Teema: Koolikiusajate vanemad

Üsna suure tõenäosusga pole enamikuul kiusajate vanematest aimugi, kuidas nende võsukesed teiste suhtes käituvad.

Enda laste tutvusringkonna järgi võin öelda, et paljud kiusajad on katkistest peredest, kus vanemaid ei huvitagi laste käitumine. Kärgpered, kus kasuvanem ei salli lapsi, pered, kus on vägivald, pered, kus ei soovita või osata aidata oma silmnähtavalt diagnoosi vajavaid lapsi jne.

Ei, nad on uhked oma võsukeste üle otseloomulikult. Nii hea tunne ju, kui sai kõik oma võikamad iseloomujooned lastele edasi anda. Imetlevad oma võsukesi ja lubavad noka rulli tampida igaühel, kes julgeb tema võsukeses kahelda.

#4028838:

#4028836:

Enda laste tutvusringkonna järgi võin öelda, et paljud kiusajad on katkistest peredest, kus vanemaid ei huvitagi laste käitumine. Kärgpered, kus kasuvanem ei salli lapsi, pered, kus on vägivald, pered, kus ei soovita või osata aidata oma silmnähtavalt diagnoosi vajavaid lapsi jne.

Samad sõnad kiusatavate kohta. Inimesed, tehke oma peresuhted ja pered korda, enne kui teisi süüdistama lähete.

Teiste peresuhted on korras, kui välja arvata see, et kellegi maimuke võtab vaevaks teatud lapsed välja valida ja kiusama hakata. Kiusajatel sageli pole peresuhted korras ja on ka probleemseid peresid, kus juuakse, kakeldakse omavahel ja nende kiusajate vanemad on ka sageli olnud ise kiusajad ja ei saa arugi, et mida nende lapsed teistele lastele teevad, on halb ja vale.

#4028870:

Või siis teatakse küll ja väga täpselt, kuid ei tunnistata seda probleemi, kodus tegeleda ei viitsita ja pigistatakse silm kinni, et küll välja kasvab. Kiusaja võib ju kiusamisest välja kasvada, kuigi mitte kõik, aga küsige endalt, kas kiusamise ohvrid ka kiusust välja kasvavad? Vastus on, et see jääb neid mõjutama terveks eluks ja kiusaja vanemad oleks saanud seda tegelemise korral ära hoida.

See on siiski liiga pealiskaudne oletus, nii ehk võib see tunduda pealtvaatajale. Nüüdsel ajal siiski püütakse probleemiga ikka tegeleda. Päris karmidel juhtudel nad isegi ei tea mida teha, vajaksid abi aga ei oska kuskilt peale hakata, ega seda pole kohe võtta ka eriti. Nii väike koht meil ja kõik teavad kõike, psühholoogid, terapeudid jne. samuti erilist maagilist lahendust ei paku. Olenevalt probleemist igaüks ei saa kuhugi mujale kolida et kooli vahetada, jne. Vahel tõesti inimeste käed on seotud. Kummalgil poolel pole see koorem lihtne, aga kelle närvid on tugevamad tavaliselt eks see elab kuidagi üle.

Tegemist ei olnud just koolikiusajaga, aga vaieldamatult vägivaldse lapsega – siis tema vanemad ei uskunud lihtsalt seda, mis tema lapse kohta räägiti. Kahetsen ise ka, et rohkem  lapse käitumisele vanemate tähelepanu ei pööranud (elasime ühes majas). Said lapse suure vaevaga ja siis n-ö pöörasid ära – nende laps oli erakordne, meeletu poputamine asjadega ühelt pool, samas väga vähene tegelemine. Vanemad haritud, edukad. Nüüdseks on 2x kooli vahetanud, õnneks ema silmad on ka avanenud.

#4028867:

Võin sama kinnitada. Lastele jätkub aja asemel raha, tähelepanu asemel ostetakse asju ja kiirtoitu. Meil algas kiusamine juba lasteaias. Kiusaja oli ülekaaluline ja lagunenud perest, kus isa tarbis alkoholi Ähvardas lapsele noaga teritatud teibaga kallale tulla ja pommi alla panna. Ema mökitas kõige peale vaid, et räägib pojukesega.

