Esileht Koolilaps Koolikiusajate vanemad

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 156 )

Teema: Koolikiusajate vanemad

Postitas:
Kägu

Selles teemas joonistub hästi välja, milline on koolikiusajate vanemate mõttemaailm.

Hoopis üks muu asi joonistub hästi välja – täpselt see, mida ka eespool kirjutasin ja milles probleemi nägin. Mingi seltskond lapsevanemaid lihtsalt hirmsasti tahab uskuda, et maailm on pahatahtlik ning kui klassikaaslane tema lapse mõne teo või sõna peale naerab, siis on ka see kindlasti pahatahtlik. Ja teda ei veena ümber, ta läheb läbi halli kivi, et see paha laps, kes naljakat sõna kuuldes muigas, karistada saaks. Loomulikult teeb ta ka oma lapsele selgeks, et maailm on hirmus koht ning kõik ümbritsev on kuri ning seda tuleb võimaluse korral alati karistada.

Vat SEE on tegelik kiusamine ja tegelik õudus. MOTT

Nende meelest kiusmine on ongi elu osa: töö juures on ikka mõni lollike, kelle üle tagaselja irvitatakse.

Saan aru, et sa kirjeldad omaenda käitumist tööl? Minu töö juures ei irvitata küll kellegi üle, ammugi tagaselja.

Üldiselt siis tasub laiendada laste maailmapilti näiteks lugemise ja ettelugemise kaudu. Palju lugenud lapse jaoks ei ole olemas ‘naljakaid sõnu’.

su lugemus ei ole ka vist eriti suur. Keegi pole öelnud et mingi sôna on naljakas vaid pidevad valed vastused on naljakad.

Valesid vastuseid pole olemas, aga onuheinolik vales kohas põhjuseta naerma purskumine on küll olemas. See on muidugi on hea, kui ollakse endaga nii suur sõber, et iseennast naerma ajab.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selles teemas joonistub hästi välja, milline on koolikiusajate vanemate mõttemaailm.

Hoopis üks muu asi joonistub hästi välja – täpselt see, mida ka eespool kirjutasin ja milles probleemi nägin. Mingi seltskond lapsevanemaid lihtsalt hirmsasti tahab uskuda, et maailm on pahatahtlik ning kui klassikaaslane tema lapse mõne teo või sõna peale naerab, siis on ka see kindlasti pahatahtlik. Ja teda ei veena ümber, ta läheb läbi halli kivi, et see paha laps, kes naljakat sõna kuuldes muigas, karistada saaks. Loomulikult teeb ta ka oma lapsele selgeks, et maailm on hirmus koht ning kõik ümbritsev on kuri ning seda tuleb võimaluse korral alati karistada.

Vat SEE on tegelik kiusamine ja tegelik õudus. MOTT

Nende meelest kiusmine on ongi elu osa: töö juures on ikka mõni lollike, kelle üle tagaselja irvitatakse.

Saan aru, et sa kirjeldad omaenda käitumist tööl? Minu töö juures ei irvitata küll kellegi üle, ammugi tagaselja.

Üldiselt siis tasub laiendada laste maailmapilti näiteks lugemise ja ettelugemise kaudu. Palju lugenud lapse jaoks ei ole olemas ‘naljakaid sõnu’.

su lugemus ei ole ka vist eriti suur. Keegi pole öelnud et mingi sôna on naljakas vaid pidevad valed vastused on naljakad.

  1. Valesid vastuseid pole olemas, aga onuheinolik vales kohas põhjuseta naerma purskumine on küll olemas. See on muidugi on hea, kui ollakse endaga nii suur sõber, et iseennast naerma ajab.

On ikka küll valed vastused olemas, lausa lollid vastused on olemas.

+3
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selles teemas joonistub hästi välja, milline on koolikiusajate vanemate mõttemaailm.

Hoopis üks muu asi joonistub hästi välja – täpselt see, mida ka eespool kirjutasin ja milles probleemi nägin. Mingi seltskond lapsevanemaid lihtsalt hirmsasti tahab uskuda, et maailm on pahatahtlik ning kui klassikaaslane tema lapse mõne teo või sõna peale naerab, siis on ka see kindlasti pahatahtlik. Ja teda ei veena ümber, ta läheb läbi halli kivi, et see paha laps, kes naljakat sõna kuuldes muigas, karistada saaks. Loomulikult teeb ta ka oma lapsele selgeks, et maailm on hirmus koht ning kõik ümbritsev on kuri ning seda tuleb võimaluse korral alati karistada.

Vat SEE on tegelik kiusamine ja tegelik õudus. MOTT

Nende meelest kiusmine on ongi elu osa: töö juures on ikka mõni lollike, kelle üle tagaselja irvitatakse.

Saan aru, et sa kirjeldad omaenda käitumist tööl? Minu töö juures ei irvitata küll kellegi üle, ammugi tagaselja.

