Ma ei oleks kunagi arvanud, et pean sellise loo kirjutama. Laps sai kaasa sündmisel päikselise iseloomu, Nii lihtne oli teda kasvatada. Nüüd on laps käinud koolis 2 aastat. Ma ei ütleks, et tegemist on klassikalise koolikiusamisega, aga ma ei suuda mõista, mis perest tulevad lapsed, kelle eesmärk on teha teisele sõnadega haiget, teda solvata, näidata oma üleolekut ning seda siis alles teises klassis. Laps võtab südamesse, sest ta ei ole harjunud sellega, et peab ennast kaitsma selliste asjade eest. Õpetaja on klassi väga tubli, tegeletakse selliste probleemidega, räägitakse, on ka see lilla karu jne. Ohver ei ole ainult minu laps, kas teiste kallal ülbitseks.
Alguses laps rääkis ise, nüüd pean küsima. Eile siis tuli jutuks, rääkisime pikalt, lapsel jälle enesehinnang madal.
Kuidas on võimalik, et 8-9 aastased lapsed oma eakaaslaseid nii kohtlevad, kust see tuleb – kodust? Ma tunnen mõne vanemaid – edukad, korralikud inimesed.
Teema: kool on muutnud mu last
Jah, tuleb kodust. Vaata siinseid teemasid – blogijad, tuntud inimesed jne. Nende õelutsejate (vabandust, nad ise nimetavad seda kas oma arvamuse väljaütlemiseks või kritiseerimiseks) peres kasvavad lapsed ei saagi ju olla teistsugused.
Lahendust ma ei tea kahjuks.
Mu laps on ka muutunud ja mulle ei meeldi. Mu last otseselt ei kiusata, aga vahel ikka öeldakse midagi. Kõikidele öeldakse. Need toimekad lapsed on meil külas ka käinud. Eraldi võttes on kõik nad väga toredad olnud, isegi armsad. Mis neil koolis hakkab, ei oska öelda. Ma arvan, et kõik ei tule kodust. See on mingi segu lapse iseloomust, keskkonnast, enesekaitsest, kambavaimust, tahtest kellelegi meeldida…ajast, mida vanemad oma lapsele pühendanud või siis mitte.
Ei ole alati nii, et laste vanemad on erilised õeluskotid ja siis nende lapsed ka automaatselt on.
Mul on kodus kaks väikelast ja üks, kes käib koolis. See koolilaps vahel tuleb koju ja tögab teisi – selgelt klassikaaslastelt õpitud sõnadega. “Oled tobe” jne mitte midagi hullult karmi, aga solvav ikka.
Ma olen võtnud nõuks oma lastele igapäevaselt enesekindlust ja enese eest seismist õpetada. Väiksemad siis teatavadki suuremale: “Ei, minuga niimoodi rääkida ei tohi. Mina ei ole tobe! Isegi kui sa arvad, et ma olen tobe, siis olgu sul see arvamus, aga ma tean ise, kes ma olen ja tobe ma küll ei ole!” Nojah… see küll minu ümbersõnastus, aga umbes nii see käib.
Olen seisukohal, et selline kodune lapse sisemonoloogi õpetamine aitab neid tulevikus. Aitab ka seda koolilast, kes näeb, kuidas teised reageerivad ja oskab ka isa samamoodi enda eest seista, kui tema kallal keegi nöökima peaks…
Õpetage oma lastele enda eest seisma! Teiste lapsi ju teie ise niisama muuta ei saa ja kurtmine ei aita ka midagi…
See on olelusvõitlus. Igal pool kus populatsioon on suurem kui resursid ära katavad tekib see üksteise väljatõrjumine, et ise paremad palad endale saada. Linnad on ülerahvastatud ja inimesed on linnas oluliselt õelamad kui näiteks hajaasustusega maapiirkonnas. Koolid ja lasteaiad on samamoodi liiga suured. Lapsed võitlevad tähelepanu eest ja igaüks upitab ennast teiste selga ronides nii palju kui saab. See on jah loomulik ja paratamatu, mitte et selles midagi ilusat või õiglast oleks. Loomad oleme oma loomult ikka. Vähemalt valdav enamus on.
