Õpetangi oma lastele väärtshinnanguid, iga lapsega kes soovib sinuga sõber olla, siis kui talle see kasulik on pole sõber ja ei pea temaga suhtlema.
Meil sama lugu ja võin lisada, et see ei muutu aastate möödumisel. Probleem ainult süveneb ehk siis laps saab endale koolitola tiitli ja kiusajate ring suureneb. Päikeseline laps muutub kurvaks ja kinniseks lapseks. Kiusajad on pärit normaalsetest peredest. Ainsa probleemina näen enda lapse iseloomu- ta on vaikne, tagasihoidlik ja ei tee katsetki ennast kaitsta. Ja lahe on ülbitseda ning teist alandada kui see midagi ette ei võta. Kindlasti on suur hulk inimesi, kes süüdistavad kiusatava vanemaid, et need midagi ette ei võta. Näiteks mida? Lähete ja karjute teiste uste taga? Rahulikust rääkimisest pole abi, sest ühel päeval süüdistatakse teid ennast ahistamises. Kooli poole pöörduda? On pöördutud ja ma leian, et kooli asi on lapsi õpetada mitte neid kasvatada. Koolivahetus? Ja me vahetame kooli ja loodamegi sellele, et lahendus tuleb. iseasi, kuidas nüüd mutta tambitud enesehinnanguga laps toime tuleb.
Üldiselt ma ei imesta enam millegi üle. Tänu sellele koolikiusamisele olen hakanud tähele panema, et seda kiusamist toimub igal pool. Ka foorumites üritatakse pidevalt üksteisele ära panna või igal võimalikul moel alandada. Avalikes kohtades, tööl jne, kõik see, mida ma varem ei märganud, torkab nüüd hinge. Ma ei suuda enam inimestega suhelda ja ei soovigi seda. Kui keegi üritab mind alandada, saab hetkega seitsmekordselt vastu. Ühesõnaga olen ise muutunud kibestunud inimeseks. Ma olen selles maailmas pettunud. Minu ülesanne on oma laps tugevaks kasvatada ja annan endast parima, et seda teha. Aga kui need kratid, kes minu lapse elu põrguks muutsid, ühel päeval jamas on, siis lähen ja teen nende vanematele aplausi.
Vastuhakkamisest teise nurga alt. Mu laps pole õnneks agressiivne. Aga kui talle tehti n.ö. kambakas, siis mul tekkis küll küsimus, aga miks sa vastu ei hakanud. Mina isiklikult küll oleks hakanud. Kui minule tungitakse tänaval kallale, siis kas ma püüan põgeneda ja kui see ei õnnestu, siis ilmselgelt kasutan oma käsi ja jalgu nii kaua kuni need veel liiguvad. Mitte ei lase end peksta kuni lõbutsemisest väsitakse.
Aga teie olete muidugi kõik väga tublid ja minul on selle üle ainult hea meel.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
