Esileht Ajaviite- ja muud jutud Koolikiusajad aastaid hiljem

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 80 )

Teema: Koolikiusajad aastaid hiljem

Postitas:
Kägu

Kui laps kiusab teisi koolis, ei ole see mitte laste probleem vaid täiskasvanute oma. Igale kiusamisele ja vägivalla teole peaks järgnema vestlus, et tegemist on väga halva teoga. Kuni mingi ajani puudub suurel osal inimestest ettekujutus, mida tema teod teiste põhjustavad. Minna täiskasvanud inimesele ütlema, et tead su mees või naine oli kooliajal mölakas, liigitub ka vägivallaks ja kiusamiseks. NIi et kui mõni kooliajal teisi kiusanud on oma teost arusaanud ja muutunud, siis juba mõtte heietamine, et tooks need vanad teod avalikuks, on kiusamine. Kiusatus kirjutada kellegi seinale, et kas sa tead, milline see ja too oli, on ka kiusamine. Ja kui veel sellest aru ei saa, et see on vägivald, noo siis tuleb tuletada meelde ikka lugu, et kui näpuga kellegi peale näitad, näitavad teised näpud enda peale. Mõni on kiusamise lõpetanud, teine kiusab teisi eluaeg. Ja sellele praegu toimuvale tuleb reageerida. Nii et soovitus – lõpeta teiste kiusamine otsekohe.

Please wait...
Postitas:
Kägu

hämmastav, mida iganes kunagised koolikiusajad vabanduseks ei too: et 40 a tuleks olla juba üle saadud ja et koolikiusamine on alati olnud ja blablabla.

Sulle jäi tõepoolest mulje, et ma ise olin koolikiusaja või kuidagi õigustan neid? Loomulikult mitte. Ma ei hakka oma ametist rääkima, kuid koolikiusamine on üks neist valdkondadest, millega ma kokku puutun.
Veelkord- sellele tuleb tähelepanu pöörata, seda tuleb ennetada, sellest tuleb rääkida, lõputult rääkida ja juba lasteaias. Paraku kardan ma, et täiesti ära kaotada seda pole võimalik, minimaalseks viia küll.

Aga täiskasvanud inimene, kellega on trauma toimunud, peab ise abi otsima. Ükski psühholoog ei hakka läbi käima kõiki külapoodide juures passivaid joodikuid ja küsima, et ehk nad olid kunagi kiusamise ohvrid. Täiskasvanul peab endal olema niipalju mõistust, et ta läheb abi otsima, teeb kasvõi selle ühe ainsa sammu ja pöördub psühholoogi poole. Lapsena ei olnud julgust, enesekindlust, arusaadav, nüüd peab olema. Muidu karistab inimene ennast veel kogu ülejäänud elu takkapihta. Ja selles ei ole enam süüdi need kunagised kiusajad.

Sul võib olla kibedus hinges, aga katsu mõelda, kellele sa selle kibedusega halba teed? Neile kunagistele kiusajatele? Loomulikult mitte. Kas nad on muutunud või mitte, polegi oluline. Sina pead muutuma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olin ka kiusatav 7 klassis, teistest suurem ja paksem, sellest ju piisas. Aleväärsuskompleks on saatnud mind terve elu. Kuigi nüüd võiks mind ehk pidada kenaks naiseks.
Ma olen ka tahtnud korduvalt oma klassikaaslastele öelda, et miks te nii tegite. Iga hommik läksin nutt südames kooli. Ma ei ole midagi öelnud, ega ei ütle ka. Suhtleme normaalselt, vanu halbu aegu ei meenuta. Pole mõtet vana asja uuesti üles võtta, kuigi vahel tahaks kõik välja plahvatada. Hingel on siiamaani valus, kui selle aja peale mõelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui laps kiusab teisi koolis, ei ole see mitte laste probleem vaid täiskasvanute oma. Igale kiusamisele ja vägivalla teole peaks järgnema vestlus, et tegemist on väga halva teoga. Kuni mingi ajani puudub suurel osal inimestest ettekujutus, mida tema teod teiste põhjustavad. Minna täiskasvanud inimesele ütlema, et tead su mees või naine oli kooliajal mölakas, liigitub ka vägivallaks ja kiusamiseks. NIi et kui mõni kooliajal teisi kiusanud on oma teost arusaanud ja muutunud, siis juba mõtte heietamine, et tooks need vanad teod avalikuks, on kiusamine. Kiusatus kirjutada kellegi seinale, et kas sa tead, milline see ja too oli, on ka kiusamine. Ja kui veel sellest aru ei saa, et see on vägivald, noo siis tuleb tuletada meelde ikka lugu, et kui näpuga kellegi peale näitad, näitavad teised näpud enda peale. Mõni on kiusamise lõpetanud, teine kiusab teisi eluaeg. Ja sellele praegu toimuvale tuleb reageerida. Nii et soovitus – lõpeta teiste kiusamine otsekohe.