Et ellu jääda tuleb kas ka õppida kaklema ja ennast kehtestama ja vajadusel teiste selga ronima. Või areneda kõrgemale ja nagu jeesus teise põse ette keerama, kui vastu hambaid antakse. Inimeste ühiskond on väga väärastunud.
Hoia oma last ja proovi lahti selgitada, mis toimub.
Olen teenekas ema ja ka haridfussüsteemis veidi tegev.
Minu nõuanded:
Klassijuhatajale lisaks kaasata koolipsühholoog või sotsiaalpedagoog. Küsida, mida saaks teha kooli ja kodu poolt.
Teha klassijuhatajale ettepanek tellida klassi kiusamist selgitav koolitus- neid on. Mõnel pool käib ka lihtsalt tublim noorsoopolitsei lastega vestlemas. Tegeleda tuleks terve klassiga koos.
Võimalusel võib ka klassi- kooli vahetada. Klassikomplektid ei ole kõik ühesugused ja mõni on vahetusest abi saanud.
Lapsevanemana käia ja muudkui hoida asi nö kuumana- tunda huvi, kirjutada õpetajale, et kuidas läheb jne. Õpetajatel on probleeme palju lahendada ja mis kohe ei kõrveta, siis võib tähelepanuta jääda.
Leida oma lapsele klassis kindel sõber. Soodustada nende suhtlemist ka peale tunde- tutvuda perega. Kahekesi on alati tugevam olla.
Mitte jätta asja settima pikaks ajaks- siis laps lepib olukorraga, et teda kiusataksegi ja vot seda on juba hiljem väga raske ravida.
Lapsevanemana käia ja muudkui hoida asi nö kuumana- tunda huvi, kirjutada õpetajale, et kuidas läheb jne.
Ohtlik. Naaber käitus nii (väga viisakas ja vaoshoitud inimene) ning tulemusena õpetaja ei tervita enam seda naabrit ning on ka lapse vastu jahedamaks muutunud. Eks õpetaja ka väsib laste probleemidest ning ei taha sellega tegeleda. Mõistetav.
Olen olnud sama probleemi ees.
Ainsa lahendusena nägin ma seada, et rääkisin lapsele, et sa ei pea teisi kuulama, teised ei saa sind määratleda. Peab iseendasse uskuma.
Palju hõõrumisi oli algklassides, aga pärastpoole läks nende samade lastega palju paremini.
Viienda klassi juhtus järgmine asi. Oli esimene september, kõik vedasid oma töövihikuid ja raamatuid koju. Palju asju oli ja lapsel olid kõik need kilekotis. Ta vehiks selle kotiga ja äkki lendasid kõik asjad mööda tänavat laiali. Parasjagu oli suur punt tema klassi lapsi sealsamas ja kõik hakkasid teda kohe aitama, aitasid asju kokku korjata ja kloppisid tolmust puhtaks. Osad veel aitasid koju ka tuua asju oma kottides. See sündmus kinnitas kuidagi lapsele, et hoolimata kõigist sõnelustest, teised hoolivad temast. Peale seda ta enesekindlus kasvas tunduvalt.
Ma ei tea, kas sellest jutust on sulle abi, kuid võib-olla on ka sinu lapse klassis nii, et öeldakse rumalusi, sest selline on stiil, kuid tegelikult hoolitakse üksteisest.
Meil on sama teema, ainult selle vahega, et klassijuhataja ei tegele kiusamisjuhtumitega rohkem, kui käratab korra kiusajale peale, paneb märkuse või ähvardab märkuse panna. Päikeselisest lapsest sai ruttu sünge endassetõmbunu. 🙁
Neid väikesi päiksekesi hoiavad vanemad kuni kooliminekuni elu ebameeldivamatest külgedest eemal ja kui laps on lõpuks maise eluga iseseisvalt toime tulema, jäävad nad hätta.
Minu laps kaib koolis Inglismaal ning mingit olelusvoitlust pole.
