Esileht Ajaviite- ja muud jutud Koolikiusajad aastaid hiljem

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 80 )

Teema: Koolikiusajad aastaid hiljem

Postitas:
Kägu

Seoses uue õppeaasta alguse ja pätikampade jamaga olen ikka ja jälle hakanud mõtlema teema üle. Kas endiste koolikiusajate naised ja lapsed a teavad, millega nende pereisad 5,10 või 20 aastat tagasi tegelesid.
Ei, mina ise ei olnud kiusatav, aga nägin kõrvalt, mida tehti ja mis on see kõik teinud nende inimestega. Ei, nad ei ole saanud sellest kõigest üle. Aga härrad ise elavad nagu eeskujulikud kodanikud kunagi. Suur kiusatus on kirjutada mõne proua FB reisipildi alla, et kas sa tead, et see sinu ideaalne pereisa 20 aastat tagasi IGA päev endast 4 aastat nooremalt tüdrukule kooli ukse peal täie jõuga vastu pead lõi, sest tal olid suured kõrvad? Või teisele, et kas sa tead, et sinu kallis abikaasa seisis igal hommikul kooli uksel ja torkas nõelaga kõiki sisenejaid, kes talle ei meeldinud?

Miks mina kõrvalseisjana midagi ei teinud? Ei osanud. Me kõik olime lapsed ja katsusime ellu jääda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas sinu mees teab, et sa oma ükskõiksuse ja argpükslikkusega aitasid kiusamisele kaasa? Inimesed muutuvad ja kõigil on õigus oma eluga edasi minna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas sinu mees teab, et sa oma ükskõiksuse ja argpükslikkusega aitasid kiusamisele kaasa? Inimesed muutuvad ja kõigil on õigus oma eluga edasi minna.

Teab. Ja mitte ainult mees vaid ka lapsed. Olen neid sünnist saadik kasvatanud märkama ja midagi ette võtma. Koolis olen hoolekogu esimehena algatanud erinevaid koolikiusamise vastaseid tegevusi.
Sul on õigus, kõigil on õigus eluga edasi minna, aga kiusatutelt on see võimalus võetud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas sinu mees teab, et sa oma ükskõiksuse ja argpükslikkusega aitasid kiusamisele kaasa? Inimesed muutuvad ja kõigil on õigus oma eluga edasi minna.

Teab. Ja mitte ainult mees vaid ka lapsed. Olen neid sünnist saadik kasvatanud märkama ja midagi ette võtma. Koolis olen hoolekogu esimehena algatanud erinevaid koolikiusamise vastaseid tegevusi.

Sul on õigus, kõigil on õigus eluga edasi minna, aga kiusatutelt on see võimalus võetud.

Ei ole kiusatutelt võetud võimalust eluga edasi minna. Täiskasvanuks saades saab iga inimene aru, et lapsed on sageli julmad ja mõtlematud. Eriti olid tol ajal, kui kiusamisest ei räägitud ja seda probleemiks ei peetud.
Kui ka täiskasvanuna oma lapsepõlvetraumadest üle ei saa, soovitan KKT-d, selle kaudu õpetatakse, kuidas elada praegu ja õnnelikult ning mitte tassida oma lapsepõlve taaka endaga kaasas. Nagu üks psühholoog ütles- kui sulle 7 aastaselt topiti selga ahistav skafander, siis ära ürita täiskasvanuna enam ise ennast sellesse skafandrisse pressida.

Kiusamisega peab tegelema ja seda võimalikult palju välja juurima, aga veel 40 a ilma abi otsimata patja nutta on vaid ennast kahjustav ja hävitav.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ega kiusajad siis ainult meessoost olnud. Meil klassis tehti kambakat ka tüdrukute poolt ja täiesti teenimatult. Samuti oli paralleelklassis üks kiusaja, kes juba lasteaiaski teistele liiva silma viskas ja õueatribuutika kasutamisel ülbas ning teisi juurde ei lasknud. Koolis lihtsalt jätkus ta tegevus teistmoodi. Siis hakati lisaks togimisele kiusatava asju ära peitma ja lasti lahti inetuid valejutte.

Mind täitsa huvitab, mis see kiusaja ise täna oma elust siis ja praegu arvab. Ning oma tegevuse motiividest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kiusamisega peab tegelema ja seda võimalikult palju välja juurima, aga veel 40 a ilma abi otsimata patja nutta on vaid ennast kahjustav ja hävitav.

