Teema: koloskoopia ja gastroskoopia elamused

Kägu kirjutas:

Võehh! Mul on mõlemad tulnud läbida, aga ma ei ela Eestis, vaid ühes teises Euroopa riigis. Siin on meditsiinis rohkem raha ja personali. Arst ei keskendu mingile ettevalmistusele ega nännutamisele, öökiva või rabeleva paanikas patsiendiga ka tegelema ei pea. Kõik pannakse magama propofooliga. Paar medõde, kanüül ja head ööd. Jääb ära risk, et protseduur ei õnnestugi. Aga jah, see nõuab raha, lisapersonali, ärkavat patsienti tuleb jälgida jne. Muidu oli see tagumise otsa arst väga positiivne, ma veel andsin allkirja, et olen teadlik riskist, et võib vigastus tekkida. Kui arst mulle emos seda rääkis, siis ma ajasin silma punni, ta vist arvas, et nüüd lükkan ta eest pikali ja panen ajama, ütles, et seda pole tegelikult tema karjääri jooksul veel juhtunud. Enne nokauti ma siis ütlesin, et palun ärge katki tehke midagi. Lubati, et ok siis. Õelt küsisin, et mis saab, kui ma äkki üles ärkan. Tema vastu, ei, ma jälgin teid ja tilgutan siis kohe juurde.
Kõige hullem osa oli see lahtisti joomine ja selle tagajärjed. Oeh, see oli tõesti jube. Eestis jääb asi ilmselt raha taha, magav patsient on nii arstile kui talle endale lihtsam.

Küsisin endale gastroskoopiaks narkoosi. Öeldi, et see on võimalik, aga pean ise kinni maksma, u 100 euri. Olin nõus. Siis arst ikkagi kutsika näoga ütles, mulle et see on ainult 3 min ja nii ta jäi sis, ilma narkosita.
Praegu ma nii kahetsen, sest see krdi öökimine, mis ma seal korda saatsin, oli nii alandav. Se kõik ajas mind nii vihaseks ja siiani tunnen, justkui oleks minuga midagi kurja korda saadetud. Ma ei tea, mis teise sordi inimene see eestlane on, et se, mis teistele ära leevendatakse, peab eestlane täie teadvuse juures välja kannatama.
Ja veel need jutud, mida ma teiste patsientide käest kuulsin, mida kõike ilma leevenduseta tehti. Üks oli midagi sellist, et mindi (nagu gastroskoopiaga, aga edasi) maost palju rohkem edasi. See olevat jube olnud. Ma ei tea, mis arengumaa see on siin, et selliseid asju ei leevendata ära, aastal 2018.

Kägu kirjutas:

Mul on ka mõlemaga kogemus, mõlemad tehti Lääne-Tallinna Keskhaiglas. Gastroskoopia tehti ilma tuimestuseta, oli tõesti vastik. Öökima ajas ja hääled mis kõhust tulid, olid jube imelikud, kokkuvõttes üks ebameeldiv asi, mida hea meelega ei kordaks. Plussiks see, et kõik oli korras, kohe sain paberi ja mõne nädala pärast sain ka teada, et biopsiad olid korras. Arstid jm personal oli väga meeldiv, mitte ühtegi paha sõna.
Kolonoskoopia tehti just nüüd, nädal tagasi. Arst ilma igasuguse nõudmiseta KOHE suunas mind narkoosiga protseduurile. Seetõttu protseduuri kui sellist ma kirjeldan ülivõrdes. Anti jalga sinised kilepüksid, veeratati sisse narkoosiaparaat ja brigaadi sõbralike naljade saatel jäin magama. Ärkasin ja öeldi samuti sõbralikult: kõik korras, ärka. 15 min pikutasin kusagil kõrvaltoas, ajasin riidesse ja kõik. Õnneks oli sealgi kõik korras. Mis oli aga jube, eelmine päev 4 liitri mingi jubeda joogi sisseajamine. Viimased 200 ml ma ei suutnudki, keel enam ei teinud neelamisliigutusi. Ja kõht oli lahti ikka poole hommikuni. Seda protseduuri ma ei tahaks korrata just selle vedeliku tõttu: maitses nagu lääge merevesi.