Koik lapsed hommikult tervitavad roomsalt uksteist ning koik on ulirahulik. Loomulikult on lapsi, kellel on raskem iseloom ja sonakasutus. Opetajad teevad maast madalast palju tood, et selgitada teistele lastele, kuidas nendega kaituda.
Kool on uhiskonna peegeldus; eestlane ju uldiselt ei salli midagi uut, kodus raagitakse otse nagu asjad on- see on nome/ loll/ saamatu jne. Vorreldakse, kes on rikkam voi vaesem ning norgemate solvamine on kohustuslik.
See foorum on ehe naide meie uhiskonnast. Taiskasvanud naised soimavad uksteist lollideks, alaarenuteks ning soovitavad uksteist polema panna ja seda koike selle parast, et ei olda teisete arvamustega nous. Pole ju voimalik, et need samad emad kes siin teist monitavad on parast foorumist lahkumist headuse kehastused. Lapsed ju opivad meilt endilt.
Ma monikord ei suuda uskuda, kui palju on mind elus monitatud; lasteaiast kuni ulikoolini valja. Tapselt sama on mu sorade ja tuttavatega kuid enamus peavad seda koike normaalseks voi siis on ara unustanud.
Milla see muutub? Muutub siis kui me ise viiskamaks muutume.
Minu laps kaib koolis Inglismaal ning mingit olelusvoitlust pole.
Koik lapsed hommikult tervitavad roomsalt uksteist ning koik on ulirahulik. Loomulikult on lapsi, kellel on raskem iseloom ja sonakasutus. Opetajad teevad maast madalast palju tood, et selgitada teistele lastele, kuidas nendega kaituda.
Kool on uhiskonna peegeldus; eestlane ju uldiselt ei salli midagi uut, kodus raagitakse otse nagu asjad on- see on nome/ loll/ saamatu jne. Vorreldakse, kes on rikkam voi vaesem ning norgemate solvamine on kohustuslik.
See foorum on ehe naide meie uhiskonnast. Taiskasvanud naised soimavad uksteist lollideks, alaarenuteks ning soovitavad uksteist polema panna ja seda koike selle parast, et ei olda teisete arvamustega nous. Pole ju voimalik, et need samad emad kes siin teist monitavad on parast foorumist lahkumist headuse kehastused. Lapsed ju opivad meilt endilt.
Ma monikord ei suuda uskuda, kui palju on mind elus monitatud; lasteaiast kuni ulikoolini valja. Tapselt sama on mu sorade ja tuttavatega kuid enamus peavad seda koike normaalseks voi siis on ara unustanud.
Milla see muutub? Muutub siis kui me ise viiskamaks muutume.
Ah jätke. Loomulikult on ka Eestis koole ja klasse, kus kõik on täpselt sama rahulik, samal ajal kui kõrvalklassis käib kiusamine. Nii tobe on see välismaaeestlaste heietus teemal, kuidas kõik SEAL on parem. Lõpeta, ära tee end lolliks. Inimesed on ühesugused kogu Euroopas, väikesed erinevused on, tulenevalt temperamenditüübist ja majanduslikust kindlustatusest.
Ma olen aalti rääkinud oma lapsele, et lüüa ei tohi ja ta pole kunagi mitte kedagi löönud ka. Laps 9,5a. Kuid nüüd, kui laps on koolis, sain natuke teise pildi ja ütlesin lapsele, et kui keegi kiusab sind või lööb, lööd vastu, kuid sellise erievusega, et teed seda kordades tugevamalt- täisjõuga. Lööd ühe korra, kuid nii, et sellel kaagil kaoks isu sind kiusata ja mõnitada. Ülbikud tuleb peatada eos. Osad ülbikud lausa tahavd seda- piire.
Mina rääkisin juba lasteaiast alates, et kui keegi lööb, löö vastu ja nii kõvasti kui jaksad, aga vot minu laps ei löö kedagi. Igaühes ei ole seda agressiivsust ja seda õpetada pole kerge.
