevad on vanematel ikka 8 tundi. Ei saa öelda et nüüd on vähem tähelepanu lastele aega pöörata. Vene ajal polnud ju ka kodumasinaid ja valmis toitu. Emad tegid peale tööd kodutöid. Lastele polnud aega.

Eks see “pole lapse jaoks aega” ole ka suhteline – kas see tähendab, et lapsevanem on kodus, aga aga vaaritab sööki/väänab pesu/talitab lehma lapsega mängimise asemel (mis oli tõesti paljude nõukogude naiste reaalsus) või siis, et enamasti pole koduski ja pole ülevaadetki, millega laps tegeleb?

Ise tean ühte vene ajal lõikujat. Tema oli probleemse koduga selles mõttes, et ema oli kogu aeg kuskil lennus (elas noore inimese tormakat elu vist?), laps oli ja tegi ja kasvas ise.

Põhikooli lõpetas kaootilise kooliskäimise (kroonilised puudumised, kahed, istumajäämised) tõttu hiljem kui eakaaslased. Pinnale ta jäi ehk läks tööle ja tänaseks pealtnäha tavaline inimene.

+2
0
Please wait...

Postitas:
tellis

toona nimetati neid kahemeesteks ning alandati nagu osati – tunnistused anti ju õppeedukuse järgi ja viimased tunnistused ulatas klassijuhataja sellise näoga nagu oleks surnud rott näppude vahel.

Tänapäeval on koolis sotsiaalpedagoogid, logopeedid, psühholoogid, on väikeklassid, üksühele õpe, HEVide jaoks klassid, tasandusklassid jne. Ometi lapsed lõiguvad, teevad enesetappe.

Samas oli telekas saade aktiivsus-tähelepanuhäiretega inimestest.

Esimene ATH-täiskasvanu oli jäänud lapsena dignoosimata – lihtsalt “paha poiss”  ja käinud läbi konarliku tee – meelemürgid, kuritegevus. Otsustas ennast parandada ja astus ülikooli. Kus ta (taas koolipingis olles) avastas, et võrreldes kursusekaaslastega on ta imelik – ei suuda sama hästi keskenduda. Hakkas guugeldama “keskendumisraskused” ja leidis, et appi, ATH kirjeldus klapib temaga. Sai veel täiskasvanuna (läbi raskuste – kuna Eestis olevat alles täiskasvanueas ATH dignoosimine erandlik või mis seal oli) ATH diagnoosi ja nüüd läheb enda sõnul paremini. Aga vangutas pead, et näedsa – tagantjärgi ma tean, et käisin noorena läbi just needsamad ämbrid – meelemürgid, kuritegevus – mida ATH õppematerjalides igal pool kirjutatakse, et ATH noorel on sellele teele sattumiseks suurem oht. Oleks ma teadnud…

Teine, noorem ATH-mees ütles enda kohta, et põhjus, miks tal elu järjepidevalt ja ilma auku kukkumisteta läinud on, ilmselt just see, et tal on väga hoolivad vanemad – juba lapsepõlves sai ta kõik selle tegelemise, mida ATH-lapsel on vaja. Praegu võtab jätkuvalt ravimit ja rakendab teatud enese kontrollimise tehnikaid, mida talle on õpetatud, aga üldiselt on eluga rahul –  hea töökoht, kodu, elukaaslane –  ja saab hakkama. Võõramate silmis, kes ei tea, on lihtsalt üks tüüpiline edukas noormees ilmselt.

Ehk siis hea küll, mõned HEV, aga nõuka ajal õigeaegse adekvaatse tegelemiseta jäänud ja ainult “tunnistuse nagu surnud roti kätteandmisega” alandatud lapsed olid tõesti nii tugevad, et vedasid välja ega tapnudki ennast ja said kuidagi järje pealegi ning nüüd on lugupeetud keskealised.

Aga tumedamat poolt ehk kui paljudel nõukogudeaegsetel adekvaatse abita jäänud HEV-idel ei läinud elus hästi ehk nad kujunesid näit. kurjategijaks/vägivallatsejaks/põhjakäinud alkohoolikuks – me ju ei tea?

+4
0
Please wait...

