See pole siiski kiusamine. Kui ääretult tundlik laps solvub kõige ja ķõigi peale, siis ei saa selles kõiki teisi süüdistada.
Täpselt! Lapse klassis ka paar sellist solvujat, kes naljadest aru ei saa. Küll võtavad hinge, kui keegi nende pinali ära peidab või lõbusaid nägusid teeb… Mängigu kaasa, aga kus sa sellega. Vaat, et hakkab nutma solvumisest.
Pinali peitmine on vargus, politsei võiks sellistele naljaninadele kutsuda. Või nende jope ära peita.
Ta ju iroonitses ometi.
Lapsi ei saa ega tohi kasvatada ühteviisi, lapsed ongi erinevad ja neid kasvatatakse erinevalt arvestades nende eripära. Minul on 2 last ja kasvatasin neid vastavalt nende eripärale – üks oli aeglane, aga väga korrektne ja teine kiire taibuga, aga lohakas – võimatu oli neid ühtemoodi ju suunata või õpetada.
Ma ei usugi, et keegi päriselt kõiki lapsi täpipealt ühteviisi kasvatab – ei ole ju reaalne, et kui lased 15-aastase välismaale laagrisse, siis saadad üksi lennukiga välismaale ka 2-aastase. Või ootad 15-aastaselt samapalju ja ei kriipsuvõrragi rohkem kui 2-aastaselt. Loomulikult sõltuvad niisugused nüansid kasvatuses lapsest.
Tavaliselt mõeldakse, eriti just probleemsetest lastest rääkides, ühesuguse kasvatuse all pigem ikka perekonnas valitsevaid üldiseid väärtushinnanguid. Ja need on tõesti samad. Ehk et, kas peres kasvatatakse lapsi aususe, töökuse, sõbraliku koostöö vaimus või pigem mitte. Ja enamasti need üldised väärtused määravadki ära inimese põhiloomuse.
See, kui teismeline poiss on lohakas ja jätab oma sokid vedelema, tuleneb teatud määral tema east, muudest huvidest ja suhtumisest koristamisse. Aga see, kui teismeline sokid üles korjata palunud emal näo täis sõimab ja karjub, et too on loll naine ja naiste töö ongi koristada, viitab juba selles perekonnas valitsevale naisi halvustavale suhtumisele.
Selle taustal ongi osa (tegelikult isegi päris paljud) vanemad imestunud, et enda meelest valitsevad nende peres ausus, usaldus, teistega arvestamine ja nad on ka kõiki oma lapsi ühtemoodi nende väärtuste vaimus kasvatanud – ent ometi on üks laps läinud täiesti omamoodi ja kõik need ilusad väärtused on tema puhul justkui külgi mööda maha voolanud. Ülejäänud lastega peres probleeme ei ole.
Ajaviite juttudes oli teema et mis pahandusi või krutskeid tegite lapsena. See oli küll pikaks teemaks ei veninud, aga olid raskus käimised, naabrite kella laskmised, munadega autode loopimine jt. See on ju kius. Lapsed sest ilmselt ise nii aru ei saanudki. Neile tegi nalja. Ja nalja või hasarti teeb vist teeb ka vahelejäämise põnevus. Olid neil halvad ja hoolimatud vanemad? Või lapsepea vaaritab põnevust omamoodi ja ei peagi seda kisuks ka koolis. Nt kaaslase asjade peitmine ja muul moel kiusamine. Nende arust saab nalja?
Ajaviite juttudes oli teema et mis pahandusi või krutskeid tegite lapsena. See oli küll pikaks teemaks ei veninud, aga olid raskus käimised, naabrite kella laskmised, munadega autode loopimine jt. See on ju kius. Lapsed sest ilmselt ise nii aru ei saanudki. Neile tegi nalja. Ja nalja või hasarti teeb vist teeb ka vahelejäämise põnevus. Olid neil halvad ja hoolimatud vanemad? Või lapsepea vaaritab põnevust omamoodi ja ei peagi seda kisuks ka koolis. Nt kaaslase asjade peitmine ja muul moel kiusamine. Nende arust saab nalja?
