Esileht Koolilaps Kool on karm

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 80 )

Teema: Kool on karm

Postitas:
Kägu

Küll aga ootaks aega (minu laste kooliajal seda ilmselt ei juhtu), et vanemad saaks olla vanemad ja õppetöö ja ka töövahenditega tegeleks kool.

Õpetaja peaks hakkama veel ka kastide viisi liime, kääre, vihikuid, harilikke pliiatseid jms ostma ning neid millegagi kooli vedama?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui laps puudub haiguse tõttu, tuleb puudutud tunnid järele õppida ja tööd järele teha, kool abiks ei ole.

Oi, see on küll kohutav, et õppimata jäänud asjad tuleb järele õppida. Ikka palju parem oleks, kui ei peaks, eks.

(iroonia)

Tänan iroonitsemast. Laps oli paar nädalat haiglas. õppis e-kooli abil. Vihikutesse kirjutatu (näiteks reeglid vms) pidi ta aga klassikaaslastelt iseseisvalt ehk siis vanuse tõttu vanema abiga leidma. E-koolis on kirjas – õppida vihikust. Klassiõpetaja, kellel on tegelikult ette nöhtud konsultatsiooniaeg, seda ei paku. Puudutud tundide kontrolltöid saab järele teha erinevalt. Ka nii, et oi kui tore, et sa kooli said tulla, sul on teha kaks hindelist tööd, hakkame kohe pihta. Ja tegelikult satub puudunud laps halba olukorda, sest omandamata jääb ka ainetunni sisu, mille ajal ta tegemata tööd kirjutab.

Küll aga ootaks aega (minu laste kooliajal seda ilmselt ei juhtu), et vanemad saaks olla vanemad ja õppetöö ja ka töövahenditega tegeleks kool.

Õpetaja peaks hakkama veel ka kastide viisi liime, kääre, vihikuid, harilikke pliiatseid jms ostma ning neid millegagi kooli vedama?

Selleks tuleks ikka süsteemi ja rahastust muuta – täna tellib kool õpikud ja töövihikud vastavalt õpilaste arvule klassides. Siis lihtsalt telliks kool ka muud vajalikud tarbed – just neile sobivad vihikud, kunstitarbed, kirjutusvahendid. Kõigil on võrdsed ja ühesugused. Neid hoiustatakse koolis ja koju nad jääda ei saagi. Kuna õppetöö maht on suur, siis koolipäev peaks olema koduste tööde mahu võrra pikem. See tähendab aga, et laps ei pea iseseisvuma kodus olles ja näitena mitmelapselise pere vanemad ei pea hulluma igal õhtul laste tubade vahet joostes ja õpiabi pakkudes. Võib-olla lähtutakse mõnedes koolides juba praegu lapsest… Selliseid päriselt toimivaid süsteeme on Skandinaavias – Rootsis näiteks. Mulle meeldib eelkõige see, et lapsed ei vea kooli vahet ülisuuri ja hiiglamaraskeid kotte ning õhtul perena keskendutaksegi pereks olemisele ja ühisele vabale ajale. Ilmselt on süsteemi muutmine rahastuse taga kinni.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selleks tuleks ikka süsteemi ja rahastust muuta – täna tellib kool õpikud ja töövihikud vastavalt õpilaste arvule klassides. Siis lihtsalt telliks kool ka muud vajalikud tarbed – just neile sobivad vihikud, kunstitarbed, kirjutusvahendid. Kõigil on võrdsed ja ühesugused. Neid hoiustatakse koolis ja koju nad jääda ei saagi. Kuna õppetöö maht on suur, siis koolipäev peaks olema koduste tööde mahu võrra pikem. See tähendab aga, et laps ei pea iseseisvuma kodus olles ja näitena mitmelapselise pere vanemad ei pea hulluma igal õhtul laste tubade vahet joostes ja õpiabi pakkudes. Võib-olla lähtutakse mõnedes koolides juba praegu lapsest… Selliseid päriselt toimivaid süsteeme on Skandinaavias – Rootsis näiteks. Mulle meeldib eelkõige see, et lapsed ei vea kooli vahet ülisuuri ja hiiglamaraskeid kotte ning õhtul perena keskendutaksegi pereks olemisele ja ühisele vabale ajale. Ilmselt on süsteemi muutmine rahastuse taga kinni.

Muidugi, miks peaksid vanemad üldse millegagi omaenese laste haridusse panustama – aja või rahaga?? Ega nad ometi endale neid lapsi saanud! Ja ega nad ometi ise mitut last saanud – mis see on, et VANEMAD peavad mõtlema, kuidas oma kõigile lastele aega jätkuks!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selleks tuleks ikka süsteemi ja rahastust muuta – täna tellib kool õpikud ja töövihikud vastavalt õpilaste arvule klassides. Siis lihtsalt telliks kool ka muud vajalikud tarbed – just neile sobivad vihikud, kunstitarbed, kirjutusvahendid. Kõigil on võrdsed ja ühesugused. Neid hoiustatakse koolis ja koju nad jääda ei saagi. Kuna õppetöö maht on suur, siis koolipäev peaks olema koduste tööde mahu võrra pikem. See tähendab aga, et laps ei pea iseseisvuma kodus olles ja näitena mitmelapselise pere vanemad ei pea hulluma igal õhtul laste tubade vahet joostes ja õpiabi pakkudes. Võib-olla lähtutakse mõnedes koolides juba praegu lapsest… Selliseid päriselt toimivaid süsteeme on Skandinaavias – Rootsis näiteks. Mulle meeldib eelkõige see, et lapsed ei vea kooli vahet ülisuuri ja hiiglamaraskeid kotte ning õhtul perena keskendutaksegi pereks olemisele ja ühisele vabale ajale. Ilmselt on süsteemi muutmine rahastuse taga kinni.