Sul on täiesti õigus. Aga mine räägi seda klassivennale, keda iga kord peale kehalise tundi koos riietega külma (vahel ka tulikuuma) vee alla veeti. Kes tõenäoliselt just selle tõttu 8. klassi ei lõpetanud ja koolist lahkus ja nüüd sõna otseses mõttes meie vana kodukoha poe ees joob.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kiusamisega peab tegelema ja seda võimalikult palju välja juurima, aga veel 40 a ilma abi otsimata patja nutta on vaid ennast kahjustav ja hävitav.

Sul on täiesti õigus. Aga mine räägi seda klassivennale, keda iga kord peale kehalise tundi koos riietega külma (vahel ka tulikuuma) vee alla veeti. Kes tõenäoliselt just selle tõttu 8. klassi ei lõpetanud ja koolist lahkus ja nüüd sõna otseses mõttes meie vana kodukoha poe ees joob.

Ei eita, et see on kurb, aga kuidas inimest aidata, kui ta ise abi ei otsi? Juhtunu on fakt ja kahjuks seda muuta ei saa. Saab muuta ainult enda suhtumist. Loomulikult saab ennetada ja õigeaegselt reageerida, aga sinu kirjeldatud loos on selleks muidugi hilja.
Seega jääb üle siiski ainult üks võimalus- oma suhtumist muuta.
Koolis kiusati seda poissi 8 aastat, nüüd kiusab ta ise ennast vabatahtlikult kogu ülejäänud elu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olin nii kiusaja, kui kiusatav. See oli veneajal kombinaatkoolis ellujäämise küsimus – söö ise, muidu süüakse sind. Keegi kiusamise probleemiga ei tegelenud. Noriti tüsedaid, imelikult riietuvaid, kummalise käitumisega – aga pandi ka klassis oma jõujooni paika. Üks ohver oli ise ka kiusaja – ilmselt soov teha teistele tagasi, seega käis valetas õpetajale minu peale. Tegin tagasi täiega – hakkasin teda nähes teistele midagi vaikselt ütlema, ise tema poole vaadates – see ajas ta närvi, sest arvas, et räägin teda taga. Seega põhjuseta kedagi ei kiusanud, aga kui minule või mu sõpradele midagi tehti, sai ikka täiega tagasi, muidu oleksjäädudki kiusama.
Sellised lööjad ja nõeltega torkijad olid vist ise hälbega, selliseid meie koolis ei olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nii kurb.
Mina tean sellist juhtumit, kus üks poiss kiusas teisi, kasvas suureks, sai lapsed ja tema lapsi hakati kiusama. Siis oli tal meeletult kahju muidugi, et selline türann oli noorena olnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ega kiusajad siis ainult meessoost olnud. Meil klassis tehti kambakat ka tüdrukute poolt ja täiesti teenimatult. Samuti oli paralleelklassis üks kiusaja, kes juba lasteaiaski teistele liiva silma viskas ja õueatribuutika kasutamisel ülbas ning teisi juurde ei lasknud. Koolis lihtsalt jätkus ta tegevus teistmoodi. Siis hakati lisaks togimisele kiusatava asju ära peitma ja lasti lahti inetuid valejutte.

Mind täitsa huvitab, mis see kiusaja ise täna oma elust siis ja praegu arvab. Ning oma tegevuse motiividest.

just. ja tüdrukute kiusamine oli kordades peenem, rafineeritum ja keerulisem tõestada. Poisid andsid kellelegi kere peale lihtsalt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei ole kiusatutelt võetud võimalust eluga edasi minna. Täiskasvanuks saades saab iga inimene aru, et lapsed on sageli julmad ja mõtlematud. Eriti olid tol ajal, kui kiusamisest ei räägitud ja seda probleemiks ei peetud

Kui palju omad ise kogemusi kas kiusaja või kiusatava kogemusega? Kuigi on inimesi, kellel pole vaja midagi kogeda, et mõista.
Kiusaja nautis kiusamist ja sai sellest positiivse doosi, mis tahes kujul, kes alandamise sooviga, kes võimu tasandil, pervod isegi seksuaalse alanduse-naudingu tasandil, need, kes seksuaalselt ahistavad. Osad naudivad teiste füüsilisi kannatusi.
Kiusatavatel olid ainult negatiivsed kogemused koos kõikide aistingutega, alates hirmust ees ootava ees.
Nüüd võib ilmuda keegi, kes ütleb – aga ega meie ei tea, võib olla kodu sai see kiusaja ise alandusi tunda. Vastuväide on selline, et aga meie ei tea, võib olla sai kiusatav ka kodus alandusi tunda. Taust võib olla sarnane või see, mida teised ei saagi teada. Meil kõigil on oma minevik ja probleemid sünnist alates.
Ja mis vanusest alates saab veel öelda, et “lapsed on julmad”?
Kas 14-16 aastane, kes koos omavanustega teisi kiusab ja piinab(kambaga kistakse tüdrukuid alasti ja mõnitatakse siis neid), on enam nii laps, et seda lapseliku julmusega vabandada saaks? Näiteks? Ja kas nende naised ja tütred on sellega kursis, mida nende isad nooruses harrastasid? Kas neid huvitaks? See, et nende mehed on perverdid?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei ole kiusatutelt võetud võimalust eluga edasi minna. Täiskasvanuks saades saab iga inimene aru, et lapsed on sageli julmad ja mõtlematud. Eriti olid tol ajal, kui kiusamisest ei räägitud ja seda probleemiks ei peetud