Mina rääkisin juba lasteaiast alates, et kui keegi lööb, löö vastu ja nii kõvasti kui jaksad, aga vot minu laps ei löö kedagi. Igaühes ei ole seda agressiivsust ja seda õpetada pole kerge.
Absoluutselt nõus. Minul on teine tütar selline. Laseb liumäest kõik lapsed ette. Keegi võtab mänguasja ära, on kurb aga läheb teise kohta mängima. Keegi lööb või ütleb halvasti, ei hakka vastu. Olen öelnud küll, et ära lase ja võid vastu teha aga tema läheb parem kuskile teise kohta.
Mõtlen hirmuga kooli peale, mis seal küll saama hakkab.
Neid väikesi päiksekesi hoiavad vanemad kuni kooliminekuni elu ebameeldivamatest külgedest eemal ja kui laps on lõpuks maise eluga iseseisvalt toime tulema, jäävad nad hätta.
Lasteaias käivat last pole kuidagi võimalik kõigist elu ebameeldivamatest külgedest eemal hoida.
Ja siin on nüüd see argument, mida paljud kasutavad koolivalikul: kas on parem väike erakool, kus laps pääseb vajadusest küünte ja hammastega enda eest võidelda, või tavakool, kus ta õpib ühiskonna halvimate külgedega varakult toime tulema (või siis ei õpi).
Ma olen kindel, et on elu ebameeldivaid külgi, millest iga vähegi mõtlev lapsevanem soovib oma last eemal hoida: perevägivald, seksuaalne väärkohtlemine. Aga ma ei usu ka, et teemaalgataja nt on alati silmapilkselt oma lapse iga soovi täitnud ja teda üldse vati sees hoidnud. Koolikollektiivis tõesti ei peaks automaatselt olelusvõitlus nii palju karmimaks muutuma kui lasteaias. Mu arust on see praegu nii täiskasvanute seisukoha tõttu, et olelusvõitlus koolis ongi normaalne. Ja ma tegelikult ei usu, et Inglismaal või kuskil mujal oleks kogu koolielu kardinaalselt erinev kui Eestis. Kindlasti on igal pool kollektiive, kus leidub autoriteetseid täiskasvanuid, kes oma mõistuspärased seisukohad maksma panevad. Ja ka neid, kus lapsed ei saa piisavalt vajalikku juhatust ja suunamist.
Muide, Perekooli foorumis pole ma küll kordagi märganud, et keegi soovitaks kellelgi ennast põlema panna. Aga ma loen ainult neid teemasid, mis mulle konkreetselt huvi pakuvad. Nendes kommenteerivad mu hinnangul küll 95% asjalikud ja sallivad inimesed.
Issand, ma olen vist tegemas oma elu koige suuremat viga- tooma oma last Eesti kooli kus isegi vanemad argitavad asju rusikatega klaarima.
Jaan enda juurde- arenenud maades pole sellist olelusvoitulst kui Eestis. Pidevalt ei toestata ennast ja ei pea ennast kehtestama sellega, et teisi maha taha.
Meil puudub taielikult suhtlemisopetus, ainuke tahelepanu on hinnetel ja seega ei oska ei taiskasvanud ega ka lapsed enda seisukohti ilma teist rundamata selgitada.
Kas teiele toepoolest meeldib elada uhiskonnas kus lapsed klaarivad suhteid rusikatega ja emad nimetavad uksteist debiilideks?
Issand, ma olen vist tegemas oma elu koige suuremat viga- tooma oma last Eesti kooli kus isegi vanemad argitavad asju rusikatega klaarima.
Jaan enda juurde- arenenud maades pole sellist olelusvoitulst kui Eestis. Pidevalt ei toestata ennast ja ei pea ennast kehtestama sellega, et teisi maha taha.
Meil puudub taielikult suhtlemisopetus, ainuke tahelepanu on hinnetel ja seega ei oska ei taiskasvanud ega ka lapsed enda seisukohti ilma teist rundamata selgitada.
Kas teiele toepoolest meeldib elada uhiskonnas kus lapsed klaarivad suhteid rusikatega ja emad nimetavad uksteist debiilideks?
