Teema: Koolikiusamine ja ümarlaud

Ma ei tea, aga kas 3 osapoolega suheldes ei saa kokku leppida nii, et koolipidaja teadmisel kirjutada koolile, et ok, aga “nüüd ilmud kohale”, et oli mis oli, aga nüüd lepime siis aja kokku ja nüüd tegeleme siis sellega. Ja dokumenterime kogu tegelemisprotsessi, esitame selle koolipidajale ja koolipidaja ose otsustab, kas on tegeletud või mitte ja kes “kohale ei ilmunud”. lmselgelt ei taha kool “karistust” saada ja valetab silmad ja suu täis. Saadaks kogu meilivahetuse koopia kogu aeg reaalajas koolipidajale ka, niiet kool näeks ja teaks, et teie meilivahetuses on 3 osapoolt kogu aeg, niikaua kuni asi lahenenud on. Kui koolipidaja silma peal hoiab, peaks/võiks kool eriti hoolikalt musternäidisena asjaga tegelema. Võiks 3 osapoolega kokku leppida, et unustate selle mis oli ära, kui *nüüd* siis korralikult tegelete ja las koolipidaja kontrollib reaalajas, et kumbki pool “ei saaks valetada”, asju välja mõelda või ebaefektiivselt suhelda.

Te ise ka, kujutan ette, et võib-olla tahate rohkem lahendust leida, kui ilma lahenduseta lihtsalt karistada.

Võib-olla teha ettepanek mingi neutraalne psühholoog või “kiusamisvaba kooli” esindaja vm tegelema, kui kool on nii ebakompetente ja ringkaitsev, et ei saa ise hakkama.

Olen ühe korra õpetajana sarnase olukorraga kokku puutunud. Lapsevanem teavitas kõikvõimalikke instantse, et kool ei tegele koolikiusaja ohjeldamisega. Tegelikult on nii, et kool ei tohi teise poole (kiusatava) lapsevanemale kõiki kasutatavaid meetmeid avaldada, kuna see läheks vastuollu andmekaitsega. Minu õpilaste juhtumi puhul käis kiusaja nii koolipsühholoogi juures, kui ka spetsialisti juures väljaspool kooli, ühtlasi tegeles kiusaja perega lastekaitse. Korduvalt olid kiusaja ja tema vanemad käinud ka koolis juhtkonna, tugispetsialisti ja klassijuhatajaga vestlemas ning sõlmiti ka kokkulepped. Paraku on need delikaatsed andmed, millest mul ei olnud õpetajana õigus kiusatu perekonda teavitada.

Kahjuks ei ole kiusamisjuhtumite puhul sageli kiireid lahendusi, sest probleemi juured võivad ulatuda koolist väljaspoole. Kui lapsevanematel puudub kiusaja silmis autoriteet, siis jäävad kooli käed üsna lühikeseks. Kokkulepped võivad olla tehtud, kuid kui kodu poolt neist kinni ei peeta, siis saabki kool üksnes juhtumi lastekaitsele ja majavälistele spetsialistidele edasi suunata. Põhikooliõpilast ei ole kooli võimuses ka välja visata või mujale kooli saata, kui tegu on piirkonnakooliga.

Teemaalgataja lapsele tunnen kaasa ja loodan, et juhtum leiab lahenduse. Võimalik muidugi, et kool tõesti ei tegele kiusamisjuhtumitega süsteemselt. Tahtsin lihtsalt tasakaalustamise mõttes juurde tuua kooli vaate, kus tegelikult juhtumitega tegeletakse, kuid seadused takistavad kõikidest sammudest kolmanda osapoole informeerimist ning kui kodu ei tee koostööd, siis ei saa kahjuks ka kiiret tulemust.

Siin on nüüd kahjuks õpikunäide koolikiusamise juhtumist nii, nagu nad reaalselt tihtipeale välja näevadki. Samal ajal on ajakirjandus täis kiusamisteemalisi artikleid, intervjuusid psühholoogide hordidega ja kauneid loosungeid. Igasugu kiusamisvastastesse projektidesse maetakse hiigelsummad raha. Ja tulemus? Kui kellegi laps peaks sattuma koolikiusu ohvriks, on ainuke lahendus endiselt: Vaheta kooli! Kus on nood uhked psühholoogid nüüd, kui neid ka vajatakse?

Puhas klassika on paraku ka tugevama osapoole ehk kooli trikid – eriti just mis puutub väitesse, nagu “ei tuleks” vanemad kohale. Kui te vaid teaksite, kui palju kasutatakse seda trikki siis, kui last/vanemaid ei soovita aidata! Nt öeldakse lapsevanematele ümarlaua toimumise osas üks kellaaeg, ent spetsialistidele ja ametnikele teine kellaaeg. Reeglina öeldakse viimastele varasem, lapsevanematele aga hilisem aeg. Nii saabuvadki lapsevanemad ümarlauale alles siis, kui see juba möödas on 🙂 Seda nn kellatrikki kasutavad edukalt ka mõned ebaeetilised lastekaitseametnikud, tahtes vanematest luua negatiivset kuvandit.

