Teema: Kõne areng, kõneravi ja vanema töö

Kuna medistsiinisüsteemi logopeedid on nii ülekoormatud, siis need perearsti poolt määratud 5 korda ilmselt jagunevad poole aasta-aasta peale ära. Eks nad annavad sulle nõuandeid ja harjutusi, mida saad lapsega kodus teha ja niiviisi lapse arengule ise kaasa aidata. Kui laps saab suunamise logopeedilisse lasteaeda, kas siis plaanite elukohavahetust? Nendes lasteaedades on olemas nii logopeedid kui ka eripedagoogid ning ka rühmaõpetajad on vastava kogemuse ja ettevalmistusega, kuid nende töö tulemuslikkus sõltub paljuski ka sellest, palju lapsevanem ka ise lapsega tegeleb. Nad on väga hea meelega nõus suunama ja vajalikku infot andma.
Üks asi veel, mis sa ise oma lapse heaks saad kohe ja praegu teha on see, et teed temaga hästi palju peenmotoorikat arendavaid tegevusi ja mänge. See on vana eripedagoogiline tõde, et väikelapse peenmotoorika ja kõne areng on omavahel väga tihedalt seotud. Kui lapse probleemiks on vaid see, et ta ei suuda häälikuid ja sõnu korralikult välja hääldada, siis kõneaparaati tugevdavaid mängulisi harjutusi leiab ka internetist. Oli üks pereema, kes laadis juutuubi vahvaid videosid üles, ma ei tea, kas need on veel saadaval. Veel tuleb meelde üks raamat, mille pealkiri oli vist “Hopsadii-hoo, võimlemas on suu”(täpselt peast ei mäleta).
Ehk siis mu jutu mõte on see, et logopeede on vähe ja nad ei saa kahjuks nii intensiivset tööd teha, kui vaja, seega ei saa ainult nende peale lootma jääda, aga sa tundud asjalik ja hooliv vanem, seega kindlasti suudad oma töö kõrvalt lapsega ka ise palju ära teha 🙂

#3533327:

Minu küsimus oli ju mitte selles, mis materjale ma võiks kasutada ja mida ise kodus teha, vaid kui intensiivselt teised sama probleemiga vanemad käivad spetsialistide juures ja kuidas sobituvad oma töögraafikuga.

Natuke tobe küsimus enne seda, kui täpsustasid oma lapse probleemi. Igal lapsel on ju raskusaste erinev. Mõni käib tihemini, teine harvemini. Väga paljudele antakse harjutused kodus tegemiseks kaasa ja ilmselt antakse teilegi. Just logopeedi antud harjutuste igapäevane kodus tegemine on see, mis lõpuks tulemust annab. Ma olen eripedagoog ja tihedas koostöös logopeedidega. Enamik lapsi käib üks kord nädalas ja vanemate töö ajast. Iga kord vaadatakse, kuidas tulevad välja asjad, mida selleks korraks harjutada vaja oli ning antakse järgmiseks korraks uued. Logopeed ise ei tee imesid. Ainult koostöös ja kodus harjutades saab tulemusi. Nii et kui sa arvad, et kui laps logopeedi juures käima hakkab, oled sina tegelemisest vaba, siis sa eksid.

Meie käisime lapsega logopeedi juures ca pool aastat 1x nädalas, mõni nädal jäi ka vahele, logopeedi ajapuuduse või pühade tõttu. See oli mingi päevane aeg, aga kuna mul ja mehel vaba tööaeg, siis polnud probleemi. Üks kord ei olnud pikk, laps oli umbes 3,5-4aastane ja ega sellises vanuses pikalt midagi keskendumist nõudvat teha ei saa. Vist oli pool tundi üks kord. Olin lapsega kabinetis kaasas, aga tegeles lapsega ikkagi logopeed. Mulle õpetati vastavad harjutused ära ja neid siis tegime kodus igapäevaselt.
Minu laps rääkis palju, aga paljud häälikud olid puudu ja kõne oli seepärast üsna arusaamatu. Pidime suu lihaseid treenima ja poolest aastast meie puhul piisaski.
Suunas perearst minu tungival palvel, logopeed oli tasuta.

Erivajadusega laps ongi suurem koorem kui tavaline, mõistan (plärtsumist ei mõista, aga jäägu see minu mureks).
Minu düsartriaga laps käis tavarühmas ja korra nädalas kliinilise logopeedi juures (tööajast, aga mul paindlik tööaeg) pluss tegime igapäevaselt kodus pool tundi tööd artikulatsiooniaparaadiga. Minu puhkuse ajal rohkem. Intensiivset tööd oli poolteist aastat. Nüüd koolilaps ja artikulatsioon vägagi korras. Aga kodune töö ON väga tähtis ja vanem PEAB olema valmis õppima, isegi siis, kui südames on alles eitus. Lapsel võib olla vaja teistsugust lähenemist, kui see ei aita, mida seni teinud oled.
Kõnetule lapsele on tasandusrühm väga hea lahendus, sest lisaks logopeedile on ka eripedagoog (sageli on ka rühmaõpetajad eripedagoogilise haridusega). Kord-paar nädalas teenust saamas käies oleks tulemus arvatavasti visam tulema. Minu kodulinnas on paraku üks tasandusrühmadega lasteaed, millega vanemad (sh mu naabrinaine, kes lapse õnneks teise aeda sai) rahul pole. Teistest kuulen ainult head. Seetõttu tasub tausta ka uurida. (Ma ei tea, kui palju venekeelseid tasandusrühmi Tallinnas üldse on, võib-olla ongi valik ainult võta või jäta.)