Üldiselt siis tasub laiendada laste maailmapilti näiteks lugemise ja ettelugemise kaudu. Palju lugenud lapse jaoks ei ole olemas ‘naljakaid sõnu’.

su lugemus ei ole ka vist eriti suur. Keegi pole öelnud et mingi sôna on naljakas vaid pidevad valed vastused on naljakad.

  1. Valesid vastuseid pole olemas, aga onuheinolik vales kohas põhjuseta naerma purskumine on küll olemas. See on muidugi on hea, kui ollakse endaga nii suur sõber, et iseennast naerma ajab.

On ikka küll valed vastused olemas, lausa lollid vastused on olemas.

No ära muretse, me ei naera sind. Me naerame vaid sinu juttu. Me ei naera SIND, me ei ole kiusajad.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Valesid vastuseid pole olemas, aga onuheinolik vales kohas põhjuseta naerma purskumine on küll olemas.

Küll sa oled endale koleda pildi maalinud kõigist neist metsikult onuheinolikest lastest, kes koolides naljakate kohtade peal (valesti ja pahatahtlikult) naeravad. Sul vist pole lapsi ja sa pole ise laps olnud? Seda, kas sa kunagi elus mõne nalja peale naernud ole (mis pole Baskini anekdoot), ma ei küsigi enam. Ilmselgelt pole.

+2
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selles teemas joonistub hästi välja, milline on koolikiusajate vanemate mõttemaailm.

Hoopis üks muu asi joonistub hästi välja – täpselt see, mida ka eespool kirjutasin ja milles probleemi nägin. Mingi seltskond lapsevanemaid lihtsalt hirmsasti tahab uskuda, et maailm on pahatahtlik ning kui klassikaaslane tema lapse mõne teo või sõna peale naerab, siis on ka see kindlasti pahatahtlik. Ja teda ei veena ümber, ta läheb läbi halli kivi, et see paha laps, kes naljakat sõna kuuldes muigas, karistada saaks. Loomulikult teeb ta ka oma lapsele selgeks, et maailm on hirmus koht ning kõik ümbritsev on kuri ning seda tuleb võimaluse korral alati karistada.

Vat SEE on tegelik kiusamine ja tegelik õudus. MOTT

Nende meelest kiusmine on ongi elu osa: töö juures on ikka mõni lollike, kelle üle tagaselja irvitatakse.

Saan aru, et sa kirjeldad omaenda käitumist tööl? Minu töö juures ei irvitata küll kellegi üle, ammugi tagaselja.

Üldiselt siis tasub laiendada laste maailmapilti näiteks lugemise ja ettelugemise kaudu. Palju lugenud lapse jaoks ei ole olemas ‘naljakaid sõnu’.

su lugemus ei ole ka vist eriti suur. Keegi pole öelnud et mingi sôna on naljakas vaid pidevad valed vastused on naljakad.

  1. Valesid vastuseid pole olemas, aga onuheinolik vales kohas põhjuseta naerma purskumine on küll olemas. See on muidugi on hea, kui ollakse endaga nii suur sõber, et iseennast naerma ajab.

On ikka küll valed vastused olemas, lausa lollid vastused on olemas.

No ära muretse, me ei naera sind. Me naerame vaid sinu juttu. Me ei naera SIND, me ei ole kiusajad.

Mis sa minu üle naerad vôi otsustasid mulle teadmiste kontrolli korraldada.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Valesid vastuseid pole olemas, aga onuheinolik vales kohas põhjuseta naerma purskumine on küll olemas.

Küll sa oled endale koleda pildi maalinud kõigist neist metsikult onuheinolikest lastest, kes koolides naljakate kohtade peal (valesti ja pahatahtlikult) naeravad. Sul vist pole lapsi ja sa pole ise laps olnud? Seda, kas sa kunagi elus mõne nalja peale naernud ole (mis pole Baskini anekdoot), ma ei küsigi enam. Ilmselgelt pole.

Õppimisel jah ei ole valesid vastuseid, on veel teemad, mis pole selged. Normaalse õpi- ja töökeskkonna tingimuseks on, et vigade üle ei naerda, eksimine on inimlik. Naerdakse iseenda vigade üle. Ja ei ole tingimata pahatahtlikud lapsed, on lapsed, keda pole piisavalt kodus kasvatatud.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õppimisel jah ei ole valesid vastuseid, on veel teemad, mis pole selged. Normaalse õpi- ja töökeskkonna tingimuseks on, et vigade üle ei naerda, eksimine on inimlik. Naerdakse iseenda vigade üle. Ja ei ole tingimata pahatahtlikud lapsed, on lapsed, keda pole piisavalt kodus kasvatatud.

Ah jäta nüüd järele juba. Lihtsalt vigade üle muidugi ei naerda. Naerdakse naljakate vigade, situatsioonikoomika üle ja see on normaalne. Kui eluvõõrast juttu võib ometi ajada.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Valesid vastuseid pole olemas, aga onuheinolik vales kohas põhjuseta naerma purskumine on küll olemas.