Mulle õpetas ema juba lapsest peale, et enda eest vastutad ise. Kui kodus tehakse endaga kurja, on ometi endal see valik, et ise nii kellelegi ei tee. Igaüks vastutab ikka eelkõige ise enda eest. Süüdimatu on ajada süü kellegi teise kaela. Isegi siis, kui kodus selline vägev “eeskuju” on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
asdfs

hämmastav, mida iganes kunagised koolikiusajad vabanduseks ei too: et 40 a tuleks olla juba üle saadud ja et koolikiusamine on alati olnud ja blablabla.

Sulle jäi tõepoolest mulje, et ma ise olin koolikiusaja või kuidagi õigustan neid? Loomulikult mitte. Ma ei hakka oma ametist rääkima, kuid koolikiusamine on üks neist valdkondadest, millega ma kokku puutun.

Veelkord- sellele tuleb tähelepanu pöörata, seda tuleb ennetada, sellest tuleb rääkida, lõputult rääkida ja juba lasteaias. Paraku kardan ma, et täiesti ära kaotada seda pole võimalik, minimaalseks viia küll.

Aga täiskasvanud inimene, kellega on trauma toimunud, peab ise abi otsima. Ükski psühholoog ei hakka läbi käima kõiki külapoodide juures passivaid joodikuid ja küsima, et ehk nad olid kunagi kiusamise ohvrid. Täiskasvanul peab endal olema niipalju mõistust, et ta läheb abi otsima, teeb kasvõi selle ühe ainsa sammu ja pöördub psühholoogi poole. Lapsena ei olnud julgust, enesekindlust, arusaadav, nüüd peab olema. Muidu karistab inimene ennast veel kogu ülejäänud elu takkapihta. Ja selles ei ole enam süüdi need kunagised kiusajad.

Sul võib olla kibedus hinges, aga katsu mõelda, kellele sa selle kibedusega halba teed? Neile kunagistele kiusajatele? Loomulikult mitte. Kas nad on muutunud või mitte, polegi oluline. Sina pead muutuma.

