Teema: Kooli valik pisut erilisele poisile…

Tartus on Hiie kool, Tallinnas Heleni kool, mõlemas on kuulmis ja kõnelemisprobleemidega lastel hea õppida ja ta saab peremat abi. Tavakooli ei ole väga mõtet panna, pedagoogid ei oska hakkama saada teistmoodi lastega. Isegi väiksemate puuetega või muidu vähe erilisemate lastega. Maalt linna sõitmine iga päev on lõpuks ikkagi väga hull, eriti kui sul ei ole autot ja sa ise ei sõida. Olen ühe puudega lapse suureks kasvatanud ja ka kalli üüripinna tõttu oma korteri linnalähedasse alevikku ostnud, algul oli tore, ikkagi oma kodu aga 3.aastaks olin juba nii väsinud ja laps oli väsinud. Õnneks oli koolis õpilaskodu. Hakkas nädala sees seal elama. Õppis siseseisvust. Täna täiskasvanuna saab oma eluga hakkama, lõpetas põhikooli lihtsustatud õppekava alusel ja õppis kutsekoolis ametit, nüüd töötab, üürib korterit ja majandab ennast ise.Aga tee selleni oli väga pikk ja raske. Kui ma ei oleks saanud professionaalseid õpetajaid ja õiget kooli, oleks mul tänaseni kodus ülalpidada suur täiskasvanud mees. See, et temast asja saab, ei julgenud isegi õpetajad loota. Erinevaid puudeid ja probleeme oli meil ikka rohkem kui Sinu lapsel aga samas olen näinud läbi aegade kõrvalt erinevatepuuetega laste üleskasvamise lugusid, ka selliseid kus vanemad oma enese häbitundest või millestki muust surusid lapse tavakooli, kust laps pubeka eas välja kukkus ja lõpuks narkovedamisega välismaal vangis istub, või siis muutub kontrollimatuks ja juhitamatuks ning vanemad, tavaliselt ema, sest isad põgenevad, kui lapsel midagi viga on, enam üksi hakkama ei saa ja lapse kinnisesse hooldekodusee paneb. see võib sulle täna tunduda shokeerivana, aga mida sa siis ise teeksid, kuipoeg sulle tooliga vastu pead virutab, su oimetuna maha jätab ja kodust kogu raha kaasa võttes minema läheb. Need lood ei ole eile täna juhtunud ja häbitundest enamus lugusid avalikkusesse ei jõua, emad ikka kaitsevad oma lapsi nagu kaitstakse ka vägivaldseid mehi. Sul on täna võimalik väga palju ise ära teha, lähemad 4 -6 aastat ongi kõige otsustavamad, kui sa suudad ta järje peale aidata, läheb edaspidi kõik paremaks. Unusta ennast nüüd mõneks ajaks ära, oma elu ja uusi suhteid jõuad luua hiljem ka aga kui laps õiget õpetust ei saa, siis nii jääbki. Seda aega enam tagasi ei saa. Mina töötasin mitmel kohal, et maksta oma taskust abiõpetajale, tol ajal polnud võimalik seda riigi kulul saada, ostsin juurde oma raha eest logopeedi tunde, püüdsin ise lapsele võimalikult palju elu näidata. Ja ka murdusin mõnel korral täielikult, üksi on raske, raha ei ole pidevalt, energiat ei ole, aga kui mõtte jõul ühel perioodil ka antidepressantide abil sellest üle saada, siis ikka saab. Kurb on kui teised sinul sast kiusavad, seda tehakse ka eriliste laste koolides, siis ta ei taha kooli minna, aga ikka peab ta kooli saatma. Ka maakohas, kuhu rumala peaga korteri ostsin, ei võetud minu last omaks, teda narriti ja kiusati. Sellepärast ta õpilaskodusse jäigi lõpuks ja oma koolist leidis hiljem sõbrad ka. Tal on puuded, mis ei ole ravitavad aga on sellised, millest hoolimata on võimalik elada ja töötada.
Ma ei tea, kas ma oma karmi kirjaga suutsin sind mõtelema pannna, kuna ma olen nii palju näinud ja juba vana inimene, olen sellist juttu paljudele noortele puudega laste vanematele rääkinud. Osad võtavad mind kuulda osad mitte. Olen tegelikult juba loobunud sellest aga äkki mu praegune kiri paneb kellegi veel mõtlema. Tavapäraselton nii, et naine leiab enda kõrvale mehe,kelle poole kolib sisse, majanduslikult on nii lihtsam, saadakse üks või mitu uut tervet last ja see erivajadusega laps ühel hetkel on pildilt üldse kadunud. Halvemal juhul kinnisesse asutusse paremal juhul leitakse mõni vanaema või muu sugulane, kes lapse oma hoolde võtab, süüa saab, elada ka aga lapse harimisega ei tegeleta enam üldse.