Muidugi, miks peaksid vanemad üldse millegagi omaenese laste haridusse panustama – aja või rahaga?? Ega nad ometi endale neid lapsi saanud! Ja ega nad ometi ise mitut last saanud – mis see on, et VANEMAD peavad mõtlema, kuidas oma kõigile lastele aega jätkuks!

Mõtle teistpidi – kui lapsevanem(ad) ongi näiteks ammu lõpetatud lõpetatud põhiharidusega ega päriselt oska last aidata, koolil ka otsest kohustust ei ole. Ka sellisel lapsel on õigus targaks saada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tänan iroonitsemast. Laps oli paar nädalat haiglas. õppis e-kooli abil. Vihikutesse kirjutatu (näiteks reeglid vms) pidi ta aga klassikaaslastelt iseseisvalt ehk siis vanuse tõttu vanema abiga leidma.

Ja kuidas sinu arust õige oleks? a) Laps ei peaks reegleid ära õppima, võib elu lõpuni selle reegli vajamisel teatada, et “aga ma olin siis haiglas” ning kõik ütlevad “oolrait, siis muidugi”; b) õpetaja tuleks peale tööd lapse juurde haiglasse ja kirjutaks talle reeglid vihikusse?
Loogiline, et puudunud laps küsib kaaslastelt õppimist, minu (ja tõenäoliselt ka sinu) lapsepõlves e-kooli ei olnudki, saime hakkama küll. Kui sõpru pole või pole sõpradel aega, siis küsitakse õpetajalt ja seda juttu, et õpetaja haiglas olevale lapsele konsultatsiooni ei anna või tunnitööks juhendeid ei anna, seda ma ei usu (nii paljud vanemad usuvad pimesi, kui laps ütleb, et “õpetaja ei aita”, tegelikkus on hoopis selline, et laps ei ole küsinudki või on küsinud hoopis midagi muud või on õpetaja vastanud hoopis midagi muud, näiteks, et praegu pole aega, tule kell 15, siis on mul tunnid läbi).
Mitte kool pole karm, vaid lapsevanemad näevad tonte, on minu arvamus. Ja kooli üle vinguvad ka just nendesamad tonte nägevate vanemate lapsed – sest kodus on nii õpetatud. Enamik lapsi saavad ilusti hakkama nii järele õppimise kui järeltööde tegemisega, ei jää mingeid kohutavaid kahjustusi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen. No ega ma polegi ju ärritunud vms, lihtsalt tundub üle võlli see eKool. Joonlaud ununes koju, siis kohe teade seal. Võiks ju lapsele päevikusse kirjutada või et laps ise kirjutab endale meeldetuletuse vms…

Ega ma seda märkust ju isiklikult võta ega last seepärast rohkem kontrolli ja kasvata või mingit rahulikku seletamist ei korralda. Ahah, jäi maha, homme vaata et oleks kaasas. Tundub nii tühine asi. Seepärast tundubki üle-paisutatud see eKool. Vaesed õpetajad kes peavad iga pliiatsi ja joonlaua pärast neid teateid kirjutama.

Oma emaga rääkisin, meil küll algklassides nii polnud, et igast pisiasjast mingi teade või märkus, mida lapevanem siis menetlema pidi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oma emaga rääkisin, meil küll algklassides nii polnud, et igast pisiasjast mingi teade või märkus, mida lapevanem siis menetlema pidi.

Menetlemise all mõtled sa mida? Mis otsast see hea on, et sinu ema ei teadnud, kui sul asjad kodus olid või kodutöö tegemata? Minul on näiteks kogemus, kus laps sai korraliku õppetunni, sest oli õhtul öelnud, et kõik on õpitud ja palus sõbranna poole minna. Lubasin loomulikult, sest uskusin. Järgmisel päeval tuli märkus, et kodutöö tegemata. Ma ei pidanud lapsele midagi ütlemagi, ta häbenes oma valet. Arvan, et ta sai eluks väärtusliku õppetunni valetamise kohta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oma emaga rääkisin, meil küll algklassides nii polnud, et igast pisiasjast mingi teade või märkus, mida lapevanem siis menetlema pidi.

Menetlemise all mõtled sa mida? Mis otsast see hea on, et sinu ema ei teadnud, kui sul asjad kodus olid või kodutöö tegemata? Minul on näiteks kogemus, kus laps sai korraliku õppetunni, sest oli õhtul öelnud, et kõik on õpitud ja palus sõbranna poole minna. Lubasin loomulikult, sest uskusin. Järgmisel päeval tuli märkus, et kodutöö tegemata. Ma ei pidanud lapsele midagi ütlemagi, ta häbenes oma valet. Arvan, et ta sai eluks väärtusliku õppetunni valetamise kohta.

No need on erimeva kaaluga asjad. Ja ju mul polnud siis midagi tegemata lapsena, või ei teinud õpetajad nii suurt numbrit mingitest teemadest.

