Esileht Koolilaps Koolikiusajate vanemad

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 155 )

Teema: Koolikiusajate vanemad

Postitas:
Kägu

Kunagi minu lapse klassi tuli õpilane (jäi istuma), kes rikkus pidevalt korda, kodused tööd oli tegemata. Tegemist oli tugeva klassiga ning kui see poiss järjekordselt tundi rikkus ja siis ootusärevalt ringi vaatas (ootas siis heakskiitu), siis lapsed vaatasid teda vaid tüdinenud pilguga või siis, kui õpetaja ütles et R..on kodune töö tegemata, siis reaktsioon oli – ahh, jälle õppimata. See laps ei kohanenudki selle klassiga ja teda ei võetud omaks – kiusamine? mingil määral jah, aga kas saab teistele etteheita? Ainuke etteheide on vanematele, kes lapse õppimata kooli lasid minna.

 

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu
  1. Kunagi minu lapse klassi tuli õpilane (jäi istuma), kes rikkus pidevalt korda, kodused tööd oli tegemata. Tegemist oli tugeva klassiga ning kui see poiss järjekordselt tundi rikkus ja siis ootusärevalt ringi vaatas (ootas siis heakskiitu), siis lapsed vaatasid teda vaid tüdinenud pilguga või siis, kui õpetaja ütles et R..on kodune töö tegemata, siis reaktsioon oli – ahh, jälle õppimata. See laps ei kohanenudki selle klassiga ja teda ei võetud omaks – kiusamine? mingil määral jah, aga kas saab teistele etteheita? Ainuke etteheide on vanematele, kes lapse õppimata kooli lasid minna.

    Klasside tasandamine ôppimise motiveerituse ja vôimekuse järgi on küll lihtne. Katsed lastele alates esimesest klassist, aga te ise lastevanematena pole selleks valmis. Ühe kooli piires saab ju ôpilasi liigutada pidevalt nôrgemast tugevamasse klassi ja vastupidi. Täiesti normaalne ju. Nii tunnevad ka madalama ôppimise motivatsiooniga ennast paremini ja ôpetaja saab neid turgutada. Praegu piirkonna koolides kannatavad môlemad nii tugevad ôpilased kui nôrgad ja siis tuleb eelmise käo kirjeldatud kiusamine ja ignoreerimine. Kôik inimesed ei ole insenerid nii ka kôik lapsed ei ole tulevased insenerid kôigil pea ei vôtagi. Teine jälle on tulevane insener ja tahab ôppida, siis on tal ôigus teha seda segamatult.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu
  1. Kunagi minu lapse klassi tuli õpilane (jäi istuma), kes rikkus pidevalt korda, kodused tööd oli tegemata. Tegemist oli tugeva klassiga ning kui see poiss järjekordselt tundi rikkus ja siis ootusärevalt ringi vaatas (ootas siis heakskiitu), siis lapsed vaatasid teda vaid tüdinenud pilguga või siis, kui õpetaja ütles et R..on kodune töö tegemata, siis reaktsioon oli – ahh, jälle õppimata. See laps ei kohanenudki selle klassiga ja teda ei võetud omaks – kiusamine? mingil määral jah, aga kas saab teistele etteheita? Ainuke etteheide on vanematele, kes lapse õppimata kooli lasid minna.

    Klasside tasandamine ôppimise motiveerituse ja vôimekuse järgi on küll lihtne. Katsed lastele alates esimesest klassist, aga te ise lastevanematena pole selleks valmis. Ühe kooli piires saab ju ôpilasi liigutada pidevalt nôrgemast tugevamasse klassi ja vastupidi. Täiesti normaalne ju. Nii tunnevad ka madalama ôppimise motivatsiooniga ennast paremini ja ôpetaja saab neid turgutada. Praegu piirkonna koolides kannatavad môlemad nii tugevad ôpilased kui nôrgad ja siis tuleb eelmise käo kirjeldatud kiusamine ja ignoreerimine. Kôik inimesed ei ole insenerid nii ka kôik lapsed ei ole tulevased insenerid kôigil pea ei vôtagi. Teine jälle on tulevane insener ja tahab ôppida, siis on tal ôigus teha seda segamatult.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Isoleeritud intsidendid pole veel kiusamine. Kiusamine on süstemaatilisem ja aktiivsem.