Asjade peitmine on üks leebemaid kiusamise vorme. Raksus käimised, naabrite kella helistamised ja õunaraksus käimiseid ei saa võrrelda ühe lapse või noore kiusamisega kamba või mitme teise omaealise ja/või vanematealise poolt.
Ajaviite juttudes oli teema et mis pahandusi või krutskeid tegite lapsena. See oli küll pikaks teemaks ei veninud, aga olid raskus käimised, naabrite kella laskmised, munadega autode loopimine jt. See on ju kius. Lapsed sest ilmselt ise nii aru ei saanudki. Neile tegi nalja. Ja nalja või hasarti teeb vist teeb ka vahelejäämise põnevus. Olid neil halvad ja hoolimatud vanemad? Või lapsepea vaaritab põnevust omamoodi ja ei peagi seda kisuks ka koolis. Nt kaaslase asjade peitmine ja muul moel kiusamine. Nende arust saab nalja?
Asjade peitmine on üks leebemaid kiusamise vorme. Raksus käimised, naabrite kella helistamised ja õunaraksus käimiseid ei saa võrrelda ühe lapse või noore kiusamisega kamba või mitme teise omaealise ja/või vanematealise poolt.
Ah jätke ise see kiusamine, küll siis noored vôtavad teist endist eeskuju. Praegu kahjuks kiusamisega. Normaalne ju.
Ajaviite juttudes oli teema et mis pahandusi või krutskeid tegite lapsena. See oli küll pikaks teemaks ei veninud, aga olid raskus käimised, naabrite kella laskmised, munadega autode loopimine jt. See on ju kius. Lapsed sest ilmselt ise nii aru ei saanudki. Neile tegi nalja. Ja nalja või hasarti teeb vist teeb ka vahelejäämise põnevus. Olid neil halvad ja hoolimatud vanemad? Või lapsepea vaaritab põnevust omamoodi ja ei peagi seda kisuks ka koolis. Nt kaaslase asjade peitmine ja muul moel kiusamine. Nende arust saab nalja?
Asjade peitmine on üks leebemaid kiusamise vorme. Raksus käimised, naabrite kella helistamised ja õunaraksus käimiseid ei saa võrrelda ühe lapse või noore kiusamisega kamba või mitme teise omaealise ja/või vanematealise poolt.
Ah jätke ise see kiusamine, küll siis noored vôtavad teist endist eeskuju. Praegu kahjuks kiusamisega. Normaalne ju.
Et sina vôid kiusata ja teised ei tohi??
Asjade peitmine on üks leebemaid kiusamise vorme.
Sõltub asjast. Mõtlen, et kui näiteks -20 kraadiga peidetakse kellegi müts ja kindad ära ja laps ei leia neid üles ja peab pikalt mütsi ja kinnasteta koju kõndima, siis see pole okei.
Asjade peitmine on üks leebemaid kiusamise vorme.
Sõltub asjast. Mõtlen, et kui näiteks -20 kraadiga peidetakse kellegi müts ja kindad ära ja laps ei leia neid üles ja peab pikalt mütsi ja kinnasteta koju kõndima, siis see pole okei.
Kujuta ise ette, kui sinu töökaaslane peidab sinu mütsi või saapad ära ja järgmisel päeval öeldakse sulle, et see oli nali . Kuidas sulle meeldiks sellisesse kollektiivi järgmisel päeval tööle minna? Aga laps peab kooli minema ja valikuta.
Asjade peitmine on üks leebemaid kiusamise vorme.
Sõltub asjast. Mõtlen, et kui näiteks -20 kraadiga peidetakse kellegi müts ja kindad ära ja laps ei leia neid üles ja peab pikalt mütsi ja kinnasteta koju kõndima, siis see pole okei.