Ma räägin just mingitest jaburatest asjadest, et midagi jäi 1x koju vms, arusaadav kui see on järjepidevalt nii, et siis tuleb probleemiga tegeleda. Mul täiskasanuna jääb ju ka midagi maha, tegemata, hilinen koosolekule.

Menetlemkse all mõtlen seda mida siin mõnes soovitasid, et peab lapsele rahulikult seletama jne, et see on kasvatamine.. kamooon 1x jääb päevik maha, see pole ju mingi asi millele rohkem kui 1 lause pühendada… kui sedagi, ega laps ju meelega seda maha jätnud ja vabandas juba ette õpetaja ees.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Menetlemkse all mõtlen seda mida siin mõnes soovitasid, et peab lapsele rahulikult seletama jne, et see on kasvatamine.. kamooon 1x jääb päevik maha, see pole ju mingi asi millele rohkem kui 1 lause pühendada… kui sedagi, ega laps ju meelega seda maha jätnud ja vabandas juba ette õpetaja ees.

Jah, ei peagi esimese korraga reageerima. Aga saad aru, et kui ema teab esimest ja teist ja kolmandat korda, siis on tal võimalik otsustada, mis hetkel on vaja reageerida. Kui õpetaja ei informeeri esimesest, teisest ja kolmandast korrast, siis mõtleb ema, et neljas kord on esimene. Ja ei reageeri jälle.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ahah, jäi maha, homme vaata et oleks kaasas. Tundub nii tühine asi. Seepärast tundubki üle-paisutatud see eKool. Vaesed õpetajad kes peavad iga pliiatsi ja joonlaua pärast neid teateid kirjutama.

Tundubki 🙂 Idee on hea, aga tutvustan sulle reaalsust. Kui “ahah”-iga piirduda, siis enamasti see süveneb, varsti on poolel klassil joonlaud, liim või harilik pliiats puudu. Proovi siis tunnis normaalset töötempot hoida ja töölainel püsida, kui tunni oluline osa käib näiteks joonlaua ja hariliku pliiatsi abil, aga samal ajal jagatakse ühte vahendit nelja õpilase vahel. Need, kellel on puudu, neid peab järgi ootama, kuniks laenatakse. Teisele, kolmandale ja neljandale laenamisringile peab iga kord kõik uuesti seletama või teevad nad valesti ja hakkavad ümber tegema. See, kellel olid töövahend olemas ja ei soovinud laenata, sellel hakkab igav ning hakkab tundi segama. Liimipulk saab mitme peale kasutades poole töö pealt otsa, sest üks liimis ikka hoolega… Käib vaidlus, kes kasutab töövahendit esimesena, kas see, kelle kätte viimasel ringil jäi või see, kelle oma see on. Järgmisel korral on sellelgi nelikul liimipulk puudu, sest üks arvas, et see, kes viimase ära kulutas, toob uue asemele, aga see nii ei arvanud ja ka endale unustas kaasa võtta. Teised kaks vist eeldasid, et nojah, küll jälle saab laenata see üks kord, mis see siis ära ei ole. Ühel hetkel üks, kellel olid käärid olemas, on kurb ja istub oma mahajäänud töö otsas ja ei tea mida teha, sest tema käärid on pinginaabrile laenatud, kes on aeglasem lõikaja ning lõikab hirmsa hoolega oma pisikesi kujundeid välja, kääride omanik pole saanud veel alustadagi.. Siis tuleb välja, et sama asi on klassis veel kolmel.. Mis me siis nüüd teeme? Nii ei saa ju tööd teha! Tulemuseks on see, et planeeritud tunnitöö venib, tihtipeale lihtsale teemale keskendumine on totaalselt häiritud pideva sahmimisega ja sellega, kust ja kellelt töövahendeid saada. Ja vanemad imestavad, kuidas kodus nii palju õppida jäi, mida tunnis tehti. Teine vanem imestab, miks õpetaja nii tühise asja üle paisutab, tühja see üks puuduv asi.

Täiskasvatutega võrdlus ei päde, sest suurel hulgal tänapäeva täiskasvanutest on veel mingisugunegi vatutustunne alles ning tööl või koolitusel puudunud töövahend saab vajadusel järgmisel korral kaasa. Õpilane aga küsib tunnis iga ülesande või meeldejätmist vajava asja peale: “kas see on e-koolis ka kirjas?”. Nii, et see e-kool on tõesti kahe teraga mõõk, mis ühest küljest peaks kõike lihtsustama, aga teisalt vähendab lapse enda vastutustunnet. Paraku sinna märkimata jätmine seda ei paranda. Nokk kinni ja saba lahti!

Kui olin veel algaja, siis proovisin seda “ole hea, võta ikka homme kaasa” taktikat, no ei toiminud. Jah, tundus mullegi liiast iga pisiasja pärast märge e-kooli panna ja ei saanud aru, miks ka minu lapsele neid vahel märgitakse, kui võiks ju lihtsalt öelda, aga õpetajana tööle asudes sain peale paari aastat aru, et kõikide töörahu huvides ja kokkuvõttes tulemuslikum on neid teateid juba esimese korraga e-kooli panna (ka siis, kui laps enne tundi ette vabandab). Korduvatele unustajatele juba märkuste vormis. Sest tõesti, nagu eelpool vastaja ütles, kirjaliku teate jõudmine vanemani on vanema jaoks esimene kord, mitte lapsele öeldud suulised märkused. Näiteks mu enda väga hoolikas ja kohusetundlik laps, kes alles koolitee esimeses astmes, teatas mulle nädala alguses hilisõhtul (tuli mingi muu jutu sees välja, mitte ei tulnud tal endal meelde), et tal on juba kaks nädalat joonlaud puudu. Tere talv, me oleme mitmeid kordi poes käinud ning iga kord kirjatarvete riiulist mööda käies küsin lastelt, kas midagi on otsas või puudu, ei kippu ega kõppu. Nende õpetaja ka ei märgi enamasti neid asju e-kooli. Õnneks on meil ööpäev ringi lahti Prismad, järgmiseks päevaks oli lõpuks kaasas.

