Mul on suure mure ja ummikseis. Ilmselgelt ei oska me kaasaga teineteisega kommunikeeruda. Ehk oskab keegi nõu anda.
Nimelt. Kui mind mingi asi häirib, siis ma väljendan seda. Algul tasapisi ja läbi lillede. Ajapikku aga rohkem, kuna reaktsiooni ei järgne. Konkreetsemale või juba pahasele väljendamisele aga järgneb alati riid ja süüdistused, et ma näägutan ja olen kohutavalt konfliktne inimene. Toon paar näidet.
Esimene näide on päris intiimne. Voodielu puudutab. Nimelt, nooremana ALATI ja nüüdseks valdavalt seksime me nii, et mina \”ei saa\”. Lihtsalt nii ongi. Väike eelmäng, siis pumpamine paar minutit ja kõik. Minuga aga tuleb veidike tegeleda, et ma ka lõpetaksin. Ei ole mingit väga ulmet vaja, 10 minutist tähelepanust piisab. Aga see oli lootusetu soov. Üritasin küll teist poolt suunata ja läbi mängu õpetada, aga ei midagi. Tema jaoks see probleem polnud. Mingi aeg ma leppisin, sest sellist asja nuruda on ka ju nagu imelik. Seksisoovi see küll praktiliselt nullis…Ühesõnaga millalgi aastate möödudes tundsin, et aitab sellest. Pidev ilma orgasmita seks on frustreeriv. Hakkasin siis ääriveeri jälle rääkima, et suhteliselt õnnetu on peale seksi norskava kaasa kõrval erutununa lakke vahtida ja ilma olla ALATI. Julgustasin katsetama. Käisime sekspoes. Leidsime lahendusi. AGA. Kui ma ise initsiatiivi ei haara, siis olen ikka ilma. Alati. Ja kui siis kurvaks jään, siis saan riielda, et \”mis sul JÄLLE viga on\”. Kas ma peaks peale seksi minema vannitupa ja ise lõpetama? Ühel heal päeval teatas, et ta ei julgegi enam seksida, sest ma ju saan pahaseks, kui ilma jään. Ma siis vastu, aga miks ma pean ilma jääma? Võtame see 10 minutit ja teeme ära. Sellele tulid vabandused, et juba väsinud ja kell palju jnejne. Absurd tegelikult, täiskasvanud inimesed. Igatahes, lõpuks ma sain pahaseks. Et see on alandav olla nagu kumminukk, minut eelmänguja teine nühkimist ja kõik. See ON alandav. Siis tema vastaski oma kuldse argunemdi- kui sa oleksid ilusasti rääkinud, oleks juba ammu saanud, mida tahad. WTF??? Ma AASTAID olen sellest delikaatsel toonil rääkinud, rõõmu väljendanud, kui minuga tegeleme jne. Ja nüüd kuulen, et oleks ma vaid palunud, oleks saanud, aga nüüd ma solvan ja alandan teda süüdistuste ja tülinorimisega ja olen jube konfliktne inimene.
See oli siis intiimne ja suuremat sorti probleem. Tegelikult on neid igapäevaelus ja pisemates asjades pidevalt. Ja kõik sama skeemi järgi tülid. Näiteks norksamine. Mu kaasa norskab. Ikka praktiliselt terve öö. Kui ma olen väga väsinud ja jään enne teda magama, siis pole hullu. Kui ma aga ei jää, näiteks olen üleväsinud ja rahutu magama heites, siis lihtsalt ei saa uinuda. Hommikuks olen vahel päris zombie. Vahel olem maganud diivanil, mis pole ka just suurepärane võimalus väljapuhkamiseks. Tegin siis juttu, et läheks arsti juurde, võibolla on mingi pisiasi, mida saab korrigeerida. Uurisin netist ja arutlesin jne. Lõpuks lubas minna arsti juurde. Aga ei läinud. Paari kuu pärast palusin uuesti. Ütles, et ta kardab arste. Ei läinud. Varsti palusin jälle. Sest ikka jube halb on kehvalt magada. Ei läinud. Umbes aasta pärast plahvatasin. Et KUIDAS ta ei hooli teise inimese elementaarsest heaolust, kui seda saaks võibolla parandada? Lihtsalt konsultatsioonilegi minna alustuseks? Ja mis järgnes- süüdistus. Et ma olen konfliktne inimene, kui ma oleks ilusasti rääkinud oma murest oleks seda juba AMMU saanud.
