Esileht Ajaviite- ja muud jutud Koolikiusajad aastaid hiljem

Näitan 20 postitust - vahemik 61 kuni 80 (kokku 80 )

Teema: Koolikiusajad aastaid hiljem

Postitas:
Kägu

Aga mina tahaks ikkagi täiesti siiralt küsida, et miks te ikka veel meenutate neid kiusajaid? 20 a hiljem? Päriselt?

Ma saan aru, et kiusamine oli täiesti kohutav kogemus. Jah, minu elus on ka olnud väga kohutavaid kogemusi. Ausalt, pole midagi hullemat, kui näha väga kallist noort pereliiget sinu enda silme all äkksurma suremas. Aga täna, 10 a hiljem ma ju ometi ei nuta sellepärast igapäevaselt ja ei meenuta seda negatiivset pidevalt.

Lihtsalt, võib juhtuda, et see kiusaja ei tulegi mitte kunagi vabandama ja ei muutu ka mitte kunagi. See ju tähendabki, et ikka kiusatav peab endaga tööd tegema ja püüdma oma elu nii elada, et see kole minevikukogemus ei segaks igapäevaelu ja ei painaks. Minu arvates on see üsna haiglane ausalt öeldes, kui sa käid enda kiusaja elu torkimas (hakkad FB sõbraks, käid temaga koos klassikokkutulekul või viitsid temaga tänaval juhusliku kohtumise korral vestlusesse laskuda) – sellised inimesed minu arvates peaks täielikult oma elust välja lõikama.

Või kas siis tõesti oleks kõik see jama hetkega läinud ja unustatud, kui inimeme tuleks vabandama?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Enne kirjutasin siia teemasse. Minu huvitav hoopis see, et tänapäeval töökohtades on väga palju kiusamist. Kas need, kes töökohtades kiusavad on endised kiusajad või ohvrid või lihtsalt nõmedad inimesed? Ise elan väikses kohas, minul hetkel kolmas töökoht (olen 36a) ja kõikides töökohtades oli mingil määral kiusamine, mitte ainult minule suunatud. Viimases töökohas oli kiusamine otseselt minu vastu, õnneks ülemused panid kohe piduri peale, said aru, mis toimub. Kas tegemist on konnatiigiga? või ka suurtes linnades on nii? Minu meelest võiks ka selle vastu midagi ette võtta.

Kahjuks esineb töö juures ka kiusamist. Suuremates linnades ka. Ise kannatasin seitse aastat vaheastme ülemuse terrorit, siis viskas üle ning astusin lõpuks vastu. Kõige kõrgem ülemus kohkus ka ära, sest tal polnud aimugi, mis allpool toimub. Õnneks julmur lahkus. Kahtlustan, et sunniti lahkuma. Nüüd on ülinormaalne kollektiiv.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu kiusaja on kogukonnas lugupeetud mees– on teine kohalikus volikogus, tegeleb rahvatantsuga ja teeb lisaks bändi. Sellest hoolimata paistab, et see kiusajamentaliteet on temas siiani alles, kuna olen kuulnud huvitavaidd lugusid tuttavatelt, kellel temaga asju ajada tuleb. Seega– kõik ei muutu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

meie klassi 6st kiusajast, kaks istuvad kinni, kolmas kukkus oma kodus aknaid pestes alla ja surnuks, neljas põles kuskil sisse (nägu ja keha kõik põlenud, aga elab), viies on joodiks ja kodutu kodulinnas, kuues on ka surnud autoavarii tagajärjel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga mina tahaks ikkagi täiesti siiralt küsida, et miks te ikka veel meenutate neid kiusajaid?

Teemaalgataja kirjutas, et seoses uue õppeaasta algusega ja pätikampade jamaga on ta hakanud probleemi üle ikka ja jälle mõtlema ja inimesed lihtsalt jagavad kiusamisega seotud kogemusi. See ei tähenda, et pidevalt meenutatakse negatiivseid sündmusi ja lastakse häirida oma igapäevaelu. Valdav osa kiusajaid ei hakka kunagi vabandama ja ilmselt jätkavad nad kiusamist töökollektiivis või perekonnas ja kannatajateks on uued inimesed. Kui kiusaja tunnistab viga, kahetseb tehtut ja julgeb vabandada, siis on lootust, et ta on muutunud ja ei tegele enam vaimse või füüsilise vägivallaga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
asdfs

Te ju ise igatsete seda sama, mida tehti teiega – kiusata, teha tagasi jne. Siis teil seda võimalust ei olnud, jäite alla – aga see soov on teis endiselt olemas. See tüüp, kes mind kiusas ja valetas mu peale – minul on temast ükskõik, ausalt. Ma ei teagi temast midagi – olgu siis eluülikoolis või doktorant. Temal on tema elu ja minul on minu oma ning minu elusse ta ei kuulu.