Päeviku puudumise märge on veel kõige olulisem- kellel ei ole päevikut kaasas, sellel jääb mõni oluline teade või kontrolltöö sinna märkimata. Hiljem siis protestitakse, et kust õpetaja mingid asjad võttis ja miks ei olnud see lapsel päevikusse kirja pandud. Tõesta siis, et tal polnud päevikut ühel korral just sellel päeval kaasas.

Teiseks, hoolsuse ja käitumishindeid ei saa näiteks nelja peale alandada, kui sellest pole jälgegi, miks. St saab, AGA- vanem võib hakata protestima, et miks ei antud märku olukorra parandamiseks. Tõesta siis kogu aeg, et sa pole kaamel.

Teemaalgataja kirjeldus sellest, kuidas vanasti oli, on ilmekas näide sellest, kuidas õpetajate ja kooli olukord on muutunud. Vanasti oli lastel ja vanematel suurem kohusetunne. Kui õpetaja midagi ütles, et midagi oli puudu või tegemata, siis oli see tõesti suurem asi ja lapse jaoks häbitunne. Märkus päevikus oli suur asi, ükski vanem ei läinud õpetajale last õigustama. Praegu on see kahjuks reaalsus, et lapse halva käitumise või hinde pärast nõutakse õpetajalt aru, mitte õpilaselt. Kahjuks lokkab üha enam see, et “ahah, la olla” mentaliteet. Koolis sellega kaugele ei jõua. Kodused tööd jäetakse tegemata, sest eile oli tädi sünnipäev. Kehalisest puudutakse, sest näpp valutab. Põhikooli lapsel pole kooli algusest alates juba kaks nädalat vihikut, sest EMA oli kaua tööl ja ei jõudnud osta. Et me vähegi seda ei süvendaks, peavad ka nende tublide ja hoolsate laste vanemad selle ära kannatama, et me iga asja nüüd e-kooli märgime, see ehk aitab neid mitte nii tublisid paremini järje peal hoida. Ja õpetajad peavad ära kannatama selle, et töörahu ja tunni tempo hoidmise huvides peavad tegema lisatööd nende kõikide asjade ülesmärkimiseks. Või kes mida eelistab, mõni ei märgi 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mu ema ütleb küll, et neil oli omal ajal palju parem – vanemad teadsid kooliasjadest üsna vähe. Nüüd tuleb igast pisimastki koolisündmusest vanemal telefoniekraanile teade.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ükspäev lugesin uudistest et meie kool olla maailmas parimaid ja teised pedagoogid mujalt maalt tahavad teada, kuidas on jõutud nii heade tulemusteni. et tulemused on hindamissüsteemis head ja lapsed olla õnnelikud.
on nagu 2 reaalsust. perekooli oma ja see mida saab meediast lugeda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Millu9

Mina nt olen läinud, seda teed. Kui laps haige siis kõike me küll järgi ei tee, olulisemad asjad. Unustage ära, et mu haige laps veel kõike järgi tuupima peab. Ise kui haige olen ei tee ju ka tööd. Kool aga jah minu arust karm koguaeg olnud. Midagi väga muutunud pole sellest ajast kui mina koolis käisin. Vahepeal tundub, et mina polegi lapsevanem. Kool teab mida mu laps süüa võib, kus trennis peab käima ja no käsitöö on jätkuvalt kõige tähtsam 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ideaalis võikski koolid jagatud olla paralleelid hoopis vanemate järgi:

A klass: kodutöid pole, märkuseid ei panda, puudumisi ja hilinemisi ei kirjutata üles, haige laps järele õppima ei pea.
B klass: kodutööd on ok, märkused on ok, haige laps peab puudutud teemad omandama ja järele vastama. Nad leiavad, et see on lapse enda huvides.

Esimesed vanemad ei peaks enam enda pead lapse kooliasjadega vaevama. Lapsed saavad ollagi lihtsalt lapsed. Terve elu meelelahutus.
Ja B klassi vanemad. Kes leiavad aja, et enda lapsi haridusteel toetada. Mõistes, et kool ei õpeta vaid uus teadmiseid vaid annab ka vajaliku töödisipliini.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Näiteks kogu teise klassi matemaatika põhineb funktsionaalsel lugemisoskusel, kuid needsamad lapsed esimeses klassis ju alles õppisid lugema (olgu, kooliti on asi erinev, aga põhimõtteliselt ei pea I klassi minev laps veel soravalt lugema ega kirjutama).

Minu lapsel, kes tõepoolest mingi kergekujulisema düsgraafia tõttu kolmandas klassis ikka veel kõvasti veerides loeb, ei olnud teises klassis matemaatikaga mingeid probleeme. Kui sai kuidagi läbi häda loetud, siis tekstist aru saamine ja lahenduste otsimine ei olnud mingi probleem, sai ika enne teisi tehtud. Teisalt, kui probleemiks just ongi funktsionaalne lugemisoskus, siis võibolla ongi parim aeg kohe algul hakata nii lugema, et loetust ka aru saad, hiljem on seda väga raske külge pookida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen küll teemaalgatajaga nõus.