Kui laps kardab koolipäeva lõpus koolimajast väljuda, sest teised nolgid seal kambakesi ootavad, et talle kerepale anda (v ähvardada, provotseerida jne), siis on nagu juba teine teema.

Osades koolides ei julge mõni laps sp isegi vaheajal koridoris olla – kui seal mõni õpetaja peale ei vaata, on oht ka koridoris haiget v provotseeritud saada.

Vastik värk.

Mind käis 8. klassis vahetundidel üks tüdruk norimas ja asjadega loopimas. Kahjuks olid ka kekatunnid tema klassiga koos. Mitu korda kasutas ära võimalist, et mulle korvpalluga vastu pead LÜÜA. Hakkasin keka päevadel koolist puuduma 🙂

Igavesti õudne tüdruk oli too, istuma jäänud, väga käest läinud aknele paks krohvikiht peale tõmmatud… Ma midagi ei kommenteerinud muidugi, ma ei teinud mitte midagi selleks, et tema tähelepanu püüda, aga vat, kuidagi olin ikka lihtne sihtmärk (paras nõrk makaron olin).

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu
  1. Isoleeritud intsidendid pole veel kiusamine. Kiusamine on süstemaatilisem ja aktiivsem.

    Kui laps kardab koolipäeva lõpus koolimajast väljuda, sest teised nolgid seal kambakesi ootavad, et talle kerepale anda (v ähvardada, provotseerida jne), siis on nagu juba teine teema.

    Osades koolides ei julge mõni laps sp isegi vaheajal koridoris olla – kui seal mõni õpetaja peale ei vaata, on oht ka koridoris haiget v provotseeritud saada.

    Vastik värk.

    Mind käis 8. klassis vahetundidel üks tüdruk norimas ja asjadega loopimas. Kahjuks olid ka kekatunnid tema klassiga koos. Mitu korda kasutas ära võimalist, et mulle korvpalluga vastu pead LÜÜA. Hakkasin keka päevadel koolist puuduma 🙂

    Igavesti õudne tüdruk oli too, istuma jäänud, väga käest läinud aknele paks krohvikiht peale tõmmatud… Ma midagi ei kommenteerinud muidugi, ma ei teinud mitte midagi selleks, et tema tähelepanu püüda, aga vat, kuidagi olin ikka lihtne sihtmärk (paras nõrk makaron olin).

    See krohv aknele tômmatud tüdruk oli samuti ju hädas. Istuma ei jääta ju nalja pärast, miks ta ei ôppinud piisavalt ei saa ju mina otsustada, aga ilmselgelt  kui oleks ôpetajad teda aidanud ôppimises oleks olukord teine ju, 2 noort koolilast ônnetud. Suurse klassis ei jôua ôpetaja kôigini ja ilmselgelt tähelepanu ei püüa ôpilane tunni segamisega ja igavlemisega ja muu negatiivsega, aga kellegi tähelepanu vajab ka tema.

 

+1
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapselt selle kohta siis kommentaari küsides nägin siirast hämmastust ning tihti küsimust, et aga me ju lihtsalt naersime?

On suur vahe, kas naerdakse kellegagi koos või kellegi üle. Kui see laps, kelle üle naerdakse, ise seda naljakaks ei pea, siis ilmselgelt pole tegu enam naljaga, vaid kiusamisega.

Palju muidugi tahta, et sa selle vahe oma lapsele selgeks suudaksid teha, kui sa isegi vahet ei taju.

Just-just-just. Kui klassi ees rumala vastuse andnud laps ikka end pahasti tunneb oma rumala vastuse pärast, mis klassi naerma ajas, siis on kogu klass kiusajad ning õps ka. Ikka ainult tibulinnu enda tunded loevad, need on maailma naba ja epitsenter. Emme-helikopter lendab kohe kooli ja teeb ta-ta-ta-ta kõigi pihta, kes valesti käitusid ja tibulinnu rumaluse üle naersid.

Oeh, no millest me üldse räägime! Sa oled ju pesueht kiusaja, kes leiab, et ongi õige vähem võimekate inimeste üle naerda – mis need siis räägivad rumalusi! Huvitav, kui töö juures kolleegid sinu rumalate avalduste peale korduvalt naerda möirgaksid, siis oleks ka ok?

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapselt selle kohta siis kommentaari küsides nägin siirast hämmastust ning tihti küsimust, et aga me ju lihtsalt naersime?