Kui isegi tapmine aegub ära – siis tulla 20 aastat hiljem jutuga – et tahaks endise kiusaja naisele rääkima minna – no andke andeks.

Sinuga nõus.

Eks igal kiusatul on hinges väike lootus, et nende kiusajatel elus halvasti läheks. Inimlik ju, kui sellest solvumisest pole üle saadud. Vähe on sinusuguseid, kes üle saavad või isegi tahavad üle saada ja unustada.

Selles jälgitaksegi neid kiusajaid sotsiaalmeedias ja saadakse isegi kokku nende inimestega. Et saada kinnitust- kiusajal on kehvasti läinud, on joodik, pätt, Soome ehitaja, paksuks läinud või kiilakaks jäänud. Endale muidugi kinnitatakse, et on täiesti ükskõik, aga tegelikult ei ole. Kui oleks, siis ei teaks oma kiusajate eluülikoole ja töökohti. Ja ei rõhutaks siin teemas seda mitmes kommentaaris, kui soomes ehitaja olemine oleks midagi positiivset.

Vähemalt nüüd on kiusatul võimalik üleolekut tunda, nii nagu tunti kunagi tema suhtes.

See on selline pisike sisemine kahjurõõm ja ärapanemine, millest kunagine kiusaja midagi ei tea, aga kiusatul endal on süda kergem. Ega see halba teegi, kui annab jõudu kunagisest kiusamisest üle saada. Samas kantakse seda veel aastakümneid hiljem südames ja mõeldakse sellele. Milleks? Milline oleks suhtumine siis, kui endine kiusaja pole mitte puuduvate hammastega Soome ehitaja, vaid näiteks andekas ja edukas kultuuritegija või ettevõtja, silmapaistvalt hea välimusega või sootuks miljonär? Siis ilmselt nii “ükskõik” ei oleks.

Asi on selles, et minu elu on tervik. Mul on õigus eneseväärikusele nii 3, 10, 35 kui ka 80 aastasena. Seda ei tohi keegi teine minult ära võtta. Kui ma ise saan jamaga hakkama, ise alandan enda väärikust, siis on teine asi, aga muidu mitte! Nõukogude inimesele eneseväärikuse konseptsiooni selgitada on muidugi keeruline ja ma saan aru, miks (kooli)vägivalda nii väga õigustatakse. Ma tean lastevanemate koosolekuid, kus algklasside laste emad õigustavad koolivägivalda, et kui poisid teineteist ei peksa, siis nad ei kasvagi meesteks. Koolivägivald on ainult üks puzzle osa meie vägivallast ja “tugevama õigusest”. Probleem on selles, et koolivägivallatsejad tekitavad kultuuri, kus nad suruvad vägivallaga teistele peale enda väärtushinnanguid. Eriti toimib see koolis, kus direktorit reaalselt pole ja puudub reaalselt väärtuskasvatus. Mul oli kaks valikut selles keskkonnas: kas aktsepteerida nende väärtusi ja minna kaasa või olla kiusatav. Ja nüüd täiskasvanuna on huvitav vaadata, kes ja kuidas on siis nende väärtushinnangute najal edasi jõudnud ja mis neist on saanud. Jaa, ma tean, et neil võis olla joodikust isa, mittearmastav ema ja kõik muud stereotüüpsed olukorrad aga mina neid rehabiliteerima ei hakka:) ja ma ei kavatsegi teha nägu, et tegelikult oli kõik korras ja noh, äh, öh, lapsed ikka teevad lollusi. Mulle sellised variandid ei sobi! Mulle ei ole võimalik müüa seda ideed, et inimene kuni teatud vanuseni on süüdimatu. Jah, ma mõistan, et tõenäoliselt 5 a. laps ei adu, mida ta teeb. Aga 14 aastane? 14 aastane võib meie riigis olla seksuaalvahekorras ja me ütleme, et ta ei anna endale aru, et ta vägivallatseb teise inimese kallal?
Sa ehk ei usu, aga mul on neist osadest isegi kahju, aga see ei tee nende tegusid olematuks.Nagu Sa ise saad ka lugeda, siis inimesed ei saagi enda koolikiusajatele andestada, sest nad on kas tapetud, vangis vms. Ja tõepoolest, ma pole kuulnud/lugenud ühtegi juhtumit, kus endisest koolikiusajast sai humanitaartöötaja/inimõiguste eest võitleja vms.
Nii et proovige natuke paremini! Proovige leida paremaid argumente koolikiusamise õigustamiseks!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui laps kiusab teisi koolis, ei ole see mitte laste probleem vaid täiskasvanute oma. Igale kiusamisele ja vägivalla teole peaks järgnema vestlus, et tegemist on väga halva teoga. Kuni mingi ajani puudub suurel osal inimestest ettekujutus, mida tema teod teiste põhjustavad. Minna täiskasvanud inimesele ütlema, et tead su mees või naine oli kooliajal mölakas, liigitub ka vägivallaks ja kiusamiseks. NIi et kui mõni kooliajal teisi kiusanud on oma teost arusaanud ja muutunud, siis juba mõtte heietamine, et tooks need vanad teod avalikuks, on kiusamine. Kiusatus kirjutada kellegi seinale, et kas sa tead, milline see ja too oli, on ka kiusamine. Ja kui veel sellest aru ei saa, et see on vägivald, noo siis tuleb tuletada meelde ikka lugu, et kui näpuga kellegi peale näitad, näitavad teised näpud enda peale. Mõni on kiusamise lõpetanud, teine kiusab teisi eluaeg. Ja sellele praegu toimuvale tuleb reageerida. Nii et soovitus – lõpeta teiste kiusamine otsekohe.