Kui laps vabandab enne tundi, et tal on päevik kodus ja õpetaja seepeale märkuse laksab, on see absurdne. Märkuse kirjutamine on põhjendatud ainult siis kui see on sagedane ja kui asjade unustamine on igapäevane. Kui laps on kohusetundlik ja tubli ning ta vabandab, siis on see kõik juba lapse jaoks piisavalt ebamugav ja kasvatuslikus mõttes palju tõhusam kui märkus.
Kui õpetaja midagi unustab, siis ta kasutab tunnis teisi asju ning keegi ei kirjuta talle märkust.
Kas täiskasvanud inimesed tõepoolest mitttte kunagi ei unusta?

Meil nt oli selline juhus, kus oote söömiseks on kool jätnud kõigest 10 minutit ja kui lapsed siis klassijuhataja tundi hilinevad, kirjutab õpetaja märkuse. Samas õpetaja laseb lapsed klassijuhataja tunnist 5 minuti möödudes ära. Märkuse kirjutamine vist on osade õpetajate jaoks NIIII magus ja mõnus.

Alati ei ole märkus õigustatud, mis muidugi ei tähenda seda, et teinekord on see tarvilik. Näide. Laps on unustanud oma vihiku koju ja ta kirjutab tunnis paberile. Lapse jaoks on piisav karistus see, et ta peab tunnitöö kodus vihikusse kirjutama. Milleks topeltkaristus?!

Enda kogemustest võin öelda, et märkuseid kirjutavad kas noored ja kogenematud või siis need õpetajad, kellel on enesekehtestamisega probleeme. Autoriteetsed ja armastatud õpetajatel pole seda tarvis teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil nt oli selline juhus, kus oote söömiseks on kool jätnud kõigest 10 minutit ja kui lapsed siis klassijuhataja tundi hilinevad, kirjutab õpetaja märkuse. Samas õpetaja laseb lapsed klassijuhataja tunnist 5 minuti möödudes ära. Märkuse kirjutamine vist on osade õpetajate jaoks NIIII magus ja mõnus.

Mitu minutit lapsed siis hilinesid? Kas nad sinna tundi üldse kohale jõudsid või olid teised juba minema lastud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma pole mingi lumehelbeke, aga kohati tundub kool ikka väga karm. Võibolla oli minu ajal ka, ei mäleta. Aga praegu täiskasvanu elu on ikka üli lovka selle kõrval, mis algklassides on. No nt laps unustas päeviku koju, vabandas õpetaja ees juba ennetavalt, aga ikka eKoolis märkus. Hilinesid terve klassiga kehalise tundi (mingi segadus esimesel koolinädalal teise õpetajaga), jälle eKoolis märge (küll põhjusega hilinemine…. aga no milleks üldse märkida).

Ma unustan palju olulisemaid asju maha, jah, paha lugu, aga saan vabandatud ja üle, ei jää mingi tempel terveks aastaks seda meenutama.

Saan aru kohustustest ja õppimine ja kõik see, ma pole üldse vastu, lihtsalt täiskasvanu on ikka palju lihtsam olla. Mu päevad on palju lihtsamad kui lapsel 3. klassis.

Ära võta seda märkust ku negatiivset nooti, see pole seda. see sõna “märkus” on paha maiguga, saan aru, aga tegelikult mõeldakse selle all, et “pandi tähele” “märgati”. Mõnes mõttes on hea, kui iga pisem asi märgitakse, siis on kohe kiirelt näha, kui näiteks need asjad hakkavad liialt korduma ja äkki on laps halba seltskonda sattunud. Jah veel mitte vast, kuna 3klass, aga paari kolme aasta pärast. Usu, palju kergem on sabast kinni saada eos, kui tead, mis kus. Märkus pole halb, see on sulle teavitus ja hea ülevaade. istuta oma mõttesse sellele sõnale positiivne alatoon ja sul on kergem. Paid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil nt oli selline juhus, kus oote söömiseks on kool jätnud kõigest 10 minutit ja kui lapsed siis klassijuhataja tundi hilinevad, kirjutab õpetaja märkuse. Samas õpetaja laseb lapsed klassijuhataja tunnist 5 minuti möödudes ära. Märkuse kirjutamine vist on osade õpetajate jaoks NIIII magus ja mõnus.

Mitu minutit lapsed siis hilinesid? Kas nad sinna tundi üldse kohale jõudsid või olid teised juba minema lastud?

Täiesti piisab minutist-paarist kui õpetaja enne tundi jõuab kui lapsed.

Seda teemat lugedes jääb mulle küll tunne nagu oleks ma vastupanuliikumisest või siis on suurem osa vanemad nõus kõigega, mida kool pakub. Ehk et meie ühiskonna idee kasvatada häid ja sõnakuulekaid lambukesi, ongi tõeks saamas.
Märkus ei ole alati vajalik ja nii on! Miks muidu suuremal osal lastel on seletamatud kõhuvalud, depressioon ja muud probleemid.

