Kas oskate öelda, millised on lähenemised, võtted või kust alustada?
Logopeediakliinik teeb peredele kursusi, küllap neil on eestikeelseid materjale ka, aga minul neid kahjuks ei ole.
Kui klassikaline kõnearendus lähtub palju tüüpiliselt areneva lapse sisemisest vajadusest verbaalselt matkida (mis minu hiliskõnelejal oli väga vähene), siis Haneni puhul on keskne suhtlema ja interaktsiooni algatama motiveerimine. See algab lapsekesksusest, laps juhib protsessi – arendav on see, mis last huvitab, sh nt autistliku lapse fiksatsioonid/erihuvid. Laps saab õppida kohanemist (ja matkimist, koosmängu), kui vanem kohaneb. Eesmärk on interaktsiooni pikkust järjest tõsta, mitte kohe sõnavara laiendada vms, kõnekord ei pruugi verbaalne olla, peaasi, et tore on suhelda.
Esimene asi, mis ära õppida, on OWLing – vaatle, oota, kuula. Nii tekivad võimalused suhelda. Vaatle – kehakeel, pilk jms aitavad aru saada, mille peale laps parajasti mõtleb, mis talle nähtu juures oluline on. Siis oskad oodata, mida ta võib tahta väljendada (mitte tingimata verbaalselt). Edasi ootad (oled vait (!) ja näitad kogu kehakeelega välja, et ootad mingit väljendust), siis kuulad (ei sega vahele, ei õpeta). Raamatus on kommunikatsiooni arengu etapid ja soovitused, kuidas järgmisesse etappi jõuda, hästi eluliste näidetega. Sealt võib lambike põlema lüüa, et kus konks on, miks laps ei omanda õiges tempos.
Tähtis on julgustada last suhtlust algatama, siis on suurem tõenäosus, et jutt huvitab ka, ja mis huvitab, seda laps omandab. Ise peab olema hästi “kohal”, rõõmu tundma, “laps olema”. Valdav osa kõnearendust käib igapäevase tegutsemise ja mängu juurde, selles mõttes hästi mugav.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 26.02 11:30; 26.02 16:18; 26.02 22:13;