Teema: kolme lapsega üksikemad, kas on selliseid siin?

Ei julge? Miks?

Tundub, et hetkel on kõik värske ja kõike palju korraga. Sa näed tulevikku mustemana, kui see reaalselt olema saab. Üks samm korraga.

Esiteks- müümine on selles mõttes hea, et sul jääb üks asi vähem, mis mehega seob.

Lapsed- elatise välja mõsitmine on vajalik, kui mees ebapiisavalt toetab. Näiteks on see ka abiks kodulaenu saamisel. Midagi karta pole tarvis. Hiljem mõtled, et miks üldse kartsid.

Tööga on maale elama minemine väga hea mõte. Kui oled õpetaja, siis seal on lasteaias-põhikool tihti koos. Tasuta transport, soodsad kohatasud ja võtavad õpetaja avasüli vastu. Erinevad ringid on ka enamasti tasuta. Laste kasvades saavad nad ise linna või lähemal asuvasse alevisse käia, nt muusikakool.

Ise peab jääma positiivseks ja uskuma, et saad hakkama.

Olen 4 lapsega just äsja üksikemaks jäänud. Väga väga raske on, sest pole rohkem kedagi, peale laste. Kuidagi tuleb hakkama saada.

Keeruline on selles mõttes, kui lapsed peaksid korraga haigeks jääma, või ise siis pole kedagi kes abistaks. Ja neile kõigile üksi aja leidmine, et nendega tegeleda. Oma aega enam pole.

Soovitan võimalusel siiski elada sugulaste või sõprade läheduses, et oleks tugivõrgustik.
Eluasemelaen sõltub sellest, kui suur su sissetulek on ja kui vanad lapsed. Suurperetoetus on sissetulek kuni vanima lapse 18a saamiseni. Soovitan koguda sissemakse raha ja pangaga konsulteerida.
Minu kogemus on see, et koolis käiva lapse kulud on väiksemad kui lasteaias. Samuti läheb endal kergemaks kui lapsed suuremad.

Kui lasteaias kohatasu maksmine üle jõu käib, siis laps aeda ei saa. Ilmselt ei saa siis ka üksikvanem tööle. Kui koolilapse huviring on jõle kallis, siis jääb see rahapuudusel lihtsalt ära, kooliharidust saab ikka. Kui elu on korraks rahaliselt raske, siis tuleb suu sekki mööda seada ja teemaga tegelema hakata, et elu pisut paraneks.

Palju häid nõuandeid on juba olnud, aga:
1) Kas abielu ajal soetatud vara on tingimata vaja müüa. Võib-olla saaksid teha mehega kokkuleppe, et elad seal lastega x aastat. Laste jaoks oleks see valutum. Lahutus on stress nagunii – pole vaja veel kolimisega traumeerida.
2) Kirjutad, et ei taha elatist nõuda. Mõistan. Mina pole ka kunagi ametlikult elatist nõudnud (põhjust vaata esimesest punktist). Küll aga on laste isa katnud otseselt lastega seotud kulusid (telefoniarved, huviringid, spordivahendid, nutividinad, kallimad riided ja jalanõud). See on loomulikult käinud mõlema poole nõusolekul. Mitte nii, et sean laste isa fakti ette, et laps läks ratsatrenni, maksa selle eest sott kuus. Äkki on ka sinu laste isa nõus maksama otseselt lastega seotud arveid?
3) Kui tõesti on vaja kodu müüa, siis oleneb, kui vanad lapsed lapsed on. Koolilaste puhul üritaksin leida uue elukoha sellise, et lapsed kooli vahetama ei peaks – jälle asjatu lisastress. Väikelaste puhul teeksin ilmselt radikaalse sammu ja koliksin vanematele (või kellelt iganes sul lapsehoiul tuge loota on) lähemale.

#3371316:

Palju häid nõuandeid on juba olnud, aga:

1) Kas abielu ajal soetatud vara on tingimata vaja müüa. Võib-olla saaksid teha mehega kokkuleppe, et elad seal lastega x aastat. Laste jaoks oleks see valutum. Lahutus on stress nagunii – pole vaja veel kolimisega traumeerida.

2) Kirjutad, et ei taha elatist nõuda. Mõistan. Mina pole ka kunagi ametlikult elatist nõudnud (põhjust vaata esimesest punktist). Küll aga on laste isa katnud otseselt lastega seotud kulusid (telefoniarved, huviringid, spordivahendid, nutividinad, kallimad riided ja jalanõud). See on loomulikult käinud mõlema poole nõusolekul. Mitte nii, et sean laste isa fakti ette, et laps läks ratsatrenni, maksa selle eest sott kuus. Äkki on ka sinu laste isa nõus maksama otseselt lastega seotud arveid?

