Mina olin sügaval nõukaajal 6-aastyasena haiglas, kus mind uuriti-puuriti, sest mul olid pidevalt kõhuvalud ja oksendasin tihti. Ja seal haiglas pidin pea igapäevaselt “mõõka neelama”. See muidugi polnud selline gastroskoopia nagu tänapäeval, et kaamera otsas ja vaadatakse, vaid pigem tuli lihtsalt voolik alla neelata ja siis istuda, ots kausikeses rippumas, kuni piisavalt maomahla välja tilkus, mida siis hiljem analüüsiti. Mäletan, kuidas me, lapsed, seal reas istusime, voolikud suust rippumas. Aga see vooliku neelamine polnud minu jaoks midagi koledat. Hullu okserefleksi ei tekkinud ja valu polnud.
Võimalik, et tänapäevane gastroskoopia on kuidagi karmim, mul kogemsut pole, võib-olal teeb see kaamera haiget, ei mina tea. Aga võimalik ka, et lapsena ei osanudki niiväga midagi arvata, tehti ja pidi ära kannatama. Täiskasvanuna oskame endale teab mida ette kujutada ja kardame ehk rohkemgi, kui asi väärt on.
Seda tagumise otsa uuringut tehti mulle ka ühel korral. Lahtisti joomine on jäledus, lihtsalt ei suuda enam neelata lõpuks seda jälkust. Aga vooliku sisseajamine polnud iseenesest hull; mis minu jaoks selle protseduuri ebameeldivaks tegi, oli see, et õhku puhuti nii palju sisse, et mul hakkas lihtsalt sellest õhu survest sees väga valus. Selles mõttes oli see küll vääääga ebameeldiv.
Aga mis narkoosi puutub, siis mõnes mõttes on siiski hea, et meil nii kergekäeliselt kõike narkoosiga ei tehta. Iga narkoos on inimorganismile siiski kurnav ja pole alati sugugi tagajärgedeta. Näiteks võib mälu selle tõttu halveneda. Kui inimene ei suuda protseduuri läbida, peaks muidaugi võimalus olema, aga see ei peaks olema reegel, et iga asjaga kohe plaks magama.