On suur vahe, kas naerdakse kellegagi koos või kellegi üle. Kui see laps, kelle üle naerdakse, ise seda naljakaks ei pea, siis ilmselgelt pole tegu enam naljaga, vaid kiusamisega.

Palju muidugi tahta, et sa selle vahe oma lapsele selgeks suudaksid teha, kui sa isegi vahet ei taju.

Just-just-just. Kui klassi ees rumala vastuse andnud laps ikka end pahasti tunneb oma rumala vastuse pärast, mis klassi naerma ajas, siis on kogu klass kiusajad ning õps ka. Ikka ainult tibulinnu enda tunded loevad, need on maailma naba ja epitsenter. Emme-helikopter lendab kohe kooli ja teeb ta-ta-ta-ta kõigi pihta, kes valesti käitusid ja tibulinnu rumaluse üle naersid.

  • Oeh, no millest me üldse räägime! Sa oled ju pesueht kiusaja, kes leiab, et ongi õige vähem võimekate inimeste üle naerda – mis need siis räägivad rumalusi! Huvitav, kui töö juures kolleegid sinu rumalate avalduste peale korduvalt naerda möirgaksid, siis oleks ka ok?

Päris nii ei ole. Selge kui ôpilane räägib pidevalt lollusi, ajab see kaaslasi naerma.

+2
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nonii tore, aga sa mine siis ka iga päev kuhugi kollektiivi kus tingimata kõik pidevalt koos su üle naeravad. Kas siis on ka naljakas, ja tahkasid ise tagasi minna iga päev sinna? Vaatame kui kaua sul endal naljakas oleks. Miks peab see 12a. laps teistmoodi end tundma vaid selle pärast et need on lapsed? Ja siis imestab veel et ema peab tal koolis vastas käima. Appi!

Tõesti  “appi”, et sa ikka aru ei saa. Kas sa ise ei naera kunagi? Küsisin ennist konkreetse küsimuse: kas sa alati küsid enne naerma hakkamist üle, ega see kedagi ei solva? Sa ei vasta küsimusele, muudkui ketrad omaenda peas loodud filmilinti kiusamisest.

+3
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oeh, no millest me üldse räägime! Sa oled ju pesueht kiusaja, kes leiab, et ongi õige vähem võimekate inimeste üle naerda – mis need siis räägivad rumalusi! Huvitav, kui töö juures kolleegid sinu rumalate avalduste peale korduvalt naerda möirgaksid, siis oleks ka ok?

Keegi ei naera inimese üle, vaid jutu üle, mida ta räägib!!! Juudas küll. Kui õpitakse ajalootunnis reformatsiooni ajastut ning kutsutakse Mati vastama, kuid Mati hakkab rääkima Martin Luther Kingist, mis sa arvad, kas naerdakse Mati üle või selle üle, et ta need kaks kuulsat meest segi ajas? (Loodetavasti sa ikka tead, kes on Martin Luther ja kes on Martin Luther King) Matil endal on kindlasti halb ja piinlik oma vea tõttu. Kas teda kiusati?

+3
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oeh, no millest me üldse räägime! Sa oled ju pesueht kiusaja, kes leiab, et ongi õige vähem võimekate inimeste üle naerda – mis need siis räägivad rumalusi! Huvitav, kui töö juures kolleegid sinu rumalate avalduste peale korduvalt naerda möirgaksid, siis oleks ka ok?

Keegi ei naera inimese üle, vaid jutu üle, mida ta räägib!!! Juudas küll. Kui õpitakse ajalootunnis reformatsiooni ajastut ning kutsutakse Mati vastama, kuid Mati hakkab rääkima Martin Luther Kingist, mis sa arvad, kas naerdakse Mati üle või selle üle, et ta need kaks kuulsat meest segi ajas? (Loodetavasti sa ikka tead, kes on Martin Luther ja kes on Martin Luther King) Matil endal on kindlasti halb ja piinlik oma vea tõttu. Kas teda kiusati?