Seda küll. Lihtsalt võrreldes üldises mõttes. Loodame, et kui inimeselt midagi ära võetakse ja ära peidetakse ja väljas on külm ilm, et siis see laps kasutab helistamist oma vanematele. Loodame, et ta kuulub nende laste hulka, keda tuuakse ja viiakse või et pöördub koolis täiskasvanud inimese poole ja loodame, et see inimene ka aitab last jne. Kuid sageli on kiusatav inimene ka muus mõttes allasurutud, kui see pole esimene korda või ära hirmutatud ja tal on keeruline abi otsida, kuna teda pole enne kuulatud või aidatud. Ei eita, et see on probleem. Loodame, et kõiki, kes abi vajavad ja kellele on ülekohut tehtud , märgatakse.
Sõltub asjast. Mõtlen, et kui näiteks -20 kraadiga peidetakse kellegi müts ja kindad ära ja laps ei leia neid üles ja peab pikalt mütsi ja kinnasteta koju kõndima, siis see pole okei. Seda küll. Lihtsalt võrreldes üldises mõttes. Loodame, et kui inimeselt midagi ära võetakse ja ära peidetakse ja väljas on külm ilm, et siis see laps kasutab helistamist oma vanematele. Loodame, et ta kuulub nende laste hulka, keda tuuakse ja viiakse või et pöördub koolis täiskasvanud inimese poole ja loodame, et see inimene ka aitab last jne. Kuid sageli on kiusatav inimene ka muus mõttes allasurutud, kui see pole esimene korda või ära hirmutatud ja tal on keeruline abi otsida, kuna teda pole enne kuulatud või aidatud.
Kui ise laps olin, siis peideti ka minu asju ära. Ükskord talvel olid mu saapad visatud koolimaja kõrval olevasse kraavi. Siiamaani mäletan, kuidas ma 9-aastasena oma saapaid seal põlvini lumes mustendavast lahtisest veest välja sikutasin. Saapad olid üleni vett täis ja hakanud juba seest jäätuma. Läksin koju toasussides, vettinud saapad näpu otsas. Mäletan, kuis klassijuhataja sattus mulle kooli juures tänaval vastu, mõõtis mind kurja pilguga ja nähvas: “Miks sul sussid jalas on!” Mu suur hirm oli, et nüüd ta karistab mind valede jalanõude kandmise eest märkuse panemise ja käitumishinde alandamisega, sestap tahtsin esimese hooga midagi valetada. Ent taipasin kiirelt, et see vale võib välja tulla (olid ju teised koolis aidanud mul saapaid otsida) ja nii vastasin ausalt, et klassivennad viskasid mu saapad kraavi. Õnneks õpetaja ei pannudki mulle selle eest märkust, puhises vaid minu poole mulle ette heitvalt ja läks minema. Temaski oli säilinud kübeke inimlikkust, kui jättis seekord kiusamise ohvri veel omalt poolt karistamata.
Ei ole kõigi õpilaste vanematel autosid ega ka kohe võimalik lapse helistamise peale keset tööpäeva autoga kohale lennata. Taksosõit oli meie perele samuti luksus. Ja missugust “abi” loodab laps koolist selles asjas saada?
Teiste asju ikka ei või näppida, ära peita või ära rikkuda. Seda õpivad juba väga väikesed lapsed selgeks, tavaliselt enne lasteaeda minekut. Saapaid, mütse vms ära peita, no mille peale veel ei tulda ikka, et kiusata saaks. Väga nõme käitumine ikka.
Imelik jah, et täiskasvanud ise normaalseks ei pea, kui kolleeg viskaks head nalja ja peidaks kellegi töövahendid ära, viskaks käekoti kontori ees porilompi või teeks veidraid lõustu…
Kahtlen, et tööl selliseid “nalju” visates kaua vastu peaks. Töökius on siiski palju peenem ja varjatum.