Teemaalgatuse viimane lause käib sinu kohta. Vanem, kes pöörab üleliigset tähelepanu võõra lapse kehakaalule, teab täpselt tema menüü valikut ja pereliikmete harjumusi ning sealjuures kasutab teise täiskasvanu kohta väljendeid “mökitas” ei ole võimeline nägema, et tema enda suhtumisest-käitumisest tulenevalt on ta oma “pojuke” see, kes kiusamisi alustab, teisi ühe lapse vastu üles keerab ning selle kõige juures ise kõige süütuma näoga ohvriks kehastub.

#4028923:

#4028867:

Võin sama kinnitada. Lastele jätkub aja asemel raha, tähelepanu asemel ostetakse asju ja kiirtoitu. Meil algas kiusamine juba lasteaias. Kiusaja oli ülekaaluline ja lagunenud perest, kus isa tarbis alkoholi Ähvardas lapsele noaga teritatud teibaga kallale tulla ja pommi alla panna. Ema mökitas kõige peale vaid, et räägib pojukesega.

Teemaalgatuse viimane lause käib sinu kohta. Vanem, kes pöörab üleliigset tähelepanu võõra lapse kehakaalule, teab täpselt tema menüü valikut ja pereliikmete harjumusi ning sealjuures kasutab teise täiskasvanu kohta väljendeid “mökitas” ei ole võimeline nägema, et tema enda suhtumisest-käitumisest tulenevalt on ta oma “pojuke” see, kes kiusamisi alustab, teisi ühe lapse vastu üles keerab ning selle kõige juures ise kõige süütuma näoga ohvriks kehastub.

Päris nôus sinuga ei ole, kiusamine ja kiusajad on ikka salakavalam nähtus. Kui oleks nii lihtne nagu sina kirjeldad, siis oleks ju väga lihtne kiusamisele jälile saada ja see likvideerida. Nii see ju ei ole kiusamine koolis oli on ja ka jääb. Kellel vähegi vôimalik ja soov saab vältida suuri koole, kus on kiusamine ilmselt paratamatu nähtus, kuna koos väga kirju seltskond erinevate huvidega ja taustaga.

Kas teie laste koolides (nii 7.-8. klassis) vaadatakse ka ühiselt filmi “Klass” ja jätkuna seriaali “Klass: Elu pärast” ning arutatakse iga osalise vaatepunktid läbi või on see ainult meie koolis ja koolipsühholoogi poolne algatus?? Pubekatele igatahes väga mõjus ja mõtlemapanev, soovitaks ka teemaalgatajale. Vanemad ja nende suhtumine on erinev nii kiusajate kui ohvrite puhul.

Osad vanemad ei usu, et nende laps kiusaja on. Osad veel arvavad, et nende lapsele tehakse liiga.

Olles koolikiusamisega keskmisest enam kokku puutunud (nii ise kunagise kiusatava, siis kiusatava lapse ja samuti õpetaja, kogemusnõustaja ning eripedagoogi rollis), ütleks nii, et kiusajatel on olemas mingi sisemine sund või vajadus upitada enda enesetunnet teiste arvelt. Nad ei tunne ennast hästi siis, kui on teistega ühesugused, võrdväärsena samal pulgal. Nad ei oska elada teiste inimeste kõrval, vaid nad peavad saama olla teiste peal.

On täiesti vale arvata, et kõik lapsed on tulnud siia ilma puhta lehena ja kõike halba, mida nad teevad, teevad nad ainult puhtast süütust teadmatusest. Ning et selle teadmatuse vastu aitavat ainuüksi kiusaja teavitamine ja tema empaatiale rõhumine.

Tüüpiline kiusaja, kes viitsib iga jumala päev teha teise inimese elu põrguks, ei tee seda mingist teadmatusest. Ning rääkides talle, et “Oi, kui sa kallad Mari koolikoti sisu teise korruse aknast välja alla lumme, siis Mari on ju kurb,” anname talle tegelikult täpselt seda, mida ta just sooviski saavutada: ehk siis teadmise, et tema tegevusel oli soovitud eesmärk, teine on nüüd kurb ja õnnetu. Need on energiavampiirid, kes toituvad teise inimese negatiivsetest emotsioonidest. Nad näevad suurt vaeva, et teha nii, et teisel oleks halb olla.