3) Kui tõesti on vaja kodu müüa, siis oleneb, kui vanad lapsed lapsed on. Koolilaste puhul üritaksin leida uue elukoha sellise, et lapsed kooli vahetama ei peaks – jälle asjatu lisastress. Väikelaste puhul teeksin ilmselt radikaalse sammu ja koliksin vanematele (või kellelt iganes sul lapsehoiul tuge loota on) lähemale.

Siin on küsimus miks mees ei võiks siis lastega kodus elada ja naine kolib välja ja maksab elatist. Kõik võidaks. Miks peaks mees andma oma korteri naisele elamiseks kui naine ei soovi temaga enam kooselada? Päris ajuvabad on sellised nõudmised või soovitused. Te ise ju mehele eluilmas oma kodu ei jätaks, miks mees peaks seda tegema?????

#3370476:

Laste isa toetab rahaliselt minimaalselt, ametlikuks kahjuks asja teha ei saa (elatist), ei julge.

Mulle tundub, et mees on sind ähvardanud, et kui ametliku elatisnõude sisse annad, siis ei maksa ta enam mitte midagi vms.

Tegelikult see asi nii lihtne ei ole. Kui maksta ei taha, ei saaks järgmised aastakümned enam ametlikult tööl käia ega midagi omada. Tema nimi oleks avalikult võlglaste nimekirjas ja kõik ta pereliikmed, sõbrad ja töökaaslased, rääkimata uuest pruudist teaksid, et ta on m..n, kes oma lapsi ei toeta. Ja lastel oleks tulevikus lihtne tõstada, et nemad ei ole selle mehe hooldusarvete tasumise eest vastutavad.

Praegusel juhul, kus ta sulle ilmselt mustalt mingeid kopikaid maksab, saab ta kõigile praalida, kuidas ta oma lapsi toetab, suuri summasid kokku luuletada ja väita, et sina selle raha kunstküüntele kulutad. Ja kui lapsed suured ning mees peaks nende rahalist abi vajama, on kõigil kolmel kohustus oma isa ülal pidada.

Kui mees omaenda ähvardusi, mis iganes need ka oleks, usuks, ei peaks ta ähvardamisele üldse aega raiskama. Siis ta lihtsalt ootaks, et sa elatisnõude sisse annaks ja lihtsalt ei maksaks (kui see on see, millega ta ähvardab). Ähvardatakse siis kui on põhjust KARTA sinu tegevusest tulenevat tagajärge (näiteks, et ta oleks sunnitud omaenda lapsi kasvõi miinimummääral ametlikult toetama).

Kui mees ähvardab sellega, et võtab sult lapsed ära, võin täie südamerahuga kinnitada, et Eestis ei ole sellist kaasust veel olnud, kus isa kasvõi enam-vähem normaalselt emalt lapsed endale saaks. Ähvardavad sellega muidugi väga paljud isad. Töötan antud valdkonnas ja seetõttu on päris hea ülevaade.

Mina kolisin ka lahku ja oli ka 3 last. Tulin maalt Tallinnasse. Võtsin üürikorteri. Vana korter läks müüki, sealt müügist jäi 3000 eur nö.kätte. mul oli siis 1 laps lasteaias ja 2 käisid juba koolis. Töö pidin loomulikult vaatama nii, et klapiks lasteaia aegadega. Tugivõrgustikku mul ei olnud, minu perekond kust pärit olen on kõik kahjuks juba kalmistul. Sõbrannadel aga oma elu. Tallinnas elada on kergem kui maakohas, liikuma pääseb palju vabamalt, bussidega tasuta. Võimalus käia erinevates toidupoodides ja valida sobivama hinnaga toitu. Riideid ja jalanõusid ostan neile siiani 2x aastas. Suured aled on jaanuaris – veebruaris ja juuni-juuli. Siis ostan portsudega, tihti on 50-60 eur maksvad joped nt hinnatud 10 eur peale, pluusid- dressikad 2-3 eur, jalanõud 10-15 eur. Maal elades selliste hindade peale väga ei sattunud.
Raske oli muidugi, aga vähemalt ei olnud mingit pidevat närvipinget enam. Nüüdseks on mul juba mitu aastat uus elukaaslane, pere kliima on soe ja hoidev. Eks ei maksa muide siiani, vahel tuleb üht- teist, aga üldiselt mitte. Kui lapsed seal käivad, siis võtab pigem lastelt laenu. Olen selle ära keelanud, aga neil issist kahju. Elus tuleb leppida sellega, et kõigil on ŕaskeid aegu, ja samas on ka kergeid aegu. Rasked ajad tuleb üle elada ja kergeid aegu nautida.

