Teema: Koolikiusajate vanemad

#4049281:

Kas see ema “ei teinud väljagi”? Tegi oma parima, aga sellest polnud kasu. Nagu hiljem selgus, ei saanudki kasu olla, sest on diagnoosiga laps, kes vajanuks hoopis muud lähenemist.

Olen ise eripedagoog ja puuetega ka pere sees lähedalt tuttav.

Puue võib väljenduda väga mitmel erineval moel. Kuulmispuudega laps näiteks ei kuule hästi, talle tuleb eraldi asju üle seletada. Pime võib kogemata kõndida kaaslasele otsa. Liikumispuudega laps võib oma ratastooli või karkudega jääda teistele ette.

Ja kahjuks on Eesti koolides küllaga neid juhtumeid, kus selliseid seiku nimetatakse teiste häirimiseks ja kiusamiseks, ja jäetakse mulje, justnagu teised lapsed seetõttu tohutult kannataksid. Tegelikult see nii ei ole. Jah, võidakse hakata fantaseerima otsitud argumentidega stiilis, et kui õpetaja peab kuulmispuudega lapsele asja üle seletama, siis teised ju kannatavad, kuna saavad vähem tähelepanu jne. Tegelikult aga on kõik korraldatav ja läbi mõeldav nii, et keegi tegelikkuses ei kannata.

Ka vaimset laadi probleemide korral võib väita, et suurem osa neist ei ole sellised, mis põhjustavad kiuslikkust. ATH laps võib olla püsimatum, nt oli mul üks õpilane, kes oli ATH diagnoosiga ning jalutas tunni ajal mööda klassi ringi; teine ATH laps püsis küll paigal, kuid tal oli tung pidevalt kätega midagi mudida – ja nii ta mudiski tunnis stressipalli, või joonistas omaette või keeras rubiku kuubikut. Ka Downi laps oli tunnis rahumeelne ja püüdlik ja ärritus ainult siis, kui teda kiusama hakati. Ent viimast kiusanud kehva iseloomuga kaaslane rääkis kodus vanematele, et down tegevat temale paha, mispeale vanemad tulid kooli ja nõudsid downi lapse koolist eemaldamist, kuna too häirivat teisi.

Kiuslikkus ja pahatahtlikkus teiste vastu ei tulene mitte diagnoosist, vaid iseloomuomadustest. Diagnoosiga lapsed annavad endale oma tegutsemisest aru samamoodi nagu teised lapsed, st nad ei ole süüdimatud. Küll võib neil olla (vaimse diagnoosi korral) raskem paigal püsida, oma järge oodata vms. Aga selles puudub pahatahtlikkus. ATH või autism ei eelda kuidagi, et teist last peab narrima, tema asju ära peitma, teda halvustama või lööma. See on ikkagi puhtalt iseloomuviga.

Seega, diagnoosiga kiusajast saab rääkida siis, kui ühes inimeses on ühinenud kehv iseloom/agressiivsus mingi vaimse diagnoosiga. No näiteks agressiivse iseloomuga ATH laps.

#4049449:

Olen 2 korda andnud kiusajad politseisse. Esimesel korral on tegu poiste kambaga, kus oli kaht sorti vanemaid, ühe vanem sõimas mind, teise vanemad panid oma lapsele häbiväärse teo eest koledale kodutööle. Too sõimaja poeg lõpuks visati koolist välja ja alko, narko probleemid hiljem. Teised kutid on kõrgkooli edasi läinud.

Teisel juhul sai mu laps peksa. Lõppes see lepitusmenetlusega, kus nõudsin, et peksja hakkab käima teraapias ja seda tuleb kontrollida ja kui viilib, siis pööratakse see kokkulepe ikkagi politseisse tagasi. Peksja ema oli nõus. Praegu mu poeg ja see peksja teretavad üksteist viisakalt.

Seega, minu kogemus ütleb, et sõltub perest ja kiusajaid tuleb raputada vastu, kuid seadusega lubatud piirides.

Muidugi sôltib perest, aga nii kaugele ei tasuks asja lasta, laps lausa peksa saab. Lausa kohutav ju.

#4049477:

Päris nôus ei ole sinuga, diagnoosidega lapsed on erinevad ja vôivadki ettearvamatud olla, vale pilk ja läheb andmiseks, stressi ja pinge talumine koolis suures seltskonns vôib olla ikka probleem.

Just. Ja sotsiaalseid olukordi nad ka samavõrd lugeda ei oska kui normaalsed lapsed.