See on tüüpiline vaimselt vägivaldse inimese jura.
Oled ka omal ajal kedagi koolis piinanud? Siis on see sinu häbi ja kui sellest teadmine teeb haiget sinu perele, siis on see sinu viga. Kiusaja on jätis. Kui ta on oma tegudest aru saanud, küllap ta siis palub vabandust ja proovib tehtut heastada. Aga jätise mentaliteediga kiusaja põhiprobleem ei ole mitte see, mida tema tegi, vaid et äkki kaasneb selle eest mingi karistus (näiteks avalik häbi). Oh seda õudust – ohver on teine täiskasvanud inimene ja julgeb kõva häälega kõigile öelda, kes mina olen.
Öäk.
Öelda kiusajale, et ta on kiusaja, ei ole “omakorda kiusamine”. Ja ohvri ähvardamine enam ei tööta, sest enam ei ole põhikool. Jäta see endale meelde.

Ise ei suhtle kiusajatega. Pole tahtmist kätte maksta, pole tahtmist tunda. Kui selliselt sõbrakutse tuleb, siis tekib korraks küsimus, kas inimesel puudub reaalsustaju.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mind täitsa huvitab, mis see kiusaja ise täna oma elust siis ja praegu arvab. Ning oma tegevuse motiividest.

Ilmselt ei arva midagi. Ilmas on olemas kurjus ja headus ja mõned inimesed ongi sündinud kurjad, teised aga head. Ja vahel on suur osa, kes pole üks ega teine ja kõiguvad kaasa. Kurjus püüab maailmas pidevalt pead tõsta. Mõelge sellele iga oma teoga iga tund.
Kiusamisvaba kool tänapäeval on hea asi. Kui see nüüd on täitsa kiusamisvaba aga vähemalt püüab sinnapoole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind täitsa huvitab, mis see kiusaja ise täna oma elust siis ja praegu arvab. Ning oma tegevuse motiividest.