#3371640:

Huvitav, et kuidas küll ühe või kahe lapsega üksikemad toime tulema peaks, kui nemad ei saa iga kuu 500 euri, vaid 120 või 60. Kolme lapsega ei ole ikka need kulud nii palju suuremad küll kui need on ühe või kahe lapsega. Aga muidu on hästi “mõnus” siin riigis küll lapsi kasvatada, eriti üksikvanemana. Lasteaias veel vingutakse, et poolest päevast last ära ei vii. Ei huvita kedagi, et mis kellani sul tööpäev kestab ja ei saa varem. Kasvataja tahab varem koju ja kõik! Mis siis, et ametlik tööaeg tal hoopis teine. Tööle võtta ei taheta, et sul väike laps, ta jääb ju haigeks jne. Vanaema on kõik ise tööl. Ei olegi võtta mingit tugivõrgustikku. Vanaemad peab ostma oma lapsele tänapäeval. Lapsehoidjale ka maksta ei jaksa arvestades palku ja kulusid. Lõpuks ongi tervis omal läbi ja töövõimetus depressioonist juba ja hiljem tuleb veel kolinaga muid hädasid juurde. Lõpuks mustad mõtted ka peas, et issand kui loll, et üldse lapsi oli vaja teha. Jah, tõstame aga iivet! Ärme üldse ette mõtle, vaid ainult teeme.

Riik on süüdi, et sa üksikvanem oled?

#3371918:

Mul kolme last ei ole, aga võin öelda et mul 1 laps ja pealinnas üürikas elades on suht peost suhu elamine. Isa elatist ei maksa, vahel annab riiete jaoks raha. Olen siiani kannatanud et hoida häid suhteid ja pannud raha tahaplaanile. Ise saan palka 1200-1300 vahel ja oman ka autot. Reisidest võin vaid unistada ja kogumiseks ei jätku ka eriti midagi. Tee nüüd omad järeldused. Ma olen mõelnud maapiirkonda kolida, et siis pealinnas tööl käia, aga no ilmselt sõidan siis raha jälle maha.

Mina sellisel puhul aru ei saa, miks peab pealinnas elama või pealinnas tööl käima? Ei pea ju kolima kusagile väiksesse maakohta, kus tööd ei ole, vaid mõnda väiksemasse linna, kus on tööd, lapsel lasteaias koht olemas, piisavalt head koolid, linn piisavalt väike, et autot pole vaja omada ja korterite üürid odavamad kui pealinnas. Mina elan näiteks Pärnus. Teenin samuti 1200 eur, auto järgi pole vajadust, sõidan bussiga, (10 eur kuupilet) rattaga või liigun jalgsi. Odavaimad 3-toalised korterid kivimajas/ paneelmajas algavad 40 000 eur, nii et laenu kuumakse oleks ca 150.-

Mis selles kontekstis tähendab “ei julge” elatisenõuet sisse anda? Kardad peksa saada?
Ja nagu sa hästi tead, siis lasteaed on maksuline, kool on tasuta, iga kuu nüüd 50-70 eurot koolitarvetele kindlasti ei kulu, söök on paljudes omavalitsustes tasuta jne.
Kui tõepoolest panna kokku sinu palk- kolm ülalpeetavat- elukohakulud, siis võid olla abikõlbulik, kuigi esmaselt küsitakse nagunii, kus on laste isa ja miks tema midagi ei maksa. Minu meelest on absoluutselt mõistlik anda sisse elatisehagi.

#3373688:

#3373682:

Mis selles kontekstis tähendab “ei julge” elatisenõuet sisse anda?

On mitmeid põhjuseid, miks kohus võib jätta elatisnõude rahuldamata. Mõni sõbrants võibolla vastu sõrmi saanud. See, et emale enam pere mängimine ei sobi, ei tähenda seda, et lastel ei peaks enam isaga suhtlemist olema.

Ära aja jama. Miinimumelatist peab isa igal juhul maksma.

Mis mõttes “emale enam pere mängimine ei sobi”. Kui palju kolmelapselisi emasid sa tead, kes “pere mängivad”? Võib-olla on laste isaga kooselu võimatuks muutunud. Vaevalt, et naised nii väga ihaldaksid kolme lapsega üksikemaks jääda.