Olles koolikiusamisega keskmisest enam kokku puutunud (nii ise kunagise kiusatava, siis kiusatava lapse ja samuti õpetaja, kogemusnõustaja ning eripedagoogi rollis), ütleks nii, et kiusajatel on olemas mingi sisemine sund või vajadus upitada enda enesetunnet teiste arvelt. Nad ei tunne ennast hästi siis, kui on teistega ühesugused, võrdväärsena samal pulgal. Nad ei oska elada teiste inimeste kõrval, vaid nad peavad saama olla teiste peal.
On täiesti vale arvata, et kõik lapsed on tulnud siia ilma puhta lehena ja kõike halba, mida nad teevad, teevad nad ainult puhtast süütust teadmatusest. Ning et selle teadmatuse vastu aitavat ainuüksi kiusaja teavitamine ja tema empaatiale rõhumine.
Tüüpiline kiusaja, kes viitsib iga jumala päev teha teise inimese elu põrguks, ei tee seda mingist teadmatusest. Ning rääkides talle, et “Oi, kui sa kallad Mari koolikoti sisu teise korruse aknast välja alla lumme, siis Mari on ju kurb,” anname talle tegelikult täpselt seda, mida ta just sooviski saavutada: ehk siis teadmise, et tema tegevusel oli soovitud eesmärk, teine on nüüd kurb ja õnnetu. Need on energiavampiirid, kes toituvad teise inimese negatiivsetest emotsioonidest. Nad näevad suurt vaeva, et teha nii, et teisel oleks halb olla.
Kooliaja kiusajatest sirguvad suureks saades samuti kiusajad. Lihtsalt sõpruskonnas või tööelus tegutsedes on nad õppinud seda varjatumalt tegema. Töökaaslase käekotti aknast välja enam ei kallata, see tegu asendatakse kolleegi kohta nt negatiivsete väljamõeldud kuulujuttude levitamisega.
Ka kiusatava profiili on püütud kaardistada üsna palju, kohati kahjuks rohkemgi kui kiusaja oma. Kiusatav on sageli millegi poolest hallist massist pisut haavatavam: kas on tal mingi puue, või on tal nõrgem tugivõrgustik või eristab teda teistest erinev riietumisstiil või on ta jäänud kellelegi millegi poolest n-ö hambusse.
Nt üks kiusatav poiss pärines intelligentide perest, vanemad olid kunsti- ja kirjandusinimesed (kuulsad tegelikult). Nende peres hoiti üksteist, suhted olid head, lapsed olid tundlikud ja targad ning lugesid palju raamatuid. Selline poiss sai kodukandis ühe kiusaja märklauaks. Tolle kiusaja peres valitsesid jõuvõtted, lastele sisendati ainult selliseid väärtusi, et sina pead rusikatega ennast kehtestama, ja kui sa teisi ei peksa, siis saab sust endast pekstav. Ehk siis, perede väärtused olid totaalselt erinevad. Tulemuseks oli, et jõuvõtteid hindama õpetatud poiss muutis kirjandushuvilise klassivenna elu täielikuks põrguks, nii et too üritas mitu korda juba enesetappu. Viimase vanemad olid hädas, sest ka nende väärtushinnangud ja haridustase eeldas pigem viisakat ja arukat suhtlemisstiili, toore jõu ja peksu ning sõimu vastu ei osanud nad midagi teha.
Ka koolis korraldatud ümarlaual teatas kiusaja ema, et hoopis too kultuurihuviline poiss ahistab ja kiusab nende poega ja tema poeg olevat lihtsalt veidi elavaloomuline. Kui kiusatava vanemad tõid esile selle, kui halvasti aastatepikkune kius nende lapsele on mõjunud, nii et laps on muutunud juba suitsiidseks, pööras kiusaja ema selle hoopis ohvri vastu, muutes selle näiteks ohvri enese ebastabiilsusest.
Kiusatava vanemad siis püüdsid selgitada, et nende lapse vaimsel tervisel ei olnud ju varasemalt mitte midagi viga, kuid enam ei kuulanud neid keegi. Ohvril kästi pöörduda psühhiaatri juurde ravile ja kiusamine jätkus. Lisaks kõigele muule oli kiusaja arsenalis nüüd võtta oma ohvri tarbeks ka “hullu” silt. Selline sildistamine muutus igapäevaseks, ja see süvendas tõepoolest ohvri vaimse tervise probleeme. Lõpuks ei saanud ta enam kooliski käia, sest istus enamuse ajast psühhiaatriahaiglas. Mingit ravi ta seal sisuliselt ei saanud, niisama konserveeriti teda seal.
Ainus, mis oleks teda aidanud, olnuks kiusamise äralõpetamine. Ent seda ei peetud vajalikuks teha.
Praegu on see ohver noor täiskasvanu. Ta on suurte vaimsete probleemidega, ei suuda ei õppida ega tööl käia. Riigi maksumaksjad peavad teda nüüd üleval. Ka kiusajale ei mõjunud aastatepikkune teise inimese kallal laamendamine tegelikult hästi – tema istub vanglas. Karistamatuse tunde süvenedes hakkas ta lõpuks erinevaid kuritegusid sooritama.
Nii et tegelikult ei ole kiusamistegevus hea mitte kellelegi. Kõige-kõige olulisem on siin see, et kiusajat ei tohi toetada. Praegu on paraku suurim probleem, et liiga palju keskendutakse ohvrile – teda kästakse minna koolipsühholoogi juurde, tema peab jooksma mööda spetsialiste ja ennast “ravima”, sellal kui kiusatav võib rahumeeli oma tegevust jätkata.
Keegi ei mõtle, et kui ohver koolipsühholoogi kabinetist välja astub, siis kallab kiusaja ta ju kohe uuesti sõimuga üle. Palju tulemuslikum oleks hakata lõpuks ometi tegelema natukene ka kiusajaga. Tema peaks tajuma oma tegevuse tagajärjel oma elu muutumist – tüütud psühholoogi juures istumas käimised, ebameeldivad eripedagoogikülastused, isegi koolivahetus. Praegu on nimetatud “töö” reeglina ainuüksi kiusatava õlul ja sestap olukord ei paranegi.