Nii et siis vigade üle naermine ongi ok? Päriselt? Ja mina arvasin, et esimene asi, mida koolis ja lasteaias õpetatakse on see, et vigade üle kunagi ei naerda. Igaüks eksib, igaüks räägib vahel lollusi ja tunneb selle pärast piinlikkust, aga täiesti lubamatu on teise vigade üle naerda. Miks sa peaksid naerma? Antud näide kahest Lutherist on sul kunagisest TÜ kurikuulsast magistrtöö kaitsmisest, kas sinu meelest oleks pidanud selle inimese üle naerma? Jah selline viga tekitab pealtvaatajates hämmeldust ja arusaamatust, et kuidas ta küll suutis need nimed ja isikud sassi ajada ja kuidas küll tema juhendaja laskis sellise vea läbi, aga täiskasvanud normintellektiga inimene ometi ei naera selle õnnetu magistrandi üle.

+10
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oeh, no millest me üldse räägime! Sa oled ju pesueht kiusaja, kes leiab, et ongi õige vähem võimekate inimeste üle naerda – mis need siis räägivad rumalusi! Huvitav, kui töö juures kolleegid sinu rumalate avalduste peale korduvalt naerda möirgaksid, siis oleks ka ok?

Keegi ei naera inimese üle, vaid jutu üle, mida ta räägib!!! Juudas küll. Kui õpitakse ajalootunnis reformatsiooni ajastut ning kutsutakse Mati vastama, kuid Mati hakkab rääkima Martin Luther Kingist, mis sa arvad, kas naerdakse Mati üle või selle üle, et ta need kaks kuulsat meest segi ajas? (Loodetavasti sa ikka tead, kes on Martin Luther ja kes on Martin Luther King) Matil endal on kindlasti halb ja piinlik oma vea tõttu. Kas teda kiusati?

See ongi siis ju kodus tegemata töö ja jäänud lapsele selgitamata, et isegi, kui kuuldakse midagi imelikku, ei hakata irvitama, vaid arukas hästi kasvatatud laps kuulab segamata edasi. Selle üle ei maksa uhke olla. Igas klassis leidub neid irvhambaid küllaga, aga ega need ka ju tavaliselt klassi kirkamad kriidid pole ju.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Perekool on mind taas harinud. Selgub, et on inimesi, kes iialgi ei naera. Äärmisel juhul ainult Baskini anekdootide üle ja siis ka eelnevalt veendudes, et naer ühtegi asjaosalist ei solva. Olgu nii!

+2
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu meelest on väga hästi näha, kas klassi ees olija tahaks maa alla vajuda või mitte…

Ja siis me imestame, kust need ärevushäired küll tulevad.

 

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Antud näide kahest Lutherist on sul kunagisest TÜ kurikuulsast magistrtöö kaitsmisest, kas sinu meelest oleks pidanud selle inimese üle naerma?

On kaks erinevat olukorda, pikaajaliselt ette valmistatud magistritöö ning spontaanne vastama kutsumine. Samuti on publik erinev. Sa tõesti, kohe päris tõesti väidad, et sa pole kunagi koolis naernud, kui vastaja mingi naljaka vea teeb??? Ma ei usuks sind nagunii.

+3
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu meelest on väga hästi näha, kas klassi ees olija tahaks maa alla vajuda või mitte…

Ja siis me imestame, kust need ärevushäired küll tulevad.

Ju selle naermisega ongi soovitud häirida vastamist ja põhjustada ebakindlust, et vastaja saaks kehvema hinde, siis naerja saaks ju äkki parema. Kadedus, mis muud.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keegi ei naera inimese üle, vaid jutu üle, mida ta räägib!!!

Kas seal on mingi vahe? See lause on sama jabur kui öelda, et sa ei ole loll, aga räägid lolli juttu.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keegi ei naera inimese üle, vaid jutu üle, mida ta räägib!!!

Kas seal on mingi vahe? See lause on sama jabur kui öelda, et sa ei ole loll, aga räägid lolli juttu.

Muidugi on seal vahe, kuidas saab teisiti arvata? Nagu ka selles, kas nimetatakse lolliks inimest või seda, mida ta räägib. Need on ju kaks täiesti erinevat asja.

+2
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keegi ei naera inimese üle, vaid jutu üle, mida ta räägib!!!

Kas seal on mingi vahe? See lause on sama jabur kui öelda, et sa ei ole loll, aga räägid lolli juttu.