Eks mingi seos on ikka reeglitel ja kasvatusel ka. Paraku on koolis teismeliste seas sagedamini probleemsed need lapsed, kes väiksemana pole harjunud reeglitest lugu pidama. No teate ju isegi, kui ema ütleb, et aga ta segab tundi, sest tal on igav. Ja ta oskab väga hästi, ta ei peagi kuulama või kaasa tegema. Nii hakkab väikese juntsu peas idanema, et kui ma ei taha, siis ma ei tee ja keegi ei tohi mind sundida. Ja lapse mõistus juba on selline, et see mõte muutub aina suuremaks. Kuni sinnamaani, aga vot teen just seda, mida tahan. Ja keegi ei või midagi öelda.
Mänguväljakutel on emad, kes reageerivad kiirelt, kui nende laps ebasobivalt käitub. Ja on emad, kes ei reageeri, kui nende laps teisi liivaga loobib või liumäelt alla tõukab (sest noh, mis ta siis seisis seal vale koha peal eks). Või teiste tehtud asja ära lõhub või kiigele ette seisab ja trotslikult teisel kiiluda ei lase.
Need lapsed pole ju ka pahad, aga keegi ei õpeta neile kannatlikkust, leplikkust, vajadusel tagasi tõmbumist. Nii on neil ka vanemana raske leppida, et nad peaks kellelegi või millelegi järele andma, painduma. See ei mahu lihtsalt hinge, et keegi tuleb ütlema, et ma ei tohi teist kiusata. Ja üldse mis ta siis on selline…
Meil on koolist välja langemas 7.klassi poiss (kordaja), kelle ema algklassides linnas uhkelt kommenteeris, et õpetajad käivad tal kikivarvul tagajalgadel. Nüüd käib ema ise…paraku… kahju on poisist, perest. Ka emale käratab poeg, “sina ei tule mulle ütlema, mis ma pean tegema”. Raske üldse midagi ette võtta, kui lapse jaoks enam ühtki täiskasvanud autoriteeti pole, ei ema ega isa. Vaid umbes 20-aastased sõbrad, kellelt vajalikku kraami hankida saab…
Need on ju need, kes ise teisi vanemaid sõimavad, kui nende kukununnusid korrale üritada kutsuda. Ongi sellised eneseõigustajad mina ja maailm.
Imelik jah, et täiskasvanud ise normaalseks ei pea, kui kolleeg viskaks head nalja ja peidaks kellegi töövahendid ära, viskaks käekoti kontori ees porilompi või teeks veidraid lõustu…
Kahtlen, et tööl selliseid “nalju” visates kaua vastu peaks. Töökius on siiski palju peenem ja varjatum.
Tead, igatepidi võib olla. Mul endal küll asju ära ei peidetud, kuid sõbranna rääkis küll paarist sellisest juhtumist. Tuli nt hommikul tööle ja avastas, et töölaua pealt on kadunud üks vajalik asi. Hakkas otsima, keegi ei teadnud. Siis märkas, et üks kolleeg, kes juba ammugi teda kiusama kippus, muigab kuidagi veidralt. Sõbranna läks ülemuse juurde ja ütles: “Mul on x asi kadunud ja ma arvan, et Mari vist teab, kus see olla võiks. Palun, kas aitaksite mul x tagasi saada?” Ülemus tuligi ja küsis Marilt. Too siis tõmbas oma sahtli lahti ja võttis “kadunud” asja sealt välja ning andis tagasi. Kui ülemus imestades küsis, et kuidas teise inimese omand Mari sahtlisse sattus, vastas too ümmarguselt: “Kogemata!”
Nii et jah, isegi täiskasvanud võivad sihukesi infantiilsusi teha. Asjade ärapeitmine on üks kõige lihtsamaid viise, mis häirib teist inimest ja tekitab talle meelehärmi – mis ju ongi kiusamise eesmärk.
