Teema: koolide sulgemine on odav hind :(
Jube
Lapsed on ühiskonna osa ja loomulikult on lapsed stressis, kui on stressis nende vanemad. Lapsed peegeldavad om vanemate hirmusid, kuid nad ei tule nendega toime. On näha, et viiruse eitamine ei ole võimalik. Osalised piirangud ei ole pikaajaliselt jätkusuutlikud, pikendavad vaid agooniat, kuna olukord läheb aeglaselt, kuid järjepidevalt vaid hullemaks.
Lastele tekitavad stressi vanemate nõudmised õppimisele ja teadmiste omandamisele distantsõppel; hirmutav ona ka koolis olla, sest pidevalt rõhutatakse käte desinfitseerimise, distantsi hoidmise ja maski kandmise vajadust; lisandub veel hirm nakatumise või siis eneseisolatsiooni jäämise ees; hirm viia haigus koju ja anda seda edasi vanavanematele. Trennid ja üritused ei toimi juba aasta normaalselt. Mingi hetk tuntakse ennast sõpradega hästi, aga seda vaid nii kaua, kuni ollakse koos, sest üksi jäädes on hirm jälle kohal. Vanemad on hirmunud, sest ei tea, mis saab töökohtades ja laenudest.
Mis aitaks? Minu arvamus on, et riik tuleb taaskord mõneks ajaks lukku panna ja haiguse levik jõuga maha suruda (nii nagu eelmisel kevadel). Tööandjatel tuleb neile täätajatele, kelle töökoormus seetõttu langeb, langetada selleks ajaks ajutiselt töötasu. Suve tuleb kasutada vaktsieenrimisvõimekuse tõstmiseks. Väga raske aeg on kõikidele ja siin on vaja kindlat plaani, juhtimist ja vastutuse võtmist.
Lapsed on ühiskonna osa ja loomulikult on lapsed stressis, kui on stressis nende vanemad. Lapsed peegeldavad om vanemate hirmusid, kuid nad ei tule nendega toime. On näha, et viiruse eitamine ei ole võimalik. Osalised piirangud ei ole pikaajaliselt jätkusuutlikud, pikendavad vaid agooniat, kuna olukord läheb aeglaselt, kuid järjepidevalt vaid hullemaks.
Lastele tekitavad stressi vanemate nõudmised õppimisele ja teadmiste omandamisele distantsõppel; hirmutav ona ka koolis olla, sest pidevalt rõhutatakse käte desinfitseerimise, distantsi hoidmise ja maski kandmise vajadust; lisandub veel hirm nakatumise või siis eneseisolatsiooni jäämise ees; hirm viia haigus koju ja anda seda edasi vanavanematele. Trennid ja üritused ei toimi juba aasta normaalselt. Mingi hetk tuntakse ennast sõpradega hästi, aga seda vaid nii kaua, kuni ollakse koos, sest üksi jäädes on hirm jälle kohal. Vanemad on hirmunud, sest ei tea, mis saab töökohtades ja laenudest.
Mis aitaks? Minu arvamus on, et riik tuleb taaskord mõneks ajaks lukku panna ja haiguse levik jõuga maha suruda (nii nagu eelmisel kevadel). Tööandjatel tuleb neile täätajatele, kelle töökoormus seetõttu langeb, langetada selleks ajaks ajutiselt töötasu. Suve tuleb kasutada vaktsieenrimisvõimekuse tõstmiseks. Väga raske aeg on kõikidele ja siin on vaja kindlat plaani, juhtimist ja vastutuse võtmist.
Kui riik kinni panna, kuidas inimesed saavad vaktsineerima ja testima.
Mille eest inimesed süüa ostavad, aga seda viimast pole vaja, sest paneme poed ka kinni.
Mida tähendab riigi kinnipanek? Et kontoritöötajad istuvad kodus? Ülejäänud käivad ikka tööl.
Paneme kinni kaubanduskeskused, jne. Jätkuvalt töötavad e-poed ja samad müüjad hakkavad komplekteerima kaupa. Paneme tehased kinni, sest seal inimesed töötavad lähestikku? Kaheks kuuks? Kõik firmad kaotavad lepingud ja tuhanded oskustöölised jäävad töötuks.
Või võivad äkki tööd teha vaktsineeritud ja läbipõlenud?
Võrdle mõned nädalad distantsõppel olnud lapse stressi selle lapse stressiga, kes saab teada, et just tema tõi koolist koju koroonaviiruse ja nakatas oma ülejäänud pereliikmed. Kahjuks on neid lapsi palju – äkki oleks hea neid säästa?