Tule taevas appi. Mida teha???? Kui ma ilusasti räägin, sõbralikult, läbi nalja isegi, siis mitte mingit reaktsiooni ei järgne. Korduvalt ja korduvalt. Kui ma lõpuks pahaseks saan, siis olen konfliktne inimene, kes ei oska ilusasti rääkida.
Ma olen täiesti lõhkise küna ees.
Kas peaksin näiteks alaliselt diivanil magama, sest muud varianti ei ole? Kas peaksin alaliselt olema kellegi rahuldaja ja ilma orgasmita, sest teist varianti ei ole? Jne jne. Ka pisikesed asjad. Umbes sööki puudutavad. Kui on minggi söök meil, siis pahatihti paneb ta selle üksi nahka. Ok, pole hullu, teen uue. Aga vahel mul ei ole aega. Viimati kiirustasin tööle ja viimaseid toimetusi kodus tehes teadsin, et pannil on kiiret ampsamist. Kui aga nägin, et see on nahka pandud, oli juba hilja midagi uut teha. Kui siis ütlesin, et sa oleks võinud küsida, kas ma ka poolt sööki endale tahad, nüüd olengi järgmised 12 tundi söömata, sest tööl ma süüa ei saa. Siis oli vihane, et julgesin seda talle ette heita. Ometi see ei olnud esimene kord, kaugeltki mitte. Ja jälle sama jutt- oleks sa ilusasti rääkinud jnejne…
Igatahes need asjad tekitavad tülisid. Mul on väga valus kuulata juttu, et ma olen konfliktne inimene ja näägutaja, kuigi tegelikult olen ma olnud mõnes asjas ikka ulme-kannatlik. Väga inetuks kisuvad asjad.
Teema: Kommunikatsiooniprobleemid
Su mees on vastik egoist. Mis sind üldse sellise juures on hoidnud kogu selle aja? Ütled ju, et sekski on \”nooremana ALATI ja nüüdseks valdavalt\” täiesti ebarahuldav sinu jaoks. Miks sa seda kannatad?
Mulle piisaks ühest korrast, kus mees mulle mõista annaks, et minu rahuldus voodis ei ole oluline, ja ma rohkem selle mehega enam voodisse EI LÄHEKS. Miks sina lähed?
Sead endale sisse OMA magamistoa ja teatad oma mühakale, et tema seksuaalsest teenindamisest sa enam huvitatud ei ole, kuna sina sellest mingit rõõmu ei saa. Kui süüa teed, siis tõstad kõigepealt endale ja sööd rahulikult enda kõhu täis.
Kui su jutust aru ei saada, siis esitad kirjalikult. Kommunikatsioon.
esimene pool teemast on tõesti probleem, millega tegeleda
kui norskamine segab, siis ehituspoodides müüakse kõrvatroppe. see pole sugugi kerge ja lihtne op, kuhu sa meest tahad saata ning ei pruugi sugugi aidata. mina norskajana poleks küll nõus seda tegema
Aga ära ütle tasapisi ja läbi lillede. Ütlegi konkreetselt,enne kui jõuad mingi teema pärast vihaseks saada.
Seksi osas – miks sa seksid temaga üldse? Kas sa siis ikkagi saad sellest midagi? Või tunned end kuidagi kohustatud olevat? Ma küll ei seksiks oma mehega, kui minu rahuldus talle mingit huvi ei pakuks. Ja kui hakkab selle üle kurtma, siis teed deali, et kõigepealt sina ja alles siis tema.
Norskamise osas – kui mees ei võta midagi ette, siis võta ise. Korralda elamisse normaalne magamisvõimalus eraldi tuppa, kuhu saad alati minna ja kus saab tegelikult ka mõnusalt magada. Ma ei tea, vaheta välja diivan, mida iganes, peaasi, et sa oma uneprobleemist saad lahti. Kaasnähuks võib olla see, et su mees saab aru, et sul on tõsi taga ja hakkab ka omalt poolt midagi ette võtma.