Ma ei kujuta ette, mis koolides teie lapsed käivad, et selline elu juba algklassidest saadik. Mul on kolm last, pole kiusatud, pole kiusajad, harmoonilised kollektiivid. Pange lapsed headesse koolidesse ometi.

See ATH jms haip on juba üle piiri, tean et saan nüüd miinused, et tõe välja ütlen, aga tegelikult ka, enamik juhtudel pehmete perede kasvatamata lapsed ja poetakse ATH taha. Õnneks head koolid neid ei võta.

Kohutav, kui neid lugusid siin loen.

#4049477:

Päris nôus ei ole sinuga, diagnoosidega lapsed on erinevad ja vôivadki ettearvamatud olla, vale pilk ja läheb andmiseks, stressi ja pinge talumine koolis suures seltskonns vôib olla ikka probleem. Loomulikult häirib teisi kui üks jalutab klassis ringi ja igavusest torgib kedagi, ôpetaja tähelepanu on samuti probleem. Diagnoosidega ôpilastel peab olema tugiisik klassis kaasas.

Et kui on kuuldeaparaati kandev laps (kes aparaadiga muidu kuuleb ja räägib), siis on ta järelikult kohe sotsiaalselt ebaküps, ettearvamatu, ei talu stressi ega pinget? Sest tal on diagnoos!

Tüüpilise kiusaja profiil on pigem ikka selline, et midagi tal ilmselgelt viga on, ent ametlikult diagnoositud ei ole, st pealtnäha terve. Tal on haiglane vajadus upitada oma enesehinnangut teise arvelt ja see ta haigus ongi.

1. #4049908:

   Mul on sõbranna, kes saades vanaemaks ütles nii, et tahaks, et mu lapselapsest saaks selline inimene, kes koolis ei ole kiusatav ega ei kiusaks ise ka kedagi, et tema jaoks on need võrdsed probleemid. Et mõlemal juhul ta tunneks ennast väga halvasti ja oleks suur mure lapse pärast. Et esimesel juhul ta teeks kõik, et laps ei peaks selles olukorras olema ja astuks ka samme ja teisel juhul ta tunneks suurt häbi ja teeks kõik, et seda heastada ja last paremini kasvatada. Tänaseks on see lapselaps gümnaasiumis, viimases klassis ja väga tubli laps. Oleme palju aastaid suhelnud. Nii temaga, kui tema tütrega ja lapselapsega. Hästi õrnahingelised ja toredad on nad, aga lihtsalt soovin lisada ka seda, et kasvatuse reeglites väga ranged. Alates väikesest peale kommi söömisest kuni arvutis-telefonis oldud aja kasutusega päevas. Kõrvaltvaatajad ei tea seda, arvavad ,et sellised lapsed kasvavad ise või sünnivad kuidagi sõnakuulelikena ja õigesti käituvatena. Aga see ei ole nii. Isegi kui neid reegelid ei ole nii paigas, siis loeb järgmisena ka enda eeskuju. Hea, kui need on ikka koos.

   Tahtsin seda sp öelda, et on päris palju emasid ja ka vanaemasid, kes seda ikka veel ei tea. Nemad ütlevad – sul hea, sul laps kuulab sõna ja teeb seda ja toda, aga vaata meil on selline laps, et ta pole kunagi soovinud koristada mänguasju või telefoni käest anda või karjub niikaua, kuni kommid kätte saab, aga sul vaata on hea, sinu oma ei tee nii. Keegi neist ei soovi kuulda ega meelde jätta, et selle taga on töö, igapäevane. Selgitus, suhtlemine ja eeskuju.

   Päris nii ikka ka ei ole. Môni laps on kohe vot selline korralik. Minu tütrel pole kunagi mingeid piiranguid olnud ja pole ka tarvis neid kehtestada olnud. Pojal on nutiseadme kasutamise piirangud ja ta ei protesti ka vastu. Kommi söömine oli pôhimôtteliselt null kuni kolmanda eluaastani, rohkem pole keegi piiranud, aga nad eriti ei taha ka magusat. Mul endal suuremad probleemid magusaga.  Seega ei saa sa kaugele pidevalte ja rangete keeldude ja käskudega. Inimlikuse ja lastega tegelemisega jôuate kaugemale.