Oojaaa, see vedeliku joomine oli ülivastik kogemus. Kuna mul oli veel probleem oksendamisega (mille pärast osaliselt seda uuringut vaja oligi), siis seda magneesiumijooki ma ei suutnudki juua. Sealsamas öe nina all (kes mulle parajasti Cerucali: oksendusvastane, süstis) oksendasin selle välja. Rohkem nad sellega peale ei käinud. Hakkas siis pihta se muu joomine. Ma ei saa praegu aru, kuidas ma seda juua suutsin. Täielik müstika. Kokku oli vaja 4 kannu. Ühe jõin ära ja sain aru, et rohkem ma ei suuda lihtsalt. Otsustasin loobuda protseduurist ja õde läks mulle blanketti tooma. Aga sis tuli mingi erakorraline patsient ja tal polnud aega rohkem. Mina istun seal voodi peal ja mõtlen, et mis edasi saab. See uuring oli ainus võimalus teada saada, mis mul viga on. Ja mul oli selgelt väga palju viga ja kohutavalt halb olla. Istun ja mõtlen ja see kuradi kann on ees. Üritasin siis veel juua natuke. Jõin paar klaasi ja jälle enam ei suuda. Siis valvearst ütles, et klistiir. Otsustasin seda teha, ja see isegi polnud hull. Ainsus probleem oli see, et seda oleks siis hommikuni pidanud tegema vist, Jälle tuli mingi erakorraline vahele ja jälle neil polnud aega. Ma siis üritasin veel juua. Vetsus käies muutus ikka natuke selgemaks see väljaheide aga ega kõht eriti lahti polnud. Jõin siis natuke veel, kannustatuna sellest, et natuke ikkagi mõjus. Kui olin neljast joonud ära 2,5 siis rohkem ei suutnud enam tõesti, Mingi viha ka tekkis, et minge kukele lihtsalt kõik. No klistiiri oli ka natuke olnud. Kartsin, et protseduur ei õnnestugi, sest õde rääkis muudkui, et väljaheide peab kristallselge olema, Arst ütles pärast, et se oli loll jutt. Protseduuri sai ikkagi tehtud. Protseduuri päeva hommikuks läks kõht ka nii tühjaks, kuigi enne polnud kuu aega süüa tahtnud ja toidu lõhngi ajas öökima. Aga kui ikkagi kohe nii ongi, et ei või, tükkigi midagi ei või, siis hakkad järsku jubedalt tahtma.

Mul olid samal ajal palatis veel kaks tüüpi, kes seda ettevalmistust tegid ja need olid küll nii lõbusad. Ma ei saa aru sellest, ma ei kujuta ete, et ma lõbus oleks olnud. Ma olin täiesti omaette, vältisin silmsidet ükskõik kellega, tahtsin ainult vaikust ja pimedust. Jäigi mulje, et ma olen ainuke, kelle jaoks kogu see jama probleem on, teistele tundus jube lihtne olevat. Huvitav, kas keegi üldse keeldunud ka on?
Üks naine keeldus, aga temast ma saan ka aru. Tal oli mingi liikumispuue ja vist ka mingi vaimupuue. Ja see hooldaja, kes teda sis vetsu vahet pidi tirima, oli ta peale kohutavalt kuri. Sõna otseses mõttes sõimas teda ja oli veendunud, et patsient teeb seda kõike kiusust, et tema üle irvitada. Kui ma siis hommikul kuulsin, et ta keeldus protseduurist, sis ma ei imestanud. Toetamise asemel koheldi patsienti vihaselt. Ja ma ei kujuta ete, mis tunne oleks seda ettevalmistust läbi teha, kui ma veel vetsu saamisel kellegi abi vajaks, ja se keegi ei jaksaks mind kanda ja oleks mu peale pidevalt maruvihane.
Mäletan, kuidas terve osakond haises tol päeval. Pühapäevane päev oli. Mina olin muidugi õnnelik, et minul kõik uuringuprotseduurid selja taga.