Eee… mina, nagu enamikel kordadel, rääkisin täiesti üldiselt.
Kui ma oleksin pöördunud isiklikult Sinu poole, siis ma oleksin viidanud teema algatajale.
Kui me kõik isiklikud koolikiusamise lood kokku koguksime, siis võib õigustatult jääda mulje, et me koolid on väga vägivaldsed. Kuna me pole osanud selle vägivaldsusega midagi peale hakata, siis me normaliseerime seda: on alati olnud, teeb tugevamaks, kasvatab iseloomu jne. jne. See on äärmine idiootsus!
Kibedus? Minu jaoks isiklikult minu kunagised koolikiusajad on 0 inimesed, mul on täiesti ükskõik, kas nad on elus või surnud. Mõningatega olen kokku trehvanud, ma ei ole neid ära tundunud, nemad mind aga küll. Nad on pidanud kuidagi loomulikuks, et me peaksime teineteist rõõmuga tervitama, sest me ju ühest kohast pärit. Ma ei ole kahjuks sellest huvitatud ja kui keegi neist on hakanud väga peale käima ja tahab väga “sõber” olla, siis on tulnud muuhulgas ka juttu minevikust. Kas ja kuidas ma peaksin suhtlema inimestega, kellega ma juhuslikult sattusin ühte klassi õppima (sest nii minu kui tema vanemad olid olude sunnil nõuka ajal sattunud ühte ja samasse si*asesse alevisse elama) ja kes näiteks terve kooliaasta sülitasid mu peale tatikuule, kiskusid juustest, torkisid terve tunni mind kaardikepiga tagumikku (ja märkuse sain päevikusse mina!), käperdasid mind iga vahetund, roomasid tunni ajal laudade all ja vahtisid tüdrukute seelikute alla, peitsid ära koolikoti, tirisid lahti rinnahoidjaid (nii et enne tunni algust on klassi ees põrandal kaks poissi ja üks tüdruk, üks poiss hoiab tüdrukut kinni ja teine siis üritab rinnahoidjat lahti teha), käänasid/pöörasid ees-ja perekonnanime, panid hüüdnimesid, alandasid kambakesi avalikult igal võimalusel, tungisid mitmeid kordi tüdrukute dušširuumi kehalise kasvatuse tunni lõppedes jne. Need ei ole üksikud juhtumid vaid pidev tegevus. Hetkel on päevakorras kambad Tallinnas ja Tartus. Ka minu kodukohas olid analoogilised kambad täiesti olemas ja nemad olid minu fännklubi. Kas siin on kuidagi mingit ainest hilisemaks tutvuseks/sõpruseks/läbi käimiseks? Minu jaoks mitte! Mul on selles mõttes hea meel nende pärast, et FB-kis on kenasti nende eluülikool kirjas ja hulgaliselt peopilte. Paljud neist ehitavad Soomes. On, mida nautida:)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on selles mõttes hea meel nende pärast, et FB-kis on kenasti nende eluülikool kirjas ja hulgaliselt peopilte. Paljud neist ehitavad Soomes. On, mida nautida:)

Ega polegi rohkem midagi öelda.
Sina naudid teiste ebaõnnestumisi (itsitad pihku ja tunned kahjurõõmu) nüüd, kui oled täiskasvanud ja arusaaja inimene. Nemad kiusasid teisi siis, kui olid lapsed, kelle pole veel täit moraalitunnet ja empaatiat. Mõni vist muutub kättemaksuks kiusajaks alles täiskasvanuna. See on minu meelest hullem variant.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
asdfs

Mul on selles mõttes hea meel nende pärast, et FB-kis on kenasti nende eluülikool kirjas ja hulgaliselt peopilte. Paljud neist ehitavad Soomes. On, mida nautida:)

Ega polegi rohkem midagi öelda.

Sina naudid teiste ebaõnnestumisi (itsitad pihku ja tunned kahjurõõmu) nüüd, kui oled täiskasvanud ja arusaaja inimene. Nemad kiusasid teisi siis, kui olid lapsed, kelle pole veel täit moraalitunnet ja empaatiat. Mõni vist muutub kättemaksuks kiusajaks alles täiskasvanuna. See on minu meelest hullem variant.

