Minu arust on siin väga raske mingit selget seisukohta võtta, kui pole ise kõrvalt näinud, kuidas see lugu oli: kuidas too tõuklemine toimus, kui vana teine laps tegelikult võis olla, millised Sinu liigutused, ilme jne võisid olla. Täitsa võib olla nii ja täitsa võib olla naa.
Aga. Kui ma nüüd eeldan, et tegu oli tõesti kolmeaastasega, siis kuigi ta tundus Sulle ilmselt Su oma armsa tita kõrval hiiglane, siis tegelikult on tegu ikkagi väga väikese lapsega. Loomulikult, 3-aastasele tuleb lõputa seletada-seletada-seletada, et tuleb vaadata, et teistele otsa ei tormaks, et pisematest ei tohi lihtsalt üle joosta neid eest ära tõugates — aga reaalselt on see jutustamine suuremalt jaolt ikkagi töö tuleviku nimel, et kunagi hiljem oleksid need reeglid pähe raudselt kinni kasvanud. Aga reaalselt kolmeaastane, olgu ta kuitahes kasvatatud ja heasüdamlik ja kuitahes palju vastavaid manitsusi kuulnud, väga tihti lihtsalt ei näe ega märka mänguhoos, kas ja kellele ta ette või otsa jookseb, keda ta huvitava objekti suunas tormates tõukab või eest ära lükkab jne. Ning vanemad muidugi peavad jälgima ja juhtima tähelepanu, keelama ja seletama. Aga praktikas juhtub igaühel ikka silmapilke, kui tähelepanu hajub või kui isegi pidevalt jälgides ei jõua lapsele järele ja teda takistama nii kiiresti, kui vaja oleks (1,5-aastane liigub veel aeglaselt, 3-aastane aga juba väga kiiresti, samas poeb läbi igasugu kitsastest pragudest, kust täiskasvanu ei mahu ja peab ringi minema). Eriti keerukas või isegi võimatu on lapse päris iga liigutust peale passida siis, kui ollakse juhtumisi mänguväljakul kahe või enama lapsega korraga — ka märksa vanem laps vajab ajuti siin-seak tähelepanu, abi või lohutust …
Ühesõnaga, oli kuidas oli, aga VIHASTAMINE kolmeaastase peale on minu arust igatahes üle võlli. Ja KUI on olukord, kus on vaja võõrast last füüsiliselt puudutada (eemaldada, tõsta, takistada, mis iganes), siis mimu hinnangul ainuke aktsepteeritav viis täiskasvanu poolt seda teha on ikkagi minimaalset vajalikku jõudu ja puutekontakti rakendades — mitte rohkem kui hädavajalik — ning väga rahulikult. Võõrast last vihasena käest rebida ei ole okei, isegi kui laps käitus halvasti! (Eeldusel, et kellegi elu ei ole ohus.)
Kokkuvõttes jääb seda kirjeldust lugedes pigem selline mulje, et ainsa ülipisikese lapse emana ei oska Sa adekvaatselt hinnata veidu vanemate (kuid siiski veel väikeste) laste eakohast ja ootuspärast käitumist, seetõttu vihastasid, ei suutnud oma viha ohjeldada ja reageerisid üle, mis omakorda viis teise lapsevanema kaitseseisundisse ja pani teda üle reageerima. Muidugi võin ma ka eksida, olemata situatsiooni pealt näinud, aga Sinu kirjelduse põhjal tundus kõige tõenäolisem selline olukord.
Eks Sa kunagi ise näed, kui Sinu laps juhtub kellegi väiksema jalust maha jooksma (kui Sul pole just ülirahulik ja -aeglanr laps, jääb paraku illusiooniks, et Sinu hea kasvatustöö sellise olukorra välistab), kas Sa tunned, et Sinu jaoks on aktsepteeritav, kui teine lapsevanem tuleks teda vihaga sikutama, või mitte.