Ma pole kindel, et minu “edulugu” just aitab, aga ehk tekitab mõtteid.
Mu poeg oli vist ca 3-4-aastane, kui hakkasin aru saama, et kõne areng pole päris see, mis võiks olla. Hurjutati küll, et ei tohi teistega võrrelda ja lapsed erinevad, kuid mida aeg edasi, seda kindlam ma olin, et midagi viltu. Lapse sõnavara oli hästi väike ja rääkis väga aeglaselt ja tihti segaselt, millest isegi meie, tema vanemad aru ei saanud. Kõige raskem kusjuures tundus alguses arsti ehk logopeedi juurde saada. Käisingi alguses tasulise logopeedi juures.
Kui lõpuks tasuta logopeedile saime, suunati meid uuringutele. Diagnoosiks saime ekspressiivne kõnehäire ehk et laps intelligentne ja kõik muu normis, kuid enda väljendamine on väga keeruline. Hakkasime kõneravi saama. Esialgu oli tulemust vähe näha. Ühel hetkel pakuti ka puude vormistamise võimalust, et paremini ravi saada. Ütlen ausalt – mu enda lähiringkond tol hetkel oli lausa shokeeritud, mis puue, mis asja! Ema ja ämm üksteise võidu keeldusid uskumast, et lapsel üldse väga viga midagi oleks. Kusjuuures ka lasteaia kasvatajad esialgu olid kuidagi ettevaatlikud hinnangut andma. Alles siis, kui diagnoosi paberiga lasteaeda läksin, öeldi, et nojah, on jah tal rääkimisega probleeme. Jätsin siiski puude vormistamise esialgu tulevikku ja hakkasime lisaks tasuta logopeedile vähemalt kord nädalas ka tasulise logopeedi juures käima. Lisaks veel kodus tegelesin aktiivselt lapsega logopeedide antud näpunäidete järgi. Ma möönan küll seda, et paljudel kindlasti pole kõigeks selleks ei aega ega ka raha, sest mõlemat kulus üksjagu. Esimene võit oli minu jaoks see, kui pärast uusi uuringuid öeldi, et koolipikendust pole vaja kui ma ise seda ei soovi. Viimasel aastal käis laps ka 2x nädalas eelkoolis.
Otsisime küll esialgu võimalust väiksemasse ja rahulikumasse klassi laps panna, kuid see oleks eeldanud ka pere kolimist. Nii panimegi ikkagi oma kodu lähedasse piirkonnakooli, kus ta nüüdseks käib juba 2. klassis. Tema kõnehäire annab ikka veel tunda, aga olen aru saanud, et teistele ei ole see väga märgatav. meie kodune “ülearendamine” on end kuhjaga ära tasunud, sest oma muude teadmiste ja oskustega ta kindlasti kompenseerib oma aeglast ja katkendlikku kõnet. Õpib vaid viitele.
Nüüd tagantjärgi tundub kõik nii lihtne ja ladusalt kulgenud olevat, kuid kui palju pingeid ja muret sellega oli. Kui tihti valdas lootusetuse tunne. Soovin teile just kannatlikku ja pikka meelt!