Vastus küsimustele: Lapsed käivad mõlemad logopeedilises rühmas, kus logopeed tegeleb nii 3-4x nädalas nendega. Lisaks käime 1x nädalas eraldi logopeedil (kuigi sellest erilist abi pole olnud, ei tehta kaasa) ja füsioteraapias, vanem laps ka 1x nädalas tegevusteraapias. Panin nad ka ujumistundi kirja, kuid seal käinud veel vähe. Tunnistan ausalt, et palju rohkem peaksin harjutustega kodus ise tegelena, aga vanem laps on nii vastaline ja endal pole olnud ka jätjepidevust piisavalt. Kuna vanem poiss varsti kooliealine, olen püüdnud olla tublim. Noorem teeb palju harjutusi ise ja temaga vigurdame peegli ees või niisama harjutusi rohkem teha.

Lapsed on erinevad, kuid ka minu vanem laps hakkas rohkem rääkima 3+ vanuses. Temaga sai/ saab siiani paremini jutule, kui rääkida märksõnadega. Ta on mul autist, vb sp on tal lihtsam üksikute sõnadega toimetada, kui suures jutumulinas orienteeruda. Küll ma püüdsin ka jälgida seda soovitust, et lapsega palju rääkida jne… aga temaga ei toiminud see üldse. Nt “lähme nüüd vannituppa pesema” lausest ei saanud ta alguses üldse atu. Kui ütlesin “vannituba” või “pesema”, siis võttis suuna vannitoa poole.
Meil olid sõnade/ väljendite õppimise abiks ka multikad. Autistile onaselt tahtis ta aina samu multikaid vaadata ja õppis lõpuks päris palju sõnu ära. Ma ei taha öelda, et unustage nüüd laps teleka ette, aga pisut võib sellest abi olla. Temale vanyses 2-3 ma joonistasin pildi ja kirjutasin selle alla ka sõna, nt kapp, auto jms. Ta tundis varakult tähti ja see aitas tal näha, et sõnas kapp ei ole ainult tähed “k” ja “a”. Kahjuks on mu lapsed väikse vanusevahega ja tema arendamine jäi beebi kõrvalt natuke unarusse, kuigi oleks pidanud tegelema just palju rohkem.

Et, ma ei taha öelda, et vb Teie laps ka autist, aga vb mõnel lapsel on rääkima õppimine pigem lihtsam siis, kui ei ujuta teda kõnega üle, vaid just esialgu pigem märksõnade ja / või piktogrammide abil suhelda. Kui neid juba mõistab ja ehk ödldagi oskab, kasvõi oma sõna, siis hakata nö liha luudele sättima…, st lauseid moodustama.
Huvitav on see, et logopeed lasteaias ütles, et laosed hakkavad rohkem rääkima suvel, puhkuse aegu. See tundus mulle ebaloogiline, sest lasteaias kuulevad kõnet rohkem, aga meie puhul see tõesti nii oli ka.

Mis minu vanema lapse kõnearengut kindlasti pärssis oli ka see, et ta dialoogi kõrvalt kuulis pigem harva. Jah, ma muidugi rääkisin temaga, agz mees oli pidevalt tööl, ef meid omavahel ta rääkimas peaaegu ei kuulnudki. Palju mul siis külalisigi käis. Kui sündis teine poeg ja ma rääkidin ja temaga ja ta ka rohkem rääkima hakkas, hakkas ka vanema lapse kõne kiiremini edenema. Ja tal hakkas jutt tegelikult rohkem edenema just vahetult enne 3a saamist, kui noorem laps ka juba lalises.

Lasteaia välistes tundides käime õhtul, pärast lasteaeda. Tegevuses tööajast, kuid kuna nii mul kui laste isal on töö vahetustega, siis kombineerime. Kui endal pole võimalik tööajast lapsega tunnis käia, siis ehk on võimalik taitleda tugiisiku teenust ja kui õnnestuks ka tugiisik leida, siis ehk tema saaks lapse teenusele viia ja koju tuua pärast.

Soovitaks ka võimalusel tasandusrühma, seal saab laps piisavas mahus logopeedilist abi. Kergemate kõnehäirete puhul piisab tõesti 1 kord nädalas logopeedi + kodus tegelemine. Keerulisematel juhtudel on aga vaja pidevat spetsialisti abi.