Ilmselt ei arva midagi. Ilmas on olemas kurjus ja headus ja mõned inimesed ongi sündinud kurjad, teised aga head. Ja vahel on suur osa, kes pole üks ega teine ja kõiguvad kaasa. Kurjus püüab maailmas pidevalt pead tõsta. Mõelge sellele iga oma teoga iga tund.
Kiusamisvaba kool tänapäeval on hea asi. Kui see nüüd on täitsa kiusamisvaba aga vähemalt püüab sinnapoole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kindlasti tuleb rääkida ja tõstatada teemasid, mis on prombleemsed, ja asi pole kuskile kinnijäämises vaid asjade lahti rääkimises, kogemuste ja mõtete jagamises. Rääkida ja rääkida. Muidu on nii nagu siin, selles teemas, et kui lihtsalt võtad teema üles ja natuke räägid, siis tulevad osad inimesed rääkima selleks, et seda teemat kas pisendada, vaigistada või õigustada. Ja seda enam tuleb ühiskonnas taolistel teemadel sõna võtta. Olgu ahistamine, koolikiusamine, teistele ininimestele ohtlikud kambad, töökiusamine, vaimne vägivald kus tahes, varjatud seksuaalne alandamine ja vägivald jne jne. Kodanikujulgus on selle nimi ja selle varal saavad või peaksid saama taolised teemad õige hoo sisse, et edasi paisuda ja ükskõik, kui palju neid paisutada, see pole kunagi palju. Enne olgu rohkem, kui vähem.
Ja selle peale peaksid hakkama asjad muutuma ka riigi tasandil.
Jah, kindlasti on minu nimetatud asjadest hullemaid asju maailmas, aga tegeleda tuleb kõigega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mul tekkis mõte, et äkki kiusamist meenutavad need inimesed, kellel pärismuresid ei ole ning siis on aega ja energiat mõttetustega tegeleda. näen siin väikest masohhismi. arvan, et kui teil oleks näiteks haige laps või väga raske inimeste aitamisega seotud töö või mõlemad, siis te ei kulutaks ressurssi tühja enda haletsemisele (mind on ka koolis 1. kuni 3. klassis kiusatud, aga see on üks kõige vähema tähtsusega asi mu elus).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kiusamisel ja kiusamisel on suur vahe ka, alates väiksest norimisest a la prillide kallal, kord üks, kord teine jääb ette, kuni süstemaatilise kogu kooliaja kestva mõnitamise ja füüsilise vägivallaga a la “Klass”. Neist ei saagi ju ühtmoodi rääkida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

meie klassi 6st kiusajast, kaks istuvad kinni, kolmas kukkus oma kodus aknaid pestes alla ja surnuks, neljas põles kuskil sisse (nägu ja keha kõik põlenud, aga elab), viies on joodiks ja kodutu kodulinnas, kuues on ka surnud autoavarii tagajärjel.

Vabandust, aga see pidi küll mingi erikool olema, kust selline kaader tuli.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mul tekkis mõte, et äkki kiusamist meenutavad need inimesed, kellel pärismuresid ei ole ning siis on aega ja energiat mõttetustega tegeleda. näen siin väikest masohhismi. arvan, et kui teil oleks näiteks haige laps või väga raske inimeste aitamisega seotud töö või mõlemad, siis te ei kulutaks ressurssi tühja enda haletsemisele (mind on ka koolis 1. kuni 3. klassis kiusatud, aga see on üks kõige vähema tähtsusega asi mu elus).

einojah.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas Soomes ehitamas käimine ja eluülikool on ebaõnnestumine? Ma usun, et nad on enda eluga rahul:)
Mis kahjurõõm? See on fakt: paljud inimesed, kes mind kooli ajal kiusasid, on tänasel päeval Soomes ehitajad.
Mis kättemaksust ja kiusamisest Sa räägid? Kuidas mul oleks võimalik (isegi kui ma sooviksin) neid kaugustest kiusata? Kuidas? Mis mõttega? Mis eesmärgil? Ma ütlesin, et mul on nende eksistentsist täiesti ükskõik.
Be nice to nerds. You may end up working for them.

Kiusamine on vastik.
Aga samamoodi on vastik selline nõme võltsvagadus ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ja tõepoolest, ma pole kuulnud/lugenud ühtegi juhtumit, kus endisest koolikiusajast sai humanitaartöötaja/inimõiguste eest võitleja vms.

