Teema: Koolikiusajate vanemad

Kui mina oleksin kahe lapsega piirdunud, siis oleksin vist ka uhke oma hea kasvatusstiili üle (mis oli tegelikult küll pigem leebe kui range).  Aga sain kolmanda ka ja nüüd on mu maailmapilt selles osas märksa avaram, enam kaugeltki mitte nii mustvalge. Elu ikka õpetab.

#4066077:

#4065997:

Kui mina oleksin kahe lapsega piirdunud, siis oleksin vist ka uhke oma hea kasvatusstiili üle (mis oli tegelikult küll pigem leebe kui range). Aga sain kolmanda ka ja nüüd on mu maailmapilt selles osas märksa avaram, enam kaugeltki mitte nii mustvalge. Elu ikka õpetab.

• Mul ka sõbrannal sama lugu – kaks esimest (kusjuures poiss ja tüdruk, mitte ainult tüdrukud) on nagu kukununnud, ideaalsed igast nurgast – aga kolmas on üsna pöörane ja keeruline, kuigi ka omamoodi väga lahe tüüp. Sõbrannal ka sama järeldus, kõiki on ühtviisi kasvatatud, aga kolmas on hoopis teisest puust.

Mis selle jutu eesmärk siis on, saan aru et kaks esimest last on kukununnud ja see kolmas pöörane lahe tüüp teisi kiusav kellest vanemad jagu ei saa.

#4066588:

#4066143:

Mis selle jutu eesmärk siis on, saan aru et kaks esimest last on kukununnud ja see kolmas pöörane lahe tüüp teisi kiusav kellest vanemad jagu ei saa.

Eesmärk on selgitada nendele vanematele, kelle laps/lapsed juhtumisi kukununnud on, et see pole ilmtingimata nende suurepärase kasvatuse teene, vaid lihtsalt vedamine. Ja et kui mõni laps nii kukununnu pole, siis on üsna nõme näpuga tema vanemate peale näidata ja pilduda fraase “laps on kodu peegel” vms. Neil vanematel on isegi raske ja arvatavasti näevad nad igapäevaselt tunduvalt rohkem vaeva, kui kukununnude vanemad.

Mis ei tähenda loomulikult, et keegi kedagi kiusata tohiks, sellega tuleb loomulikult jätkuvalt tegeleda.

Olgu sul kukununnud vôi lapsed kellega peab näguripäevi nägema, on alati kiusajale ja halvasti/häirivalt käituvale lapsele ja tema vanematele ôigus näpuga näidata ja nôuda häiriv vôi kiusav tegevus lôpetada viivitamatult. Olenemata palju sa vaeva näed vôi oled näinud.

#4066652:

#4066143:

Mis selle jutu eesmärk siis on, saan aru et kaks esimest last on kukununnud ja see kolmas pöörane lahe tüüp teisi kiusav kellest vanemad jagu ei saa.

Eesmärk on kukununnude laste vanematele vihjata, et pole põhjust nina püsti ajada, et näe, kus mina kasvatasin kukununnud, tehke järele. Lapsed ei kasva ainult vanemate tahtmist mööda.

Mis pretensioon sul on kukununnude laste vanematele?

#4066659:

#4066652:

Lapsed ei kasva ainult vanemate tahtmist mööda.

Ja siis peaks kasvatamise järele jätma või? Kuidagi jõuetust tekitavad need “mis ma teha saan”-vanemad – lolli kindlusega jätkata saadki. Arusaadav, et tulemus ei pruugi kohe tulla, aga oma lapse osas päris alla anda ka ei maksa.

Krt, proovi korra mõnda vastust ka konkreetses kontekstis käsitleda. Vastus ei väida midagi enamat kui see, mida ütlesin. See, mida sina sinna juurde oma pisikese peaga mõtled, ei ole kuidagi seotud ütluse algse mõttega. Mis “mis ma teha saan”-vanemad? Mis alla anda?

#4066686:

Ära karju teiste peale, vaid kasvata oma last et ta ei tekitaks probleeme teistele.

Minu lapsed ei tekita teistele mingeid probleeme. See ei sega mul mõistmast, et see pole ainult minu teene.

#4049908:

Hästi õrnahingelised ja toredad on nad, aga lihtsalt soovin lisada ka seda, et kasvatuse reeglites väga ranged. Alates väikesest peale kommi söömisest kuni arvutis-telefonis oldud aja kasutusega päevas. Kõrvaltvaatajad ei tea seda, arvavad ,et sellised lapsed kasvavad ise või sünnivad kuidagi sõnakuulelikena ja õigesti käituvatena. Aga see ei ole nii. Isegi kui neid reegelid ei ole nii paigas, siis loeb järgmisena ka enda eeskuju. Hea, kui need on ikka koos.

Tegelikult ikka paljud sellised lapsed kasvavad ise. Ranged reeglid kindlasti siin abiks ei ole, pigem vastupidi.

Eks mingi seos on ikka reeglitel ja kasvatusel ka. Paraku on koolis teismeliste seas  sagedamini probleemsed need lapsed, kes väiksemana pole harjunud reeglitest lugu pidama. No teate ju isegi, kui ema ütleb, et aga ta segab tundi, sest tal on igav. Ja ta oskab väga hästi, ta ei peagi kuulama või kaasa tegema. Nii hakkab väikese juntsu peas idanema, et kui ma ei taha, siis ma ei tee ja keegi ei tohi mind sundida. Ja lapse mõistus juba on selline, et see mõte muutub aina suuremaks. Kuni sinnamaani, aga vot teen just seda, mida tahan. Ja keegi ei või midagi öelda.

