Teema: Koolikatsed

Ja hakkab pihta….

Soovitan lugeda eelmise aasta teemasid, eks proportsioonid jäävad samaks ja uued “tulemused” sulle muud midagi ei anna.

mina tunnistan ausalt, et ma ei kavatse last katsetega kooli panna ebamugava logistika pärast, aga katsetele ta siiski läheb, sest sõbrad lähevad ja ta tahab ka. on seda tüüpi laps, kes õppis kolmeselt-neljaselt lugema ja oskab igasuguseid asju paljudest paremini.

Mind ajab ka kergelt muigama, et laps käib soovitud kooli eelkoolis, teeb sinna katsed (põhjusel, et tahetakse testid? ise tahab? jms kummalistel põhjustel). Ja peale katseid (üldjuhul laps sisse ei saa), teavitatakse, et poleks elus sinna kooli tahtnud pannagi. Kui see tõesti tõsi on, siis raisatakse nii kooli, õpetajate ja teiste katsetajate aega. Kui laps on kõiges kõige andekam, siis on ju tema võimed ja teadmised teada 🙂 Aga vb on siis tõesti väga tähtis öelda, et käisime katsetel, sai sisse aga meie küll ei pane mingil juhul 😀 U nagu minna töövestlusele kohta, kuhu mingil juhul tööle ei läheks.
Selliseid vanemaid, kes julgevad öelda, et käisime-tahtsime aga seekord läks nihu on ikka ülivähe. Aga reaalsus on see, et igas koolis jääb ca 350 last uksetaha (sh väga tublisid ja andekaid lapsi). Koolid pole lihtsalt kummist aga inimestel on ikka mingisugune kummaline valehäbi.

#3011285:

#3011237:

et igas koolis jääb ca 350 last uksetaha (sh väga tublisid ja andekaid lapsi)

Misasja? Igas koolis kohe või? Et terve hulk õnnetuid lapsi on, kes muudkui jäävad ukse taha ega saa kuskil koolis õppida, sest nad lihtsalt ei mahu?

Jh, mis sa imestad. Mõnes koolis rohkemgi! Sellist statistikat pole.
Inglise kolledžis on kandideerijaid ca 500 ringis. Sisse saavad 52.
Reaalkoolis on soovijaid olnud igal aastal isegi 700 ringis. Vastu võetakse 56.
21. koois on soovijate arv ca 400 ringis, vastu võetakse 28.
VHK ja PL ei jää ka ilmselt see nr kuidagi alla ja arvetades, et GAG-s enam katsetega klassi ei ole, siis on ilmselt konkurss nendes koolides veel tihedam.
Jh, üksikud lapsed käivad kõik koolid läbi aga paljud ei käi. Ca 1000+ lapsest saavad soovitud kooli 150-200.

olen see, kes kirjutas, et laps läheb katsetele, aga läheb teise kooli. põhjus on see, et käib selles koolis eelkoolis koos oma sõpradega. rääkisime temaga sellest ja ta arvas, et ikkagi väga tahab minna, et pärast siis vaatame. kuna on päris suur tõenäosus, et ta sinna kooli nagunii ei saa, ei leia ma, et teen kohutava kuriteo, kui ta saab siiski oma eelkooli kooli katsetel käia ja ennast proovile panna. teistesse koolidesse ma loomulikult teda katsetele ei vii.

#3011725:

Tahaks südamele panna: minge koolikatsetele lapsega, kel on tõesti lahtine pea, suur uudishimu ja õpihuvi. Mitmes eelkoolis ja paari eraõpetaja käe all treenitud keskmiselt tublidel lastel on mõne aasta pärast raske ja halb õppida klassis, kus neil tekib vähe eduelamusi. Pole mõtet lihtsalt prestiiži pärast (“mu laps õpib Reaalis”…) teha lapsel elu keeruliseks

Minu noorem laps lõpetab reaali põhikooli, tal polnud lahtist pead, suurt uudishimu ega õpihuvi, loogika oli tal ikka väga nõrk et mitte öelda olematu, tugev külg vaid kohusetunne. Ainuke, mis huvitas ja huvitab siiani on ajalugu. Reaali eelkooli panin ta vaid sellepärast, et vanem laps juba reaalis õppis. Ka noorem laps sai reaali sisse, loogikaülesandes küll 0 punkti.
Ja tal on aasta-aastalt pigem kergemaks läinud õppimine, käib olümpiaadidel, paar korda saanud isegi vabariiklikku lõppvooru.
Vanem laps, kes vastas kriteeriumitele: lahtine pea, suur uudishimu ja õpihuvi, pääses ülelinnalisse vooru vaid korra (reaalist ongi üsna raske olümpiaadidele pääseda, kui iga kool võib esitada kuni 5 parimat), sai vaevata sisse ka reaali gümnaasiumisse, aga eduelamusi pole ta peale algklasse vist saanud ja gümnaasium läheb ka üle kivide-kändude, sest õpiharjumus jäi omandamata ja geenius ta ka pole.
Mina oma laste näitel ei oska küll soovitusi anda, missuguse lapsega peaks koolikatsetele minema ja missugusega võiks rahulikult määramist ootama jääda.