Söögi osas on nats keerulisem, ilmselt pead ise ettenägelikum olema ja endale vajaliku söögi varakult kuskile kõrvale panema. Samamoodi igasuguste muude asjadega. Ole egoistlikum ja ära pane oma heaolu mehe tegevusest sõltuma, ta ilmselgelt ei kavatse ei ise ega sinu palumise peale end sinu heaks liigutada. Aga ta võib hakata liigutama, kui näeb, et sa tegelikult leiad endale ise toimivad ja rahuldavad lahendused, mis temast ei sõltu.
Mees tundub sul tõesti paras mühakas olevat. See selleks.
AGA. Sa ise tundud ka kuidagi õppimis- või kohanemisvõimetu olevat. Miks sa siis kasutad kogu aeg sama taktikat, kui sa näed, et see mingit vilja ei kanna? Ja absoluutselt igast asjast ei tasu ka probleemi üles puhuda. Norskamise pärast näägutamine on küll suht mage.
kuule, loe nüüd ise ka, mida sa kirjutad:
sinuga koos elab mingi mees, kes himu tekkides end sinu sisse tühjaks kepib. kas sina ka rahulduse saad, ei huvita teda karvavõdrki.
sinuga koos elab mingi mees, kes himu tekkides kõik toidu endale sisse kühveldab, kas sina oled söönud või mitte, ei huvita teda karvavõrdki.
sinuga koos elab mingi mees, kes magades norskab. see, et sina seetõttu magada ei saa, ei huvita teda karvavõrdki.
ja siis sa ütled, et sa armastad teda.
tore on, aga katsu nüüd vahelduseks iseennast ka armastama õppida.
sest sinuga käitutakse täpselt nii sitasti, kui sitasti sa endaga käituda lased. ja praegu sa ju lased. hakka arvestama ainult endaga.
ja lõpeta see kuradi näägutamine! tühjaksõgitud panni elutoa diivanile lennutamine ei tekita erilist laga. formuleeri valmis lühike, aga sisukas röögatus (üle kolme lause on näägutamine!) ja viruta see pann sinna diivanile. vaata, mis juhtub 😀
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Niimoodi sõnastatuna kusjuures kõlab isegi liiga karmilt…Sest ega ta mind vägisi ei murra. Peale seda ühepoolset seksi võtab kaissu ja on rõõmus ja isegi tänab. Või oli nooremana harjunud naistega, kes peale vaadates orgasmi saavad või siis teesklesid ning seetõttu liigitas mind kohe lihtsalt lootusetuks. Et nagu orgasmipuudega või nii. Või ta arvas tõsimeeli, et naised ei vajagi orgasmi. Lihtsalt vist arvaski. Ja söögi osas ta arvab ka päris tõsiselt midagi sellist, et \”ta ju sellisel kellaajal ei söö\” või \”ta ju kunagi eilset toitu ei söö\” jne. Mis on muidugi jamad vabandused…[/tsitaat]
palun ära vabanda tema eest sellist käitumist. asi ongi karm, kui ta ei pinguta üldse , et sa rahulduse saaksid. Kas ta üldse eelmängu teeb?? See pärast kaissuvõtmine jne ei loe. minujaoks on selline mees väga egoislik. usun, et on raske sul neid teemasid üles võtta temaga, kuid nii ei saa ju edasi elada.
mis kuradi kommunikatsioon, see mees on manipulaator. unusta ära, sa ei saagi talle meele järgi olla, kõnni või kulmude peal. ta lihtsalt ei ole põhimõtteliselt millegagi rahul ja nagunii oled sina kõiges süüdi.
kogu häda ongi selles, et sina ise ei väärtusta ennast.
kui sa ise end väärtuslikuks peaksid, siis sa ei laseks endaga niimoodi käituda ja mees oleks sunnitud kas enda käitumist muutma või läheksite laiali.
maitea, otsi mingi tugigrupp või asi. või on kusagil mingid kursused \”bitchimise algõpe\” vms.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mis mõttes \”igast asjast\”? 90 % asjadest neelan suht rahumeeli alla.[/tsitaat]
No ise sa ju teemaalgatuses kirjutasid, et:
\”Tegelikult on neid igapäevaelus ja pisemates asjades pidevalt.\”
Ma siis järeldasingi, et teil on peaaegu iga asi probleem…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Aga ikkagi see kommunikatsioon…[/tsitaat]
Räägi palun see söögi ära söömine lahti.
