Esileht Koolilaps Koolikiusajate vanemad

Näitan 12 postitust - vahemik 331 kuni 342 (kokku 342 )

Teema: Koolikiusajate vanemad

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et asi ei ole lumehelbekluses, vaid kiusatu, kes pole klassis omaks võetud, kes ei tunne, et ta ümber on sõbrad, ongi selliste asjade suhtes õrnem (ainsad hetked, kus tähelepanu saab, on piinlikud). Kui lapsed on üldiselt sõbralikud ja toetavad, ei omista ta täpselt samadele juhtumistele mitte mingit tähtsust.

Mina olen see, kes eespool rääkis lapsest, kelle lapsevanem draamat pidevalt teeb ja väidab, et last kiusatakse. Laps on klassis täiesti austatud, sest ta on tark ja laia silmaringiga, kuid tal on omad veidrad vaated ja neid naljakaid mõtteid lapsed ka naeravad. Ei saa öelda, et teda pole omaks võetud, ta on paljudega lasteaiast peale tuttav ning mängudes alati sees. Mulle tundub, et ka laps ise ei tule alati selle peale, et mõnda naeru kiusamiseks pidada – need mõtted paneb talle ema pähe.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oi mul vist ka klassivend, 46, Delfis kirjutab Ukrainast, ei salli mind sellest ajast peale kui ajalootunnis ta lambajutu peale naersin 12. klassis. Edu talle, mul on kahju, et ma naersin, aga ei suutnud kiusatusele vastu panna. Mulle oli klassiliidrite poolt (tema ise peamiselt) pinge peal uude kooli tulnuna. Üritati mulle koht kätte näidata, et ma nende tasemele ei küüni. Seega tegelikult, minu naermine võib tunduda kiusamisena, aga kes tegelikult oli kiusatu? Õnneks 18-aastasele see erilist muud jälge ei jätnud, lihtsalt kokkutulekuid ei igatse.

Aga vaat milline saatuse ninanips: tema kirjutab artikleid Ukrainast, aga sina ei suuda end isegi foorumis arusaadavalt väljendada.

Said ju aru küll, järelikult oskan piisavalt. Aga püüe kunagist koolikiusajat õigustada ja mulle ära panna näitab Sinu seesmist mädasust.

Sinu teksti lugedes tundub ikka, et kiusaja olid sina.

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

aga kes tegelikult oli kiusatu?

Sinu segasest jutust seda ei selgunud tõesti.

Aeglasema taibuga lugejale teen asja lihtsamaks ja ütlen, et tegelik kiusaja oli uustulnuka represseerija, kelle eksimus mõjus vabastavalt kiusatule. Ehk, et vahel on kellegi naer märk kiusamisest hoopis teistpidi.

Ei. Sa olid ikka ise kiusaja.

+2
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ega see laps ainus ei olnud, kelle naljakaid ütlusi naerdi. Normaalses õhkkonnas naerdaksegi naljade üle. Naer vabastab. Kogu mu postituse mõte oli, et kiusamine pole alati mingi objektiivselt mõõdetav tegu. Eriti just lapsed ei ole hiromandid, et tajuda teiste laste kõiki hirme või tajunüansse ning suuta eristada, et vot Mati puhul võib naerda, kui tal vihik maha kukub, aga Kati puhul ei tohi.

Tõesti, üks juhuslik naermine, loll nali või muidu nõmetsemine pole veel hull kiusamine, aga olemata võiks ka sellised asjad olla. Lapsed ega ka täiskasvanudki ei oska jah alati ennustada, kuidas keegi reageerida võiks ja kas ta tajub nalja nalja või kiusamisena, aga üldine nipp on ju väga lihtne – kui Mati ise naerab, kui tal mingi äpardus juhtub, siis võivad teised ka kaasa naerda, aga kui Kati tundub sellisel puhul õnnetu, siis ei naerda. Ongi kõik. Isegi minu sotsiaalselt saamatu autistlike joontega 2 klassi laps saab sellest aru. Poisid teevad vahepeal omavahel lolle nalju, jällegi olen lapsele pidevalt korrutanud: kui keegi asjaosaline  tundub pahane või õnnetu, tuleb kohe järele jätta ja vabandust paluda. Ei ole ju nii keeruline?