Kooliaja kiusajatest sirguvad suureks saades samuti kiusajad. Lihtsalt sõpruskonnas või tööelus tegutsedes on nad õppinud seda varjatumalt tegema. Töökaaslase käekotti aknast välja enam ei kallata, see tegu asendatakse kolleegi kohta nt negatiivsete väljamõeldud kuulujuttude levitamisega.

Ka kiusatava profiili on püütud kaardistada üsna palju, kohati kahjuks rohkemgi kui kiusaja oma. Kiusatav on sageli millegi poolest hallist massist pisut haavatavam: kas on tal mingi puue, või on tal nõrgem tugivõrgustik või eristab teda teistest erinev riietumisstiil või on ta jäänud kellelegi millegi poolest n-ö hambusse.

Nt üks kiusatav poiss pärines intelligentide perest, vanemad olid kunsti- ja kirjandusinimesed (kuulsad tegelikult). Nende peres hoiti üksteist, suhted olid head, lapsed olid tundlikud ja targad ning lugesid palju raamatuid. Selline poiss sai kodukandis ühe kiusaja märklauaks. Tolle kiusaja peres valitsesid jõuvõtted, lastele sisendati ainult selliseid väärtusi, et sina pead rusikatega ennast kehtestama, ja kui sa teisi ei peksa, siis saab sust endast pekstav. Ehk siis, perede väärtused olid totaalselt erinevad. Tulemuseks oli, et jõuvõtteid hindama õpetatud poiss muutis kirjandushuvilise klassivenna elu täielikuks põrguks, nii et too üritas mitu korda juba enesetappu. Viimase vanemad olid hädas, sest ka nende väärtushinnangud ja haridustase eeldas pigem viisakat ja arukat suhtlemisstiili, toore jõu ja peksu ning sõimu vastu ei osanud nad midagi teha.

Ka koolis korraldatud ümarlaual teatas kiusaja ema, et hoopis too kultuurihuviline poiss ahistab ja kiusab nende poega ja tema poeg olevat lihtsalt veidi elavaloomuline. Kui kiusatava vanemad tõid esile selle, kui halvasti aastatepikkune kius nende lapsele on mõjunud, nii et laps on muutunud juba suitsiidseks, pööras kiusaja ema selle hoopis ohvri vastu, muutes selle näiteks ohvri enese ebastabiilsusest.

Kiusatava vanemad siis püüdsid selgitada, et nende lapse vaimsel tervisel ei olnud ju varasemalt mitte midagi viga, kuid enam ei kuulanud neid keegi. Ohvril kästi pöörduda psühhiaatri juurde ravile ja kiusamine jätkus. Lisaks kõigele muule oli kiusaja arsenalis nüüd võtta oma ohvri tarbeks ka “hullu” silt. Selline sildistamine muutus igapäevaseks, ja see süvendas tõepoolest ohvri vaimse tervise probleeme. Lõpuks ei saanud ta enam kooliski käia, sest istus enamuse ajast psühhiaatriahaiglas. Mingit ravi ta seal sisuliselt ei saanud, niisama konserveeriti teda seal.

Ainus, mis oleks teda aidanud, olnuks kiusamise äralõpetamine. Ent seda ei peetud vajalikuks teha.

Praegu on see ohver noor täiskasvanu. Ta on suurte vaimsete probleemidega, ei suuda ei õppida ega tööl käia. Riigi maksumaksjad peavad teda nüüd üleval. Ka kiusajale ei mõjunud aastatepikkune teise inimese kallal laamendamine tegelikult hästi – tema istub vanglas. Karistamatuse tunde süvenedes hakkas ta lõpuks erinevaid kuritegusid sooritama.

Nii et tegelikult ei ole kiusamistegevus hea mitte kellelegi. Kõige-kõige olulisem on siin see, et kiusajat ei tohi toetada. Praegu on paraku suurim probleem, et liiga palju keskendutakse ohvrile – teda kästakse minna koolipsühholoogi  juurde, tema peab jooksma mööda spetsialiste ja ennast “ravima”, sellal kui kiusatav võib rahumeeli oma tegevust jätkata.