Imelik jah, et täiskasvanud ise normaalseks ei pea, kui kolleeg viskaks head nalja ja peidaks kellegi töövahendid ära, viskaks käekoti kontori ees porilompi või teeks veidraid lõustu…
Kahtlen, et tööl selliseid “nalju” visates kaua vastu peaks. Töökius on siiski palju peenem ja varjatum.
- Tead, igatepidi võib olla. Mul endal küll asju ära ei peidetud, kuid sõbranna rääkis küll paarist sellisest juhtumist. Tuli nt hommikul tööle ja avastas, et töölaua pealt on kadunud üks vajalik asi. Hakkas otsima, keegi ei teadnud. Siis märkas, et üks kolleeg, kes juba ammugi teda kiusama kippus, muigab kuidagi veidralt. Sõbranna läks ülemuse juurde ja ütles: “Mul on x asi kadunud ja ma arvan, et Mari vist teab, kus see olla võiks. Palun, kas aitaksite mul x tagasi saada?” Ülemus tuligi ja küsis Marilt. Too siis tõmbas oma sahtli lahti ja võttis “kadunud” asja sealt välja ning andis tagasi. Kui ülemus imestades küsis, et kuidas teise inimese omand Mari sahtlisse sattus, vastas too ümmarguselt: “Kogemata!”
Nii et jah, isegi täiskasvanud võivad sihukesi infantiilsusi teha. Asjade ärapeitmine on üks kõige lihtsamaid viise, mis häirib teist inimest ja tekitab talle meelehärmi – mis ju ongi kiusamise eesmärk.
Kiusamist on täna kôikjal.
Su oma laps oligi selle 12 a narrija?
Narrija? Keegi ei narrinud seda poissi. Kuid lapsevanema visa töö viis selleni, et teda peeti veidraks ning hoiti temast eemale, aeg-ajalt ka naerdi millegi üle, mis ta tegi või ütles. Nagu öeldud, täiskasvanute maailmas lolli juttu ajava töökaaslase üle ei naerda, vaid mõeldakse vaikselt, et küll on veidrik; lapsed aga nii veel alati ei oska ning väljendavad kohe oma suhtumist imelike asjade kohta. Kust ma neid juhtumeid tean – kõigepealt mõnikord juhtus laps rääkima, mis täna koolis oli, et näiteks matemaatika tunnis sai P-ga nalja, ütles seda või toda. Ja siis mõne päeva pärast tuli P emalt klassi lapsevanemate listi mingi agressiivne kiri, kus süüdistati klassi laps, mõnikord ka nimeliselt, tema poja kiusamises ning õpetajat tegevusetuses. Lapselt selle kohta siis kommentaari küsides nägin siirast hämmastust ning tihti küsimust, et aga me ju lihtsalt naersime? Kuhu me siis nüüd selle joone tõmbame, kas lastel tuleks koolis igaks juhuks naermine ära keelata, äkki mõnikord juhtub, et see, kes nalja esile kutsus, peab seda kiusamiseks? Nii palju kui mina oma lapse jutust aru sain, puudus nii temal kui teistel igasugune viha või vaen selle poisi vastu, austati tema teadmisi teatud aines, kuid nagu iga teise klassikaaslasegi puhul, naerdi kui midagi oli naljakat. Eks mingist hetkest hakati temast eemale hoidma, ebameeldiv ju ema viha alla sattuda, see viha tundus tulevat väga juhuslikest asjadest. Nii lihtne oligi. Aga ema usub siiamaani, et poega kiusati, ma ei imesta, kui ta perekooliski käib ja siin seda kirjutanud on. Sel juhul tunneb ta end vast ära ja ongi hea.
Et siis naerdi ühe lapse üle(, sest ta ajas lolli juttu?) ja sinu meelest see ei ole kiusamine!?! “Me ju ainult tegime nalja!” on kiusajate tüüpvabandus.