See tôesti ei ole kiusamine. Kui ôpilane räägib lollusi korra, siis itsitatakse ta üle ja see asi algab ja lôpeb sealsamas, ôpetaja heal juhul paneb kehva hinde ja asjal lôpp, kehvemal juhul palub homseks selgeks ôppida ja uuesti vastata. Kui ôpilane pidevalt lollusi räägib, sii tôesti juba oodatakse millal jälle nalja saab ja tôesti antud ôpilane ei ole ôiges kohas. Selge et nalja selline asi teistele teeb ja seda peab ôpetaja nägema ja lapsevanem kuulama mida ôpetaja talle soovitab.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ütleks nii, et kui vääratuse järel klassis piinlik vaikus, mitte naerupahvak tekib, siis on asi halb ning suhtumine vastajasse negatiivne. Naermata jäetakse siis, kui vastus ei üllata, st. kui vastajat peetaksegi rumalaks. Naer on üllatuse ja ootamatuse reaktsioon, seega harilikult hea märk. Jah, kahtlemata tekitab ka juhuslik vääratus vastajale hetkeks piinlikkust, kuid see ei sõltu naerust – eksimus tekitanuks veel rohkem ebamugavust, kui klass vabastavalt ei naernuks.

Olge nüüd ikka loomulikud ja ärge uppuge kiusamishirmudesse.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu poja klassis on üks vandenõuteoreetikust üksikisa laps. Poiss räägib klassikaaslastele lamedast maast ja muudest levinud teooriatest. Mis arvate, kuidas klass temasse suhtub? Loomulikult peavad ullikeseks. Nagu peavad ka täiskasvanud selliseid inimesi ullikesteks ning hoiavad eemale. Mis neilt lastelt siis ootama peaks, et nad huvitatult ja viisakalt päevast päeva neid jaburaid teooriaid kuulaks? Isegi täiskasvanud ei suuda seda. Taas üks lapsevanem on oma lapsele karuteene teinud.

+5
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ôpilane räägib lollusi korra, siis itsitatakse ta üle ja see asi algab ja lôpeb sealsamas, ôpetaja heal juhul paneb kehva hinde ja asjal lôpp, kehvemal juhul palub homseks selgeks ôppida ja uuesti vastata

Jah, ongi ok, kui see juhtub korra-paar ja kui see on samamoodi erinevate õpilaste puhul. Kui aga naerualuseks satub korduvalt üks ja sama õpilane, siis on see kiusamine – sõltumata selle  akadeemiliselt andetu õpilase rumalatest vastustest.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ôpilane räägib lollusi korra, siis itsitatakse ta üle ja see asi algab ja lôpeb sealsamas, ôpetaja heal juhul paneb kehva hinde ja asjal lôpp, kehvemal juhul palub homseks selgeks ôppida ja uuesti vastata

Jah, ongi ok, kui see juhtub korra-paar ja kui see on samamoodi erinevate õpilaste puhul. Kui aga naerualuseks satub korduvalt üks ja sama õpilane, siis on see kiusamine – sõltumata selle akadeemiliselt andetu õpilase rumalatest vastustest.

Ei ole see otsene kiusamine. Kui ôpilane ikka pidevalt lollusi räägib, pôhjus polegi oluline, siis paratamatult see naerma ajab ja olenevalt siis lollustest hakatakse ka narrima ja hoitakse ja tüübidt eemale kui ta just ei kompenseeri oma lollusi muuga. Aga see veel hullem, siis see ju ärakasutamine.

0
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selles teemas joonistub hästi välja, milline on koolikiusajate vanemate mõttemaailm. Nende meelest kiusmine on ongi elu osa: töö juures on ikka mõni lollike, kelle üle tagaselja irvitatakse. Tema vaene koolikiusajast laps lihtsalt naerab avalikult ja saab selle eest täiesti ebaõiglaselt pahandada, aga küll ta õpib ja hakkab hiljem seljataga itsitama.

+9
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ütleks nii, et kui vääratuse järel klassis piinlik vaikus, mitte naerupahvak tekib, siis on asi halb ning suhtumine vastajasse negatiivne. Naermata jäetakse siis, kui vastus ei üllata, st. kui vastajat peetaksegi rumalaks. Naer on üllatuse ja ootamatuse reaktsioon, seega harilikult hea märk. Jah, kahtlemata tekitab ka juhuslik vääratus vastajale hetkeks piinlikkust, kuid see ei sõltu naerust – eksimus tekitanuks veel rohkem ebamugavust, kui klass vabastavalt ei naernuks.

Olge nüüd ikka loomulikud ja ärge uppuge kiusamishirmudesse.