Küll sa oled endale koleda pildi maalinud kõigist neist metsikult onuheinolikest lastest, kes koolides naljakate kohtade peal (valesti ja pahatahtlikult) naeravad. Sul vist pole lapsi ja sa pole ise laps olnud? Seda, kas sa kunagi elus mõne nalja peale naernud ole (mis pole Baskini anekdoot), ma ei küsigi enam. Ilmselgelt pole.

Õppimisel jah ei ole valesid vastuseid, on veel teemad, mis pole selged. Normaalse õpi- ja töökeskkonna tingimuseks on, et vigade üle ei naerda, eksimine on inimlik. Naerdakse iseenda vigade üle. Ja ei ole tingimata pahatahtlikud lapsed, on lapsed, keda pole piisavalt kodus kasvatatud.

Miks sa selgeks ei ôpi siis ette antud ajaks?

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õppimisel jah ei ole valesid vastuseid, on veel teemad, mis pole selged. Normaalse õpi- ja töökeskkonna tingimuseks on, et vigade üle ei naerda, eksimine on inimlik. Naerdakse iseenda vigade üle. Ja ei ole tingimata pahatahtlikud lapsed, on lapsed, keda pole piisavalt kodus kasvatatud.

Ah jäta nüüd järele juba. Lihtsalt vigade üle muidugi ei naerda. Naerdakse naljakate vigade, situatsioonikoomika üle ja see on normaalne. Kui eluvõõrast juttu võib ometi ajada.

Sellise nalja näiteks on kasvõi igasugused valesti lugemised või valed rõhud nimedes, mis annavad naljaka tulemuse. Anna Karenina (rõhk perenime teisel silbil) vs Anna Karenina (rõhk perenime esimesel silbil) – see ei aja sinu arust ruumisviibijaid rõõmsast naerust luksuma? Loomulikult ajab ning siin pole grammigi pahatahtlikkust.

+1
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie klassi kiusaja isa oli tuntud ettevõtte juht. Klassi meililistis oli teema arutlusel. Ei vabandanud ei meilitsi ega suuliselt. Lõpuks hakkas siluma nii, et kiusaja poiss hakkas sõpra mängima minu lapsele tükkides meile mitu korda külla. Kool on kesklinnas, elasime tookord Mustamäe korteris ajutiselt. See koju külla pressimine ja sõpsi mängimine on nii läbipaistev fassaad. Isa tuli autoga järgi, mis oli naljaga öeldes suurem kui minu korter ja mahtus vaevalt maja ees parklas ringi keerama:)

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

 

Kas on kiusamine, kui öeldakse et no seda võiks ikka teada? Kiusamine mitte vast, aga on see halvustamine?

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui klassi ees rumala vastuse andnud laps ikka end pahasti tunneb oma rumala vastuse pärast, mis klassi naerma ajas, siis on kogu klass kiusajad ning õps ka. Ikka ainult tibulinnu enda tunded loevad, need on maailma naba ja epitsenter. Emme-helikopter lendab kohe kooli ja teeb ta-ta-ta-ta kõigi pihta, kes valesti käitusid ja tibulinnu rumaluse üle naersid.

Kujuta nüüd ette, et samasugune situatsioon leiab aset sinu töökohal. Sa viibid koosolekul, ülemus küsib sinult midagi. Sa ei tunne ennast selle konkreetse küsimuse valdkonnas päris kodus ja vastad natuke mööda. Selle peale purskavad su kolleegid naerma. Ilmselt sa vaikid, punastad, püüad end nt magamatusega välja vabandada vms. Aga sellegipoolest tunned sa ennast kõikide pilkude all halvasti. Loodad, et nad unustavad selle, ent lõunapausi ajal kööginurgas näed enda poole suunatud pilke ja kuuled sosistamist ning kihistamist. Kui küsid lähemalistuvalt kolleegilt, et kas midagi on lahti, vastab ta kiiresti: “Kõik on korras.” Ise pöörab pea kõrvale ja silmanurgast näed teda muigamas. Kas on tore?

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kujuta nüüd ette, et samasugune situatsioon leiab aset sinu töökohal. Sa viibid koosolekul, ülemus küsib sinult midagi. Sa ei tunne ennast selle konkreetse küsimuse valdkonnas päris kodus ja vastad natuke mööda. Selle peale purskavad su kolleegid naerma. Ilmselt sa vaikid, punastad, püüad end nt magamatusega välja vabandada vms. Aga sellegipoolest tunned sa ennast kõikide pilkude all halvasti. Loodad, et nad unustavad selle, ent lõunapausi ajal kööginurgas näed enda poole suunatud pilke ja kuuled sosistamist ning kihistamist. Kui küsid lähemalistuvalt kolleegilt, et kas midagi on lahti, vastab ta kiiresti: “Kõik on korras.” Ise pöörab pea kõrvale ja silmanurgast näed teda muigamas. Kas on tore?