Mina ei plaani kusagile katsetele minna. Kõik soovitud koolid on mul lõpetatud ja kusagile enam õppima minna ei kavatse.

Aga 15-aastane poeg tegi otsuse 32. keskkooli kasuks (teda huvitab ajalugu) ja lisaks otsustas osaleda ka nelja kooli ühiskatsetel, et saada aimu oma tasemest. Kui peaks mõnda nendest neljast koolist kusagile valituks saama, siis loobub kohast (sama tegi mõned aastad tagasi keskmine poeg, st loobus kohast ja läks sinna kooli, kuhu algselt plaanis).

P.S. vastasin sellele teemale ainult sellepärast, et teema pealkirja ja esitatud küsimuse sõnastus võimaldab vastata ka minul.

#3013350:

Pealegi pole esimesed 9 aastat Eesti Vabariigis väga vahet, kus koolis õppida. Programm, mida läbitkse, on sama.

Teoorias jah. Aga praktikas on ikka üsna erinev see, mida seal tehakse ja milline on tase, mida lastelt eeldatakse.

#3013350:

Kui lapsel on hea pea, läheb ta edasi õppima või ülikoolidesse nagunii.

Praeguse seisuga küll, jah. Ülikoolides on osadele erialadele konkurents nii madal, et peab ikka päris rumal olema, et mitte sisse saada. Aga kui on soov õppida mingit suurema konkursiga eriala, pead tulema kas tugevast gümnaasiumist või olema väga motiveeritud ja tugeva enesedistsipliiniga ning ise juurde õppima.

Mul on hea meel, et minu vanemad lapsed käivad katsetega koolis. Geeniused nad pole, tavalised keskmisest nutikamad hea mälu ja loogikaga lapsed. Küll aga on nad padulaisad, teevad täpselt nii palju nagu koolis nõutakse ja kui nö. latt oleks madalam, siis nad vist kodus üldse ei õpiks ja ei harjukski vaimse pingutusega. Ja nad pole ainukesed, minu meelest on neil vähemalt pool klassi sellised (põhikoolis, ealised iseärasused mängivad ka rolli loomulikult).
Ja samuti on mul hea meel, et minu noorim laps õpib piirkonnakoolis. Tal ei tule asjad nii kergesti ja seal saab ta kenasti, teistega võrdsel tasemel hakkama. Eks siis näe, mis tulevikus saab, kui ta peaks hiljem nö. avanema, nagu mõnede poisslastega vahel juhtub, saab ju alati vingemasse gümnaasiumisse kandideerida.
Nii et mina olen ka seda meelt, et iga vanem peaks püüdma leida oma lastele sobivad koolid. On tore, et on olemas süvaõppega koolid andekamatele, kus nende käest ka rohkem nõutakse. Kõikidesse koolidesse oleks aga vaja rohkem tugispetsialiste, abiõpetajaid jne., kuna üks õpetaja ei suuda klassitäit lapsi, kellest tänapäeval on paljud ka erivajadustega, niimoodi tööle panna, et sellest igal lapsel ka maksimaalselt kasu oleks.

#3013533:

Ma naiivselt arvasin, et räägitakse gümnaasiumikatsetest, aga imelikul kombel siia titevanemad sattunud omavahel kemplema. Vale teema all ei ole või?

(Mul on endal koolieelik ka kodus ja kui mingi konkreetselt kooliga seotud teema on, olen siin ka nõu küsinud, aga selle aasta koolikatsetest lobisemine (kuhu keegi katsetab), on ju puhtalt koolieelikute vanematele huvipakkuv, KOOLILASTE vanemaid see ei huvita).

see teema on siin igal aastal olnud. Gümnaasiumikatsete teemas juba osatakse märkida, et jutt on gümnaasiumikatsetest.

#3013350:

Pealegi pole esimesed 9 aastat Eesti Vabariigis väga vahet, kus koolis õppida.

See on kahjuks puhas soovmõtlemine. Mõnes koolis algab võõrkeeleõpe 1. klassist, teises koolis alustavad lapsed alles veerides lugema õppimist. Mõnes koolis on lastel nutiseadmed keelatud, teises koolis istuvad kõik igal võimalikul hetkel nina ekraanis. Mõnes koolis on range kord ja kõik kannavad koolivormi, teises koolis käiakse nabapluusides ja kuulatakse tunni ajal muusikat. Ma näen siin ikka väga suurt vahet.

#3019093:

See, kui vanalt laps soravalt lugema õppis või inglise keelega alustas, ei oma pikemas perspektiivis mitte mingisugust tähtsust.

On sul isiklikku kogemust selles osas? Minul on. Meie vanim laps lõpetas kevadel gümnaasiumi. Alustas inglise keele süvaõpet 1. klassis. Keel oli suhtlemisvabalt suus juba algklassides ning kooli lõpetades oli tal C2 ehk native tase. Samas riigieksami korraldajate arvates on kõrgeim võimalik, mida meie koolisüsteem võimaldab saada, B2 tase.