Kas Soomes ehitamas käimine ja eluülikool on ebaõnnestumine? Ma usun, et nad on enda eluga rahul:)
Mis kahjurõõm? See on fakt: paljud inimesed, kes mind kooli ajal kiusasid, on tänasel päeval Soomes ehitajad.
Mis kättemaksust ja kiusamisest Sa räägid? Kuidas mul oleks võimalik (isegi kui ma sooviksin) neid kaugustest kiusata? Kuidas? Mis mõttega? Mis eesmärgil? Ma ütlesin, et mul on nende eksistentsist täiesti ükskõik.
Be nice to nerds. You may end up working for them.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru nt nendest vanematest inimestest, kes vaatamata lapsepõlves kogetule käivad kooli- ja klassikokkutulekutel. No milleks? Kamp võõraid inimesi, kellega sind sidus kohustuslik nõukogude vangla, sest haridusasutuseks on seda palju nimetada. Tänapäeval on FB, Insta jms, saad ka ilma teada, kuidas kellelgi läheb. Aga eriti endised kiusatavad kipuvad peole nagu eiteamida tõestama. Pähh, mine edasi. Ma ei tõstnud kooli pärast lõpetamist jalgagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mu kunagine kooliõde sattus mu ema töökaaslaseks ja rääkis talle, et mind kiusati koolis. Jaa mäletan, et mõnitati mu botaseid, tiriti patsist, narriti ühe mantli pärast( see oli tõesti jube)jne. Ise ma ennast ohvriks ei pidanud kui keegi väga nina all tilbendas ja üritas selleks teha, sai laksu. Omaarust olin selline keskel, poppide hulka päris ei sobinud ja vaiksetega väga ei klappinud. Sõpru oli, vaenlasi mitte. Olin sellest kiusamise jutust väga üllatunud, ema oli nii endast väljas, miks ma midagi ei rääkinud. Rahustasin ema, et ega üle paari korra keegi mind torkima ei tulnud ja, et nutsin kooli ajal pigem füüsika “kahe” pärast kui et keegi üle fuajee lõugas: sul on prillid nanana! On ju prillid, mis siin karjuda.
Päris õudne oleks kui nüüd veel otsiksin klaarimiseks üles poisi, kes patsidest tiris ja nii õnnetult, et lendasin peaga vastu seina. Muhk oli suur ja valu ka aga paranes nädala, mitte 25 aastat.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seoses uue õppeaasta alguse ja pätikampade jamaga olen ikka ja jälle hakanud mõtlema teema üle. Kas endiste koolikiusajate naised ja lapsed a teavad, millega nende pereisad 5,10 või 20 aastat tagasi tegelesid.

Ei, mina ise ei olnud kiusatav, aga nägin kõrvalt, mida tehti ja mis on see kõik teinud nende inimestega. Ei, nad ei ole saanud sellest kõigest üle. Aga härrad ise elavad nagu eeskujulikud kodanikud kunagi. Suur kiusatus on kirjutada mõne proua FB reisipildi alla, et kas sa tead, et see sinu ideaalne pereisa 20 aastat tagasi IGA päev endast 4 aastat nooremalt tüdrukule kooli ukse peal täie jõuga vastu pead lõi, sest tal olid suured kõrvad? Või teisele, et kas sa tead, et sinu kallis abikaasa seisis igal hommikul kooli uksel ja torkas nõelaga kõiki sisenejaid, kes talle ei meeldinud?

Miks mina kõrvalseisjana midagi ei teinud? Ei osanud. Me kõik olime lapsed ja katsusime ellu jääda.

Aga kirjutagi siis, kasvõi anonüümsena.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tuli meelde see, et uues koolis hakkas üks minust taga rääkima. Sosistas pinginaabrile muudkui midagi, ise aeg-ajalt mu poole vaadates. Lõpuks hakkas häirima ja soovitasin tal mulle ka neid põnevaid jutte ikka rääkida, et mis tal nii palju rääkida on minust. Siis läks jamaks. Kutsuti peale tunde kooli nurga taha kaklema ja no mida veel. Läksin kohale ka, aga kedagi polnud 🙂 Tean vaid seda, et nüüd on ta ratastoolis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mingil määral kõik lapsed ikka kunagi teist kiusavad. Kes vähem kes rohkem. Tavaliset ka kõiki lapsi on kunagi kiusatud. Mind klassis kiusati vähem. Aga oli ka selliseis, keda kiusati iga päev. Mina ei olnud eriline kiusaja. Pigem kui keegi mulle midagi tegi, siis tegin vastu. Seisin ka kiusatavate vastu vahel välja.