Postitas:
FeedMe

Meil arutatakse, kas lapsi iseseisvalt arstile lubada aga samal ajal tegeleb kolmandik koolilastest enesevigastamisega. Ma usun seda statistikat, tean kahjuks klassi kus paljud lõiguvad ennast ja see probleem on märksa suurem kui paistab. Kas keegi on kursis, kui kaugel on seaduse menetlemine mis lubab lastel ise arsti juurde pöörduda?

https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/91903669/kolmandik-eesti-kooliopilastest-vigastab-end-tahtlikult-teismelise-tutre-ema-ta-utles-et-tal-on-koguaeg-kulm-ja-kaib-selleparast-pikkade-kaistega

Sellega oli nii, et vahepeal kui EKRE valitsuses oli, lükkas ta selle arutelu tagasi ja siis see venis. Hiljem sotsiaaldemokraadid esitasid selle eelnõu uuesti ja kuigi EKRElased sellele vastu hääletasid, siis ikkagi poolthääli oli rohkem teiste erakondade poolt (ja mõned, kes ei hääletanud) ja võeti selle aasta märtsis vastu see seadus, et nüüd saavad alaealised ka käia psühhiaatri juures ise, näiteks kui vanem on pedofiil või alkohoolik või mis iganes muu probleem on. Vähemalt see võimalus on neil olemas.

Psühhiaater, muuseas, on see, kes kirjutab välja ravimeid. Mida neil lastel enamasti vaja oleks, on nõustamine.

Arvatavasti see, miks EKRE sellele vastu seisis, tulenes selles – et psühhiaatri juurde lubamisel avaneb ka oht, et noored hakkavad seda kas kurjasti ära kasutama mingi Addreall tüüpi rohtude saamiseks (ja edasimüümiseks); või see teine, teema, mida nad pelgavad – hormonaalne ravi…

Kui keegi sulle lapsena ikkagi lubab, et hormonaalne ravi, soovahetus või mis iganes (ma ei tea, mis mõistusega inimene see olema peaks, kes seda soovitaks, aga juu siis on kellegi meelest selline oht olemas), siis laps haarab sellest võimalusest ja võib enda arenguga teha lükkeid, mida enam hiljem tagasi pöörata ei saa.

Ravimid on ainult siis õigustatud, kui need on noorele inimesele ajutiselt selleks, et nad leiaks selle jaksu oma muredega tegeleda, et need seljataha panna.

Loodan, et selle abi kättesaadavusega käitutakse väga vastutustundlikult.

+1
-7
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
FeedMe

Eks see “pole lapse jaoks aega” ole ka suhteline – kas see tähendab, et lapsevanem on kodus, aga aga vaaritab sööki/väänab pesu/talitab lehma lapsega mängimise asemel (mis oli tõesti paljude nõukogude naiste reaalsus) või siis, et enamasti pole koduski ja pole ülevaadetki, millega laps tegeleb?

Üks võimalik moodus seda mõõta oleks on vastus küsimusele: kas pere saab/tahab peale töö/koolipäeva lõppu koos maha istuda ja õhtust süüa, või ei tehta pere-keskselt enam sedagi? 🙂

Veneajal ehitati neid kööke nõnda väikseks, et pereliikmed said ainult vahetustega söömas käia 😛

+2
0
Please wait...

Postitas:
Punkar

Lastelt on viidud turvatunne. Samuti vanematelt.

Ma olen alati mõelnud, et milles see turvatunde kadumine tunnetuslikult inimeste jaoks väljendub. Sest ilmselgelt on turvatunde kadumine pigem subjektiivne tunnetuslik turvatunde kadumine, mitte reaalne turvatunde kadumine. Arvud näitavad, et inimeste turvalisus Eestis ei ole mitte kunagi olnud nii suur kui praegusel ajal.  Miskipärast aga tunnetuslik turvatunne käib vastupidises trendis tegeliku turvalisuse olukorraga.