Olelusvõitlus on igal poole ja riigipiire ei tunnista. Tee silmad lahti ja näed täpselt sama olukorda oma koduriigis mis on Eestis. Vaevalt et teeks oma last poksikotiks ka sina, nii ka Eestis õpetatakse lapsi vastu lööma, aga see kahjuks alati ei toimi nii ka minu lapse puhul. koolis meil õnneks kiusamist pole ja elavadki mõlemad oma rahuliku lapse elu.
laps esimeses klassis, sama probleem. Pidevalt solvatakse üksteist, togitakse. Tundub, et lapsed ei tea mis tähendab olema sõber ja ei oska omavahel suhelda.
Õpetaja ütles avalikult, et lasetevahelistesse probleemidesse ei sekku.
Ainuke mida saan teha on õpetada oma last enda eest seisma.
mul oli täpselt sama lugu mis teemaalgatajal. laps oli päikseline, sõbralik, avatud ja läks kooli heameelega. paari aasta möödudes oli nagu ümbervahetatud-enesesse tõmbunud, koolist väsinud(eliitkool)
kaaslastes pettunud. tema, kui heatahtlik ja järeleandlik laps jäi alailma teiste hammaste vahele. lõpuks loobus ta üldse kaaslastega suhtlemast. trennis üks sõber jäi kellega mõtteid jagada. oligi keska lõpuni selline omaette. avatuks ja rõõmsameelseks muutus alles ülikooli minnes.
Loen enid vastuseid, kus last ärgitatakse vastu lööma. Jeerum! Kas päriselt!? See on ju vaid suletud ringi tekitamine. Lööja jääb ju ikka süüdi. Laps tunneb ennast veel kehvemini, et ta ise ka lõi…
Sõnadega, sõnadega! Sõnal on võim!
Lüüa ja võidelda tuleb siis, kui tõesti on hirm oma elu ees. Ma ehk sinisilm (pole mul silma siniseks löödud…) ja arvan, et algklassides veel olukord nii hull pole, aga kui on, siis viige lapsed trenni, et nad oskaksid end füüsiliselt kaitsta ja õigesse kohta lüüa.
laps esimeses klassis, sama probleem. Pidevalt solvatakse üksteist, togitakse. Tundub, et lapsed ei tea mis tähendab olema sõber ja ei oska omavahel suhelda.
Õpetaja ütles avalikult, et lasetevahelistesse probleemidesse ei sekku.
Ainuke mida saan teha on õpetada oma last enda eest seisma.
Sellisese olukorras ma vahetaksin klassi, vahetaksin ÕPETAJAT. Õpetaja eesmärk on minu meelest ikka ka tagada (vähemalt teha kõik endast olenev, et tagada), et klassis oleks mõnus sotsiaalne õhkkond, sest muidu ei lähe ka õppetöö sujuvalt. Õpetaja, kes niimoodi ütleb, ei ole kindlasti pädev pedagoog.
nõus, kui oleks võimalik kooli vahetada siis vahetaksin.
Lüüa ja võidelda tuleb siis, kui tõesti on hirm oma elu ees. Ma ehk sinisilm (pole mul silma siniseks löödud…) ja arvan, et algklassides veel olukord nii hull pole, aga kui on, siis viige lapsed trenni, et nad oskaksid end füüsiliselt kaitsta ja õigesse kohta lüüa.
Mina oma kogemusest (kooliteed alustasin nõuka ajal) ütlen, et JUST algklassides, kui oldi lapsemad, oli kätega arveteõiendamist (töömist, togimist, tõukamist) märgatavalt rohkem kui hiljem, põhikoolis, kus põhiliseks relvaks kujunes halvustav tagarääkimine või/ja sõnadega nähvamine.
Lüüa ja võidelda tuleb siis, kui tõesti on hirm oma elu ees. Ma ehk sinisilm (pole mul silma siniseks löödud…) ja arvan, et algklassides veel olukord nii hull pole, aga kui on, siis viige lapsed trenni, et nad oskaksid end füüsiliselt kaitsta ja õigesse kohta lüüa.