Mänguväljakutel on emad, kes reageerivad kiirelt, kui nende laps ebasobivalt käitub. Ja on emad, kes ei reageeri, kui nende  laps teisi liivaga loobib või liumäelt alla tõukab (sest noh, mis ta siis seisis seal vale koha peal eks). Või teiste tehtud asja ära lõhub või kiigele ette seisab ja trotslikult teisel kiiluda ei lase.

Need lapsed pole ju ka pahad, aga keegi ei õpeta neile kannatlikkust, leplikkust, vajadusel tagasi tõmbumist. Nii on neil ka vanemana raske leppida, et nad peaks kellelegi või millelegi järele andma, painduma. See ei mahu lihtsalt hinge, et keegi tuleb ütlema, et ma ei tohi teist kiusata. Ja üldse  mis ta siis on selline…

Meil on koolist välja langemas 7.klassi poiss (kordaja), kelle ema algklassides linnas uhkelt kommenteeris, et õpetajad käivad tal kikivarvul tagajalgadel. Nüüd käib ema ise…paraku… kahju on poisist, perest. Ka emale käratab poeg, “sina ei tule mulle ütlema, mis ma pean tegema”. Raske üldse midagi ette võtta, kui lapse jaoks enam ühtki täiskasvanud autoriteeti pole, ei ema ega isa. Vaid umbes 20-aastased sõbrad, kellelt vajalikku kraami hankida saab…

#4099828:

#4098763:

See pole siiski kiusamine. Kui ääretult tundlik laps solvub kõige ja ķõigi peale, siis ei saa selles kõiki teisi süüdistada.

Täpselt! Lapse klassis ka paar sellist solvujat, kes naljadest aru ei saa. Küll võtavad hinge, kui keegi nende pinali ära peidab või lõbusaid nägusid teeb… Mängigu kaasa, aga kus sa sellega. Vaat, et hakkab nutma solvumisest.

Pinali peitmine otsene kiusamine.

#4099828:

#4098763:

See pole siiski kiusamine. Kui ääretult tundlik laps solvub kõige ja ķõigi peale, siis ei saa selles kõiki teisi süüdistada.

Täpselt! Lapse klassis ka paar sellist solvujat, kes naljadest aru ei saa. Küll võtavad hinge, kui keegi nende pinali ära peidab või lõbusaid nägusid teeb… Mängigu kaasa, aga kus sa sellega. Vaat, et hakkab nutma solvumisest.

Pinali peitmine on vargus, politsei võiks sellistele naljaninadele kutsuda. Või nende jope ära peita.

#4099927:

Imelik jah, et täiskasvanud ise normaalseks ei pea, kui kolleeg viskaks head nalja ja peidaks kellegi töövahendid ära, viskaks käekoti kontori ees porilompi või teeks veidraid lõustu…

Väga nõus. Kui püüate tolle kolleegiga inimlikult vestelda ja selgitada, kuidas te ennast tunnete, teeb too vaid üllatunud näo ja teatab naeratades, et “hoopis sina ise ei taha teistega suhelda ja hoiad eemale”. Ning kui lähete ülemuse jutule, kehitab too vaid õlgu ja soovitab teil pöörduda psühholoogi poole abi saamiseks. Ehk siis vihjab, et tema meelest on “viga” ainult teie enda haiges peas, mitte aga selles kolleegis, kes teiste töötajate töövahendeid ära peidab, nende käekotte porilompi viskab ja veidraid lõustu teeb.

#4099828:

Küll võtavad hinge, kui keegi nende pinali ära peidab

Kõva nali küll! Eriti kui seda pidevalt ühe ja sama lapse kulul tehakse.

Leppige sellega, täna te kiusamisest lahti ei saa, ei saa keegi aidata. Kiusavad vanemad üksteist nii eraelus, väljaspool kodu ja ka foorumis. Kiusavad samuti lapsed. Suhtumine on et niikaua kui see minuga ei juhtu, see mind ka ei huvita eriti. Meil ka huvialaringid valitud nii, et kiusamisel lihtsalt kohta ei ole.

#4099828:

#4098763:

See pole siiski kiusamine. Kui ääretult tundlik laps solvub kõige ja ķõigi peale, siis ei saa selles kõiki teisi süüdistada.

Täpselt! Lapse klassis ka paar sellist solvujat, kes naljadest aru ei saa. Küll võtavad hinge, kui keegi nende pinali ära peidab või lõbusaid nägusid teeb… Mängigu kaasa, aga kus sa sellega. Vaat, et hakkab nutma solvumisest.

Saigi teemaalgatuse küsimusele vastus.

Et millised on koolikiusajate vanemad….

#4066077:

#4065997:

Kui mina oleksin kahe lapsega piirdunud, siis oleksin vist ka uhke oma hea kasvatusstiili üle (mis oli tegelikult küll pigem leebe kui range). Aga sain kolmanda ka ja nüüd on mu maailmapilt selles osas märksa avaram, enam kaugeltki mitte nii mustvalge. Elu ikka õpetab.

Mul ka sõbrannal sama lugu – kaks esimest (kusjuures poiss ja tüdruk, mitte ainult tüdrukud) on nagu kukununnud, ideaalsed igast nurgast – aga kolmas on üsna pöörane ja keeruline, kuigi ka omamoodi väga lahe tüüp. Sõbrannal ka sama järeldus, kõiki on ühtviisi kasvatatud, aga kolmas on hoopis teisest puust.

Lapsi ei saa ega tohi kasvatada ühteviisi, lapsed ongi erinevad ja neid kasvatatakse erinevalt arvestades nende eripära. Minul on 2 last ja kasvatasin neid vastavalt nende eripärale – üks oli aeglane, aga väga korrektne  ja teine kiire taibuga, aga lohakas –  võimatu oli neid ühtemoodi ju suunata või õpetada.