Kindlasti taotle lisaaasta, see küll narrimist ei tekita, seda ei pruugi keegi eriti teadagi. Ja seda asjaajamist pead hakkama väga varakult tegema, minu meelest juba aprilliks peaksid kõik paberid korras olema. Võibolla jõuab logopeed teda ka rohkem järjele aidata ja ise saad ka selles osas kaasa aidata. Narrimine algab mitte lastest vaid lapsevanematest. Mul oli kogemu, kui kolisin alevikku siis algul proovisin oma last kohalikega suhtlema aidata, järve ääres rääkisime, kutsusin poisse meile külla jne. Ükskord üks 9 aastane siis rääkis mulle et nojah, sellepärast teil nii ilus kodu ja auto ongi, et nende puuete eest riik ikka maksab palju raha. Olin täiesti sõnatu, sest aastal 1999. ei olnud mul peale puudega lapse pisikese pensioni (tol ajal 900eeki) mitte mingit abi. Töötasin kahel kohal et kõike seda meile võimaldada. Tollelel poisile ülesin, siis midagi sellist et rohkem töötada pole kellelgi keelatud, meie pere ei saa toetusi vaid ma teen tööd ja teenin ise selle jaoks. Aga ain aru, et ükskõik mida ma räägiksin või teeksin, tavalist nö. lihtsat inimest ei õpeta. Ja need inimesed kasvatavadoma lapsi ka samamoodi. Pärast seda kui kohaliku lapsed hakkasid meie kodunt arvutimänge ja maiustusi varastama, lõpetasin selle suhtekorralduse ära.
Kui lapse lähimad klassikaaslased on veidigi sarnased, on lapsel lihtsam. See on hea, et sa ette mõtled, mitte ei saada last kodukohajärgsesse kooli ja ei sunni teda seal hakkama saama. Kui teda Hiie kooli ei võeta, peab kuulmislangus ja kõne probleem üsna väike olema. Aspergerid suudavad tavakoolis ka hakkama saada. On sul mõnes väiksemas kohas tugivõrgustik olemas? Suurte linnade lähedastes kohtades ei pruugi need pedagoogid sugugi nii tasemel olla sest suured linnad pakuvad paremapalgalist tööd haritud inimestele. Samas päris kaugel piirkondades, kus töövõimalusi vähem, on väga häid maakoole, haritud inimene läheb õpetajaks parema meelega. Ja seal on ka elamispinnad praegu veel odavamad. Valga Võru Põlva näiteks. Ja kolima peaks aasta enne lapse kooli, siis jõuab ta kohaneda. Kui töökoha suhtes nõudlik ei ole, siis midagi ikka leiad.

Mina olen küll Masingu koolist vaid väga head kuulnud.

Kägu kirjutas:

Jaa, loomulikult saab selline laps ka tavakoolis õppida. Ta ei pea õppima seal tavaklassis, võib olla õpiraskustega laste klassis või väikeklassis. Minu lapse pärast avatakse sel aastal ühes maakonnakoolis õpiraskustega laste klass. Kool palkas eraldi eripedagoogi, keda neil enne ei olnud jne.
Aga selleks on vaja teha suurt eeltööd kohaliku omavalitsuse, lasteaia, eripedagoogi (kui lasteaias on selline “loom”) ja Rajaleidja keskusega. Ja varakult, mitte 2 kuud enne lasteaia oodatavat lõpetamist või kooli algust.
Kui su laps saab praegu alles 7-aastaseks, siis on sul kindlasti mõtet taotleda koolipikendust. Seega jääb enne kooli asju sättida 2 aastat.