Kui palju omad ise kogemusi kas kiusaja või kiusatava kogemusega? Kuigi on inimesi, kellel pole vaja midagi kogeda, et mõista.

Kiusaja nautis kiusamist ja sai sellest positiivse doosi, mis tahes kujul, kes alandamise sooviga, kes võimu tasandil, pervod isegi seksuaalse alanduse-naudingu tasandil, need, kes seksuaalselt ahistavad. Osad naudivad teiste füüsilisi kannatusi.

Kiusatavatel olid ainult negatiivsed kogemused koos kõikide aistingutega, alates hirmust ees ootava ees.

Nüüd võib ilmuda keegi, kes ütleb – aga ega meie ei tea, võib olla kodu sai see kiusaja ise alandusi tunda. Vastuväide on selline, et aga meie ei tea, võib olla sai kiusaja ka kodus alandusi tunda. Taust võib olla sarnane või see, mida teised ei saagi teada. Meil kõigil on oma minevik ja probleemid sünnist alates.

Ja mis vanusest alates saab veel öelda, et “lapsed on julmad”?

Kas 14-16 aastane, kes koos omavanustega teisi kiusab ja piinab(kambaga kistakse tüdrukuid alasti ja mõnitatakse siis neid), on enam nii laps, et seda lapseliku julmusega vabandada saaks? Näiteks? Ja kas nende naised ja tütred on sellega kursis, mida nende isad nooruses harrastasid? Kas neid huvitaks? See, et nende mehed on perverdid?

Olen olnud kiusatav….ühed tüdrukud, kel oli mu õega mingi teema(aga mu õde nad torkida ei julgenud), võtsid ette minu…õega võrreldes olin selline suht vaikne tüdruk. Mul oli lapsena enurees ja suunati kohalikku haiglasse uuringutele. Mõned neist tüdrukutest olid ka samal ajal seal ja no muidugi läks sealt lahti see kuseroti kuulsus. See kestis ikka päris pikki aastaid. Enurees on tegelikult üsna levinud probleem laste hulgas…huvitav, kas mõni neist tüdrukutest sellega hiljem oma laste kaudu kokku puutudes ka minu peale mõtles….
Mina olen oma eluga edasi läinud, ei ole sellest mingeid sügavaid traumasid jäänud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Seoses uue õppeaasta alguse ja pätikampade jamaga olen ikka ja jälle hakanud mõtlema teema üle. Kas endiste koolikiusajate naised ja lapsed a teavad, millega nende pereisad 5,10 või 20 aastat tagasi tegelesid.

Ei, mina ise ei olnud kiusatav, aga nägin kõrvalt, mida tehti ja mis on see kõik teinud nende inimestega. Ei, nad ei ole saanud sellest kõigest üle. Aga härrad ise elavad nagu eeskujulikud kodanikud kunagi. Suur kiusatus on kirjutada mõne proua FB reisipildi alla, et kas sa tead, et see sinu ideaalne pereisa 20 aastat tagasi IGA päev endast 4 aastat nooremalt tüdrukule kooli ukse peal täie jõuga vastu pead lõi, sest tal olid suured kõrvad? Või teisele, et kas sa tead, et sinu kallis abikaasa seisis igal hommikul kooli uksel ja torkas nõelaga kõiki sisenejaid, kes talle ei meeldinud?

Miks mina kõrvalseisjana midagi ei teinud? Ei osanud. Me kõik olime lapsed ja katsusime ellu jääda.