Kas oli nii, et tegid söögi ja mees pistis selle üksi nahka?
Või oli tegu mingite jääkidega?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Enamasti teeme. Aga tegelikult teeb see asja isegi hullemaks, sest sa ju erutud selle võrra rohkem ja seda kõrgemalt kukkumine on, kui ühel hetkel kohe varsti on kõik pauh läbi ja kogu moos. See on nii loll tunne…
Aga seks seksiks. Olen leppinud, et pean pidevalt enda osa meelde tuletama. Olgu siis nii meie voodielu.
Aga ikkagi see kommunikatsioon…[/tsitaat]
tundub, et sa kuidagi üritad seda probleemi ja enda vajadusi väiksemaks mõelda. AGA …kujuta nüüd ette vastupidist olukorda, et ajad mehe kiima ja tal on kõva ning siis keerad selja ning ütled:\” Ma juba sain \”
Mina ise saan rahulduse ainult nö eelmänguga ja mitte vaginaalselt. Minu seksuaalsus ärkas alles 30selt ja ennem seda olin ka sinusugune, et ahh mis nüüd mina jne
Ma arvan, et sul on oma kehaga probleem ja sa kannad selle mehele üle, ise ütled, et sind ei huvitagi seks, siis hakkad mehele seksist rääkima? Võib olla sa oledki voodis kumminukk, tundub küll, et sa eriti ei pinguta seal ka, kui sa pole ikka õppinud orgasmi saama, siis see on su oma viga, mitte mehe oma. Või siis teine variant, et sulle ei meeldi su oma mees ja sa ei taha temaga orgasmi saada, sest ta on sulle vastik. Selleks, et seks oleks hea, peavad mõlemad koostööd tegema, ei saa olla nii, et sina lamad ja ootad, et mees sind paneb ja kõik. Sa oled voodis igav!
Ning meestega tuleb osata rääkida. Mul on endal ka mees ja ma tean täpselt, kuidas teda saada midagi tegema, selleks on vaja vaid naiselikku kavalust. Mehele tuleb tekitada tunne, et vaid tema suudab seda teha, mitte keegi teine, ja et sa vajad milleski tema abi. Kui sa lähed süüdistavalt mehe juurde ja ütled talle, et tema on süüdi, et sa orgasmi ei saa, siis ta ei kuula sind, ütleb, et on jah sinu probleem, mis mul sellest? Aga kui sa ütled, et kallis, mul on üks mure-ma ei saa orgasmi ja ma nii ootan sult abi, et sa mind aitaksid kuidagi, siis sa motiveerid meest seda sulle pakkuma, sest mehes tekib tunne, et vaid tema saab sind aidata. Mehed tahavad lahendada muresid ja nn olla sulle rüütliks. Kui sa täiesti siiralt mainid, et sul on siuke probleem, siis esiteks mees kuulab ära, mõtleb. Järgmine kord võib midagi ühmata, et tegele siis endaga ise. Aga sina ära anna alla, mine nurru uuesti, et sa vajad ikka tema abi, sest tema on suur ja tugev ja oskab kõike ja küll ta siis end kokku võtab ja ära teeb, sest ta ju on enda silmis suur, tugev ja isane.
Teine nipp, mida ma oma mehe peal kasutan on see, et ma ei räägi üleliigselt, aga oskan rääkida asjast nii, et see asi laheneks, ma ei sunni meest ega nääguta. Mitte midagi ei saa ju teha talle kohustuseks, aga tee see ülesanne talle lõbusaks ja ta teeb seda rõõmuga. Näiteks kui ta hakkab sinuga midagi voodis katsetama, siis ära hakka vinguma, et kurat sa norskad ja mul magada ei lase, mida sa näpid, näed ju, et ma ei taha praegu, vaid rõõmusta nähes teda pingutamas ja ole hästi kannatlik. Meestega läheb palju kannatust vaja.
