Teema: Kõnes puterdamine täiskasvanu eas

ma ka puterdan, vahel vähem, vahel rohkem.

ei tee ise enam väljagi ja teised ka vist juba harjunud.

Mina võin üsna kenasti ja rahulikult rääkida, nii omade kui võõrastega, eesti keeles või võõrkeeltes. Alati tahaks paremini.

Aga on konkreetsed inimtüübid kellega alateadlikult lähen häiresse (psühholoogid vast närivad läbi) ja nn lukku, just siis kui taban ära, kes nad on ja mis nad tegelikult tahavad/mõtlevad. Siis hakkan ka vahest puterdama,  ütlen lause ühe hingetõmbega,  nii et endal ka häbi kuulata, mingid väga imelikud lause konstruktsioonid võivad tekkida. Tavaliselt õlad tõusevad pingest kõrgemale jne. Üldiselt tahan nende seltsist kiirelt lahkuda. Samas muus olukorras või korduval kokkupuutel võin nendega väga rahulikult hakkama saada.

Kindlasti puterdan ka siis,  kui olen rohkem stressis,  pea laiali otsas ja üleväsinud.

On olemas kõnet õpetavad inimesed. Kui sul on vaja puterdamine lõpetada, otsi õpetaja.  Samas ära pea oma puterdamist ka millekski eriliseks, ma ei tea ühtegi inimesti, kes aegajalt midagi valesti ei ütleks, segi ei ajaks ja ei suudaks lauseid arusaadavalt moodustada. See on inimlik, pole midagi erilist. Osad inimesed isegi ei märka, et puterdavad ja ajavad segamini. Selles osas, mida märkab, sellega saab tööd teha ja kellegi appi võtta. Ja võimalik, et kõne õpetaja märkab selliseid asju, mida ise ei teagi, et endal on.

Mul on ka nii, vahel ei saagi mingit kindlat sõna öelda ja peab sünonüümi kasutama. Positiivne on asja juures, et ma tean väga paljudele sõnadele sünonüüme 😀 üldiselt olen alla andnud, sõbrad teavad ja võõrastega väga palju ei suhtle

#3563712:

Tere!

Ei oska mujalt nõu küsida ja kirjutan oma murest siia.

Olen juba üle 30ne ja siiamaani kõnes korralik puterdaja. Mitte alati, võib olla ka nii et suudan rääkida täiesti normaalselt kuid on päevi ja hetki kus kõnes ainult puterdangi üksteise otsa. Väga piinlik. Olen ise mitme kõrgharidusega ja loen ka palju, aga ei saa seda kuidagi välja. Eriti aitab sellele kaasa väike pabin, vahel on ka pea laiali otsas siis on ka kergem kohe tulema…küll ei tule õiged sõnad meelde või ütlengi kohe vale sõna või lihtsalt tõesti lähevad ka lauses või sõnas tähed sassi. See on mul juba lapsest saadik. Kas on kellelgi veel nii? On see mingi sündroom? Samas ei ole ma lapsena pidanud kunagi logopeedi juures käima.

Millest võib tulla selline kõneprobleem? Tundub, et olen justkui ainukene. ????

Ei sa ei ole ainuke. Minu doktorikraadiga töökaaslaste hulgas on kokutajaid ja puterdajaid mitmeid, see ei ole seotud intelligentsiga. Mina ka vahel puterdan ja tavalised sõnad ei tule meelde. Ma leian, et see on mingi kokutamise lihtsam variant. Hea, et niigi läks. Pingutades suudan puhtalt ka rääkida aga kogu elu iga päev, iga hetk ei suuda ülimalt erk, trimmis ja keskendunud olla.  Eriti väsinuna või elevil olles või närvis olles kipun puterdama. Logopeedilised harjutused tegelikult mingil määral aitavad, kui sind tõesti häirib.

Oi, mul lähevad ka kogu aeg sõnad sassi, nt ütlen kohvikus “Kas ma saaksin palun klaasi kraanivett” asemel “Kas ma saaksin palun kraani klaasivett”. Aga ma olen alati selline olnud. Võibolla on sündroom, aga ma selle nime ei tea (düsleksia on ju vist midagi muud). Nagu eelpool öeldud, mul aitab aeglasemalt ja läbimõeldumalt rääkimine ning lause struktuuri lihtsustamine.

#3565081:

Kas see pole mitte ärevusega seotud?

Mitte ainult, ärevus, väsimus, elevus, hajameelsus (mõtted tegelevad kõnelemise ajal juba millegi uuega) jne.

“Tutvusin oma mehega apteegis. Otsis teine sealt XXXXXL suuruses kondoome. Alles hiljem sain teada, et ta vahel kokutama kipub.”

Soovitan kõigil puterdajatel ja kogelejatel uurida seoseid B12 vitamiini ja kõnehäirete kohta. Eesti keeles ei ole, aga inglise keeles küll ja veel uuringuid ja materjale. Võibolla aitab lihtne vitamiinikuur 🙂