Milline kena manipulatsioon: ma naeran sinu üle, see näitabki minu head suhtumist sinusse. Jah, ühest küljest on see küll nii, et sõprade vahel on piirid hajusamad ja tõenäoliselt sõber ei solvu, kui sa tema prohmaka üle naerma prahvatad, aga siingi peab ettevaatlik olema.  Pigem kui inimene hakkab ise oma vea üle naerma, siis on põhjust ka teistel kaasa naerda.

Viimane lause on aga suisa jabur, sest kõik uuringud näitavad, et suurem osa koolikiusamisest jääb Eestis üldse tähelepanuta ja liiga palju on suhtumist “ah see oli ainult nali!”.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selles teemas joonistub hästi välja, milline on koolikiusajate vanemate mõttemaailm.

Hoopis üks muu asi joonistub hästi välja – täpselt see, mida ka eespool kirjutasin ja milles probleemi nägin. Mingi seltskond lapsevanemaid lihtsalt hirmsasti tahab uskuda, et maailm on pahatahtlik ning kui klassikaaslane tema lapse mõne teo või sõna peale naerab, siis on ka see kindlasti pahatahtlik. Ja teda ei veena ümber, ta läheb läbi halli kivi, et see paha laps, kes naljakat sõna kuuldes muigas, karistada saaks. Loomulikult teeb ta ka oma lapsele selgeks, et maailm on hirmus koht ning kõik ümbritsev on kuri ning seda tuleb võimaluse korral alati karistada.

Vat SEE on tegelik kiusamine ja tegelik õudus. MOTT

Nende meelest kiusmine on ongi elu osa: töö juures on ikka mõni lollike, kelle üle tagaselja irvitatakse.

Saan aru, et sa kirjeldad omaenda käitumist tööl? Minu töö juures ei irvitata küll kellegi üle, ammugi tagaselja.

+1
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selles teemas joonistub hästi välja, milline on koolikiusajate vanemate mõttemaailm. Nende meelest kiusmine on ongi elu osa: töö juures on ikka mõni lollike, kelle üle tagaselja irvitatakse. Tema vaene koolikiusajast laps lihtsalt naerab avalikult ja saab selle eest täiesti ebaõiglaselt pahandada, aga küll ta õpib ja hakkab hiljem seljataga itsitama.

Sa ei saa enda ümber kujundada ideaalset olukorda. Ülal pool kirjrldatud olukord on väga lihtne lahendada, aga siis hakkad jälle jaurama, et mis katsed, mis laste selekteerimine, mis lollid lapsed ja nôrgemad klassid, olgu kôik ühes klassis. Arenda siis oma last, miks ajab koolis lollusi suust välja ja teeb nalja oma lollusega. Sa ei tee ju ühte ega teist, aga tahad et sinu tegemata töö teeks ära teised ja ümmardaksid ja tolereeriksid sinu lapse lollusi. Mind ajab ka naerma kui ikka keegi pidevalt lollusi suust välja ajab.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selles teemas joonistub hästi välja, milline on koolikiusajate vanemate mõttemaailm. Nende meelest kiusmine on ongi elu osa: töö juures on ikka mõni lollike, kelle üle tagaselja irvitatakse. Tema vaene koolikiusajast laps lihtsalt naerab avalikult ja saab selle eest täiesti ebaõiglaselt pahandada, aga küll ta õpib ja hakkab hiljem seljataga itsitama.

Sa ei saa enda ümber kujundada ideaalset olukorda. Ülal pool kirjrldatud olukord on väga lihtne lahendada, aga siis hakkad jälle jaurama, et mis katsed, mis laste selekteerimine, mis lollid lapsed ja nôrgemad klassid, olgu kôik ühes klassis. Arenda siis oma last, miks ajab koolis lollusi suust välja ja teeb nalja oma lollusega. Sa ei tee ju ühte ega teist, aga tahad et sinu tegemata töö teeks ära teised ja ümmardaksid ja tolereeriksid sinu lapse lollusi. Mind ajab ka naerma kui ikka keegi pidevalt lollusi suust välja ajab.