Ja kolmandaks on üldse nii, et mehega pole mõtet vaielda. Mina juba ammu ei vaidle. Kui ta midagi välja pakub, mis mulle ei sobi, siis ma ei ütle seda, vastan talle, et mhmh, okei, annan nagu näiliselt järele, aga siis lasen tal natuke unustada see asi ära ja siis võtan uuesti jutuks ja pärast läheb ikka nii nagu ma algselt soovisin.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma arvan, et sul on oma kehaga probleem ja sa kannad selle mehele üle, ise ütled, et sind ei huvitagi seks, siis hakkad mehele seksist rääkima? Võib olla sa oledki voodis kumminukk, tundub küll, et sa eriti ei pinguta seal ka, kui sa pole ikka õppinud orgasmi saama, siis see on su oma viga, mitte mehe oma. Või siis teine variant, et sulle ei meeldi su oma mees ja sa ei taha temaga orgasmi saada, sest ta on sulle vastik. Selleks, et seks oleks hea, peavad mõlemad koostööd tegema, ei saa olla nii, et sina lamad ja ootad, et mees sind paneb ja kõik. Sa oled voodis igav!
Ning meestega tuleb osata rääkida. Mul on endal ka mees ja ma tean täpselt, kuidas teda saada midagi tegema, selleks on vaja vaid naiselikku kavalust. Mehele tuleb tekitada tunne, et vaid tema suudab seda teha, mitte keegi teine, ja et sa vajad milleski tema abi. Kui sa lähed süüdistavalt mehe juurde ja ütled talle, et tema on süüdi, et sa orgasmi ei saa, siis ta ei kuula sind, ütleb, et on jah sinu probleem, mis mul sellest? Aga kui sa ütled, et kallis, mul on üks mure-ma ei saa orgasmi ja ma nii ootan sult abi, et sa mind aitaksid kuidagi, siis sa motiveerid meest seda sulle pakkuma, sest mehes tekib tunne, et vaid tema saab sind aidata. Mehed tahavad lahendada muresid ja nn olla sulle rüütliks. Kui sa täiesti siiralt mainid, et sul on siuke probleem, siis esiteks mees kuulab ära, mõtleb. Järgmine kord võib midagi ühmata, et tegele siis endaga ise. Aga sina ära anna alla, mine nurru uuesti, et sa vajad ikka tema abi, sest tema on suur ja tugev ja oskab kõike ja küll ta siis end kokku võtab ja ära teeb, sest ta ju on enda silmis suur, tugev ja isane.
Teine nipp, mida ma oma mehe peal kasutan on see, et ma ei räägi üleliigselt, aga oskan rääkida asjast nii, et see asi laheneks, ma ei sunni meest ega nääguta. Mitte midagi ei saa ju teha talle kohustuseks, aga tee see ülesanne talle lõbusaks ja ta teeb seda rõõmuga. Näiteks kui ta hakkab sinuga midagi voodis katsetama, siis ära hakka vinguma, et kurat sa norskad ja mul magada ei lase, mida sa näpid, näed ju, et ma ei taha praegu, vaid rõõmusta nähes teda pingutamas ja ole hästi kannatlik. Meestega läheb palju kannatust vaja.
Ja kolmandaks on üldse nii, et mehega pole mõtet vaielda. Mina juba ammu ei vaidle. Kui ta midagi välja pakub, mis mulle ei sobi, siis ma ei ütle seda, vastan talle, et mhmh, okei, annan nagu näiliselt järele, aga siis lasen tal natuke unustada see asi ära ja siis võtan uuesti jutuks ja pärast läheb ikka nii nagu ma algselt soovisin. [/tsitaat]
Päriselt ka mõtled ja käitud nii, nagu siin soovitad?
Ulme-manipulaator!