Kägu kirjutas:

Minul gastroskoopia tehtud kahel korral, teist korda mu enda soovil, kuna esimene biopsia tuvastas kerge kroonilse gastriidi. Teine kord oli gastriit minimaalne. Sellest möödas hetkel 2 aastat ja juba ma tahaks uuesti mõõka minna neelama, veendumaks et kõik korras on, aga arst ei saada, ütles et 5 aasta pärast, et pole näidustust ja imestas, kuidas mina vabal tahtel tahan seda teha, enamus kardavad ja keelduvad. Minu jaoks ei olnud jube, ilma tuimestuseta ja ajas öökima ka, pigem mulle ei meeldi see gastriidi ja refluksi diagnoos, mis ma sealt sain ja oleks nõus käima iga aasta neelamas, kui see mu teha oleks. Koloskoopiat pole tehtud, aga seda ma kardaks täiega.

Enamus keelduvad? Ausalt? Mul on ammu tahtmine teada saada, kas keeldutakse ka reaalselt.

Ma ei muretseks, kui arst ütleb, et näidustust pole. Sest ma olen aru saanud, et gastroskoopiat kasutataksegi diagnoosi kinnitamiseks ja kontrollimiseks, kui piisavalt palju muid asju viitab millelegi. Kui neid muid vihitajaid pole, siis järelikult ka pole midagi.
Mul pidi kontrollitama, kas haavandid maos ja söögitorus on paranenud. Ja pull oli see, et kui arst mulle ütles protseduuri ajal, et neid enam pole, siis ma ei saanud üldse nagu aru, miks ta mulle seda räägib. Ainus, millest aru sain, oli see, et see toru on kuidagi vaja endast välja saada. Ja mingi teave sellest, et haavandid on paranenud, oli minu jaoks arusaamatult asjasse mittepuutuv. <oleks saanud rääkida tol hetkel, oleks öelnud, et So what? Haavandeid ei ole, aga toru on.

Kas sind siis üldse oksendama ei aja see toru kurgus?

Kägu kirjutas:

Mul tehakse kõik protseduurid ja uuringud narkoosis. Isegi tavalise veeniverevõtmisel kasutatakse kas tuimestavat spreid, või saadetakse haiglasse ,päevakirurgiasse. Loomulikult narkoosi pannakse mind maskiga, sest mul on krambid. Ma arvan et tundsin end selle käo jutus ära, kes rääkis kuidas patsient keeldus uuringust. Olen ise sama teinud korduvalt, sest arstid enamasti kas ei viitsi või ei taha psüühiliselt haigetest patsientidest aru saada. Või siis mõtlevad tõesti, et ma teen nendega ainult tsirkust- seda muidugi on ka korduvalt karjutud mulle.

Väga kahju on seda lugeda. ja seal haiglas oli väga jube seda kõike pealt kuulata. oleks tahtnud minna ütlema sellele hooldajale, et võtku ennast kokku kuidagi. Mismoodi arts temaga käitus või oleks käitunud, ma ei tea, ei näinud. Või kas ta üldse arstini jõudis. Jube oli mõelda, et ta saadeti siis koju, et see, mis teda piinas, jäi edasi piinama. Kommentaariks (teda taga rääkides), rääkisid öed ja hooldajad, et “ega midagi teha ei ole, kui inimene ei taha koostööd teha”. Ma seletasin neile, et vaevalt, et “ei taha”, vaid et ta mingit asja lihtsalt ei suutnud. Ja selle asemel, et leida mingit muud võimalust või kuidagi inimest toetada, viiakse ta nii kaugele, et ta keeldus. Ja jäigi ravimata.