Aga kust sa tead, et see pereisa näiteks ei kahetse seda, mida ta lapsena tegi? Kas see välistaks kuidagi edukaks olemise? Ei tohiks reisida, lapsi saada?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et need kiusajad ise ei saanud arugi, et nad kiusasid. Meie väikeses maakoolis suurt kiusamist polnud. Pigem olid popid tüdrukud, kes vähem poppe kampa ei võtnud ja norisid. Mina olin ka üks selline. Sünnipäevale kutsus mind ainult minu pinginaaber. Kui kellelgi teisel oli sünnipäev olnud nädalavahetusel, siis need, kes käisid, rääkisid sellest esmaspäeval koolis ja teised pidid siis pealt kuulama. Noriti ka. Kui mul oli hästi elastne kampsun, siis tõmmati see klassiõhtul nii mööda kätt maha, et pool ülakeha jäi paljaks. Ahviti minu tantsimist. Öeldi, et mul on nõme soeng. Aga peamine oli ikkagi see kambast välja jätmine.
Ma olen elus olnud edukam kui enamus toonaseid kiusajaid. Aga mul pole kunagi palju sõpru olnud. Mõtlen, kumb oli enne? Kas sellepärast, et minus on miski, mis inimesi eemale tõrjub, tõrjuti mind kooliajal? Või ei suuda ma sellepärast sõprussuhteid luua, et mind kooliajal tõrjuti? Ma otse ei tunne, et mul oleks suur taak seljas või ma vihkaks neid kunagisi poppe tüdrukuid tagantjärele. Täitsa normaalselt võin nendega praegu kohtudes juttu ajada. Aga muidugi ma ei saa ka öelda, et oleks väga suur kiusamine olnud.

Please wait...
Postitas:
asdfs

Mina kirjutaksin…

hämmastav, mida iganes kunagised koolikiusajad vabanduseks ei too: et 40 a tuleks olla juba üle saadud ja et koolikiusamine on alati olnud ja blablabla. Haledad vabandused! Julgesid kiusata ja vägivallatseda, siis julge ka tunnistada! Aga seda julgust kahjuks enamikel kiusajatel pole. Arusaadav: kui nad oleksid seesmiselt julged ja enesekindlad, siis nad poleks ju kiusanud!
Ma ise olen rääkinud täiskasvanuna mitme enda süstemaatilise kiusajaga (kes kuulusid aastaid mu fännklubisse) , näinud üllatusest ümmargusi silmi ja pobinat, et “äää-öö-üüü, kiusasin väääää, ju Sa siis olid selle ära teeninud?” ja ainuke tunne, mis mul nende suunal on, on põlgus! Ei midagi muud!
Eriti napakas on saada kiusajatelt mingeid kutseid klassikokkutulekuks või siis FB sõbrakutseid. Tõesti? Kui ma kõik suved värisesin, et Sind jälle istuma jäetakse ja Sa tuled meie klassi, terroriseerid mind ja mõningaid teisi ja tänu Sinule ei ole võimalik klassis õppida, oleme nüüd täiskasvanuna head sõbrad/tuttavad ja vestleme tsiviliseeritult? FB sõbrad? Laigime teineteise perepilte ja muud huvitavat? Nii nunnu!
Huvitavad arusaamad on inimestel. Millal siis ametlikult algab see iga, kui inimeste omavaheline tsiviliseeritud käitumine on pigem normaalne kui et erand? Kui meil täiskasvanud teineteist töökeskkonnas peksaksid ja mõnitaksid, siis see on ebanormaalne ja midagi tuleks teha. Kui sama teevad koolis lapsed, siis see on normaalne, suureks kasvamise kõrvalnäht, alati olnud ja muu blablabla; kõik, mis aitab kunagistel jõhkarditel enda (võimaliku) süütundega ja eitamisega toime tulla …Lõppude lõpuks tõepoolest, kõike on võimalik normaliseerida, kui seda piisavalt kaua korrutada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vot asi võib selles olla, et tol ajal oldi laste diagnoosimisega kitsimad. Neid ei avalikustatud, kel olidki mingid diagnoosid, eripärane käitumine. Nüüd on tavaline teada, kes klassis mida põeb. Inimesed on teadlikumad. Tol ajal polnud internetti ja suhtuti, et poisid-tüdrukud on lihtsalt ulakad, küll välja kasvavad. Mõni kasvas, mõni on siiani erivajadustega.