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Poisid teevad vahepeal omavahel lolle nalju, jällegi olen lapsele pidevalt korrutanud: kui keegi asjaosaline tundub pahane või õnnetu, tuleb kohe järele jätta ja vabandust paluda. Ei ole ju nii keeruline?

Annan ämmale seda lugeda, ta kipub ka selliseid nalju tegema, mille peale sihtmärgid nõutuks või lausa kurvaks jäävad. Liiga õrnakesed sellised 🙂

 

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Poisid teevad vahepeal omavahel lolle nalju, jällegi olen lapsele pidevalt korrutanud: kui keegi asjaosaline tundub pahane või õnnetu, tuleb kohe järele jätta ja vabandust paluda. Ei ole ju nii keeruline?

Ja su lapsed teevad ka seda, mida korrutad (ka siis, kui sina kõrval ei kontrolli)? Loomulikult korrutab lapsevanem seda, aga lapsed elavad ikka oma elu. Empaatia areneb tasapisi ja eakohaselt.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ja su lapsed teevad ka seda, mida korrutad (ka siis, kui sina kõrval ei kontrolli)? Loomulikult korrutab lapsevanem seda, aga lapsed elavad ikka oma elu. Empaatia areneb tasapisi ja eakohaselt.

Tasapisi, aga mitte iseenesest ometi. Muidugi peab ka seda selgitama ja suunama. See on ju osa laste kasvatamisest.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ja su lapsed teevad ka seda, mida korrutad (ka siis, kui sina kõrval ei kontrolli)? Loomulikult korrutab lapsevanem seda, aga lapsed elavad ikka oma elu. Empaatia areneb tasapisi ja eakohaselt.

Tasapisi, aga mitte iseenesest ometi. Muidugi peab ka seda selgitama ja suunama. See on ju osa laste kasvatamisest.

Loomulikult kasvatab iga normaalne lapsevanem oma lapses muuhulgas empaatiat, aga kuni laps on laps, seni käitub ta lapsena ja ikka juhtub, et naerdakse millegi üle, mida täiskasvanu ei naeraks. Seda kohe kiusamiseks nimetada ning sellena ka karistamist nõuda ei ole õige.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Loomulikult kasvatab iga normaalne lapsevanem oma lapses muuhulgas empaatiat, aga kuni laps on laps, seni käitub ta lapsena ja ikka juhtub, et naerdakse millegi üle, mida täiskasvanu ei naeraks. Seda kohe kiusamiseks nimetada ning sellena ka karistamist nõuda ei ole õige.

See oligi siin küsimuseks, hea, et jõudsime selleni, et täiskasvanu ei naeraks. Eelnevalt oli seisukoht, et ongi ju naljakas, kui Maril vihik maha kukub, seepärast tekkis diskussioon.
Jah, laps võib mitte pahatahtlikult selle üle naerda, aga täiskasvanu ei kiida siis takka, vaid saab viidata, et naermine ei pruugi tore olla sel juhul.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tegelikult naeravad ka täiskasvanud väga lapsikute asjade üle. Laps näeb kodus, et ema jaoks on näiteks kellegi peeretamine naljakas ja arutab seda lapse kuuldes ja ongi eeskuju, et naera.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma küll ei tea, miks keegi asju lõbu pärast peitma peaks. Pärast on asi äkki määrdunud või katki, see peitja siis ostab uue? Asjade peitmine on ehtne kius, kamp inimesi vaatab pealt, kuidas üks meeleheitlikult oma asja otsib. Ja ükskõik, kas õues on -20 või +20 kraadi, see ei anna õigust teise mütsi peita, see on tema vara.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Loomulikult kasvatab iga normaalne lapsevanem oma lapses muuhulgas empaatiat, aga kuni laps on laps, seni käitub ta lapsena ja ikka juhtub, et naerdakse millegi üle, mida täiskasvanu ei naeraks. Seda kohe kiusamiseks nimetada ning sellena ka karistamist nõuda ei ole õige.

Laps on laps, seda küll. Samas üldse reageerimata jättes anname sellele lapsele (ja tema ohvrile) signaali, et nii ongi okei. Kust need töökiusajad ja koduvägivallatsejad muidu tulevad (ning samuti need, kes taluvadki enda kallal aastatepikkust vägivallatsemist, pidades seda normaalseks).

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 12 postitust - vahemik 331 kuni 342 (kokku 342 )


Esileht Koolilaps Koolikiusajate vanemad