Keegi ei mõtle, et kui ohver koolipsühholoogi kabinetist välja astub, siis kallab kiusaja ta ju kohe uuesti sõimuga üle. Palju tulemuslikum oleks hakata lõpuks ometi tegelema natukene ka kiusajaga. Tema peaks tajuma oma tegevuse tagajärjel oma elu muutumist – tüütud psühholoogi juures istumas käimised, ebameeldivad eripedagoogikülastused, isegi koolivahetus. Praegu on nimetatud “töö” reeglina ainuüksi kiusatava õlul ja sestap olukord ei paranegi.

Arvan, et ka vanemal, kes laseb oma lapsel teisi kiusata, on endal väärastunud minapilt. Kas on tegu probleemse taustaga, asotsiaalsete eluviisidega või muul moel isiksusehäiretega inimestega, näiteks nartsissism või vaimsed probleemid. Normaalse aju ja empaatia korral ei laseks ju teistele haiget teha, normaalaju ju takistaks seda.

#4028977:

#4028972:

#4028933:

Sa ise mingi ohver, kui aru ei suuda saada, et maailmas pole kõik head ja maailm pole roosamanna. Kiusajast võib saada tulevikus psühhopaat, kes istub roima eest kinni.

Jah, mina olingi lapsena “mingi ohver”. Ka minu isa tarbis alkoholi, olin küll pigem alakaaluline aga kiusaja ema kommenteeris lisaks mu isa alkoholilembusele pidevalt sedagi, et küllap pole süüa kodus. Kiusaja narris täpselt oma ema sünadega, togis, mõnitas ja keelas ka teistel minuga suhelda ikka mitmeid kuid enne kui ma lõpuks välja ei kannatanud ning talle samas toonis peale käratasin. Füüsiliseks minu poolt asi siiki ei läinud. Kiusajal olid kasvatajale rääkides täitsa ehtsad krokodillipisarad silmis. Ilmselt ka kodus oma emale olukorda kirjeldades. Arva kes süüdi jäi? Loomulikult mina, tema sõbrad kuulsid ju ka.

Minu ema ei olnud kunagi nn. võitleja tüüpi, ning kui kiusaja ema talle kohtudes peale hüppas siis ilmselt võiks ka tema kohta öelda, et ainult “mökitas, et räägib lapsega”.

Oma kogemuse pealt sinu kommentaare lugedes tundub tõesti kogu su suhtumine ja suhtlemisstiil 1:1 kiusaja emaga kattuvat.

Minu kiusajast ei saanud roima eest kinni istuvat psühhopaati aga oma lapse suhtes on tema silmad täpselt niisama kinni, kui tema emal tema suhtes olid.

Vot vot. See, et oled ise läbi elanud kiusamise, ja nüüd täiskasvanuna otsid sellele vastuseid, kuidas sa sellesse olukorda lapsena said üldse sattuda ja lapsena kogetu teebki sind nüüd võimetuks nägema, et kõik koolikiusajad ei ole see sinu lapsepõlvekiusaja moodi ja kõikide kiusajate vanemad pole nagu sinu lapsepõlvekiusaja omad ja kõikide kiusatavate vanemad ka ei ole ühesugused.

Sellist jauramist pole môtet jahuda, igalühel oma kogemus ja arusaam. Mina panin oma lapsed erakooli, varsti hakkavad pôhikooli lôpetama, aga koolikiusamisest ei tea nad midagi. Kui keegi läheb ôpetaja juurde kiusamise jutuga, hakatakse asja väga hoolega uurima ja kiusajal tuleb koolist lahkuda. Vanemate vabandused vôi suhtumine, et see on ju nali vôi nad ju lapsed ônneks ei päde. Kool on kiusamisest vaba. Väga rahul

Mõned siin teemas räägivad aiaaugust, mitte aiast. Näiteks see erakoolikägu ja koolitoidukägu. See ei ole koolikiusamisega kuidagi seotud, püsige teemas.