Algklassides veel…
Mina oma kogemusest (kooliteed alustasin nõuka ajal, kui laste võimuvõitlusel lasti kulgeda omasoodu) ütlen, et JUST algklassides, kui oldi lapsemad, oli kätega arveteõiendamist (töömist, togimist, tõukamist) märgatavalt rohkem kui hiljem, põhikoolis, kus põhiliseks relvaks kujunes halvustav tagarääkimine või/ja sõnadega nähvamine.
vist iseloomust sõltub palju. mul on 3 last ja kõige vanem on olnud kõige vaiksem ja viisakam. temal on olnud koolis solvumisi küll. enesekindlust oli vähe ja ütlemised läksid hinge.
teine laps, kes võinuks saada kiusatavaks, sest tema õppimine ei edenenud kuidagi.see võinuks saada kiusamise põhjuseks. imelikul kombel talle kool ikka meeldis. tal oli lihtsalt energiat ja rõõmu klassikaaslastega suhelda. kui ainult õppima poleks pidanud. tuju rikkus ainult õppimine. tema sõnade järgi ainult õpetajad kiusasid teda.
kõige noorem on ka olnud koolis pigem rõõmus. tema õpetaja on kõige rohkem sekkunud lastevahelistesse suhetesse. olelusvõitlust pole võimaldanud. kohati tundub mulle, et kas seda pole ehk isegi liiast. kodus ma lasin oma lastel küll rohkem omavahel klaarida suhteid. koolis sellised nääklused on kohe teemaks võetud.
Minu laps kaib koolis Inglismaal ning mingit olelusvoitlust pole.
Koik lapsed hommikult tervitavad roomsalt uksteist ning koik on ulirahulik. Loomulikult on lapsi, kellel on raskem iseloom ja sonakasutus. Opetajad teevad maast madalast palju tood, et selgitada teistele lastele, kuidas nendega kaituda.
Kool on uhiskonna peegeldus; eestlane ju uldiselt ei salli midagi uut, kodus raagitakse otse nagu asjad on- see on nome/ loll/ saamatu jne. Vorreldakse, kes on rikkam voi vaesem ning norgemate solvamine on kohustuslik.
See foorum on ehe naide meie uhiskonnast. Taiskasvanud naised soimavad uksteist lollideks, alaarenuteks ning soovitavad uksteist polema panna ja seda koike selle parast, et ei olda teisete arvamustega nous. Pole ju voimalik, et need samad emad kes siin teist monitavad on parast foorumist lahkumist headuse kehastused. Lapsed ju opivad meilt endilt.
Ma monikord ei suuda uskuda, kui palju on mind elus monitatud; lasteaiast kuni ulikoolini valja. Tapselt sama on mu sorade ja tuttavatega kuid enamus peavad seda koike normaalseks voi siis on ara unustanud.
Milla see muutub? Muutub siis kui me ise viiskamaks muutume.
Phäh, minu laps käis Londoni ühes suht multikultuurses põhikoolis ja tänu õpetusele, et kui lüüakse, löö vastu kogu jõust, jäi ta nö koolis ellu, sest moslemid ja neegrid tunnevad ainult rusika sõna. Lumehelbekestest valged lapsed, keda õpetatakse headeks ja nunnudeks said koolis halastamatult peksa, või õppisid vastu hakkama (kahjuks vähesed, lääne inimesed on nii lambaks kasvatatud, et parem lasevad end peksta).
mul oli täpselt sama lugu mis teemaalgatajal. laps oli päikseline, sõbralik, avatud ja läks kooli heameelega. paari aasta möödudes oli nagu ümbervahetatud-enesesse tõmbunud, koolist väsinud(eliitkool)
kaaslastes pettunud. tema, kui heatahtlik ja järeleandlik laps jäi alailma teiste hammaste vahele. lõpuks loobus ta üldse kaaslastega suhtlemast. trennis üks sõber jäi kellega mõtteid jagada. oligi keska lõpuni selline omaette. avatuks ja rõõmsameelseks muutus alles ülikooli minnes.