Kuna mina ise ei tunne end ebaturvaliselt, siis on minu küsimus neile, kes tunnevad, et milles see ebaturvalisus väljendub? Minule endale võibolla vääralt tundub, et paljudele inimestele tekitab teabe paljusus (saad kogu aeg teada maailmas toimuvatest halbadest asjadest ja tekib kujutelm ebaturvalisusest, varem oli teavet vähem ja sa lihtsalt ei teadnud, kui palju rohkem ebaturvalises keskkonnas sa elad) ja valikute rohkus (millest tegelikult lähtub ka inimeste ebavõrdsus, sest mõned on paremini võimelised õigeid valikuid tegema, kui teised) ebaturvalisuse tunnet. Valikute rohkus tähendab ka seda, et need, kelle jaoks otsustamine on raske, on pidevas stressiseisundis. Võimaluste rohkus tekitab ka paljudele stressiseisundit, kuna kuhjatakse enda aeg ülemääraselt täis ja kaob rutiin, mis paljudele turvatunnet tekitab.  Lisaks püütakse paaniliselt jõuda sama palju kui naaber (käia trennis, hoida eluase imeilus, omada hoolitsetud küüsi ja soengt, olla tööl/koolis edukas, osaleda langevarjuhüppel, metsamatkal ja spapuhkusel) ja kui sinu füsioloogiline elutempo on teistsugune, siis tekib taas tunne, justkui oled viletsam kui teised ja mitte tempoga kaasa jõudmine tekitab pidevalt kusagil järsul serval kõndimise tunnet. Kas olen valesti aru saanud?

 

+6
0
Please wait...

Postitas:
FeedMe

Võib-olla on selle turvatunde taga seotus teiste päris inimestega.

Tunne, et sa ei ole siin maailmas üksi, et väljakutsetes on abi jne.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Vana-Ann

Minule endale võibolla vääralt tundub, et paljudele inimestele tekitab teabe paljusus (saad kogu aeg teada maailmas toimuvatest halbadest asjadest ja tekib kujutelm ebaturvalisusest, varem oli teavet vähem ja sa lihtsalt ei teadnud, kui palju rohkem ebaturvalises keskkonnas sa elad) ja valikute rohkus (millest tegelikult lähtub ka inimeste ebavõrdsus, sest mõned on paremini võimelised õigeid valikuid tegema, kui teised) ebaturvalisuse tunnet. Valikute rohkus tähendab ka seda, et need, kelle jaoks otsustamine on raske, on pidevas stressiseisundis.

Ei tundu sulle vääralt, nii ongi. Ajakirjanikud on altid kirjutama igasugustest ahhetama panevatest asjadest ja iga päev võib lugeda, kuidas Ameerikas tapsid ametnikud 9 hundikutsikat, Venemaal viskas vanaisa lapselapse ahju, kuskil maailma loomaaias nälgivad loomad, ikka ilmekad pildid luukeredest juures või avastati mingis riigis poolsurnud koerte kasvandus jne. Kas ma saan midagi teha nende laste või loomade heaks seal kaugel? Ei saa. Mitte midagi ei saa teha. Aga kas selle lugemine rikub mu tuju? Jah, rikub pikaks ajaks.  Ma ei tea, miks peab ajakirjandus oma kohuseks kajastada kõiki maailma õuduseid, aga kui see häirib mind, vana ja kalestunud mutti, siis päris kindlasti häirib see ka noort lugejat. Ja ühelt maalt tekibki tunne, et maailma on üks jõle koht ja kõik inimesed egoistid, sadistid ja perverdid. Kuidas selle tõdemusega siin edasi elada, ah?

+7
-2
Please wait...

Postitas:
tellis

Lisaks püütakse paaniliselt jõuda sama palju kui naaber (käia trennis, hoida eluase imeilus, omada hoolitsetud küüsi ja soengt, olla tööl/koolis edukas, osaleda langevarjuhüppel, metsamatkal ja spapuhkusel) ja kui sinu füsioloogiline elutempo on teistsugune, siis tekib taas tunne, justkui oled viletsam kui teised ja mitte tempoga kaasa jõudmine tekitab pidevalt kusagil järsul serval kõndimise tunnet. Kas olen valesti aru saanud?

Mmhhh. Võimatu ei ole, aga eks see nõuab teatud isiklikku küpsust ja enesekindlust, et valin ja teen oma vabal ajal ainult neid tegevusi, milles mina ise midagi leian, planeerin oma aja vähem täis, et tempo oleks mulle sobivam jne.