Mind kiusati kah koolis. Kõige hullem periood oli 7.-8.klass. Algas juba algklassides sest mul olid prillid ning mitte kõige ilusamad raamid. Prillid tehti katki, üks poiss viskas need palliga pooleks. 7.kl tuli meie klassi istuma jäänud poiss, kes tõusis nn kiusamises liidriks. Lõi mind jalaga, sülitas mu peale, viskas tahvlilapi veega üle minu ja minu koolikoti. Kuna olin pikk ja paks, suutsin mingil määral vastu hakata. Päris ära mind ei tambitud. Siis 9.klassis tuli meie klassi probleemne tüdruk, kes hakkas kohe kiusama mind. Lubas juuksed põlema panna, sõimas ja keeras teisi minu vastu üles. Sel ajal tundsin küll, et mind vihatakse terves koolis. Õppeedukus langes tohutult. Minuga ei räägitud, olin üksik hunt ja igati tõrjutud. 9.klassis siiski asi muutus kui sain paralleelklassi minna. Seal enamus ei teinud minust väljagi ja norimist jäi vähemaks. Oli ka uus konkreetne klassijuhataja, kes sai minust aru, niiet kooli ikkagi lõpetasin. Keskkoolis vahetasin kooli, õppisin jälle hästi ja sain isegi ülikooli sisse. Arvan, et väga kehvasti ei läinud. Ema seisis minu eest nii palju kui oskas. Õnneks sai see hull aeg läbi.

Oma kiusajatest tean seda, et mõned on hiljem püüdnud suhtlema hakata, mõnele on elu ise kätte tasunud.

Koolikaaslastest ei suhtle ühegagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas endiste koolikiusajate naised ja lapsed a teavad, millega nende pereisad 5,10 või 20 aastat tagasi tegelesid.

Kõik kiusajad ei ole mehed.

Aga kui kiusatus on, miks sa siis ei kirjuta? Mis sind takistab? Mina olen oma kahte kiusajat kommenteerinud ühes grupis. Üks sai aru, millest räägiti – lahkus isegi grupist. Teine mängis lolli, aga ka tema on nüüdseks kadunud. Kaks on veel jäänud, ja küll ma needki üles leian.

Asjast möödas ~ 30a.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma otse ei tunne, et mul oleks suur taak seljas või ma vihkaks neid kunagisi poppe tüdrukuid tagantjärele. Täitsa normaalselt võin nendega praegu kohtudes juttu ajada. Aga muidugi ma ei saa ka öelda, et oleks väga suur kiusamine olnud.

See ikkagi oli otseselt kiusamine, serveeri seda kuidas tahad. Olgu, igaühel on õigus oma sõpruskonnale ja sünnipäevadele kutsuda keda soovib, aga hakata teistele seda justkui nina alla hõõruma, norima ja mingitki füüsilist vägivalda tarvitama teiste kallal ei ole normaalne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina kirjutaksin…
hämmastav, mida iganes kunagised koolikiusajad vabanduseks ei too: et 40 a tuleks olla juba üle saadud ja et koolikiusamine on alati olnud ja blablabla. Haledad vabandused! Julgesid kiusata ja vägivallatseda, siis julge ka tunnistada! Aga seda julgust kahjuks enamikel kiusajatel pole. Arusaadav: kui nad oleksid seesmiselt julged ja enesekindlad, siis nad poleks ju kiusanud!
Ma ise olen rääkinud täiskasvanuna mitme enda süstemaatilise kiusajaga (kes kuulusid aastaid mu fännklubisse) , näinud üllatusest ümmargusi silmi ja pobinat, et “äää-öö-üüü, kiusasin väääää, ju Sa siis olid selle ära teeninud?” ja ainuke tunne, mis mul nende suunal on, on põlgus! Ei midagi muud!
Eriti napakas on saada kiusajatelt mingeid kutseid klassikokkutulekuks või siis FB sõbrakutseid. Tõesti? Kui ma kõik suved värisesin, et Sind jälle istuma jäetakse ja Sa tuled meie klassi, terroriseerid mind ja mõningaid teisi ja tänu Sinule ei ole võimalik klassis õppida, oleme nüüd täiskasvanuna head sõbrad/tuttavad ja vestleme tsiviliseeritult? FB sõbrad? Laigime teineteise perepilte ja muud huvitavat? Nii nunnu!
Huvitavad arusaamad on inimestel. Millal siis ametlikult algab see iga, kui inimeste omavaheline tsiviliseeritud käitumine on pigem normaalne kui et erand?

Sinu näite kohaselt oled ju sina jäänud minevikku kinni ega suuda tsiviliseritult suhelda. Sinu kiusajad suudavad seda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vot asi võib selles olla, et tol ajal oldi laste diagnoosimisega kitsimad. Neid ei avalikustatud, kel olidki mingid diagnoosid, eripärane käitumine. Nüüd on tavaline teada, kes klassis mida põeb. Inimesed on teadlikumad. Tol ajal polnud internetti ja suhtuti, et poisid-tüdrukud on lihtsalt ulakad, küll välja kasvavad. Mõni kasvas, mõni on siiani erivajadustega.