Sügisest alates on meil üleriigilist distantsõpet olnud vaid mõned nädalad – kahtlustan aga, et stressi põjustab just see kohutav kaootilisus, iga natukese aja tagant isolatsiooni jäämine, nakatumise ja nakatamise hirm.
Võrdle mõned nädalad distantsõppel olnud lapse stressi selle lapse stressiga, kes saab teada, et just tema tõi koolist koju koroonaviiruse ja nakatas oma ülejäänud pereliikmed. Kahjuks on neid lapsi palju – äkki oleks hea neid säästa?
Sügisest alates on meil üleriigilist distantsõpet olnud vaid mõned nädalad – kahtlustan aga, et stressi põjustab just see kohutav kaootilisus, iga natukese aja tagant isolatsiooni jäämine, nakatumise ja nakatamise hirm.
on lapsi ja koole, kes pole olnud isolatsioonis ja distantsõppel. Ja need pole algklassides ja need lausa Harjumaal.
Võrdle mõned nädalad distantsõppel olnud lapse stressi selle lapse stressiga, kes saab teada, et just tema tõi koolist koju koroonaviiruse ja nakatas oma ülejäänud pereliikmed. Kahjuks on neid lapsi palju – äkki oleks hea neid säästa?
Sügisest alates on meil üleriigilist distantsõpet olnud vaid mõned nädalad – kahtlustan aga, et stressi põjustab just see kohutav kaootilisus, iga natukese aja tagant isolatsiooni jäämine, nakatumise ja nakatamise hirm.
on lapsi ja koole, kes pole olnud isolatsioonis ja distantsõppel. Ja need pole algklassides ja need lausa Harjumaal.
Stress on ikka. Harjumaa-töötan koolis, lapsed käisvad koolis. Iga hommik algab Stuudiumi vaatamisega, kas on infot, et klass jääb eneseisolatsiooni, kas saadan lapse kooli või jätan koju. Mõned korrad on eneseisolatsioonis oldud (nii mina kui lapsed. Testidel ka käidud. Laps on tulnud koolist ja on öelnud, et üle kooli on öeldud, et näit. 6.klasid, palun liikuda garderoobidesse ja minna koju. Isegi nüüd, vaheajal kodus olles, tuleb Stuudiumisse teateid, et laps oli lähikontaktne, palun olla kodus. Näit. üleeile sai teate üks laps, eile teine. Selgus, et õpetaja , kes neljapäeval klassile tundi andis, andnud nüüd positiivse tulemuse ja teisel oli klassikaaslane. Palun ütelge, kas see ei tekita stressi? Suurem laps oli eile nii endast väljas, rahustasin teda tükk aega.
Loomulikult läheme ja naudime vaheaja ülejäänud päevi perega metsas, kuid see ei ole ju see. See on pealesunnitud puhkus.
arvan, et peamised põhjused on hirm ja elukorralduse määramatus. viimast kõige laiemas mõttes.
lapsed vajavad stabiilsust ja rutiini, aga maailm ei ole enam selline nagu veel aasta tagasi oli. muutused on olnud kiired ja lõppu veel ei paista.
hea oli kuulda, et on alustatud programmiga leidmaks lapsi, kes vajavad ravi ja abi.
See on ju äratus ja suur raputus meile lastevanematele! Ilma ühiskonna suure abita, nagu seda on ka haridusasutused, meie lapsed ei tule toime oma tunnetega. Suurenenud on vaimse tervise probleemide levik. Viga ei ole lastes, viga on meis, lastevanemates! Tugi, toetus, pidepunkt, mis peaks tulema kodust, on siiani tulnud mujalt. Vaimsed probleemid olid juba ennem koroonat, nüüd on suurenud ja süvevenud.
Probleem on meie lastevanemates. Öeldakse ju otse ära, et kehvasti teeme oma tööd ja täidame halvasti oma kohustusi lastevanematena. Kodus käib laste hirmutamine. Haiguse eitamine. Lapsevanem ei soovi lapse testimist. Lapsevanem jätab olulisi asju rääkimata, sest tema soov olla oma lapse juures on suurem kui hoolimine teistest. Me mõtleme ainult endale ja oma mugavusele. Teised meid huvita. Lapsevanem ootab ühiskonnalt teenet, ise panustamata.
Meil käib üks suur elatisrahade jagamine, teise lapsevanema välja puksimine lapse elust, suur võistlemine lapse andekuse üle ja mugav lapse kasvatamine. Me ei vaevu isegi oma lapsi märkama, veelvähem nendega rääkima. Miks me sellised oleme.