Ma saan aru, et ma oma 6-aastasele MÕNIKORD lähenen kavalusega, teen talle ülesandeid mänguliseks ja suunan tema mõtteid ja soove, aga et seda teha täiskasvanud VÕRDVÄÄRSE partneriga, selleks peab ikka eriline vaimne ja emotsionaalne sobimatus olema. Mees on sul vaimse puudega või muidu alaarenenud, et temaga isegi vaielda ei kõlba?
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Päriselt ka mõtled ja käitud nii, nagu siin soovitad?
Ulme-manipulaator!
Ma saan aru, et ma oma 6-aastasele MÕNIKORD lähenen kavalusega, teen talle ülesandeid mänguliseks ja suunan tema mõtteid ja soove, aga et seda teha täiskasvanud VÕRDVÄÄRSE partneriga, selleks peab ikka eriline vaimne ja emotsionaalne sobimatus olema. Mees on sul vaimse puudega või muidu alaarenenud, et temaga isegi vaielda ei kõlba?[/tsitaat]
No kes ütles, et me ei vaidle? Ma lihtsalt ei pea alati vaidlema, see ei tähenda, et me üldse ei tülitseks. Teemaalgataja ju küsis, kuidas suhelda nii, et asi saaks lahendatud ja ei peaks koguaeg kaklema.
Ja mis sa arvad, et kui sa teisi sõimama hakkad, siis paistad ise parem välja? Ei, mu mees ei ole puudega, ta täitsa korras mul. 😀
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kusjuures ütlesin KAHE lausega tookord 🙂 Panni ei loopinud. Ja tead mis juhtus? \”Pilt on heli ei ole\” tema poolt. Ühesõnaga vihastas. Et mina julgesin kriitikat teha. Ja lõpuks ütles ikka halvasti. Kasutades sõnu, mille peale ma lihtsalt nutma hakkan. Hale värk ikka.[/tsitaat]
Sellest postitusest tuleb minu arust välja mingi sinu probleem, mis ülihästi haakub mehe kriitika mittetaluvusega. Sina ei julge tegelikult oma soovidest talle konkreetselt rääkida. Võibolla arvad, et sul pole õigustustki oma soovide ja vajaduste täitmisele. Ja siis sa üritadki kuidagi niimoodi opereerida, et sa ei peaks oma soove ise välja ütlema. Aga kuna mees tundub sul olevat selline, kes ei talu mingit kriitikat, siis nii pea, kui sa hakkad midagi ütlema, siis mees solvub. Sina aga saad oodatud signaali, et sa tegelikult poleks tohtinud midagi tahta ja seetõttu reageerid nii jõuliselt mehe solvumise peale.
No ega see ilmselt täpselt nii ei ole, aga mingi taoline dünaamika tundub teil olevat. Katsu see oma pool lahti hammustada, siis saad ehk oma vajadustest hakata nii rääkima, et mehe solvumine sind enam rööpast välja ei vii.
Pole siin mingit kommunikatsiooniprobleemi, lihtsalt sobimatud inimesed üritavad koos elada. See ei ole normaalne suhe, kus mees AASTAID ei pööra tähelepanu, et tema naine orgasmi ei saa. Iga vähegi mehelik mees on eluliselt huvitatud sellest, et naisel oleks temaga hea. Kui mees ei taha sellest rääkida, siis on ta lihtsalt mõistmatu egoistlik jobukakk ja ei ole mõtet seda olukorda nimetada kommunikatsiooniprobleemiks.
Sama on norskamise ja muu teisega mittearvestamisega. mis perekond see on, kus üksteisega ei arvestata?
Aga jah….ka mul oli umbes sarnane \”kommunikatsiooniprobleemiga\” mees. Alguses ta pingutas, siis läks kõik allamäge. Teda ei huvitanud enam voodis minu heaolu. Lõpuks muutus üldse irisejaks-ironiseerijaks \”kas-täna-seksi-ei-saagi\”. Mitu aastat tulin talle lihtsalt vastu, kuni lõpuks enam ei suutnud. Elasime seksita ligi 4 aastat kuni lahku läksime. Kuni lõpuni ei mõistnud ta, et ehk on viga temas ja ehk oleks vaja rääkida. Ei – tema suhtumine oli, et kõik on korras ja kui on mingi probleem, siis on see naise enda asi ainult.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