Mis see diagnoos sinu meelest muudab? Et kui on teada mingi järjekordne “Aspergeri joonte” diagnoos kiusajal, siis ta võib rahulikult oma tegevust jätkata, tuleb tema suhtes mõistev olla? Selles suhtes jään küll täiesti eri meelt. Esiteks on neid diagnoose tänapäeval liiga palju tekkinud (väga vabandan, aga iga teine vastikult käituv laps on “diagnoosiga”. Minu n-ö päris ja elukestva HAIGUSEGA laps või mina ise ei too küll lapse haigust ettekäändeks, et ta võiks teiste suhtes halvasti käituda, ja on ta ka kannatanud mõne sellise “diagnoosiga” lapsukese käes, kellele keegi pole isegi püüdnud piire seada). Kusjuures tegelikult ei kiidetud ka vanasti ju kiusamist heaks, karistused olid tunduvalt karmimad, kui lõpuks jaole saadi. Ainult et ka täiskasvanud ise ei saanud aru, mida kõike ei tohi tegelikult teha või ka heaks kiita (näiteks kellelegi hüüdnime panemine vmt). Kiusati, nagu tänapäevalgi, ju ikkagi esmajoones mitte õpetajate silma all, vaid väljaspool kooli või vahetunnis. Tänapäeval pole isegi korrapidaja-õpetajaid vist kooli koridorides, korrapidaja-õpilastest rääkimata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei ole täielikult üle saanud kiusamisest, aga jäin ellu, kuigi nii mõnigi võttis endalt elu. Ma ei käi klassikokkutulekutel ja ei lähe ilmselt kunagi, suhtlen klassikaaslatega, aga nendega, kes ei peksnud ja mõnitanud kooli ajal. Suhtlen kursakaaslastega ja uute sõpradega, aga muud kooliaega meenutada ei taha.
Mõni tõesti arvab, et ma pean sellistest asjadest 20 aastat hiljem ikka üle olema?
Ma isegi ei taha teada, kuidas neil kiusajatel läheb, minu jaoks on nad täielikult 0 inimesed ja kuigi ma elan hästi, siis tean, miks ma mõnikord end kehvasti tunnen, aga sellega peab õppima elama, et kiusamise traumad jäävad kogu eluks. Hoolimata teraapiast ja abist käib see elu lõpuni kaasas.
Kui ma kohtaks mõnda kiusajat, siis ma kindlasti ütleks talle, miks ma temaga rääkida ei soovi, õnneks on nad minu teele peale kooli ei ole sattunud, sotsiaalmeediast ja kokkutulekutest ma neid otsima ei lähe.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Õppisin väikses koolis. Meie koolis olid ka popimad poisid ja tüdrukud. Minu klassis oli üks popp poiss, sain alati temaga hästi läbi. Aga tihti ta riidles ühe noorema tüdrukuga (minu meelest see ei olnud kiusamine aga võib-olla selle tüdruku arvates oli) ja aastaid hiljem sain selle tüdrukuga kokku. Tema rääkis, et nägi seda poissi pealinnas ja see poiss tuli vabandama ja ütles, et kui ta lapsena tegi liiga, siis andku andeks, et ei tahtnud nii ja kallistas seda tüdrukut 🙂 Minust klassis ees pool oli üks tüdruk, kes oli poiste seal väga populaarne ja samas tüdrukute vastu väga õel. Näiteks kutsus külla aga ust ei avanud, oli kuulda, et oli kodus aga ust ei avanud. Siis näiteks, kui mul oli sünnipäev, ässitas teisi tüdrukuid mitte osalema minu sünnal, teised siiski tulid kaks tundi hiljem ja vabandasid aga mina nutsin kogu see aeg,sünnipäev oli rikutud, see jäi terveks eluks meelde! Minu meelest see kiusaja on praeguseks peen daam aga tundub, et tal vist väga lähedasi sõpru pole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
pritnispeeers

Nii muuseas….alati kui tuleb see mesikäpa reklaam, kus koolikiusamist välja juuritakse, siis see ajab muigama.
Mind kiusas pinginaaber näiteks. Kiskus tunni ajal(lugegegi seda nii – tunni ajal jah, õpetajad NÄGID seda puselemist ju ise pealt ega teinud teist nägugi!)vihikuid ja raamatuid enda kätte, sodis ja joonistas neisse tindisulepeaga, kortsutas siitsealt jne. Tegutses sedasi vaikselt, ilma sõnavõtmiseta. Võttis ilma minu nägemata koolikotist asju, vahel pani tagasi, vahel mitte. Ja tal oli ka muid häirivaid omadusi, millega ta mulle isiklikult palju kannatusi põhjustas. Üksikema laps, kes uhkustas paljude isadega. Hilisemas elu pole ma teda kohanud. Aga samas, oleks huvitav silma vaadata. ; P

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oota, aga teemaalgataja, mida sa tahad siis saavutada? Et 20-30 aastat hiljem siis inimene, kes lapsena kedagi kiusas, pandaks häbiposti? Või tahad, et tema perekond laguneks ja naine koos lastega ära koliks? Ja lapsed saaksid ka teada, jääksid isast ilma?