Kujutle, et oled seenel. Metsast kostab krabinat ning peagi näed lähenemas karuema kolme pojaga …
Umbes sama asjakohase jutukese vestsid sina mulle.

Lapsed ja täiskasvanud. Neid ei saa võrrelda. Mis lastele lubatud, see täiskasvanutele mitte.

Viga peab naljakas olema, et naer oleks põhjendatud. Kui ma ütlen uue töötajana bossi nime valesti, näiteks Karu asemel Hunt, on see loomulikult naljakas ja iseenesestmõistetav, et kollektiiv naerab ning mina saan oma hetkelisest piinlikkusest üle. Kui ma vastan lihtsalt valesti, siis ei naera loomulikult keegi ei koolis ega töökollektiivis.

Ja nüüd see peamine. Miks sa topid siia otsa mingi seljataga susimise ja sosistamise? See on ju hoopis muu asi ning loomulikult kiusamine. Juhtumid, mida mina olen silmas pidanud, piirduvad naeruga naljakas situatsioonis, iseenesestmõistetavalt ei hakka keegi seda sulle pärast ninale viskama, vaid unustatakse kohe.

Ja näed, kõik muudkui kinnitab minu väidet, kuidas on inimesi, kes püüavad teiste käitumist iga hinna eest kiusamise lahtrisse painutada. Isegi kui peab selleks natuke liialdama ning moonutama. Sina oled selle kategooria hea näidiseksemplar. Sa kohe ei lepi, et keegi äkki naerabki süütult nalja üle ning ei mõtle sealjuures midagi halba, samuti ei suuda sa alla neelata mõtet, et see naerja ei lähegi pärast kohe otse teiste turueitedega klatšile ja susima. Miks see nii on, on keeruline hinnata. Kaks peamist varianti – kas sa oled palju sellist susserdamist tunda saanud või oled ise selline susserdaja.

0
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui klassi ees rumala vastuse andnud laps ikka end pahasti tunneb oma rumala vastuse pärast, mis klassi naerma ajas, siis on kogu klass kiusajad ning õps ka. Ikka ainult tibulinnu enda tunded loevad, need on maailma naba ja epitsenter. Emme-helikopter lendab kohe kooli ja teeb ta-ta-ta-ta kõigi pihta, kes valesti käitusid ja tibulinnu rumaluse üle naersid.

Kujuta nüüd ette, et samasugune situatsioon leiab aset sinu töökohal. Sa viibid koosolekul, ülemus küsib sinult midagi. Sa ei tunne ennast selle konkreetse küsimuse valdkonnas päris kodus ja vastad natuke mööda. Selle peale purskavad su kolleegid naerma. Ilmselt sa vaikid, punastad, püüad end nt magamatusega välja vabandada vms. Aga sellegipoolest tunned sa ennast kõikide pilkude all halvasti. Loodad, et nad unustavad selle, ent lõunapausi ajal kööginurgas näed enda poole suunatud pilke ja kuuled sosistamist ning kihistamist. Kui küsid lähemalistuvalt kolleegilt, et kas midagi on lahti, vastab ta kiiresti: “Kõik on korras.” Ise pöörab pea kõrvale ja silmanurgast näed teda muigamas. Kas on tore?

Selle peale soovitaks raamatut pealkirjaga “Julgege juhtida”. See pole ainult juhtimisest vaid julgusest olla haavatav.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas on kiusamine, kui öeldakse et no seda võiks ikka teada? Kiusamine mitte vast, aga on see halvustamine?

Inimesed nii tihti ütlevad selliseid asju läbimõtlemata, nagu suusoojaks. See on lihtsalt taktitundetus, mitte kiusamine. Mida iganes sülg suhu toob.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kiusamine, taktitundetus. Aga on veel vaimukus ja teravmeelsus ja kõnekäänud ning vanasõnad. Kuhu need liigituvad? Võttes olukorra millega võrrelda. Nt vahtis vasikas vastset väravat. Või öeldes kellegi kohta nii-see on ju Mari. Siis kui see Mari teeb asju nii nagu sina õigeks ei pea. Mul oli just juhus, mil jälle unustasin midagi. Ma unustan tihti aga toimin. Mulle öeldi,  et see on nii sinulik. See kõlas mulle halvasti. Kas selle peale vastata, et kui pea ei jaga, jagavad jalad. Seepärast ma paks polegi. Ütleja ise on paks.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õpetajana kogen uute gruppide puhul aeg-ajalt ka seda, et tahvli ees oleva õpilase vastamist jälgitakse kullipilgul ning teatud õpilased tahaksid teatud õpilaste üle naermisega üleolekut näidata. Tüüpiliselt lasen tahvli ees olnud õpilasel kohale minna ning annan võimaluse mõnele irvitajale. Harva, kui see esinaerja nüüd eelmisest paremini oskab.