Lastel võibolla seda küpsust veel omast käest võtta veel pole. Ja mõnel pole kõrval ka täiskasvanut, kes nõu annaks selles osas, kuidas rahulikumalt suhtuda ja valida jne.  – et elu ei kukugi tegelikult kokku – võimalik.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Agathe

Ajakirjanikud on altid kirjutama igasugustest ahhetama panevatest asjadest ja iga päev võib lugeda, kuidas Ameerikas tapsid ametnikud 9 hundikutsikat, Venemaal viskas vanaisa lapselapse ahju, kuskil maailma loomaaias nälgivad loomad, ikka ilmekad pildid luukeredest juures või avastati mingis riigis poolsurnud koerte kasvandus jne. Kas ma saan midagi teha nende laste või loomade heaks seal kaugel? Ei saa. Mitte midagi ei saa teha. Aga kas selle lugemine rikub mu tuju? Jah, rikub pikaks ajaks.  Ma ei tea, miks peab ajakirjandus oma kohuseks kajastada kõiki maailma õuduseid, aga kui see häirib mind, vana ja kalestunud mutti, siis päris kindlasti häirib see ka noort lugejat.

Julgen arvata, et rõhuv enamus lastest ei loe Delfit ega Ekspressi :-), aga teema on meil ometigi lastest. Õigupoolest ei tea ma isegi ühtegi gümnasisti ega esmakursuslastki, kelle päev algaks ülevaate saamisega ajakirjandusest, haaraks kerge põikega BBC ja CNNi, hõlmaks Päevakaja ja tipneks Aktuaalse kaameraga. Aga see on minu isiklik arvamus ja mulje. Juba FB on vanainimeste (ok, nö vanainimeste) keskkond ning süvenenult mobiilist Postimehe uudiseid lugemas pole ühtki noorte seltskonda näinud.

Ka pole nõus, et midagi teha ei saa, et vähem jubedusi maailmas juhtuks. Jah, see osa on ilmselt kröömike, aga alati saab midagi teha. Kes annab oma pisikese panuse sellesse, et helistab häirekeskusesse, kui naaber peksab naist. Kes käib varjupaigas koera jalutamas. Kes annetab raha. Kes annetab aega supiköögis, kes piiratud vaimse võimekusega noorukitega, kes vanglast vabanenutega. Alati saab igaüks teha mingi pisiasja, et maailm oleks natuke ilusam.
Ja kui vastukaaluks maailma koledustele on käidud heal kontserdil, loetud hea raamat, jalutatud kaunis looduses, tehtud pisi-pisikene heategu, vaadatud head näitust ja vesteldud heade ja tarkade inimestega, avastatud suuremaid ideid ja laiemaid vaateid, siis maailm ei olegi enam nii must.

Ja laste-noorukite küsimuses on vanemate asi see lastesse varakult sisse õpetada. Oskus nautida ja tunnetada elu sügavamat poolt, näha ja kuulda ilu. Suur osa laps ei loe kunagi raamatuid (va kohustuslik kirjandus) ega tea ühtki ooperit ega kunstnikku. Balletimuusika on hoopis piin. Nad ei saagi olla kauni elu mõjuväljas, kui vanemad pole neid õpetanud ja harjutanud seda nautima. Ju siis paljudel vanematel endalgi pole harjumust headust, tarkust, ilu tekitada, näha ja õpetada oma lapsi sellest osa saama.

Käisin hiljuti ühel koolitusel, kus lõpuks, nagu sageli, innustunult ostetakse koolitaja raamatuid. Karjavaimustuse ajel. Inimesi oli mõnikummend ja kuulsin pärast söögilauas mõneltki poolt umbes 30-35 aastaste inimeste suust, et see on esimene raamat, mida nad elus ostnud või vabatahtlikult lugemiseks laen(ut)anud on. Kust see väärtkirjandusegi lugemise oskus siis lasteni peaks jõudma.

Ehk siis mina paljulapselisena heidaksin kivi siiski meie, lapsevanemate, kapsaaeda.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Seliiina

Esiteks pole ma selle pealkirjaga nõus. Olles lugenud läbi terve artikli, millest 90% moodustab kaks nutulugu probleemsetest teismelistest ja statistikat ega mingitki seletust, MIDA selle pealkirja all on mõeldud, ei ole artiklis mainitud.