Loogiline, et kui elatakse väiksemas maakohas, siis pole muidu võimalusi, aga see pole lapsele parim lahendus. Parim lahendus on kool, kus on suurte kogemustega spetsialistid ja kus lapsel on võimalus luua sotsiaalseid suhteid eakaaslastega. Ja Hiie koolis käiakse üle Eesti. Ja väga palju tuleb sinna lapsi 5-6 klassis kui tavakoolis on juba tõsised probleemid tekkinud. Ka Masingu kooli kohta olen ainult head kuulnud. Väga hea on ka Emajõe kool. Tartu Maarja Kool ka raske vaimupuudega lastele.

Kahjuks väikses maakohas on keeruline leida head eripedagoogi- olen näinud ka neid lapsi piisavalt, kes lihtsalt eripedagoogiga päevast-päeva aega raiskavad ja kelle oskused tunduvalt alla võimete on. Hea eripedagoog omab kogemust sadade erivajadustega lastega ja seda kogemust on võimalik saada ainult erikoolis töötades.

Kägu kirjutas:

Ma elan hetkel Tartus üksi koos oma kohe 6 aastaseks saava pojaga kuid linnas on elamispinnad kallid ja pidevalt muutuvatest üürikorteritest on laps üsnagi häiritud. Abiks on osutunud tema kaisukaru/turvaelement.
Kuna ma näen, et mõnes teises kohas nt Jõgeval oleks elukoha ostmine odavam siis, kas kellelgi on sealse kooli või koolidega kogemusi. Kuidas suhtutakse erivajadusega lapsesse?
On seal väikeklass, mida ilmselt mu laps vajaks, sest ta pole kordagi olnud suurema rahva hulga sees kui 12 last (tasandusrühm). Kuna laps peaks tuleval sügisel(2018) seaduse järgi kooliteed alustama kuid ei räägi veel võõrale isikule arusaadavalt siis ei usu, et ilma tugiisikuta, ta koolis hakkama saaks.
Lisaks kõneprobleemidele on lapsel vähesel määral kuulmisprobleemid.
Selle aasta jaanuaris selgitati välja et lapsel on aspergeri sündroom ning kõige tipuks ka astma. Tänu ravile on see enamvähem kontrolliall ja saab ka isegi spordiga veidi tegeleda.
Sellest siis küsimused, et kui palju tuleb kool vastu eritingimuste loomisele/ või on olemas?
Ning kuidas on lood trennidega, ei tahaks tipspordi tasemel, vaid sellist mis arvestaks lapsega kui tervikuga. Et laps tunneks, et ta käib trennis,saab hakkama kuid selle nimel peab veidi pingutama ja korduvalt proovima.
Oskate Tartu lähedal muid kohti soovitada, kus on hea kool ja ka ok korterite hinnad… St et peaks jääma alla 10 000. Samas peab see olema koht, kust saab rongiga Tartusse.
Tartus soovitasid spetsialistid küll Masingu kooli, kuid selle kohta olen kuulnud väga halba tagasisidet seega ilmselget ei leiaks ma talle Tartus teist väikeklassi võimaldavat kooli.

Miks just Tartu? Tean Kes-Eestis liitrühmaga lasteaeda, kus erivajadustega lapsed koos normintellektlastega koos käivad (erivajadustega lastel tugiisikud, kui SKA need määranud on). Koolis õpivad eripedagoogi käe all paar niisugust last. Lähedal veel paar kooli erinevate erivajadustega laste jaoks. Korterid siinkandis alla 10 000 (hetkel vaatasin 1-toalise, 42m2 hinda – 8900€). Minu teada on võimalik ka sotspinda taotleda.
Kas Tartu on just ainuvalik?