Seda võib vist tõlgendada ka õpetajapoolse kiusamisena, kuid enamasti suudan nii umbes viie tunniga grupi ümber koolitada. Tahvli ees olijat ei halvustata, kommenteerita ega naerda tema üle.

Kool on ometi õppimise koht ja vigade tegemine on õppimise juures normaalne. Ma ei eelda, et lapsed kodus õpivad kõik selgeks ning siis koolis käivad vaid ette näitamas, mida on suutnud selgeks saada. Koos edeneme ja areneme tunnis. Tunni eesmärk ongi ju see, et õpilane jõuaks tõdemuseni “aaaa, nüüd ma saan aru!”

On normaalne, et tunnis tahvlile ülesannet lahendades teeb õpilane vea.

Enamgi veel – ma lasengi peamiselt tahvlil asju teha lastel, kelle puhul näen, et neil on mõni puudujääk. Koos harjutades õpib laps rohkem kui koha peal kas omaette valesti tehes või siis ideaalseid lahendusi kiirustades maha vehkides.

Olen tundides saavutanud selle, et nõrgemad õpilased küsivadki, et kas nad saaks tulla tahvlil proovima.

Ja pole teiste asi passida ja kommenteerida.

 

Aga eelpool kommenteerinud lapsevanem on tõesti tüüpnäide kiusaja vanema mõttemaailmast. Et miks ei võiks naerda, kui teine on loll…..

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kujuta nüüd ette, et samasugune situatsioon leiab aset sinu töökohal. Sa viibid koosolekul, ülemus küsib sinult midagi. Sa ei tunne ennast selle konkreetse küsimuse valdkonnas päris kodus ja vastad natuke mööda. Selle peale purskavad su kolleegid naerma. Ilmselt sa vaikid, punastad, püüad end nt magamatusega välja vabandada vms. Aga sellegipoolest tunned sa ennast kõikide pilkude all halvasti. Loodad, et nad unustavad selle, ent lõunapausi ajal kööginurgas näed enda poole suunatud pilke ja kuuled sosistamist ning kihistamist. Kui küsid lähemalistuvalt kolleegilt, et kas midagi on lahti, vastab ta kiiresti: “Kõik on korras.” Ise pöörab pea kõrvale ja silmanurgast näed teda muigamas. Kas on tore?

Kujutle, et oled seenel. Metsast kostab krabinat ning peagi näed lähenemas karuema kolme pojaga …

Umbes sama asjakohase jutukese vestsid sina mulle.

Lapsed ja täiskasvanud. Neid ei saa võrrelda. Mis lastele lubatud, see täiskasvanutele mitte.

Viga peab naljakas olema, et naer oleks põhjendatud. Kui ma ütlen uue töötajana bossi nime valesti, näiteks Karu asemel Hunt, on see loomulikult naljakas ja iseenesestmõistetav, et kollektiiv naerab ning mina saan oma hetkelisest piinlikkusest üle. Kui ma vastan lihtsalt valesti, siis ei naera loomulikult keegi ei koolis ega töökollektiivis.

Ja nüüd see peamine. Miks sa topid siia otsa mingi seljataga susimise ja sosistamise? See on ju hoopis muu asi ning loomulikult kiusamine. Juhtumid, mida mina olen silmas pidanud, piirduvad naeruga naljakas situatsioonis, iseenesestmõistetavalt ei hakka keegi seda sulle pärast ninale viskama, vaid unustatakse kohe.

Ja näed, kõik muudkui kinnitab minu väidet, kuidas on inimesi, kes püüavad teiste käitumist iga hinna eest kiusamise lahtrisse painutada. Isegi kui peab selleks natuke liialdama ning moonutama. Sina oled selle kategooria hea näidiseksemplar. Sa kohe ei lepi, et keegi äkki naerabki süütult nalja üle ning ei mõtle sealjuures midagi halba, samuti ei suuda sa alla neelata mõtet, et see naerja ei lähegi pärast kohe otse teiste turueitedega klatšile ja susima. Miks see nii on, on keeruline hinnata. Kaks peamist varianti – kas sa oled palju sellist susserdamist tunda saanud või oled ise selline susserdaja.

Tuletame nüüd meelde, et algne teema oli kiusamisest. See tähendab, et naerdakse ühe inimese üle korduvalt ja pikema aja jooksul. Nii nagu siin üks põhikirjutaja välja tõi, et tema laps tuli koju ja rääkis, et N-iga sai jälle nalja.

Teine teema on solvavast ja ebaviisakast käitumisest, näit vigade peale naerma purtsatamine, mis on samuti häiriv, aga ei mõju nii halvasti. Siin jällegi tuleb vahet teha sellel, kas inimene hakkab ise oma vea üle naerma või tunnebki sügavat piinlikkust.