Millistest katsetest jutt käib? Jälle 1. klass või üldiselt?
Minu laps läheb märtsi lõpus koolikatsetele, kas saab 5. klassi alustada koolis, kus tema hea pea ka rakendust rohkem leiab.

Kogemus “eliitkooliga” – esimesel kahel aastal oli inglise keele õpe täiesti ebaadekvaatne – mingid kaootilised töölehed, suulist kõnet ei harjutatud praktiliselt üldse, jne. Kolmandal aastal tuli uus karm õpetaja, kes kukkus kahtesid laduma neile, kes ei olnud ise youtube või multikate najal keelt selgeks saanud (klassis oli lapsi kes olid) ja kelle keeleoskus piirdus esimesel kahel aastal koolis õpituga.

Ka osades tavakoolides alustatakse tänapäeval inglise keelega 1. klassist. Elu näitab ka seda, et tänapäeval on praktiliselt kõigi teismeliste inglise keel juba üsna hea ja pigem kipub ka eestikeelsesse kõnesse neil liigselt ingliskeelseid sõnu. Ei leia (enam), et keeleõppe pärast peaks lapsi katsetele vedama. Pigem võib argumendiks olla reaalainete õppimine, kus tavaklassides on tihti tugevamatel lastel igav, sest õpetaja aeg kulub nõrgemate järeleaitamisele (aga ka siin võib vaielda).

#3019813:

sa ei saa ju oma lapse praeguse taseme põhjal teha järeldusi tema ülejäänud elu kohta?

Minu meelest saaks doktorikraadiga eelkõneleja kirjaviisi tasemel põhjal küll nii mõndagi järeldada. Minu arust oleks veider selliseid vigu teha, ja mul on kõigest magistrikraad. Aga tegelikult ei olegi see võistlus eliitkoolide ja tavakoolide vahel, vaid heade ja kehvade vahel. Iga hea kool pole veel eliitkool ja iga eliitkool pole tingimata hea.

#3020804:

#3013350:

Pealegi pole esimesed 9 aastat Eesti Vabariigis väga vahet, kus koolis õppida. Programm, mida läbitkse, on sama. Mõnede eranditena võetakse osadel koolides teatud aineid süvitsi. Vahe tuleb sisse gümnaasiumis.

Vahe tuleb siiski sisse juba 1. klassis. Vaata näiteks Reaalkooli ja Kesklinna Põhikooli 1. klassi laste pranglimistulemusi, kus nad konkureerivad muude koolide 3.-4. klasside lastega. Minu meelest on just väga hea, et on olemas koolid, kus reaalainetele rohkem tähelepanu pööratakse ja seda juba 1. klassist alates. Muidu läheks nende laste loomulik anne lihtsalt raisku nagu paraku on juhtunud mu vanema lapsega, kes käib keelekallakuga määramisjärgses koolis.

Ega siis asi pole ainult mingi miinimumprogrammi omandamises, vaid ikka üldise huvi tekitamises ja alal hoidmises. Samuti kasvukeskkonnas. Olgu nende eliitkoolidega kuidas on – eks igas ole ka omad probleemid, aga üldine õpikeskkond on seal siiski palju-palju parem ning ka klassikaaslased motiveerivamad.

Ei maksa nüüd liiale ka minna 🙂
Minu hea sõbranna, maakoolist (sh väga nõrk kool). Läks edasi ülikooli õppima matemaatikat, tegi doktori. Praegu on õppejõud Brüsseli ülikoolis.
Veel üks sõbranna, tavakoolist. Hetkeseisuga on tal 3 kõrgharidust sh 2 magistrit…
Minu kallis abikaasa. Täiesti tavakooli kasvandik. Tegi gümnaasiumi matemaatika riigieksami 100 p, sai olümpiaadidel häid koht, maj teaduskonna lõpetas cum laude.
On ka tuttav, kes käis eliitkoolis ja on juba aastaid laotööline.
Ja neid näiteid on lõputult…

Jutu mõte on see, et inimese tulevikku ei määra see, kus koolis sa käid. Vaid ikka see, milline inimene ise on. Tark, motiveeritud, töökas ja sihikindel inimene on edukas igalpool, igal erialal. Ja kui sa ikka tahad õppida, siis saad seda teha ükskõik kus.
Kui inimesel on süvendatud huvi teatud valdkonnas, siis tänapäeval pole keeruline leida erinevaid materjale jms. Aga siin ei tohiks segi ajada lapse huvi ja vanema huvi, et laps sellega tegeleks.

PS! Ma pole üldse eliitkoolide vastane, nõustun sellega, et õpivaim on tugevam. Ained on keerukamad. Pinge on suurem aga mõnele lapsele lausa talumatu (mis viib nx narkootikumideni, depressiooni ja millest väga vähe räägitakse).
Igal koolil omad head/vead. Ja vanem peaks eelkõige vaatama objektiivselt enda last, mitte suruma peale enda unistusi 🙂