Õpetaja,
kes ei kirjuta iga pisiasja peale märkust
kes saab ka muudmoodi lapsi kasvatada ja suunata
kes on üllatunud oma laste harvade, aga siiski 75% ulatuses rumalate märkuste peale

PS! Kool on karm, sest osad õpetajad tapavad lapsed liigsete raamide ja kohustustega ära. Kui laps läheb kooli kl 8 ja peale trennis käimist tuleb ta koju ning kukub uuesti õppima. Hullem kui õpetaja või tippjuhi elu!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sellepärast ma ei loegi e-kooli kunagi. Rikub ainult tuju. Muidugi võtan isiklikult, kui e-koolis ilutseb etteheide, et olen halb ema, kes saadab joonlauatu lapskurjategija kooli. Mu vanema lapse koolis e-kooli kui sellist ei olnud ja lapsevanemal puudus igasugune ülevaade, kas kustukummid on kaasas ja mis hinded on koolis saadud. Kool põhjendas seda nii- püüame lastega omavahel hakkama saada, et neil tekiks vastutustunne. See oli vanemas kooliastmes. Seda julmem tundub terror pisikeste nublude kallal. Kindlasti leidub veel tänapäevalgi peresid, kus laps saab iga märkuse eest vitsa või arvutikeelu nädalaks, märkus on märkus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellepärast ma ei loegi e-kooli kunagi. Rikub ainult tuju. Muidugi võtan isiklikult, kui e-koolis ilutseb etteheide, et olen halb ema, kes saadab joonlauatu lapskurjategija kooli. Mu vanema lapse koolis e-kooli kui sellist ei olnud ja lapsevanemal puudus igasugune ülevaade, kas kustukummid on kaasas ja mis hinded on koolis saadud. Kool põhjendas seda nii- püüame lastega omavahel hakkama saada, et neil tekiks vastutustunne. See oli vanemas kooliastmes. Seda julmem tundub terror pisikeste nublude kallal. Kindlasti leidub veel tänapäevalgi peresid, kus laps saab iga märkuse eest vitsa või arvutikeelu nädalaks, märkus on märkus.

Väga veider suhtumine. Äkki ei peaks hindeid ka panema, sest äkki mõni laps saab vitsa? Ja see on tore, et su “vanema lapse koolis e-kooli kui sellist ei olnud ja lapsevanemal puudus igasugune ülevaade, kas kustukummid on kaasas ja mis hinded on koolis saadud”? Kooli põhjendus on muidugi ilus, aga kas see reaalselt ka toimis, kas lastes (kõigis) ka tekkis vastutustunne? Karta on, et vastutustunne esines neis lastes, kelles see juba ennegi olemas oli, koolil vaevalt et tänapäeval aega ja võimu on niipalju, et lapsesse mingit vastutust süstida. Ja kas peakski … mis see kodu roll siis on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Näide:
Bioloogiatunni tarvis oli vaja kaasa võtta sibul. III kooliastmes käival lapsel ei olnud seda kaasas, sest kodus ei olnud parasjagu sibulat ja nii ta läks.
Laps, kes on ülikorralik ja eriti kohusetundlik, sai märkuse. Ta lihtsalt võtab kõiki eksimusi maailmalõpuna. Õpib hästi, on korralik ja varem ei ole “sibulakojujätmisi” esinenud. Laps, ok, 14.a on juba noor naine, nuttis ennast õhtul magama.

Minul õpetajana tekib küsimus, et milleks ja kellele seda märkust tarvis oli. Kas laps võtab teinekord “sibula” kindlasti kaasa või ta trotsist nüüd just ei võta? Õige vastus on, et ta võtab järgmisel korral 2 tk ja tulevikus kardab ta eksida.
See lugu oli meie sõbra peres ja ma julgen kinnitada, et see laps on väga tubli.

Minu oma poja lugu.
Koolis oli kujundav hindamine ning poolaasta lõpus oli tagasiside, et lapsel on inglise keeles asjad sageli kodus. Küsisin klassijuhataja käest, tema ei tea midagi, kõik asjad on alati korras ja kaasas…inglise keele õpetaja arvates olevat 1x vist mingi asi jäänud oma klassi ja ta ei võtnud seda inglise keele klassi kaasa. Tulemuseks oli see, et laps tassis kõiki kooliasju iga päev kooli, sest kartis midagi maha unustada. Päriselt!
Mul läks üsna kaua aega, et laps saaks oma probleemist üle ja ei käiks tinapommraske kotiga kooli.

Loomulikult ei tolereeri ma teemasid, kus märkused ongi ainuvõimalik tee. Vanemana tahan ma otse loomulikult teada märkustest, mis on päriselt probleemid. Nt kui mu laps segab tundi ja ei tööta kaasa, kui ta käitub ebasobivalt jne jne, aga ärme õigusta õpetajate pahast tujust või ebaprofessionaalsusest kirjutatud totakusi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui ei saaks märkuseid, kuidas saaks tagasisidet, kas laps on oma asjade suhtes hoolas või mitte või on tal vajalikud asjad kaasas. Teil kõigil on vist väga hoolsad lapsed. Mul pole. ja ka märkusest pole tal midagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Näide:

Bioloogiatunni tarvis oli vaja kaasa võtta sibul. III kooliastmes käival lapsel ei olnud seda kaasas, sest kodus ei olnud parasjagu sibulat ja nii ta läks.

Laps, kes on ülikorralik ja eriti kohusetundlik, sai märkuse. Ta lihtsalt võtab kõiki eksimusi maailmalõpuna. Õpib hästi, on korralik ja varem ei ole “sibulakojujätmisi” esinenud. Laps, ok, 14.a on juba noor naine, nuttis ennast õhtul magama.