Aga mis on saanud neist, kes kiusasid? Tean, et üks nendest on tuttav enamustele teleekraanil
Ja tema lasi endast kirjutada artikli, kuidas kõik teda kiusasid. Kommentaarides tuli välja, et ta ise oli hoopis kooli kõige suurem kiusaja. Kahjuks ükski ajakirjanik seda üles ei korjanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina oma põhikooli aegsetele kiusajatele andestada ei saa. Üks sõitis ennast kooli lõpus mootorrattaga sodiks, teine tapeti 90ndatel linnuvabriku grupeeringu liikmena. Aga mingi jälje nad mulle jätsid kogu eluks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühe oma põhikooli kiusajaga ma suhtlen, ta on ka ainus, kes kunagi oma lapsepõlve lolluste eest vabandust palunud. Ta on abielus juba 10+ aastat neil on 3 toredat last. See poiss (nüüdseks juba ammu mees) tunnistas ise, et ta elas oma sisepinged kaasõpilaste peale välja. Uuesti hakkasime suhtlema tema initsiatiivil kui ta mu üles otsis ja tahtis kokku saada. Saime kokku ja siis ta minu ees vabandaski, ütles ise, et see ei muuda ta tehtut olematuks, kuid nüüd on ta süda rahul, nii jäimegi suhtlema. Ma olen talle ammu andestanud ja minu jaoks on ta üks sõber, kes on mind hiljem nõu ja jõuga aidanud. Tema oli see, kes pidas mu pojaga sellel suvel maha pika vestluse, kuidas ennast kehtestada nii, et koolis pahandusi ei tekiks. Ta rääkis pikalt, kuidas ta ise valesti käitus ja kui palju ta sellega teistele liiga tegi. Peale seda on mu lapse käitumine muutunud: ta väljendab oma tundeid sõnades, mitte endasse tõmbudes.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu käest pole mitte ükski minu endine kiusaja tulnud andeks paluma. Ja nähtavasti mitte kunagi ka ei tule. Sest ma usun, et inimese olemust ei muuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühe oma põhikooli kiusajaga ma suhtlen, ta on ka ainus, kes kunagi oma lapsepõlve lolluste eest vabandust palunud. Uuesti hakkasime suhtlema tema initsiatiivil kui ta mu üles otsis ja tahtis kokku saada. Saime kokku ja siis ta minu ees vabandaski, ütles ise, et see ei muuda ta tehtut olematuks, kuid nüüd on ta süda rahul

Vähemalt sai ta oma teost aru, kahetses, julges viga tunnistada ja vabandada. See on vähim, mida kiusaja teha saab ja vabandust võiks alati paluda. Enamus kiusajaid peidaksid pea liiva alla, väldiksid teemat, suhtlust, oleksid suhtumisega, mis sest enam, mis kunagi oli, kardaksid tegude välja tulemist, õigustaksid enda käitumist või imestaksid, et üldse kellelegi haiget tegid. Kiusamisel on vahe, kui keegi ütleb oma kunagisele, süsteemselt kiusajale, korraks, “tere kiusaja”, siis on see õigustatud ja pole võrreldav kiusaja tegudega. Nii antakse mõista, et mäletatakse kiusaja tegevust, mis polnud kiusatava jaoks lihtsalt tögamine ja nali. Vastasel juhul ei pruugi kumbki teada, et nad üksteisele päriselt haiget tegid või hingehaavu said. Kiusaja lähedastele kaebamine on midagi muud, kui kiusajaga otse suhtlemine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Te ju ise igatsete seda sama, mida tehti teiega – kiusata, teha tagasi jne. Siis teil seda võimalust ei olnud, jäite alla – aga see soov on teis endiselt olemas. See tüüp, kes mind kiusas ja valetas mu peale – minul on temast ükskõik, ausalt. Ma ei teagi temast midagi – olgu siis eluülikoolis või doktorant. Temal on tema elu ja minul on minu oma ning minu elusse ta ei kuulu.
Kui isegi tapmine aegub ära – siis tulla 20 aastat hiljem jutuga – et tahaks endise kiusaja naisele rääkima minna – no andke andeks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Paha oleks see, kui ütled koolikiusajale, et tere kiusaja ja ta ei tunnegi end halvasti. Hoopis ütleb naerdes, et olin vastik laps küll. Saab aru, et käitus teistega halvasti. aga leiab et ta oli siis laps ju ja vanematel oli rohkem vaja tegeleda oma eluga ja probleemidega, mitte tema kasvatamisega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Te ju ise igatsete seda sama, mida tehti teiega – kiusata, teha tagasi jne. Siis teil seda võimalust ei olnud, jäite alla – aga see soov on teis endiselt olemas. See tüüp, kes mind kiusas ja valetas mu peale – minul on temast ükskõik, ausalt. Ma ei teagi temast midagi – olgu siis eluülikoolis või doktorant. Temal on tema elu ja minul on minu oma ning minu elusse ta ei kuulu.