Võib olla see pereisa kasvatab hetkel oma lapsi vaimus, et kiusamine on väga halb ja paha asi (kahetseb, on moraalikompassi paika saanud). Ja mis sõnumi see siis annaks nendele lastele, kui nad saaks teada, mis nende isa ise tegi kunagi? Ring hakkaks otsast peale ju.

Ma ei tea nüüd….ka minu põhikoolis oli kiusamist väga, väga palju – suur kombinaatkool ja palju pätte. Samuti varastati ja õppimine ei olnud eriti popp. Aga tõesti, mõnest suuremast kiusajast on saanud täiesti normaalne inimene – kusjuures üks läks sinna samasse kooli töölegi hiljem. Ja teine osa kiusajatest on teada kui eluheidikud – vangid, asotsiaalid. Seega, eks neid rikutud hingesid on mõlemal pool. Aga isiklikult olen nõus, et see, mis oli nii ammu, tuleb üritada seljataha jätta. Sul ei ole nende inimestega mitte midagi ühist. Sul pole mitte mingit kohustust nendega enam suhelda. Ei tohi jääda minevikku kinni.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olin ka koolis kiusatav. Minu lugu oli selline, et vahetasime elukohta ja kooli kui olin 10 aastane .Klassis oli põhiline kiusaja üks poiss…teised kaagutasid loomulikult kaasa kõige popimale kutile. Õnneks löömist polnud …küll aga narrimine, minu nime väänamine, riiete kokkuliimimine ja sidumine ja terve klassi tüdrukud hoidsid kohe ka eemale…nagu häbi oli minuga isegi rääkimine. Kaks kes elasid minu naabruses suvel mängisid küll minuga aga koolis ei teinud tundmagi. Loomikult läks õppimine halvasti ja hinded langesid nii, et jäin istuma. Tagantjärgi jumal tänatud . Vahetasin klassi ja olin arglik ikka, et mis saab …kas jälle. Aga juba 1 sept tuli üks tüdruk minu juurde ja pakkus ploome, tegi tutvust ja kutsus külla . Suhtleme siiamaani nagu sõbrannad. Kiusajast poiss on praegune kuulsus. Üritas ka sõbraks võtta fb …täis segane. Tunneb mu meest ja sõpru ja on korra meil käinud …keegi vedas kaasa . Olin täitsa pahane . Ja naljakas tunne oli nagu häbi oli endal ….kuigi tal ju peaks olema .