#4049935:

1. #4049908:

   Mul on sõbranna, kes saades vanaemaks ütles nii, et tahaks, et mu lapselapsest saaks selline inimene, kes koolis ei ole kiusatav ega ei kiusaks ise ka kedagi, et tema jaoks on need võrdsed probleemid. Et mõlemal juhul ta tunneks ennast väga halvasti ja oleks suur mure lapse pärast. Et esimesel juhul ta teeks kõik, et laps ei peaks selles olukorras olema ja astuks ka samme ja teisel juhul ta tunneks suurt häbi ja teeks kõik, et seda heastada ja last paremini kasvatada. Tänaseks on see lapselaps gümnaasiumis, viimases klassis ja väga tubli laps. Oleme palju aastaid suhelnud. Nii temaga, kui tema tütrega ja lapselapsega. Hästi õrnahingelised ja toredad on nad, aga lihtsalt soovin lisada ka seda, et kasvatuse reeglites väga ranged. Alates väikesest peale kommi söömisest kuni arvutis-telefonis oldud aja kasutusega päevas. Kõrvaltvaatajad ei tea seda, arvavad ,et sellised lapsed kasvavad ise või sünnivad kuidagi sõnakuulelikena ja õigesti käituvatena. Aga see ei ole nii. Isegi kui neid reegelid ei ole nii paigas, siis loeb järgmisena ka enda eeskuju. Hea, kui need on ikka koos.

   Tahtsin seda sp öelda, et on päris palju emasid ja ka vanaemasid, kes seda ikka veel ei tea. Nemad ütlevad – sul hea, sul laps kuulab sõna ja teeb seda ja toda, aga vaata meil on selline laps, et ta pole kunagi soovinud koristada mänguasju või telefoni käest anda või karjub niikaua, kuni kommid kätte saab, aga sul vaata on hea, sinu oma ei tee nii. Keegi neist ei soovi kuulda ega meelde jätta, et selle taga on töö, igapäevane. Selgitus, suhtlemine ja eeskuju.

   Päris nii ikka ka ei ole. Môni laps on kohe vot selline korralik. Minu tütrel pole kunagi mingeid piiranguid olnud ja pole ka tarvis neid kehtestada olnud. Pojal on nutiseadme kasutamise piirangud ja ta ei protesti ka vastu. Kommi söömine oli pôhimôtteliselt null kuni kolmanda eluaastani, rohkem pole keegi piiranud, aga nad eriti ei taha ka magusat. Mul endal suuremad probleemid magusaga. Seega ei saa sa kaugele pidevalte ja rangete keeldude ja käskudega. Inimlikuse ja lastega tegelemisega jôuate kaugemale.

Minu jutus oligi sees nii inimelikkus, kui lastega tegelemine. Mitte vaid reeglid.

Noh….ma ei tea. Meie lapsed käivad ka erakoolis ja probleemid mitmes klassis. Ma küll ei tea, mis erakoolist siin eelpool kõneleja räägib, aga meie kogemuste põhjal on erakool üks kõige hullem koht kuhu lapsi panna. Seal võib ikka selline seltskond kokku sattuda, et kuku pikali. Kusjuures erakool reeglina teeb kõik enda äranägemusest lähtuvalt, et oma mainet hoida. Ega sealt väga välja poole midagi ei leki.

Soovitan igal juhul eelistada munitsipaal kooli. See on meie kogemus. Tavalised lapsed, tavalisse kooli. Erilised – ühte või teist pidi – erakooli!

Ära närvitse ja vihasta, rahune maha.

Ma ei pöördunud sinu poole!

Ma lihtsalt räägin, et pole kursis, millisest erakoolist eelpool kõneleja täpsemalt rääkis. Meil nt ei vedanud erakooliga ja eks katsume sest kadalipust kuidagi läbida, võimalusel muuta. Neid koole on ju erinevaid, ju teil siis vedas.

Meie kogemused on teistsugused ja oma arvamust avaldada on õigus kõigil. Kui ütled, et sinu meelest on erakool super, siis sa ei saa ju arvata, et oled jumalus ja ainult sul on õigus, arvamusi ja kogemusi on ka teistsuguseid siin päikese all.

Ausalt öeldes vabandust, mu meelest su kõnest juba väljendub, et veits eriline erakoolikas.

Olgu kuidas on, ma lihtsalt rääking faktidest ja asjast ja enda kogemusest. Ei vähem ega rohkem üldiselt kui sa ise. Ühtegi kooli eraldi siin mustama ega välja tooma ei hakka!

Kemplema ma siin sinuga ka tõesti ei hakka. Avaldasin oma arvamust, mida on õigust kõigil teha. Ei arvustanud ei sind ega sinu kooli eelmise kommentaariga, ära tee seda sinagi. Kellegile ninna kargamine või teise inimese laste halvustamine pole ühe viisaka erakooli pere komme ometi.