Jõgevamaal on koole, kus õpib protsentuaalselt erivajadustega lapsi rohkemgi kui erivajadusteta lapsi. Neis koolides on olemas kõik vajalikud spetsialistid, väikeklassid, individuaalõpe jne. Mina soovitan teemaalgatajal ühendust võtta konkreetsete koolidega, kus laps võiks käima hakata ja küsida täpselt kas neil on vajalikud võimalused olemas, et just selliste erivajadustega, nagu teemaalgataja laps, saaks seal hästi hakkama. Ei ole nii, et maakoolides või väikelinna koolides on ainult tavaklassid, tavaõpetajad ja mitte mingeid erisusi, kohandumist õpilase vajadustele jne. Pigem on vastupidi. Aga mõnes koolis on tõesti puudu näiteks eripedagoog või ei saa avada väikeklassi, sest selleks puudub raha. Ja seepärast on hea see otse üle küsida.
Individuaalõpet niisama naljalt ei rakendata, selleks on vaja konkreetset põhjust ja psühhiaatri diagnoosi ning soovitust. Ja ikkagi pole individuaalõpe mingi koll ega isolatsioon. Jah, klassiruumis on 1 õpilane ja tema õpetaja, aga kuulub see õpilane ikkagi mingisse suuremasse klassi, on nendega koos ainetes, kus pole individuaaltunde vaja, vahetundides, klassijuhatajatunnis, üritustel, klassipiltidel jne. Maakoolis on väga lihtne leida 4 ja rohkemgi õpilast väikeklassi, kui vaid raha selle väikeklassi avamise jaoks leiduks ja kui koolis on ikkagi rohkem kui paarkümmend õpilast.
Kuna individuaalõppe ja väikeklassi jaoks on tegelikult tarvis eripedagoogi või vastavate kompetentsidega pedagoogi, siis igaühte sellise klassi ette küll ei saadeta. Kui õpetajaks pole eripedagoog, on see tavaliselt keegi, kes on väga suurte kogemustega ning oskab erivajadustega lastega ümber käia.
Mina olen õpetaja ühes Jõgevamaa koolis ja tean seega sellest vaatenurgast kirjutada. Erikoole pooldab enamus õpetajaid, kuniks tavakoolidel on liiga vähe ressursse, et kõigile erivajadustega lastele sobivat õpet võimaldada. Kõigi jaoks vajalikke tingimusi pole mu meelest iga kooli juurde mõtet tekitadagi. Aga teemaalgataja laps tundub olevat pigem väikeste erivajadustega ja selliseid praegu isegi ei kaaluta enam erikoolidesse vastu võtta. Nii et pole mõtet väga soovitada sinna last panna, kui pole psühhiaatri ja teiste arstide soovitusi tingimata erikooli panna, lapse diagnoosidest lähtuvalt. Erikooli teda lihtsalt ei võeta. Nn koolipikendust võib taotleda, kui tundub, et sellest võiks abi olla.

Maakoolide juures (ei pea silmas Jõgeva koole, Jõgeva on ikkagi väike linn) on enamus trenne sellised, kus ei eeldata, et lapsest peaks mingi sportlane saama, iga laps on teretulnud (sest lapsi ongi vähe, treeneril pole midagi valida). Ka on maakoolides klassid väikesed, tihti 10-15 last, vahel vähem, vahel rohkem. Jõgeva linnas on ikkagi tavasuuruses (tava)klassid, kuid Jõgeva ümber on veel hulk erineva suurusega maakoole, kus ongi vähe lapsi.

Edu teemaalgatajale ja tema lapsele! Ja kinnitan, et vähemalt need õpetajad, keda mina tunnen, ei suhtu erivajadustega lapsesse halvasti, isegi kui vahel ongi meil raske. Aga see kuulub töö juurde ja püüame teha kõik, et ka erivajadustega laps saaks parima võimaliku hariduse. Kohati on selleks küll liialt vähe raha ja järjekorrad eriarstide juurde liialt pikad, et kõik õigel ajal vajalikud tingimused saaksid, aga õpetajad püüavad siiski parimat, vähemalt need, keda mina tunnen.