Käisin lapsega, kui ta veel kolmenegi polnud. Esimesed korrad psühholoog proovis lapsega kontakti leida, näitas talle erinevaid mänge, pisteliselt esitas ka mulle küsimusi, samal ajal last jälgides. Järgnevatel kordadel suunas last rohkem, mänguliselt muidugi, esitas küsimusi pigem lapsele. Nii ta lapse arengut kompis, kirja pani palju, mulle ei öelnud midagi. Kiitis küll, kui arengut näha oli, samas mingit muud hinnangut laps ei saanud. Kuigi me mõlemad teadsime, et “elevant on toas”. Minul endal oli küll kuidagi kasulik seal käia, sain kellegagi oma tähelepanekutest rääkida, ilma et oleks ahhetamiseks, hinnangute andmiseks või eitamiseks läinud. Aasta aega käisime, siis aga soovitas psühholoog hoopis lastepsühhiaatrit, pani ise meile tema juurde aja ja andis oma märkmed talle üle. Psühhiaater uuris-puuris ka mõned korrad ja sealt tuli juba rohkemat. Tänaseks on lapsele puue vormistatud.