Selle kohta on üks ebamäärane lõik: <span style=”color: #212529; font-family: Lora, sans-serif;”>Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi läbi viidud üleeuroopalise projekti tulemuste järgi esineb tahtlikku enesevigastamist Eesti kooliõpilastest kolmandikul, tüdrukutel sagedamini kui poistel.</span>

Mida siis peetakse silmas tahtliku enesevigastamise all? (P.S. selle instituudi enda kodulehel pole ühtegi värskemat publikatsiooni märgitud kui 2016…) Ka nende fbs pole mingit märget sellest uurimusest, mis oleks värske. MIDA siis tähendab see tahtlik enesevigastamine? Kohe kindlasti ei lõigu ennast kolmandik koolilastest! See uurimus on avaldatud 2015, link allpool, ja sealt loeme:

SEYLE enesevigastuste küsimustik:

1. Kas Sa oled kunagi tahtlikult vigastanud oma randmeid, käsivarsi või muid kehaosi; tahtlikult torganud ennast teravate esemetega (nõelte, kudumisvarraste, kirjaklambritega

jne) (JÄTA ARVESTAMATA tätoveeringud, kõrvade ning muude kehaosade augustamine,

uimastide süstimine)?

2. Kas Sa oled kunagi tahtlikult põletanud end põleva sigareti, tulemasina või tikuga?

3. Kas Sa oled kunagi tahtlikult oma kehale terava esemega kritseldanud sõnu, pilte või

muid märke; tahtlikult kriimustanud/kratsinud end viisil, mille tagajärjeks on olnud armid või verejooks?

4. Kas Sa oled kunagi tahtlikult takistanud oma haavade paranemist; tahtlikult ennast hammustanud viisil, mille tagajärjeks on olnud verejooks?

5. Kas Sa oled kunagi tahtlikult oma pead löönud millegi vastu või ennast nii kõvasti löönud, et see on verevalumied tekitanud?

6. Kas Sa oled kunagi tahtlikult ennast nii tõsiselt vigastanud (võttes arvesse ka eelpool

nimetatuid), et oled selle tagajärjel sattunud haiglasse või vajanud meditsiinilist abi?

Niiet siia alla läheb tõepoolest ka punnipigistamine, nõelaga villi katkitorkamine, huulte näppimine, koorikute kiskumine jne, mida ometi ei saa panna lõikumisega ühele pulgale.

https://suicidology.ee/wp-content/uploads/2016/10/koolinoorte_tervis_15.06.2015_veebilehele.pdf

Ja valdavalt oli tegu “juhusliku” ehk elu jooksul 1-4x toimunud asjaga, mitte regulaarse, seega ka ühekordne poolkogemata enesevigastamine läks statistikasse. Kes tahab, loeb sealt täpsemalt, mida ja kuidas uuriti.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
ninja

Tegelikult käib enesevigastamise alla ka ohtlik seksuaalkäitumine ja probleemsed lähisuhted. Nö enesehävituslik tegevus.

Kui noorel pole otseselt lõikehaavu, siis oleks nagu ok, aga tegelikult ei pruugi olla. See on sõltuvus ja kui oled selliste kalduvustega, siis on lihtne jääda muude sõltuvuste küüsi.

+5
0
Please wait...

Postitas:
tellis

Ka pole nõus, et midagi teha ei saa, et vähem jubedusi maailmas juhtuks. Jah, see osa on ilmselt kröömike, aga alati saab midagi teha. Kes annab oma pisikese panuse sellesse, et helistab häirekeskusesse, kui naaber peksab naist. Kes käib varjupaigas koera jalutamas. Kes annetab raha. Kes annetab aega supiköögis, kes piiratud vaimse võimekusega noorukitega, kes vanglast vabanenutega. Alati saab igaüks teha mingi pisiasja, et maailm oleks natuke ilusam. Ja kui vastukaaluks maailma koledustele on käidud heal kontserdil, loetud hea raamat, jalutatud kaunis looduses, tehtud pisi-pisikene heategu, vaadatud head näitust ja vesteldud heade ja tarkade inimestega, avastatud suuremaid ideid ja laiemaid vaateid, siis maailm ei olegi enam nii must.