Kui üks erakoolikas nii isiklikult võtab, närvi läheb tavalise arvamus avalduse peale ja näeb igal pool viha purskumist, siis on selge, et olete oma kooliga õiges kohas. Just selliseid ma silmas pidasingi.

Oma kogemuste kohaselt soovitan tavainimestel endiselt erakoolidest valdavalt kauge kaarega mööda käia.

Ma ei viitsiks su pahameelt ja ôigustust lôpuni lugeda. Sa palju kordad ennast. Kellegi erilisusest ma ei tea, aga sedasi oma arvamust avaldada nagu sina tegid ühe kooli omandivormi kohta on ikka erilisus kuubis. Miks hoiad vägisi oma lapsi nii halvas kohas kus ka ise pikali kukud ja miks sildistad lapsi vastavalt kooli omandivormile on tôesti kohatu. Kui sul tahtmist on siis räägi parem, et mis sul seal ôudsemais erakoolis ei meeldi ja miks sa juhtkonnaga seda ei räägi. Sellisel vihakônel pole küll ju môtet ja aruka inimese muljet ka sedasi endast ei jäta. Erilisusest ma kahjuks ei tea.

Millegipärast arvan et jutt Racca al Marest.

Meil jälle ühes väikses erakoolis on selline kiusamine, et hoia ja keela.

Osatakse osavalt maha vaikida kui vaja on.

Lapsevanemad kes kooli kiidavad ja rahul on, ongi ilmselt kiusajate vanemad. Neil ju kõik ok.

#4061124:

#4061068:

Meil jälle ühes väikses erakoolis on selline kiusamine, et hoia ja keela.

Osatakse osavalt maha vaikida kui vaja on.

Lapsevanemad kes kooli kiidavad ja rahul on, ongi ilmselt kiusajate vanemad. Neil ju kõik ok.

Vaata peeglisse, ehk ole ise kiusaja.

Ehe näide koolikiusaja vanemast!

#4064801:

Vaata peeglisse, ehk ole ise kiusaja.

Ehe näide koolikiusaja vanemast!

[/quote]
Mina kiidan oma laste erakooli ja kui ütled et olen kiusaja või koolikiusaja vanem, siis olen seda suurima rõõmuga. Sinu järeldusest ma küll aru ei saa, aga ma ei saa paljudest asjadest aru.

Olen üks neist, kellel on head lapsed ja panen selle suures osas ka enda arvele. Lapsed on tänaseks täiskasvanud, 20 ja 25-aastased. Lastel on lausa eri isad, nii et võiks olla väga erinevad lapsed. Ühine olen aga mina oma range kasvatusega. Toon mõned näited aastate tagant. Oleme ühe sõbrannaga koos väikesel reisil Eestimaal. Meil vanemad pojad sama vanad. Poisid hakkavad autos kraaklema, kisavad ja togivad teineteist. Mina käratan, et täna ei saa enam midagi head! Jõuame X väikelinna. Teine poiss saab kohe poest suure jäätise, minu laps kõrvad lontis, nagu vaene sugulane. See sõbranna poeg nüüd kooli pooleli jätnud ja narkokuritegude pärast politseiga lähedalt tuttav. Teine näide. Oleme teise sõbrannaga tema maakodus. Tema tütar ja minu noorem laps sama vanad. Sõbranna tütar nuiab kogu aeg emalt raha, et poest midagi ostma minna. Tegelikult peaksid lapsed aitama meil seeni puhastada. Sõbranna annabki oma lapsele raha, see kaob tunniks ajaks minema, ostab kommi ja limonaadi. Tagasi jõudes hakkab kohe uut raha lunima. Minu laps puhastab koos meiega seeni. Tema teab, et iga päev saab ühe hea asja. Minu laps õpib tänasel päeval kõrgkoolis, elab omaette ja majandab ise kenasti, oskab rahaga ümber käia. Sõbranna tütar on kaks korda alustanud tööd vähenõudlikel ametikohtadel, üle kuu pole vastu pidanud. Elab mingi mehe kulul.

Sõbranna ja mina oleme samal sotsiaalsel pulgal, oleme sama haritud, sama hea geenipagasiga. Miks sõbrannade lapsed on aia taha läinud, ei näe ma muud põhjust, kui emad on liigse järeleandlikkusega oma lapsed ära rikkunud.