Kui isegi tapmine aegub ära – siis tulla 20 aastat hiljem jutuga – et tahaks endise kiusaja naisele rääkima minna – no andke andeks.

Kiusatav ei jää teatud mõttes kunagi kiusajale alla. Miks? Sellepärast, et kiusaja ei vali kunagi endast suuremat, vanemat ja tugevamat, isegi võrdset vastast mitte ja enamasti kiusatakse MITMEKESI ühte. Sest kiusajad on alati argpüksid.
Vanandust paluda pole kunagi hilja, ja muud ei soovi keegi midagi.
Aegumisega on nii, et seaduse mõistes asjad aeguvad, inimhinges ei saa sageli tähtaegu rakendada. Ja enamus inimesi, kes on elus vägivalda ja ülekohut tundnud, ei kõnnigi ringi kättemaksusoov sees. Aga väikest nn rehabiliteerimist inimene ikka loodab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Enne kirjutasin siia teemasse. Minu huvitav hoopis see, et tänapäeval töökohtades on väga palju kiusamist. Kas need, kes töökohtades kiusavad on endised kiusajad või ohvrid või lihtsalt nõmedad inimesed? Ise elan väikses kohas, minul hetkel kolmas töökoht (olen 36a) ja kõikides töökohtades oli mingil määral kiusamine, mitte ainult minule suunatud. Viimases töökohas oli kiusamine otseselt minu vastu, õnneks ülemused panid kohe piduri peale, said aru, mis toimub. Kas tegemist on konnatiigiga? või ka suurtes linnades on nii? Minu meelest võiks ka selle vastu midagi ette võtta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ja tüdrukute kiusamine oli kordades peenem, rafineeritum ja keerulisem tõestada.

Täpselt. Meenub üks kunagine koolikaaslane Liisa, kes tunni alguses, kui nägi, et koht teise juures on sel päeval vaba, sõnagi lausumata püsti tõusis, oma asjad võttis ja demonstratiivselt teise õpilase kõrvale istuma läks. Tõenäoliselt ei suutnud ta kahte sõbrannat piisavalt tülli ajada, et püsivalt ühe kõrvale istuda, kuigi üritas külje alla pugeda ja olla viiendaks rattaks vankri all. Ühel hetkel viskas see käitumine üle ja sai öeldud, otsi endale teine koht. Samuti oli tal tavaks öelda, et pärast tunde võime koos koju minna siis, kui paaril teisel sõbrannal pole samapalju tunde. Milline isekus! Kui haigena ja palavikus sai palutud, et ta viiks paki jõulupeoks kooli, siis ta keeldus järgi tulemast, kuigi see oli talle viie minuti teekond. Hämmastav egoism. Ilmselt kasutab ta oma manipuleerimise oskust nüüd müügiesindaja töös, vähemalt on endale sobiva ameti valinud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Te ju ise igatsete seda sama, mida tehti teiega – kiusata, teha tagasi jne. Siis teil seda võimalust ei olnud, jäite alla – aga see soov on teis endiselt olemas. See tüüp, kes mind kiusas ja valetas mu peale – minul on temast ükskõik, ausalt. Ma ei teagi temast midagi – olgu siis eluülikoolis või doktorant. Temal on tema elu ja minul on minu oma ning minu elusse ta ei kuulu.

Kui isegi tapmine aegub ära – siis tulla 20 aastat hiljem jutuga – et tahaks endise kiusaja naisele rääkima minna – no andke andeks.

Sinuga nõus.
Eks igal kiusatul on hinges väike lootus, et nende kiusajatel elus halvasti läheks. Inimlik ju, kui sellest solvumisest pole üle saadud. Vähe on sinusuguseid, kes üle saavad või isegi tahavad üle saada ja unustada.