Vahe on selles, kas naerdi üks kord või nii, et eelmist korda ei tulegi meelde või on asi nii, et konkreetse poisi kohta leitakse ühtekugu midagi veidrat mille üle naerda, et noh ta ongi selline naljakas ju. Kui on see viimane variant, siis see mõjub naerdavale kindlasti halvasti ja on seega kiusamine.
Oi mul vist ka klassivend, 46, Delfis kirjutab Ukrainast, ei salli mind sellest ajast peale kui ajalootunnis ta lambajutu peale naersin 12. klassis. Edu talle, mul on kahju, et ma naersin, aga ei suutnud kiusatusele vastu panna. Mulle oli klassiliidrite poolt (tema ise peamiselt) pinge peal uude kooli tulnuna. Üritati mulle koht kätte näidata, et ma nende tasemele ei küüni. Seega tegelikult, minu naermine võib tunduda kiusamisena, aga kes tegelikult oli kiusatu? Õnneks 18-aastasele see erilist muud jälge ei jätnud, lihtsalt kokkutulekuid ei igatse.
aga kes tegelikult oli kiusatu?
Sinu segasest jutust seda ei selgunud tõesti.
Vahe on selles, kas naerdi üks kord või nii, et eelmist korda ei tulegi meelde või on asi nii, et konkreetse poisi kohta leitakse ühtekugu midagi veidrat mille üle naerda, et noh ta ongi selline naljakas ju. Kui on see viimane variant, siis see mõjub naerdavale kindlasti halvasti ja on seega kiusamine.
Kui nii “mõnigi kord” su laps midagi taolist rääkis ja korduvalt teda ka nimepidi kiusajana nimetati, siis siit joonistub küll väike muster välja juba. Oleksid võinud lapsel empaatiavõimet turgutada teiste üle naermisele vabanduste otsimise asemel. Ilmselt ta ei kiusanud meelega, aga ühtlasi ei saanud aru, kui palju see naermine teistele haiget tegi.
Oi mul vist ka klassivend, 46, Delfis kirjutab Ukrainast, ei salli mind sellest ajast peale kui ajalootunnis ta lambajutu peale naersin 12. klassis. Edu talle, mul on kahju, et ma naersin, aga ei suutnud kiusatusele vastu panna. Mulle oli klassiliidrite poolt (tema ise peamiselt) pinge peal uude kooli tulnuna. Üritati mulle koht kätte näidata, et ma nende tasemele ei küüni. Seega tegelikult, minu naermine võib tunduda kiusamisena, aga kes tegelikult oli kiusatu? Õnneks 18-aastasele see erilist muud jälge ei jätnud, lihtsalt kokkutulekuid ei igatse.
Aga vaat milline saatuse ninanips: tema kirjutab artikleid Ukrainast, aga sina ei suuda end isegi foorumis arusaadavalt väljendada.
Vahe on selles, kas naerdi üks kord või nii, et eelmist korda ei tulegi meelde või on asi nii, et konkreetse poisi kohta leitakse ühtekugu midagi veidrat mille üle naerda, et noh ta ongi selline naljakas ju. Kui on see viimane variant, siis see mõjub naerdavale kindlasti halvasti ja on seega kiusamine.
Kui nii “mõnigi kord” su laps midagi taolist rääkis ja korduvalt teda ka nimepidi kiusajana nimetati, siis siit joonistub küll väike muster välja juba. Oleksid võinud lapsel empaatiavõimet turgutada teiste üle naermisele vabanduste otsimise asemel. Ilmselt ta ei kiusanud meelega, aga ühtlasi ei saanud aru, kui palju see naermine teistele haiget tegi.