Minu klassi kahest kõige hullemast kiusajast on mõlemast saanud kirikuõpetajad 😀

Aga sotsiaalmeediast nende sõnavõtte jälgides on üks ilmselt nö “suureks kasvanud”, teine seevastu (kes oli kooli ajal ka eestvedaja) on siiamaani suhtumisega, et temal on alati õigus ja kõik, kes samamoodi ei mõtle, pannakse ikka väga ülbelt paika…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuulsin nädalavahetusel, et üks kesklinnakooli laps tegi enesetapu kiusamise pärast. Siis jättis süda küll mitu lööki vahele ja siiani ei saa seda last peast. Kool käitus nagu ikka “elevant on toas, aga sellest ei räägita”. Klassijuhataja olevat matusepäeval helistanud lapsevanemaid läbi, et “koolist halba ei räägitaks”.
Mul süda tohutult valutab nende laste pärast, keda nii hirmsasti kiusatakse, et muud lahendust ei leita, kui enesetapp.
Olen ise kiusatav olnud ja nii valus on lugeda selliseid teemasid. Ise oma lastele räägin koguaeg, et nad märkaks, kui kedagi kiustatakse ja ma ei ole kunagi jätnud kooli teatamast, kui arvan, et mõni koolilaps kannatab seetõttu, et teda kiusatakse. Pidagu mind koolis imelikuks, aga parem liiga vara sekkuda, kui liiga hilja…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma olin lapsena selline lärmakas ja ülemeelik, võiks ilmselt öelda, et isegi hüperaktiivne laps. Ja võimalik, et tegin mõnele vaiksemale lapsele sellega liiga. Võisin ilmselt tohutust ülemeelikusest, tähelepanuvajadusest, intensiivsusest mõjuda ka kiuslikuna. Rohkem mul episoode meeles ei ole, aga mäletan, et esimeses klassis oli üks tüdruk, kes oli kooli saadetud mütsiga, kuna lapsevanem oli ta ajanud kiilaks (seda saime hiljem teada ja see info ei olnud tookord minu käitumise põhjuseks), et täidest vabaneda (see ei olnud muuseas 90-ndate algul tavapärane praktika, nii et keeruline on aru saada, kas too lapsevanem ei tajunud, millise trauma ta võib sellega lapsele põhjustada, aga see on teine teema). Igaljuhul tundus mulle väga naljakas, et ta mütsiga tunnis on ning mõned korrad tõmbasin tal mütsi peast. Hiljem häbenesin ja vist isegi ka vabandasin oma käitumise pärast. Ma usun, et seda siiski peetakse selliseks tavapäraseks kiusamise juhtumiks. Seetõttu olen ise püüdnud analüüsida, et miks mul seda teha oli vaja, mis mind sisemiselt ajendas nõnda käituma ja kuidas see asetub nö kiusaja stereotüüpsesse rollimudelisse? Klassikaline arusaam on selline, et kiusajal endal on mingit laadi probleem – madal enesehinnang jmt. Aga ma ei oska sellelaadilist probleemi ausalt öeldes enda puhul lapsena leida. Pigem ikkagi selline pidurdamatu ülemeelik käitumine, mil igal hetkel ilmselt ise aru ei saanud, mis mind tegudele ajendas. Kuna olen keskmisest suurema õiglustundega ja üsna naiivnegi olnud just naiseliku õeluse ja kahepalgelisuse osas, mida ma ise rakendada pole osanud, siis mul ongi olnud oma lapsepõlveaegset käitumist mõista. Selline hüperaktiivne aeg jääb algklassidesse, hiljem kasvasin sellest lihtsalt välja. Õppeedukuse ja eluga toimetuleku osas mul pole probleeme olnud. Täiskasvanuna on mind peetud introvertseks inimeseks. Hetkel töötan mh valdkonnas, mis koolikiusamise ennetamisega on otsesemalt või kaudsemalt seotud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

meie klassi 6st kiusajast, kaks istuvad kinni, kolmas kukkus oma kodus aknaid pestes alla ja surnuks, neljas põles kuskil sisse (nägu ja keha kõik põlenud, aga elab), viies on joodiks ja kodutu kodulinnas, kuues on ka surnud autoavarii tagajärjel.

Vabandust, aga see pidi küll mingi erikool olema, kust selline kaader tuli.

täiesti tavaline kool läänemaal. klassis 37 õpilast.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kool käitus nagu ikka “elevant on toas, aga sellest ei räägita”. Klassijuhataja olevat matusepäeval helistanud lapsevanemaid läbi, et “koolist halba ei räägitaks”.

Kahju, et koolivägivallaga seotud probleemidele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Enamasti minnaksegi kergema vastupanu teed ja vaikitakse, et mitte kahjustada kooli mainet ja välditakse lisaprobleemidega tegelemist. Pole võimalik, et mitte ükski aineõpetaja ei näe, mis tema tunnis, koridoris toimub ja kuidas õpilased üksteisega käituvad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Näitan 20 postitust - vahemik 61 kuni 80 (kokku 80 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Koolikiusajad aastaid hiljem