Selles jälgitaksegi neid kiusajaid sotsiaalmeedias ja saadakse isegi kokku nende inimestega. Et saada kinnitust- kiusajal on kehvasti läinud, on joodik, pätt, Soome ehitaja, paksuks läinud või kiilakaks jäänud. Endale muidugi kinnitatakse, et on täiesti ükskõik, aga tegelikult ei ole. Kui oleks, siis ei teaks oma kiusajate eluülikoole ja töökohti. Ja ei rõhutaks siin teemas seda mitmes kommentaaris, kui soomes ehitaja olemine oleks midagi positiivset.

Vähemalt nüüd on kiusatul võimalik üleolekut tunda, nii nagu tunti kunagi tema suhtes.
See on selline pisike sisemine kahjurõõm ja ärapanemine, millest kunagine kiusaja midagi ei tea, aga kiusatul endal on süda kergem. Ega see halba teegi, kui annab jõudu kunagisest kiusamisest üle saada. Samas kantakse seda veel aastakümneid hiljem südames ja mõeldakse sellele. Milleks? Milline oleks suhtumine siis, kui endine kiusaja pole mitte puuduvate hammastega Soome ehitaja, vaid näiteks andekas ja edukas kultuuritegija või ettevõtja, silmapaistvalt hea välimusega või sootuks miljonär? Siis ilmselt nii “ükskõik” ei oleks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lugedes siin mõndasid tegusid, mida inimesed kiusamiseks peavad, siis pole vist EV ühtegi inimest, keda poleks kiusatud või kes pole kiusanud.
Inimesed ei suuda vahet teha tülitsemisel, halval huumoril, tagaselja rääkimisel jms. Tihti ongi tegu piiripealsete juhtumitega. Nii on ümbritsevat müra nii palju, et tõelised kiusamisjuhtumid jäävadki varju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Inimesed ei suuda vahet teha tülitsemisel, halval huumoril, tagaselja rääkimisel jms.

Suudavad ikka, kui toimub järjepidev halb huumor kellegi isiku suhtes, tagaselja rääkimine, tüli norimine, siis see kuulub kiusamise alla. Pigem on kiusajatel hirm, et neid tuntakse ära ja üritatakse kiusamist õigustada ja teemat summutada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lugedes siin mõndasid tegusid, mida inimesed kiusamiseks peavad, siis pole vist EV ühtegi inimest, keda poleks kiusatud või kes pole kiusanud.

Inimesed ei suuda vahet teha tülitsemisel, halval huumoril, tagaselja rääkimisel jms. Tihti ongi tegu piiripealsete juhtumitega. Nii on ümbritsevat müra nii palju, et tõelised kiusamisjuhtumid jäävadki varju.

Oma lapsele olen maast madalast õpetanud, et nali on nali vaid senikaua, kuni naerab ka see, kelle pihta see nali käib. Kui tema seda naljakaks ei pea, on see kiusamine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

olen ise olnud kiusaja. õnneks mitte süstemaatiline, aga ühel kevadel mõne nädala jooksul see toimus. ei taha küll vabandada siinkohal – aga tõesti rumal kambavaimust tehtud tegu.

jah mul on tõesti tore pere, olen erialaselt edukas ja elan nagu eeskujulik kodanik kunagi. mis ma nüüd siis teemaalgataja meelest tegema pean – kirjutama avaliku aruande, et jah, ma olen oma lastele ja abikaasale sellest rääkinud, et jah, olen ka ohvrilt selle eest vabandust palunud? see et ma seda oma FB esilehel ei presenteeri ei tähenda, et seda tegu ei ole olnud või et ma seda oma lähedaste eest varjaksin. see rumal tegu elab minuga koos juba üle 30 aasta ja mul on valus ja piinlik sellele tagasi mõelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lugedes siin mõndasid tegusid, mida inimesed kiusamiseks peavad, siis pole vist EV ühtegi inimest, keda poleks kiusatud või kes pole kiusanud.

Inimesed ei suuda vahet teha tülitsemisel, halval huumoril, tagaselja rääkimisel jms. Tihti ongi tegu piiripealsete juhtumitega. Nii on ümbritsevat müra nii palju, et tõelised kiusamisjuhtumid jäävadki varju.

Oma lapsele olen maast madalast õpetanud, et nali on nali vaid senikaua, kuni naerab ka see, kelle pihta see nali käib. Kui tema seda naljakaks ei pea, on see kiusamine.