Minul õpetajana tekib küsimus, et milleks ja kellele seda märkust tarvis oli. Kas laps võtab teinekord “sibula” kindlasti kaasa või ta trotsist nüüd just ei võta? Õige vastus on, et ta võtab järgmisel korral 2 tk ja tulevikus kardab ta eksida.

See lugu oli meie sõbra peres ja ma julgen kinnitada, et see laps on väga tubli.

Minu oma poja lugu.

Koolis oli kujundav hindamine ning poolaasta lõpus oli tagasiside, et lapsel on inglise keeles asjad sageli kodus. Küsisin klassijuhataja käest, tema ei tea midagi, kõik asjad on alati korras ja kaasas…inglise keele õpetaja arvates olevat 1x vist mingi asi jäänud oma klassi ja ta ei võtnud seda inglise keele klassi kaasa. Tulemuseks oli see, et laps tassis kõiki kooliasju iga päev kooli, sest kartis midagi maha unustada. Päriselt!

Mul läks üsna kaua aega, et laps saaks oma probleemist üle ja ei käiks tinapommraske kotiga kooli.

Loomulikult ei tolereeri ma teemasid, kus märkused ongi ainuvõimalik tee. Vanemana tahan ma otse loomulikult teada märkustest, mis on päriselt probleemid. Nt kui mu laps segab tundi ja ei tööta kaasa, kui ta käitub ebasobivalt jne jne, aga ärme õigusta õpetajate pahast tujust või ebaprofessionaalsusest kirjutatud totakusi.

Kuidas sa seda ette kujutad, et märkusi kirjutatakse vaid mittetublidele? Kisa ebaõigluse üle oleks üüratu! Siitki on saanud korduvalt lugeda nördinud vanemate kirjutisi, kuida sama asja eest tublisid tüdrkuid ei keelata-karistata, aga poisse küll…
Sibulat oli ilmselt vaja praktiliseks tööks, mida ilma selleta läbi viia ei saanud. Asi pole ju sibuas, vaid etteplaneerimisoskuses. Kodutöid tuleb vaadata alati vähemalt kaks päeva ette, ei jõuaks hankida sibula, tammetõrud, sirkli, heegelnõela jne. Sibul on ju olemas igas poes ja maksab vaid mõne sendi.
Taguge aga edasi õpetajaid mutta, neid polegi enam koolidesse kuigi palju jäänud…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei tea, siinsetel lapsevanematel on endil ilmselged traumad.

Ok, saan aru, et algklassilaps võib sõna “märkus” kuuldes ära ehmuda korraks, aga kuidas suur inimene saab märkusi südamesse võtta, sellest ma päris ausalt aru ei saa, eriti kui märkus on kirjeldavas vormis ja tõene, nt “Pillel puudus täna bioloogiatunnis sibul!” või “Margusel pole 3. tundi järjest joonlauda kaasas!” – see ju ONGI tõsi, miks siis nii hirmus seda lugeda peaks olema?

“Halb” märkus oleks hinnanguline, nt “Jaagupi kodutöö oli väga lohakalt tehtud!” või “Kadri segab pidevalt tundi!” – ja saan aru, et nii lapsele kui vanemale on sellised märkused ebameeldivad, ehkki tõenäoliselt vajalikud, kui probleem on pidev ja tõsine. Aga kuidas saab haavuda olukorrakirjeldusest, et “joonlaud oli kodus” või “lulusõnad polnud peas” või “vahetusjalatsid puudusid”, see mulle pähe ei mahu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu oma poja lugu.

Koolis oli kujundav hindamine ning poolaasta lõpus oli tagasiside, et lapsel on inglise keeles asjad sageli kodus. Küsisin klassijuhataja käest, tema ei tea midagi, kõik asjad on alati korras ja kaasas…inglise keele õpetaja arvates olevat 1x vist mingi asi jäänud oma klassi ja ta ei võtnud seda inglise keele klassi kaasa. Tulemuseks oli see, et laps tassis kõiki kooliasju iga päev kooli, sest kartis midagi maha unustada. Päriselt!

Mul läks üsna kaua aega, et laps saaks oma probleemist üle ja ei käiks tinapommraske kotiga kooli.

Kas sa saad aru, et su teine näide ja tõenäoliselt ka sinu poja trauma oleks olnud olemata, kui inglise keele õpetaja oleks kirjutanud märkuse IGA KORD, kui su pojal midagi koju jäi, selle asemel, et kirjutada üks kord poolaastas kokkuvõtvalt ja poeg enam ka ise ei mäleta, millal või mida ta võis maha unustada?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil nt oli selline juhus, kus oote söömiseks on kool jätnud kõigest 10 minutit ja kui lapsed siis klassijuhataja tundi hilinevad, kirjutab õpetaja märkuse. Samas õpetaja laseb lapsed klassijuhataja tunnist 5 minuti möödudes ära. Märkuse kirjutamine vist on osade õpetajate jaoks NIIII magus ja mõnus.

Mitu minutit lapsed siis hilinesid? Kas nad sinna tundi üldse kohale jõudsid või olid teised juba minema lastud?

Täiesti piisab minutist-paarist kui õpetaja enne tundi jõuab kui lapsed.