Mis kooliga tegu? Minu halvast kohanejast sai reaalis just julge suhtleja, valiti algklassides vist iga aasta sõbralikemaks klassikaaslaseks. Klassi ühteliitmisega tegeldi algklassides väga palju, loomulikult esines ka üksikuid kiusamise juhtumeid, aga nendega tegeles õpetaja koheselt.
Nüüd põhikooli lõpus on küll välja kujunenud sõbrad kellega rohkem suheldakse.
Mina olen see lapsevanem, kes on oma lastele õpetanud, et kedagi ei tohi mitte kunagi kiusata. Ei sõnadega, veel vähem füüsiliselt.
AGA, ma olen neile ka öelnud, et kui keegi sind norib, kiusab või lööb, siis võid kõike topelt tagasi teha. Sõnadega võib palju haiget teha, sest kõikidel inimestel on kahjuks, millest kinni hakata. Vastu lüüa võib ka nii tugevalt kui parasjagu tuleb.
Meie laste praegune klassijuhataja on nii mömm, et tema poole pöördumisest ei oleks mitte mingitki kasu.
Ükskord oli õpetaja nii rumal, et ta ei saanud isegi aru, et ta tegi meie lapsele koos teiste lastega liiga. Kuna meie lapse õiglustunne on ülikõrge, siis õnneks rääkisin klassijuhatajaga tehtud ülekohtust. Kuna ta on nii blond, siis alguses ainult imestas, et laps ennast pahasti tundis.
Mul ei ole ju sellise inimese juurest mingit abi oodata, sh ka laste omavaheliste suhete klaarimisel.
Õnneks ei ole meie lapsi kiusatud mitte kuidagi, aga minu soovitus on ka päikseline laps tuua lilleaiast reaalsesse ellu. Laps tuleb õpetada enda eest seisma, vajadusel tuleb soovitada vastu löömist ja eriti halvasti ütlemist. Uskuge mind, see töötab kõige paremini!
Lapsed peavad ise hakkama saama, aga seda tuleb suunata ja õpetada.
õpetajast lapsevanem
M
Õnneks ei ole meie lapsi kiusatud mitte kuidagi, aga minu soovitus on ka päikseline laps tuua lilleaiast reaalsesse ellu. Laps tuleb õpetada enda eest seisma, vajadusel tuleb soovitada vastu löömist ja eriti halvasti ütlemist. Uskuge mind, see töötab kõige paremini!Lapsed peavad ise hakkama saama, aga seda tuleb suunata ja õpetada.
õpetajast lapsevanem
Kahjuks pole see väga võimalik. Õpetasin lasteaias juba oma lapsele, et kui keegi lööb, siis löö vastu ja nii tugevasti kui jõuad ja mis parajasti käes juhtub olema, aga vot ta ei tee seda. Ma ei riskinud piirkonna kooliga ja olen oma otsusega väga rahul, lapse koolis ei ole kiusamist ja laps ei tea ka eriti mis on kiusamine, vaikselt hakkab ka enda eest seisma.
Ega see ei käigi plaksust.
See kõik võtabki oma aja sõltuvalt temperamendi tüübist võib see õnnestuda kiiremini või siis ka üldse mitte.
Mul on tuttava laps ka selline, kes on rõõmsameelne ja hea laps ning ta ei suudagi enda kaitsmiseks midagi paha teistele teha. Tema ema on õpetanud teda neid asju mitte tõsiselt võtma ja õpetanud endasse uskumist. Tal on tegelikkuses raske, sest keegi teda otseselt ei kiusa, aga oma seltskonda ka ei võetu. Või suheldakse vaid siis kui teistel on teda tarvis.
Vanemad peavadki kodus rääkima, julgustama ning sisendama endasse usku. Siis suudab laps sellest külma kõhuga üle olla.
Kool on tore, ilmselt on osad õpetajad ka toredad, aga tegelikkuses peab laps ise selle kõigega toime tulema. Kui aga laps ei tule toime, kui kõik eelnevad variandid on katsetatud, siis peab vanem jõuliselt sekkuma.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