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olin üsna viletsate hinnetega õpilane. Eriti niru oli matemaatika. Midagi mu välimuses, riietuses ega käitumises silmatorkavat ei olnud. Kui, siis vaid see, et olin tagasihoidlik ja vaikne ja see tekitas endale vahest probleeme. Ka üks õpetaja mõnitas sellepärast, tegi mu vaikset häält järgi nii, et vähemalt pool klassi sai naerda. Küll oli vaimukas. Oli selliseid kiusamisi, kus poisid kiusasid tüdrukuid. Kord saime klassiga millegiga hakkama, vist ei läinud viimasesse tundi ja karistuseks pandi tüdrukud poistega kõrvuti istuma. Mind pandi sellisega istuma, kes mulle salamisi natuke meeldis, aga samas ka pelgasin teda. Ei oleks oodanudki, aga hakkas mind vaikselt mõnitama. Teadis, et ma matat ei oska ja olen hädas sellega ja tegi, et vaatab mu pealt maha. Muudkui sosistades ka mõnitas. Mul oli kodus elu põrgu mind vihkava kasuisaga ja oli seda nüüd veel lisaks vaja. Lõpuks ei tahtnud enam ei kodus ega koolis olla. Hinded läksid veelgi viletsamaks ja pidin suvetööle jääma. Oma jalga sinna kooli enam astuda ei tahtnud, valisin istuma jäämise ja läksin teise kooli ja ühikasse elama. Sain õnneks kahest õudusest lahti. Kord põrkasin kokku selle klassivennaga, kes mind mõnitas. Üritasin küll end tagasi hoida, aga siis ütlesin, et “Tere koolikiusaja!” ja küsisin, et kas oli tore või. Siis oli küll pea maas ja jutt, et ära nii ütle. Oi, kus tehti liiga nüüd selle ühe lausega. Ei ole huvitanud, aga tundub, et peret tal siiani ei ole. Ehk ongi peast haige. Ei jätnud väga sügavat haava, aga oleks võinud olemata olla. Mind huvitab siiski see rohkem, et mida need mõnitajatest ja kiusajatest õpetajad nüüd endast ja neist olukordadest arvavad ka.
Õhtukoolis läks pea lahti ja oskasin isegi matemaatikat päris hästi. Imestus oli päris suur enda üle. Peale õhtukat läksin ülikooli.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mida kiusatavad tahavad.. Ilmselt esmalt seda, et seda kunagi mitte kellegagi enam ei juhtuks. Ja seda, et täiskasvanud kiusaja võtaks vastutuse ja tunnistaks, et ta käitus valesti. Vabandusest ehk piisaks. Aga minu meelest kiusajad ei muutu. Nad õpivad oma iseloomu varjama, sest täiskasvanute maailmas saadaks neid enesena põlgus, kuid kiusavad edasi. Otsivad omasuguseid, kellega koos klatšida ja taga rääkida, ussitavad, teevad tagaselja kiusu jne.
Süstemaatiline kiusaja ei muutu, inimese iseloom ja põhiloomus ei muutu. Aga seda varjatakse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ega kiusajad siis ainult meessoost olnud. Meil klassis tehti kambakat ka tüdrukute poolt ja täiesti teenimatult. Samuti oli paralleelklassis üks kiusaja, kes juba lasteaiaski teistele liiva silma viskas ja õueatribuutika kasutamisel ülbas ning teisi juurde ei lasknud. Koolis lihtsalt jätkus ta tegevus teistmoodi. Siis hakati lisaks togimisele kiusatava asju ära peitma ja lasti lahti inetuid valejutte.

Mind täitsa huvitab, mis see kiusaja ise täna oma elust siis ja praegu arvab. Ning oma tegevuse motiividest.

just. ja tüdrukute kiusamine oli kordades peenem, rafineeritum ja keerulisem tõestada. Poisid andsid kellelegi kere peale lihtsalt.

See on müüt.
Eesti koolilaste hulgas on tehtud selle kohta uuringuid ja on selgunud, et vaimset vägivalda tarvitavad poisid ja tüdrukud võrdselt. Füüsilist vägivalda esineb poistel tõepoolest rohkem, kuid vaimses vägivallas ja nö salajases ja varjatumas kiusamises on Eesti poisid sama osavad kui tüdrukud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See on müüt.
Eesti koolilaste hulgas on tehtud selle kohta uuringuid ja on selgunud, et vaimset vägivalda tarvitavad poisid ja tüdrukud võrdselt. Füüsilist vägivalda esineb poistel tõepoolest rohkem, kuid vaimses vägivallas ja nö salajases ja varjatumas kiusamises on Eesti poisid sama osavad kui tüdrukud.

Meil oli klassis seksuaalne ahistamine ühe poisi poolt. Tegi tüdrukute rinnahoidjaid lahti. Nii mõnigi nuttis. Imestan siiani, et kuidas sellisel perverdil naine ja lapsed on. Oksele ajav prussakas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil väikelinnas rämedat koolikiusamist ei meenu. Eks poisid ikka omavahel vahest madistasid ja maas vähkresid. Küll aga meenub kortermajade vahel õues oli üks tüdruk, kellest eemale hoidsin. Juba lasteaia lapsena ropendas nagu vanamees, hirmus riiakas ja õiendaja. Lihtsalt tuli suvalisel hetkel ligi ja kukkus käsutama või pilkama. Õnneks käis ta hiljem teises koolis, aga oli teada, et oskab olla väga kahepalgeline. Kui midagi oli kelleltki vaja, siis oli magusam kui mesi, aga pärast tahtise saavutamist saatis külmalt p–sse. Igatahes tean, et hiljem sai temast üksikema ja kosmeetik.

Gümnaasiumis ka kiputi ühte poissi nokkima ja häiris see, et õpetajad seda ilmselgelt eirasid. Hullem veel, klassijuhtaja mõnitas omakorda takka, kui vaeseke tunni algul oma laiali pillutud asju klassis kokku korjas – noh mida sa siin ringi traavid hahahaa.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 80 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Koolikiusajad aastaid hiljem