Ka mina olen seda meelt ja ka enda lapsi nii kasvatanud. Käsi südamel, ise pole kedagi kiusanud.
Samas on mind algklassidest patsist tiritud, tagaselja räägitud, laimatud, nime väänatud jne jne. Samas pole ma kunagi seda enda kiusamiseks pidanud. Sest enamus aega sain nende inimestega hästi läbi.
Minujaoks on kiusamine midagi süstemaatilist ja pikaajalist, eriti õelat, ignoreerimist… Olukord, kus grupp näeb, et teisel inimesel on tõesti halb ja ei reageeri…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ka mina olen seda meelt ja ka enda lapsi nii kasvatanud. Käsi südamel, ise pole kedagi kiusanud.
Samas on mind algklassidest patsist tiritud, tagaselja räägitud, laimatud, nime väänatud jne jne. Samas pole ma kunagi seda enda kiusamiseks pidanud. Sest enamus aega sain nende inimestega hästi läbi.
Minujaoks on kiusamine midagi süstemaatilist ja pikaajalist, eriti õelat, ignoreerimist… Olukord, kus grupp näeb, et teisel inimesel on tõesti halb ja ei reageeri…

No eks iga juhtum ongi erinev, sest inimene on erinev. See nime väänamine või patsist tirimine jne, nojaa, võib öelda, et kui see pole igapäevane tegevus, mille ees inimene hirmu tunneb juba ja seesama asi toimub kõigi teistega ka samal moel ja ei toimu vaid tetaud isikutega ja teatud isikutega sagedamini, siis jah, see on lapse/noorteeaga kaasaskäiv. Aga see piir on õhuke. Ja üldistada ei saa. Kui seesama laps näeb, et klassis on mõned, kellega kunagi nii ei tehta, siis ta saab aru, mis tegelikult on.
Kuigi see pole nüüd see teema, aga üldiselt on nii olnud, et kiusamised(mis kõik selle alla siis liigitub, ahistamine, vägivald jne) ei toimu laste ja noorte seas vaid koolis. See toimub ja on toimunud igal pool mujal ka. Järgmisel kohal on peale kooli kodupiirkonnas, eriti seal, kus on korterelamud ja palju lapsi-noori liiguvad, käivad õues, vahet pole, kas linnas või maakohas. Sellest järgmine on suured noored, kes õhtuti liiguvad kuskil. Lisaks kius töökohtades jms.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nii muuseas….alati kui tuleb see mesikäpa reklaam, kus koolikiusamist välja juuritakse, siis see ajab muigama.

Miks sa oma muigamise jutte selle britnispeersi nime alt ei kirjuta?

Please wait...
Postitas:
Kägu

hinges väike lootus, et nende kiusajatel elus halvasti läheks. Inimlik ju, kui sellest solvumisest pole üle saadud.

Kõik ei pruugi tahta kiusajate ebaõnnestumist ja ei käi ringi solvunult, kättemaksusooviga, küll aga tahetakse, et kiusaja oma vigu julgeks tunnistada ja paluks kiusatavate käest vabandust. See ei muuda tehtut olematuks, kuid vähemalt annab võimaluse hingerahuks. Kui kiusajat tema kunagised teod üldse ei huvita, kahetsemise asemel ennast õigustaks või ei teagi, et ta kunagi valesti käitus, siis võib kiusamine jätkuda täiskasvanult edasi, ainult, et siis juba töökollektiivis või perekonnas ja kannatavad uued inimesed. Vaikimine pole lahendus, mida rohkem muredest räägitakse, seda suurem on võimalus, et ühiskonnas midagi muutub. Koolivägivald on suur probleem.
Kui keegi tunneb, et oli kunagi kiusaja ja kahetseb tehtut, siis võiks vähemalt vabandada ja mitte mõelda, et kõik ajapikku ununeb. Teemade rohkuse ja kommentaaride järgi võib arvata, et kiusajate tegusid pole unustatud isegi mitte aastakümnete jooksul.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 80 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Koolikiusajad aastaid hiljem