Ja laste-noorukite küsimuses on vanemate asi see lastesse varakult sisse õpetada. Oskus nautida ja tunnetada elu sügavamat poolt, näha ja kuulda ilu. Suur osa laps ei loe kunagi raamatuid (va kohustuslik kirjandus) ega tea ühtki ooperit ega kunstnikku. Balletimuusika on hoopis piin. Nad ei saagi olla kauni elu mõjuväljas, kui vanemad pole neid õpetanud ja harjutanud seda nautima. Ju siis paljudel vanematel endalgi pole harjumust headust, tarkust, ilu tekitada, näha ja õpetada oma lapsi sellest osa saama.

Nõus.

Kui lapse maailm ainult koleuudiste, agressiivsete arvutimängude jms. kujundada jätta, siis see pole hea.

Lapsed ise ei pruugi tulla selel peale, kust seda elu ilusamat poolt üldse otsida – peab neile ikka mingid teeotsad kätte andma.

Kuigi nüanssides, mis jääb külge ja mis ei jää, võib olla erinevusi. Näit. mul vanemad pingutasid, kuid raamatute lugemine jäi paremini külge, aga klassikalise muusika ja kunstinäitustel käimise harjumusega inimest siiski ei saanud. Ei kisu ja ei sunni ennast ka. Ilmselt jääb seda sügavust puudu ja pole midagi teha. Aga näen kaunist, kuidas öelda, vähem sügavas – kuulan popmuusikast midagi, mis konkreetselt mulle hea tunde tekitab, mõni maja või haljasala võib tunduda ilus. Ikkagi midagi.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
nellikas

Minule endale võibolla vääralt tundub, et paljudele inimestele tekitab teabe paljusus (saad kogu aeg teada maailmas toimuvatest halbadest asjadest ja tekib kujutelm ebaturvalisusest, varem oli teavet vähem ja sa lihtsalt ei teadnud, kui palju rohkem ebaturvalises keskkonnas sa elad) ja valikute rohkus (millest tegelikult lähtub ka inimeste ebavõrdsus, sest mõned on paremini võimelised õigeid valikuid tegema, kui teised) ebaturvalisuse tunnet. Valikute rohkus tähendab ka seda, et need, kelle jaoks otsustamine on raske, on pidevas stressiseisundis.

Ei tundu sulle vääralt, nii ongi. Ajakirjanikud on altid kirjutama igasugustest ahhetama panevatest asjadest ja iga päev võib lugeda, kuidas Ameerikas tapsid ametnikud 9 hundikutsikat, Venemaal viskas vanaisa lapselapse ahju, kuskil maailma loomaaias nälgivad loomad, ikka ilmekad pildid luukeredest juures või avastati mingis riigis poolsurnud koerte kasvandus jne. Kas ma saan midagi teha nende laste või loomade heaks seal kaugel? Ei saa. Mitte midagi ei saa teha. Aga kas selle lugemine rikub mu tuju? Jah, rikub pikaks ajaks. Ma ei tea, miks peab ajakirjandus oma kohuseks kajastada kõiki maailma õuduseid, aga kui see häirib mind, vana ja kalestunud mutti, siis päris kindlasti häirib see ka noort lugejat. Ja ühelt maalt tekibki tunne, et maailma on üks jõle koht ja kõik inimesed egoistid, sadistid ja perverdid. Kuidas selle tõdemusega siin edasi elada, ah?

Kui siia lisada tänapäeva noorsooromaanid, mis nõretavad õnnetust armastsest, narkootikumide tarbimisest ja üledoosidest,  lõikumisest, anoreksiast, enesetappudest (nii tablettide tarvitamisest kui kõigest muust), vanemate probleemidest, mahajäetusest, kiusamisest ja tõrjumisest igasugusel võikal moel, siis pole ime, et varateismeline lugeja depressiooni langeb ja tajub elu mõttetust.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
ninja

Ma ei saa aru, miks te otsite süüdlast kultuuris. Jah, ka arvutimängud on kunstivorm.