See, kellele sa vastasid, pole üldse algse näite tooja. Mina tõin selle näite. Minu laps on kiusamisest väga kaugel, pigem on ta kogu oma elu olnud kiusatavate kaitsja. Ei nimetatud teda kordagi kiusajaks. Ega see laps ainus ei olnud, kelle naljakaid ütlusi naerdi. Normaalses õhkkonnas naerdaksegi naljade üle. Naer vabastab. Kogu mu postituse mõte oli, et kiusamine pole alati mingi objektiivselt mõõdetav tegu. Eriti just lapsed ei ole hiromandid, et tajuda teiste laste kõiki hirme või tajunüansse ning suuta eristada, et vot Mati puhul võib naerda, kui tal vihik maha kukub, aga Kati puhul ei tohi.
Mati puhul võib naerda, kui tal vihik maha kukub, aga Kati puhul ei tohi.
No kuule. Su üldine jutt on nagu okei, aga konkreetsed toodud näited kõik nii piiripealsed, et nullivad mõtte ära.
Miks peaks vihiku mahakukkumise pärast naerma kellegi üle?
Vahe on selles, kas naerdi üks kord või nii, et eelmist korda ei tulegi meelde või on asi nii, et konkreetse poisi kohta leitakse ühtekugu midagi veidrat mille üle naerda, et noh ta ongi selline naljakas ju. Kui on see viimane variant, siis see mõjub naerdavale kindlasti halvasti ja on seega kiusamine.
Kui nii “mõnigi kord” su laps midagi taolist rääkis ja korduvalt teda ka nimepidi kiusajana nimetati, siis siit joonistub küll väike muster välja juba. Oleksid võinud lapsel empaatiavõimet turgutada teiste üle naermisele vabanduste otsimise asemel. Ilmselt ta ei kiusanud meelega, aga ühtlasi ei saanud aru, kui palju see naermine teistele haiget tegi.
See, kellele sa vastasid, pole üldse algse näite tooja. Mina tõin selle näite. Minu laps on kiusamisest väga kaugel, pigem on ta kogu oma elu olnud kiusatavate kaitsja. Ei nimetatud teda kordagi kiusajaks. Ega see laps ainus ei olnud, kelle naljakaid ütlusi naerdi. Normaalses õhkkonnas naerdaksegi naljade üle. Naer vabastab. Kogu mu postituse mõte oli, et kiusamine pole alati mingi objektiivselt mõõdetav tegu. Eriti just lapsed ei ole hiromandid, et tajuda teiste laste kõiki hirme või tajunüansse ning suuta eristada, et vot Mati puhul võib naerda, kui tal vihik maha kukub, aga Kati puhul ei tohi.
Kui kukub vihik maha, siis aidatakse see üles korjata, mitte ei naerda. Mitte kellegi üle.
Minul tuli nüüd seda teemat lugedes natuke hirm peale. Mitte kiusamise pärast, vaid selle pärast, kui õrnad ning tundlikud on lapsevanemad ning tõenäoliselt ka nende lapsed. Ehk peaks tegelema laste ning iseenda enesekindluse tõstmisega, et igast pisiasjast kiusamist välja ei loeks? Ma olen üsna kindel, et kui ükskõik kumb minu lastest vihiku maha pillab, tehes näiteks paar piruetti seda püüda üritades, siis ta ise ka naerab selle üle. Loomulikult eksisteerib kiusamist ja see on tõenäoliselt palju õelam, kavalam ning varjatum kui oli omal ajal pinali ärapeitmine ning loomulikult tuleb seda ennetada ning sekkuda. Kuid üle võlli ka ei maksa minna nähes igas liigutuses või sõnas kiusamist kui seda seal tegelikult ei ole.
Ma arvan, et asi ei ole lumehelbekluses, vaid kiusatu, kes pole klassis omaks võetud, kes ei tunne, et ta ümber on sõbrad, ongi selliste asjade suhtes õrnem (ainsad hetked, kus tähelepanu saab, on piinlikud). Kui lapsed on üldiselt sõbralikud ja toetavad, ei omista ta täpselt samadele juhtumistele mitte mingit tähtsust.