Kolmas teema on see, et kiusamise teemas, hakkab keegi silmi pööritama, et kas enam ei tohi Baskini anekdootide üle ka enam naerda ja muud sarnaseid jaburdusi.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed ja täiskasvanud. Neid ei saa võrrelda. Mis lastele lubatud, see täiskasvanutele mitte.

Vaata aga! Sina ise  täiskasvanu olles soovid nautida normaalset kiusamisvaba elu ja pead normaalseks, et sinu üle ei naerda, seljataga ei susita, su ettepanekute üle kollektiivis ei muiata üleolevalt. Kuid laps peab välja kannatama selle kõik ja enamgi veel. Sest “lastele on ju lubatud”.

Vabandust, aga sa teed vast nalja? Eeldad mugavalt, et ah, lapse närvikava on palju tugevam kui täiskasvanu oma, et küll see laps kõik välja kannatab! Eksid – kui isegi täiskasvanule on töökiusust jagusaamine paras pähkel, millise mõju jätab siis regulaarne koolikius alles väljakujunemata lapsele, kel kogu elu alles ees?

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed ja täiskasvanud. Neid ei saa võrrelda. Mis lastele lubatud, see täiskasvanutele mitte.

Vaata aga! Sina ise täiskasvanu olles soovid nautida normaalset kiusamisvaba elu ja pead normaalseks, et sinu üle ei naerda, seljataga ei susita, su ettepanekute üle kollektiivis ei muiata üleolevalt. Kuid laps peab välja kannatama selle kõik ja enamgi veel. Sest “lastele on ju lubatud”.

Vabandust, aga sa teed vast nalja? Eeldad mugavalt, et ah, lapse närvikava on palju tugevam kui täiskasvanu oma, et küll see laps kõik välja kannatab! Eksid – kui isegi täiskasvanule on töökiusust jagusaamine paras pähkel, millise mõju jätab siis regulaarne koolikius alles väljakujunemata lapsele, kel kogu elu alles ees?

Ta vist pidas seda silmas, et täiskasvanutest oodatakse rohkem enesekontrolli ja taktitundelisust, kui lastest, mitte seda, et lapsed peavad või suudavad rohkem taluda.

Suurte klassidega koolid ongi ebainimlikud keskkonnad, kus tervislikust arengust eriti rääkida ei saa (ja EI valmista see kedagi täiskasvanute töömaailmaks ka ette).

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õpetajana kogen uute gruppide puhul aeg-ajalt ka seda, et tahvli ees oleva õpilase vastamist jälgitakse kullipilgul ning teatud õpilased tahaksid teatud õpilaste üle naermisega üleolekut näidata. Tüüpiliselt lasen tahvli ees olnud õpilasel kohale minna ning annan võimaluse mõnele irvitajale. Harva, kui see esinaerja nüüd eelmisest paremini oskab.

Seda võib vist tõlgendada ka õpetajapoolse kiusamisena, kuid enamasti suudan nii umbes viie tunniga grupi ümber koolitada. Tahvli ees olijat ei halvustata, kommenteerita ega naerda tema üle.

Kool on ometi õppimise koht ja vigade tegemine on õppimise juures normaalne. Ma ei eelda, et lapsed kodus õpivad kõik selgeks ning siis koolis käivad vaid ette näitamas, mida on suutnud selgeks saada. Koos edeneme ja areneme tunnis. Tunni eesmärk ongi ju see, et õpilane jõuaks tõdemuseni “aaaa, nüüd ma saan aru!”

On normaalne, et tunnis tahvlile ülesannet lahendades teeb õpilane vea.

Enamgi veel – ma lasengi peamiselt tahvlil asju teha lastel, kelle puhul näen, et neil on mõni puudujääk. Koos harjutades õpib laps rohkem kui koha peal kas omaette valesti tehes või siis ideaalseid lahendusi kiirustades maha vehkides.

Olen tundides saavutanud selle, et nõrgemad õpilased küsivadki, et kas nad saaks tulla tahvlil proovima.

Ja pole teiste asi passida ja kommenteerida.

Aga eelpool kommenteerinud lapsevanem on tõesti tüüpnäide kiusaja vanema mõttemaailmast. Et miks ei võiks naerda, kui teine on loll…..

 

 

 

Avaldan tunnustust ja tänu, et oled selline õpetaja! Jõudu Sulle ja ära väsi!

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ta vist pidas seda silmas, et täiskasvanutest oodatakse rohkem enesekontrolli ja taktitundelisust, kui lastest, mitte seda, et lapsed peavad või suudavad rohkem taluda.

Jah, loomulikult pidasin seda silmas. Tänan sind, et minu eest selgitasid. Ei tule alati kõige peale, mida tuleks pulkadeks lahti ja punaseks seletada.

Tuletame nüüd meelde, et algne teema oli kiusamisest. See tähendab, et naerdakse ühe inimese üle korduvalt ja pikema aja jooksul. Nii nagu siin üks põhikirjutaja välja tõi, et tema laps tuli koju ja rääkis, et N-iga sai jälle nalja.