Minu lapsi pole mulle teadaolevalt keegi kiusanud. Küllap on halvasti öeldud või tögatud, aga ma lapsevanemana pole kiusamisjuhtumitega kokku puutunud. Koolilapsena olen kiusamist küllaga pealt näinud. Ja ei ajanud neist kiusatavatest keegi lolli juttu. Eksisid oma vastustes täpselt sama palju kui kiusajad või vähemgi. Minu klassi esikiusaja oli õpiraskustega laps, kes väidetavalt kodus tihti nuttis. Koolis oli aga  pealetükkiv ja labane õelutseja, kes just nimelt kõigi teiste vigade kallal nokkis ja neid naeruvääristas. Samas ei olnud tema õpiraskused nii suured, et teda oleks pidanud kuhugi eriklassi või kooli panema.  Aga eks see ole ammu teada, et kiusamisjuhtumite puhul tuleb tegeleda kiusaja, mitte ohvitega. Probleem on alati kiusajas.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selles teemas joonistub hästi välja, milline on koolikiusajate vanemate mõttemaailm.

Hoopis üks muu asi joonistub hästi välja – täpselt see, mida ka eespool kirjutasin ja milles probleemi nägin. Mingi seltskond lapsevanemaid lihtsalt hirmsasti tahab uskuda, et maailm on pahatahtlik ning kui klassikaaslane tema lapse mõne teo või sõna peale naerab, siis on ka see kindlasti pahatahtlik. Ja teda ei veena ümber, ta läheb läbi halli kivi, et see paha laps, kes naljakat sõna kuuldes muigas, karistada saaks. Loomulikult teeb ta ka oma lapsele selgeks, et maailm on hirmus koht ning kõik ümbritsev on kuri ning seda tuleb võimaluse korral alati karistada.

Vat SEE on tegelik kiusamine ja tegelik õudus. MOTT

Nende meelest kiusmine on ongi elu osa: töö juures on ikka mõni lollike, kelle üle tagaselja irvitatakse.

Saan aru, et sa kirjeldad omaenda käitumist tööl? Minu töö juures ei irvitata küll kellegi üle, ammugi tagaselja.

Üldiselt siis tasub laiendada laste maailmapilti näiteks lugemise ja ettelugemise kaudu. Palju lugenud lapse jaoks ei ole olemas ‘naljakaid sõnu’.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Probleem on alati kiusajas. Kiusatav ei mõjuta kiusajat kiusama. Osad õpetajad proovivad aidata kiusatavat, kasvõi seisma enda eest, mida kiusajale öelda ja mida teha, kui kiusatakse. Last õpetada end kehtestama, see on okei. Nii peakski olema.

Osad õpetajad jällegi süüdistavad kiusatavat ja leiutavad, et ju siis kiusatav otsib ise seda tähelepanu, mõtleb kiusamist välja, või soovitavad psühholoogi poole pöördumist. Mis kokkuvõttes ei mõju kiusajale, vaid soodustab jälle kiusamist. See probleemi pisendamine on ka väga levinud võte kiusajat õigustada.

 

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selles teemas joonistub hästi välja, milline on koolikiusajate vanemate mõttemaailm.

Hoopis üks muu asi joonistub hästi välja – täpselt see, mida ka eespool kirjutasin ja milles probleemi nägin. Mingi seltskond lapsevanemaid lihtsalt hirmsasti tahab uskuda, et maailm on pahatahtlik ning kui klassikaaslane tema lapse mõne teo või sõna peale naerab, siis on ka see kindlasti pahatahtlik. Ja teda ei veena ümber, ta läheb läbi halli kivi, et see paha laps, kes naljakat sõna kuuldes muigas, karistada saaks. Loomulikult teeb ta ka oma lapsele selgeks, et maailm on hirmus koht ning kõik ümbritsev on kuri ning seda tuleb võimaluse korral alati karistada.

Vat SEE on tegelik kiusamine ja tegelik õudus. MOTT

Nende meelest kiusmine on ongi elu osa: töö juures on ikka mõni lollike, kelle üle tagaselja irvitatakse.

Saan aru, et sa kirjeldad omaenda käitumist tööl? Minu töö juures ei irvitata küll kellegi üle, ammugi tagaselja.

Üldiselt siis tasub laiendada laste maailmapilti näiteks lugemise ja ettelugemise kaudu. Palju lugenud lapse jaoks ei ole olemas ‘naljakaid sõnu’.

su lugemus ei ole ka vist eriti suur. Keegi pole öelnud et mingi sôna on naljakas vaid pidevad valed vastused on naljakad.

+1
-6
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 155 )


Esileht Koolilaps Koolikiusajate vanemad