Mulle paistab hoopis nii, et vanemad ei viitsi lastega tegeleda. Paljud inimesed on muidugi sünnipäraselt veidi “ebanormaalsed”, aga üksildustunne ei aita seal grammigi kaasa. Ja mis asi see normaalsus üldsegi on?

Aga ei, veeretame süü noorsooromaanide, arvutimängude, filmide ja neti peale.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Nxd5

Ei tasu alahinnata borrelioosi, toksoplasmoosi jms põhjused. Kombineerides eelmainituist tingitud suuremat impulsiivsust ja kergemat mõjutatavust kahjuliku iseloomuga meemide levikuga saabki oluliselt kasvanud probleemsete laste hulga. Võimalik, et välisreisidele kaasavõtmine annab laia spektri raskesti diagnoositavaid haigusetekitajaid. Nii ongi, et üllatuslikult ravib ebamäärase hingevalu või lausa psühhootilise episoodi tihti antibiootikumikuur.

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Punkar

Kas vene ajal ka lapsed lõikusid end? Mina pole kuulnud. Nüüd levib see komme nagu kulutuli. Tööpäevad on vanematel ikka 8 tundi. Ei saa öelda et nüüd on vähem tähelepanu lastele aega pöörata. Vene ajal polnud ju ka kodumasinaid ja valmis toitu. Emad tegid peale tööd kodutöid. Lastele polnud aega.

Muidugi lõikusid. Ma ise olen nõukaaja laps. Minul oli üks lõikuv sõbranna näiteks. Ega toona vaimsed probleemid olemata ei olnud, lihtsalt neid varjati ja peideti ja kusagilt ajabkirjandusest selle kohta lugeda ei saanud.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Seliiina

Vene ajal “polnud” ju puudega inimesi ka! See pole kellegi loogika ega argument ega asi. Egas sellepärast, et neist ei räägitud vabalt, ei tähenda, et neid polnud. Lõiguti ziletiga, nuusutati kummiliimi (ok, see kaifi saamiseks põhiliselt jne), joosti kodust minema,  niiet miilits mööda linna taga otsis. Psühhiaatriahaiglas oli vist ka lasteosakond. Ja mitte ma ise polnud probleemne, vaid isa oli alalealiste osakonnas miilits, seega tean ikka küll.

Pole mõtet halada, kuidas ikka vene ajal oli parem, elu on niipalju muutunud igas aspektis. Mõnes mõttes oli nõukaaja lapsel lihtsam, infot polnud nii palju, võimalusi polnud, nüüd on jälle raskem omale võimalusi valida ja õigel rajal püsida koos suure saavutuskultusega.

+3
0
Please wait...

Postitas:
ilmeadeele

Kui kirikul lubataks taas inimese eraelu juhtida, siis seda probleemi ei eksisteeriks. Siis võtaks Issand ise ära need, kellele on määratud varem surra.

0
-5
Please wait...

Postitas:
ingrin

Ega ei imestagi kui noored on katki kui nad isegi ei tea enam mis soost nad on… värviliste ajupesu on hästi õnnestunud.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
preili567

Ka mina olen vigastanud end. Lõikunud, sinna hetkel olen tatoveeringu peale teinud kõige hullemale kohale.
Kurb, et tegin seda, aga tunnistan, olen 26a ja siiani vahel tunnen tungi endale haiget teha. Õnneks hetkel suudan tagasi hoida end.

+1
0
Please wait...

Postitas:
koolera

Siin eespool oli korduvalt juttu (ma tervet teemat tegelikult ei lugenud läbi), et lapsed ja noored on hakanud ennast kellegi teise eeskujul vigastama. See on paljude jaoks sama kui kanda samasuguseid riideid kui teised, samamoodi soenguid kanda, tätoveerida jmt, mitte vajadus enda hingevalu enesevigastamise kaudu välja lasta. Nt tuttav pidi hulluks minema, kui avastas, et tütar on ennast lõikunud. Võttis siis sobival usalduslikul hetkel lõikumise jutuks ja laps lobises muretult, et ta on videotes seda palju näinud ja proovis ka.

+2
0
Please wait...

Näitan 23 postitust - vahemik 61 kuni 83 (kokku 83 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kolmandik Eesti lastest vigastab end tahtlikult