No mina enam ei viitsi seda juttu kuulata, et miks mu laps ikka veel ei kõnni. Minu arust pingutatakse üle. Ta on praegu veel 1a2k, oskab ilma toeta püsti seista aga ei tee ühtegi sammu. Kas pean tõesti perearstile helistama ja mingi spetsialisti juurde kontrolli minema nagu mu ema ja ämm iga päev peale käivad või võin lasta lapsel laps olla ja veel kuu-kaks oodata? Ema süda ütleb, et lapsel on kõik korras. Ja preili ise on väga aktiivne, oskab treppidest üles-alla minna, käputab välgukiirusel ja mõtleb igal sekundil uusi pahandusi välja 😀
Minu poeg hakkas kõndima 1-aasta 3-kuuselt. Jõudsin natuke muretsema hakata, kui kõik peale esimest sünnipäeva muudkui küsisid, et kas juba kõnnib. Ei jõudnud ühel hetkel enam aga ja panin enda jaoks mõttes paika, et kui 1 aasta ja 4 kuud veel ei kõnni, siis konsulteerin perearstiga.
Nüüd, kus kõnnib, siis uus häda. Toas juba jookseb, aga jalanõudega ei tee ühtki sammu, nüüd päritakse selle kohta.
Arvan, et ei ole põhjust muretsemiseks. Kuidagi tuleb lihtsalt üritada neid uudistajaid ohjeldada oma mõtetes.
Kui muidu igati normaalselt arenenud laps, aktiivne, rõõmsameelne ja tragi, siis üldse ei muretseks veel. Kui lapsed hakkavad KESKMISELT aastaselt kõndima, siis on ju loogiline, et osa lapsi järelikult enne ja osa peale aastaseks saamist. Kui aga iseseisvaid samme ei tule ka suve jooksul, siis hiljemalt augustis läheks küll kontrollima, mis takistada võib.
Oi, tuttav tunne. Laps hakkas käima 1a 4k, aga õnneks koroona ajal palju kontakte polnud, et kommentaaride pärast väga muretsema oleks pidanud. Tagantjärgi kuulsin, et vanavanemad olid väga mures. Aga see on tore, et tegelikult oli ka vanavanemate ringkonnas inimesi, kes siis rahustasid neid, et iga laps omal ajal.
Minu poiss hakkas 1a 3k(+natuke peale) kõndima ja üleöö. Enne seda ei ühtegi sammu ega ka käekõrval püsti sammu. Vaid toe najal külg eest astus. Niikui kõrval seisis ja üritasin paar sammu temaga teha, lasi ennast käpuli.
Mina käisin oma lapsega neuroloogi juures, kui ta 1 aasta vanuseks saades ise istuma ei läinud ja neuroloog ütles mulle, et tema jaoks on kõndima hakkamise piir 1 a 5 k, et alles pärast seda hakatakse täiendavalt uurima (muidugi kui juba varem ei ole mingeid ilmselgeid probleeme leitud). Ja minu laps hakkaski kõndima täpselt sel päeval, kui sai 1 a 5 k vanuseks, nagu oleks arsti kuulnud 🙂 Aga tal oli siis kohe ka hea tasakaal ja hakkas kohe ka jooksma, põhimõtteliselt oligi nii, et tõusis ühel heal päeval lihtsalt püsti ja hakkas kõndima nagu suur laps, mingit paari sammu kaupa kõndimise ja kukkumise perioodi tal ei olnudki. Aga ta ongi maru ettevaatlik ja perfektsionist ka nüüd, 8aastasena.
Aga tal oli siis kohe ka hea tasakaal ja hakkas kohe ka jooksma, põhimõtteliselt oligi nii, et tõusis ühel heal päeval lihtsalt püsti ja hakkas kõndima nagu suur laps, mingit paari sammu kaupa kõndimise ja kukkumise perioodi tal ei olnudki. Aga ta ongi maru ettevaatlik ja perfektsionist ka nüüd, 8aastasena.
Täpselt samamoodi minu poeg, kes hakkas kõndima 1a1k vanuses. Et lihtsalt üks päev tõusis püsti ja kõndis kohe ühest toa otsast teise. Järgmine päev juba käisime matkal ja ta ise kõndis seal matkarajal mitusada meetrit. Täiesti jäi vahele see komistamine ja paari sammu kaupa harjutamine. Hakkas hilja ronima, liumäest laskma, rattaga sõitma, sest väga ettevaatlik ja talle ei meeldi ebaõnnestuda.
0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 25.05 10:27; 26.05 11:59;
Ei ole põhjust muretsemiseks. Neuroloogi sõnul on aegsete laste puhul normiks kõndima hakkamine kuni 1a ja 4k (enneaegsete puhul arvestatakse gestatsioonivanust). Las käputab terviseks!
Minu laps hakkas kõndima alles 1a 2k vanalt. 7-kuusest saati käis tugede najal ja ise seisis ka juba päris pikalt enne. Füsioterateudi juurde läksime hoopis teise probleemiga aga seal selgus ka, et kerelihased nõrgavõitu ja seepärast ilmselt veel ei kõnni. Saime füsioteraapiat ja tegime kodus kerelihaste harjutusi, oma esimesed iseseisvad sammud tegigi füsioterapeudi kabinetis.
Mul oli ka üks lastest ettevaatlik, iseseisvalt kõndima hakkas 1a2k, kui ta oli täiesti kindel, et saab sellega hakkama. Ja siis kõndis perfektselt ja pikka maad, ei mingit kukkumist ega koperdamist. Samuti hakkas ta ilma abiratastega jalgrattaga sõitma alles 6-aastaselt.
Praeguseks on ta tubli ja sportlik teismeline, teeb probleemideta kõike, mida teisedki ja näit. mäesuusatamisel eelistab pigem järsemaid nõlvu. Aga ta on minu lastest siiamaani ainuke, kellega ma pole kunagi traumapunktis käinud.
