Teemaalgatajana Lugesin juba mitu kommentaari selle kohta, et ainukese lapse emana jne jne….
Mul on kaks last – esimene on juba 12 ja teine 1a 3k.
12 a ei loe – liiga suur 😛 Ise (2,5a vanusevahega lapsed) ei kujuta ette, et mingi mänguväljaku rüsina pärast silme eest punaseks läheks või ei suudaks pärast tükk aega sellele mõtlemist lõpetada.
Kui ma võõraste lastega rääkima pean (tema ema/isa ei pannud tähele), siis räägin alati sama harjumuspärase tooniga nagu keelaks või juhendaks oma last. Kas on asi selles või – aga pole üksi võõras isa/ema seni solvunud ega emalõvi käitumist ilmutanud. Kõik on sujuvalt oma lapse keelmise/juhendamise üle võtnud ja asjalikuks jäänud. Mida ma olen märganud – mõnel tuleb võõra lapsega rääkides mingi teine toon häälde – nagu ärritunum kui oma lihas(te) laste(ga) rääkides või… ja selle peale jällegi teise lapse vanem võib ennast tunda puudutatuna (kas sa arvad, et minu laps on halvem kui sinu laps?!?) ja asuda kaitsepositsioonile.