Ja tavaliselt ON võimalik leida mingi muu variant. Kui läksin koloskoopiale, siis mulle arst kohe alguses, kui ma ütlesin, et ma jubedalt kardan, ütles, et kui ma tunnen, et ei suuda, siis jätame pooleli ja teeme midagi muud, et ärgu ma muretsegu. Äkki, kui selle teise patsiendiga oleks ka keegi nii rääkinud, oleks kõik teisiti läinud.
Meie osakonnas läksid enamus hooldajad (just hooldajad) jube vihaseks ja vastikuks, kui tuli patsient, kellega veidikegi rohkem tööd oli. See võis tähendada kasvõi ainult seda, et patsiendil tuli pampersit vahetada. Aga oli ka kuldse südamega hooldajaid, kes ka ütlesid, et nad naudivad seda tööd, et neile meeldib inimesi aidata. Ja oli tõesti näha, et see nii oli. Nimetaks lausa nimesid, kui mäletaks.

Ok, nende palk on tõesti madal, ja töö kohati (rõhutan: kohati) raske. Aga see ei õigusta patsiendi viimist nii kaugele, et see ravist keeldub.

Kägu kirjutas:

Söögitoru abil on mind mitmeid kordi uuritud. Muu hulgas saab uurida ka südame erinevate osade tööd, aga ka magu jne.
Hämmastav on inimeste suhtumine, et see uuring on alandav, jne? Mismoodi alandav? Selle osakonna inimeste töö ongi pärast uuringut “sitt ja ila” kokku korjata ja teha kõik puhtaks, et saaks järgmise patsiendiga tegeleda. Kavatsete õhtukleidiga uuringule minna, värvitud ja mukitud? Kui keegi kukub kobisema, et “sitta ja ila” oli liiga palju või vales kohas jne siis saatke õkva ahtrisse: te maksate sots.maksu ja kogu lugu. Kobisemised kaovad.
Eesti inimene on ikka kinni veel selles vene aja mentaliteedis, et lastakse enda kallal haiglas möliseda ja vinguda ja ise vahitakse ainult põrandat ja midagi ei juleta enda kaitseks teha. Ühte juletakse: perekooli teema teha.

Sa küll oled väga kummaliselt asjast aru saanud. Mina isiklikult ei kirjutanud kuskil, et keegi oleks mu kallal kobisenud, või et asi oleks ilas või sitas. Sa mõtled selle siin kõik ise välja.

Ma isegi ei oska seletada, mis on alandav. Ilmselt oskaksid seda seletada paremini erinevad psühholoogid. See, mis on alandav, on tihedalt seotud inimese tundlikkusega oma kehaosade suhtes ja nende kehaosade kas siis alastioleku või (antud juhul oluline) abitu oleku suhtes. Oluline on ka aru saada, et need kehaosad, mille suhtes ollakse tundlikud, on eri inimestel väga erinevad. Mõne puhul on alandav, kui keegi katsub ta pead nt, sellistel inimestel on väga raske käia hambaarsti juures.

Kõik see tunne ei ole ÜLDSE seotud mingite kultuuriliselt nn ebaesteetiliste nähtustega.
Gastroskoopia puhul olen ma ka märganud seda, kui tihti seda võrreldakse vägistamisega. Võiks ju arvata, et see on niisama vihase inimese metafoor, aga kummaliselt üks ja sama metafoor eri inimestel. Kuigi mind pole vägistatud, ma siiski suudan seda seost tajuda: keegi tuleb mingite riistadega su sisse, kuidagi väga jõuliselt. Ja sina ei saa sinna mitte midagi teha. Jah, ma olen selleks oma jah-sõna andnud, aga see ei pruugi muuta seda tunnet, mis sel hetkel on. See abituse ja võimetuse tunne midagi ette võtta, on see, mis võib käivitada sisalikuaju (kus on hirm).

See, et sina ei tunne täpselt samade protseduuride puhul samamoodi, ei tähenda ju, et seda ei saa olemas olla või et selle olemasolu on kuidagi vale.
Mina isiklikult olen sellest kõigest oma arstiga (kes ka neid protseduure läbi viis) rääkinud. Keegi pole minu või minu ila kallal kuskil kobisenud, seega pole mul vaja olnud julgeda seal kellelegi vastu hakata.
Ja miks üldse kujutatakse nii tihti ete, et kui keegi teeb perekooli teema, et siis see on ainus koht, kus ta antud teemal julgeb rääkida.