See ei ole kellegi üle pikaajaliselt naermine, kui keegi tihti teeb asju, mis teistele lastele on imelikud või naljakad, ei oska käituda, räägib imelikke jutte vms. Siin ei saa süüdistada kaasõpilasi, kui nood noores eas alati ei taipa, et kui kaasõpilane tihti veidralt käitub, siis võib tal olla mõni probleem, mis lahendamist vajab. Selles oligi mu mõte, et mõni ema on agar oma last veidralt käituma sundima ning kohe ka tüli üles võtma, kui neid veidrusi klassikaaslased naeruta taluda ei oska. Ema võiks ikka keskenduda konstruktiivsematele lahendustele. Põhiline, mida ma tahan öelda – teeme vahet pahatahtlikul naerul ja naerul, mis algab üllatusest, ootamatusest, veidrast käitumisest.

+3
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ta vist pidas seda silmas, et täiskasvanutest oodatakse rohkem enesekontrolli ja taktitundelisust, kui lastest, mitte seda, et lapsed peavad või suudavad rohkem taluda. Suurte klassidega koolid ongi ebainimlikud keskkonnad, kus tervislikust arengust eriti rääkida ei saa (ja EI valmista see kedagi täiskasvanute töömaailmaks ka ette).

Jah, sain aru küll, mida too kirjutaja oma arust mõtles. Samas kas ta siis ei taipa, et sellel probleemil ongi kaks poolt? See, kui lastele on rohkem lubatud, eeldaks teisalt laste suuremat vastupanuvõimet kiusmisega toime tulla, paremaid oskusi keerukaid situatsioone lahendada jne, kui täiskasvanutel on. Ent ometi see ju nii pole, pigem vastupidi hoopis.

Teiseks: tolereerides kiusamist laste seas ja süüdistades üksnes ohvrit ning sundides ainult teda ennast muutma ning jooksma psühholoogide jt vahet, kasvatame kiusajates teadmise, et meil ongi dzhungliühiskond, kus kõik on tegelikult lubatud. Nii saavad koolikiusajatest peagi töökiusajad ja perevägivallatsejad. Kas me tahame seda?

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, sain aru küll, mida too kirjutaja oma arust mõtles. Samas kas ta siis ei taipa, et sellel probleemil ongi kaks poolt? See, kui lastele on rohkem lubatud, eeldaks teisalt laste suuremat vastupanuvõimet kiusmisega toime tulla, paremaid oskusi keerukaid situatsioone lahendada jne, kui täiskasvanutel on. Ent ometi see ju nii pole, pigem vastupidi hoopis. Teiseks: tolereerides kiusamist laste seas ja süüdistades üksnes ohvrit ning sundides ainult teda ennast muutma ning jooksma psühholoogide jt vahet, kasvatame kiusajates teadmise, et meil ongi dzhungliühiskond, kus kõik on tegelikult lubatud. Nii saavad koolikiusajatest peagi töökiusajad ja perevägivallatsejad. Kas me tahame seda?

Sa ei saanud ju ikka kohe üldse aru, mida ma mõtlesin.

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks mingist hetkest hakati temast eemale hoidma, ebameeldiv ju ema viha alla sattuda, see viha tundus tulevat väga juhuslikest asjadest. Nii lihtne oligi. Aga ema usub siiamaani, et poega kiusati, ma ei imesta, kui ta perekooliski käib ja siin seda kirjutanud on. Sel juhul tunneb ta end vast ära ja ongi hea.

Igaljuhul siinne kägu on meile eelpool seletanud peensusteni mis vaatevinklist koolikiusajad ja nende vanemad ennast õigustavad. Klassikaline keiss, ja põikpäisust ja ülbust jääb vaat et ülegi. Nemad muidugi koolivahetust ei kaalu, eks lahkuma peaks hoopis see nö. veidrikust 12a, kelle psüühika peale järjepidevat koolikiusu ilmselt eales ei taastu.  Sõnatuks võtab aga teisalt, no eks see ongi ühiskond ja see oleme meie.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Su oma laps oligi selle 12 a narrija?