Seda teemat lugedes jääb mulle küll tunne nagu oleks ma vastupanuliikumisest või siis on suurem osa vanemad nõus kõigega, mida kool pakub. Ehk et meie ühiskonna idee kasvatada häid ja sõnakuulekaid lambukesi, ongi tõeks saamas.

Märkus ei ole alati vajalik ja nii on! Miks muidu suuremal osal lastel on seletamatud kõhuvalud, depressioon ja muud probleemid.

Õpetaja,

kes ei kirjuta iga pisiasja peale märkust

kes saab ka muudmoodi lapsi kasvatada ja suunata

kes on üllatunud oma laste harvade, aga siiski 75% ulatuses rumalate märkuste peale

PS! Kool on karm, sest osad õpetajad tapavad lapsed liigsete raamide ja kohustustega ära. Kui laps läheb kooli kl 8 ja peale trennis käimist tuleb ta koju ning kukub uuesti õppima. Hullem kui õpetaja või tippjuhi elu!

No on alles püha lollus!
Märkus pole märkus, vaid lihtsalt meeldetuletus. Ma ise kirjutan ka endale märkusi, nii mobiili kui paberkalendrisse. Kohe iga pisiasja pärast, muidu ununeksid pooled asjad tegemata ja kaasa võtmata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu oma poja lugu.

Koolis oli kujundav hindamine ning poolaasta lõpus oli tagasiside, et lapsel on inglise keeles asjad sageli kodus. Küsisin klassijuhataja käest, tema ei tea midagi, kõik asjad on alati korras ja kaasas…inglise keele õpetaja arvates olevat 1x vist mingi asi jäänud oma klassi ja ta ei võtnud seda inglise keele klassi kaasa. Tulemuseks oli see, et laps tassis kõiki kooliasju iga päev kooli, sest kartis midagi maha unustada. Päriselt!

Mul läks üsna kaua aega, et laps saaks oma probleemist üle ja ei käiks tinapommraske kotiga kooli.

Kas sa saad aru, et su teine näide ja tõenäoliselt ka sinu poja trauma oleks olnud olemata, kui inglise keele õpetaja oleks kirjutanud märkuse IGA KORD, kui su pojal midagi koju jäi, selle asemel, et kirjutada üks kord poolaastas kokkuvõtvalt ja poeg enam ka ise ei mäleta, millal või mida ta võis maha unustada?

Palun saa aru! Reaalselt tal ei jäänud koju, vaid õpetaja ainult kirjutas kokkuvõtvalt nagu lapsel oleks jäänud pidevalt koju. Tegelikult ei jäänud.
Ma oleksingi seda kõike mõistnud kui õpetaja oleks kasvõi 1 märkuse poolaasta jooksul kirjutanud. No ei kirjutanud, ka klassijuhatajale ei öelnud (tegemist väga väikse kooliga).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Märkus on negatiivne.

Kui on vaja millestki teada anda, siis saab seda teha ka teisiti kui märkusi kirjutades.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nõustun teemaalgatusega, et tänapäeva kool on väga bürokraatlik ja laste suhtes ülekohtune. Nagu ka käesolevast teemast pedagoogide õigustusi loeme, on need märkused lisatud eesmärgiga ennast õigustada, kui 5 asemel on hoolsus 4 ja kui vanem teeb siis suured silmad. Mina, kallid pedagoogid, julgustaksin teid sama agaralt ka häid asju märkama ja lastele kiituseid jagama. Aga see pole ju vajalik, sest ei käi eneseõigustuse sunniga kuidagi kokku. 🙂 Jah, ka mul venivad silmad kaks numbrit suuremaks märkuste peale, et kollane pliiats ununes koju või laenas pinginaabrilt kustutuskummi. Need tulevad eranditult märkustena, mitte teadetena (eks koduvägivald ole ka ju lihtsalt sapu-sapu asja eest). Samuti on juhtunud olukord, kus kodutööga vihik ununes koju, tunni alguses andis laps sellest teada ja vabandas. Tulemuseks oli 2 märkust: vihik kodus ja kodutöö tegemata. Laps juhtis tähelepanu, et tegi kodutöö ära ja võtab järgmisel päeval ettenäitamiseks kaasa. Õpetaja vastas, et kust tema teab, et see tegelikult ikka tehtud on? Kui kaasas pole, järelikult tegemata! Valetajaks pidamine tegi lapsele kordades rohkem haiget. 🙁
Lugege oma eKoolides kokku, kui palju lapsed on saanud märkuseid ja kui palju kiituseid? Isegi väga tublide jaoks neid kiidusõnu millegipärast lihtsalt ei jagu. Kas meie lapsed väärivadki ainult pidevat vigadele tähelepanu juhtimist? Ja siis üllatume, miks inimesed on nii rahulolematud, negatiivsed ja stressis.
Olen aru saanud, et õpetaja pole mingi püha lehm, keda iga liigutuse eest tuleb tänutundega kummardada. Kahjuks on väga ebaprofessionaalseid ja õelaid inimesi ametis, kelle pärast kannatavad terved klassikomplektid. Nii nagu igal erialal leidub oma valdkonna tippe ja käpardeid, on see konsentratsioon samasugune ka õpetajare seas. Kõik lihtsalt ei armasta lapsi, aga see on õpetaja töö puhul möödapääsmatu. Ootan pikisilmi õpetajate palgatõusu, et sellele ametile tekiks konkurents ja ametisse jääksid pedagoogid, kes seda tõepoolest südamest soovivad ja oskavad teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 80 )


Esileht Koolilaps Kool on karm