Oi mul vist ka klassivend, 46, Delfis kirjutab Ukrainast, ei salli mind sellest ajast peale kui ajalootunnis ta lambajutu peale naersin 12. klassis. Edu talle, mul on kahju, et ma naersin, aga ei suutnud kiusatusele vastu panna. Mulle oli klassiliidrite poolt (tema ise peamiselt) pinge peal uude kooli tulnuna. Üritati mulle koht kätte näidata, et ma nende tasemele ei küüni. Seega tegelikult, minu naermine võib tunduda kiusamisena, aga kes tegelikult oli kiusatu? Õnneks 18-aastasele see erilist muud jälge ei jätnud, lihtsalt kokkutulekuid ei igatse.
Aga vaat milline saatuse ninanips: tema kirjutab artikleid Ukrainast, aga sina ei suuda end isegi foorumis arusaadavalt väljendada.
Said ju aru küll, järelikult oskan piisavalt. Aga püüe kunagist koolikiusajat õigustada ja mulle ära panna näitab Sinu seesmist mädasust.
Minul tuli nüüd seda teemat lugedes natuke hirm peale. Mitte kiusamise pärast, vaid selle pärast, kui õrnad ning tundlikud on lapsevanemad ning tõenäoliselt ka nende lapsed. Ehk peaks tegelema laste ning iseenda enesekindluse tõstmisega, et igast pisiasjast kiusamist välja ei loeks? Ma olen üsna kindel, et kui ükskõik kumb minu lastest vihiku maha pillab, tehes näiteks paar piruetti seda püüda üritades, siis ta ise ka naerab selle üle. Loomulikult eksisteerib kiusamist ja see on tõenäoliselt palju õelam, kavalam ning varjatum kui oli omal ajal pinali ärapeitmine ning loomulikult tuleb seda ennetada ning sekkuda. Kuid üle võlli ka ei maksa minna nähes igas liigutuses või sõnas kiusamist kui seda seal tegelikult ei ole.
Endiselt, miks peab vihiku mahakukkumise üle naerma? Ma tõesti ei saa aru. Ma olen muidu musta huumori fänn, aga sellest aru ei saa.
Oi mul vist ka klassivend, 46, Delfis kirjutab Ukrainast, ei salli mind sellest ajast peale kui ajalootunnis ta lambajutu peale naersin 12. klassis. Edu talle, mul on kahju, et ma naersin, aga ei suutnud kiusatusele vastu panna. Mulle oli klassiliidrite poolt (tema ise peamiselt) pinge peal uude kooli tulnuna. Üritati mulle koht kätte näidata, et ma nende tasemele ei küüni. Seega tegelikult, minu naermine võib tunduda kiusamisena, aga kes tegelikult oli kiusatu? Õnneks 18-aastasele see erilist muud jälge ei jätnud, lihtsalt kokkutulekuid ei igatse.
Ta kirjutab oma FBs. Delfi vaid avaldab tema loal.
aga kes tegelikult oli kiusatu?
Sinu segasest jutust seda ei selgunud tõesti.
Aeglasema taibuga lugejale teen asja lihtsamaks ja ütlen, et tegelik kiusaja oli uustulnuka represseerija, kelle eksimus mõjus vabastavalt kiusatule. Ehk, et vahel on kellegi naer märk kiusamisest hoopis teistpidi.
Endiselt, miks peab vihiku mahakukkumise üle naerma? Ma tõesti ei saa aru. Ma olen muidu musta huumori fänn, aga sellest aru ei saa.
No jeerum, see oli näide. Mis iganes võib naljakalt juhtuda, täpselt nagu eespool kirjeldati – püüad vihikut kuidagi naljakalt või kukub tobedal hetkel või kukub kellelegi pähe – lastele pole naeruks ju palju vaja. Natuke fantaasiat ometi!