Narrija? Keegi ei narrinud seda poissi. Kuid lapsevanema visa töö viis selleni, et teda peeti veidraks ning hoiti temast eemale, aeg-ajalt ka naerdi millegi üle, mis ta tegi või ütles. Nagu öeldud, täiskasvanute maailmas lolli juttu ajava töökaaslase üle ei naerda, vaid mõeldakse vaikselt, et küll on veidrik; lapsed aga nii veel alati ei oska ning väljendavad kohe oma suhtumist imelike asjade kohta. Kust ma neid juhtumeid tean – kõigepealt mõnikord juhtus laps rääkima, mis täna koolis oli, et näiteks matemaatika tunnis sai P-ga nalja, ütles seda või toda. Ja siis mõne päeva pärast tuli P emalt klassi lapsevanemate listi mingi agressiivne kiri, kus süüdistati klassi laps, mõnikord ka nimeliselt, tema poja kiusamises ning õpetajat tegevusetuses. Lapselt selle kohta siis kommentaari küsides nägin siirast hämmastust ning tihti küsimust, et aga me ju lihtsalt naersime? Kuhu me siis nüüd selle joone tõmbame, kas lastel tuleks koolis igaks juhuks naermine ära keelata, äkki mõnikord juhtub, et see, kes nalja esile kutsus, peab seda kiusamiseks? Nii palju kui mina oma lapse jutust aru sain, puudus nii temal kui teistel igasugune viha või vaen selle poisi vastu, austati tema teadmisi teatud aines, kuid nagu iga teise klassikaaslasegi puhul, naerdi kui midagi oli naljakat. Eks mingist hetkest hakati temast eemale hoidma, ebameeldiv ju ema viha alla sattuda, see viha tundus tulevat väga juhuslikest asjadest. Nii lihtne oligi. Aga ema usub siiamaani, et poega kiusati, ma ei imesta, kui ta perekooliski käib ja siin seda kirjutanud on. Sel juhul tunneb ta end vast ära ja ongi hea.

Kui sa kulutaks sama palju “auru” kiusamise õigustamise asemel selle vastu võitlemisele, oleks maailm juba palju parem paik.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sa kulutaks sama palju “auru” kiusamise õigustamise asemel selle vastu võitlemisele, oleks maailm juba palju parem paik.

Ja kust sa, oo oraakel, tead, et ma seda ei tee? Siin pole ju vaja võidelda, siin sada memme räägivad kõik ühte juttu, saja esimest pole vaja – küll aga on vaja kedagi, kes asjade teist poolt ka meelde tuletaks, lapsevanema rolli nimelt.

0
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sa kulutaks sama palju “auru” kiusamise õigustamise asemel selle vastu võitlemisele, oleks maailm juba palju parem paik.

Ja kust sa, oo oraakel, tead, et ma seda ei tee? Siin pole ju vaja võidelda, siin sada memme räägivad kõik ühte juttu, saja esimest pole vaja – küll aga on vaja kedagi, kes asjade teist poolt ka meelde tuletaks, lapsevanema rolli nimelt.

Selleks ei pea olema oraakel, et aru saada. Sa ei saa samaaegselt võidelda koolikiusamisega ja seda õigustada. Sa oled siin teemas vaid ohvrisüüdistamisega tegelenud. Eriti tragikoomiline on muidugi see, et sa laste seltskonnas pead normaalseks teiste üle naermist, kuid täiskasvanute seas mitte. Kuidas neist lastest siis ühtäkki taktitundelised täiskasvanud saama peaksid, kui neilt seda kunagi nõutud pole? Lapsevanema roll on muuhulgas ka oma lapsi käituma õpetada ning neid korrigeerida, kui nad mingile situatsioonile vääralt reageerivad. Naermist paratamatusena võttes annad sa signaali, et ongi okei naerda, kui keegi sinu meelest miskit valesti teeb.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa ei saa samaaegselt võidelda koolikiusamisega ja seda õigustada. Sa oled siin teemas vaid ohvrisüüdistamisega tegelenud. Eriti tragikoomiline on muidugi see, et sa laste seltskonnas pead normaalseks teiste üle naermist, kuid täiskasvanute seas mitte.

Täitsa uskumatu, kui kaua võib kivinäoga ühte ja sama jura kirjutada (see on kiusamine, muide, mida sa minuga teed, mõtle selle peale, päriselt!). Olen mina ja on paar teist kägu sulle siin korduvalt proovinud selgitada, et sa lähened jäärapäiselt minu kirjutatule vale nurga alt, aga no täiesti mõttetu. Lase siis edasi, ma rohkem ei ürita.

0
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa ei saa samaaegselt võidelda koolikiusamisega ja seda õigustada. Sa oled siin teemas vaid ohvrisüüdistamisega tegelenud. Eriti tragikoomiline on muidugi see, et sa laste seltskonnas pead normaalseks teiste üle naermist, kuid täiskasvanute seas mitte.

Täitsa uskumatu, kui kaua võib kivinäoga ühte ja sama jura kirjutada (see on kiusamine, muide, mida sa minuga teed, mõtle selle peale, päriselt!). Olen mina ja on paar teist kägu sulle siin korduvalt proovinud selgitada, et sa lähened jäärapäiselt minu kirjutatule vale nurga alt, aga no täiesti mõttetu. Lase siis edasi, ma rohkem ei ürita.

Ega kiusaja ju ei näegi, et ta midagi valesti teeb.

*mina kirjutan siia teemasse kolmandat korda, peale minu on teisigi, kes sinu ohvrisüüdistamist õigeks ei pea.

+4
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 156 )


Esileht Koolilaps Koolikiusajate vanemad