Õnneks on Sulle siin antud juba väga palju häid nõuandeid. Kordan üle: väldi telefonikõnesid, üldse suuliseid kõnesid! Kõigest peab järele jääma jälg. Ära mingil juhul lepi kohtumisi kokku telefoni teel, vaid kõige toimumisest peab olema kas sms või meilivahetus. Hea oleks kohtumised lindistada. Püüa üldse koguda kõige kohta nii palju tõendeid, kui vähegi saad (kiusamise juhtumid, samuti koolipoolne tegevus nende lahendamisel).

Mis puutub õpetajast käo remarki, et kool ei tohigi teavitada vanemaid kiusajale rakendatavatest meetmetest (psühholoog, lastekaitse jne), siis täpsustaks, et kõiki teisi osapooli (v.a kiusatava vanem), kes kohtumisel osalevad, võib üldiselt teavitada küll – seda nimetatakse ametnike omavaheliseks koostööks.

Ent lõpuks: kui ikka kooliga juba suhted niivõrd nugade peal, et kool juba lapsevanematest negatiivse kuvandi loomiseks kõiksugu ebaeetilisi trikke (kellatrikk) kasutab, siis sealt head nahka loota väga ei julgeks. See mäng väärib küünlaid näiteks sel juhul, kui teised koolid asuvad väga kaugel või logistiliselt halvas kohas, või kui lapsel oleks seal koolis midagi eriliselt väärtuslikku (nt väga hea sõber või väga hea õpetaja).

Olen sotsiaalpedagoog ja loen seda lugu nagu mingit imemuinasjuttu. Kuna töötan selles valdkonnas, tean probleeme, kolleege, paljusid koole. Ei lubata vanemat vestlusele – kuidas on see üldse võimalik? Ainus, mis mul pähe tuleb, et seoses koroonaga ei pakuta silmast-silma vestluse aega. Ka see jutt, et mängitakse mingeid mänge kellaaegadega ja vanemad kutsutakse valeks ajaks ja veel olevat see tavaline praktika… Mingi ulme lihtsalt! Arvestades tänapäeva kooli toimimispõhimõtteid ja seadusandlikke kohustusi, ei ole see kõik lihtsalt võimalik. Siin peab olema mingi arusaamatus või siis on osa olulist infot kirja panemata.

Jah, olen kohanud seda, et teinekord ei aeta asju just kõige pädevamalt või ei võeta probleemi piisavalt tõsiselt või siis polegi päriselt tegemist kiusamisolukorraga või vastupidi hoopis lapsevanem nõuab rohkemat kui võimalik. Minu praktikas näiteks nõudis üks vanem kiusajale koolist välja viskamist ja ihunuhtlust. Kuna selliselt aga 21. sajandil asju ei lahendata, siis tõlgendas samuti olukorda nii, et kool ei võta midagi ette. Küll aga räägitakse ja suheldakse ka sellise vanemaga. Igal juhul soovitan samuti ajada asju kirjalikult.

Ma olen nt. kirjalikult saanud õpetajalt tunnistuse, et konkreetne laps on probleemne ja ka lapsevanemaga tegeletakse. Sotsiaaltöötaja sekkudes läks juhtumi lahendamine suuliseks ja jutt muutus ning uuriti, mis minu lapsel viga on, et tunneb ennast WC kinnihoituna ahistatuna. Päriti ääri-veeri, kas ma lapsevanemana olen teda kuhugi kinni pannud, et ta sellise pisiasja peale närvi läheb. Minu lapsega olevat ju üksikjuhtum olnud (oligi), teiste laste vanemad aga näiteks reageerisid alles siis, kui see last häirima hakkas peale mitmendat korda (avalik saladus oli, et kiusas nõrgemaid lapsi, teised lapsed astusid ise vahele ja minugi laps sattus kiusamise ohvriks, kuna oli üks neist, kes vahele julges astuda). Ühesõnaga, ma ütleks kokkuvõtlikult seda, et kooli sotsiaaltöötja poolt üritati hoopis ohvrit ja ta peret rünnata, kuid kõik rahunes ja kiusajaga tegeles lõpuks noorsoopolitsei. Mina ei jäänud lapsevanemana ootama teist korda ja kui noorsoopolitsei sekkus, siis tuli neid juhtumeid veel ja veel välja. Seega ongi küsimus nii eelnevalt kommenteerinud õpetajale ja sotsiaaltöötajale – miks ei tohi anda selget sõnumit, et asjaga tegeletakse ja kool tunnistab antud isiku problemaatilisust? Konkreetne ja selge sõnum. Detaile polegi vaja teada. Miks üldse ohvrit ja ta vanemaid tihti just alavääristatakse?

PS. tegemist on ihaldusväärse piirkonnakooliga, mis kannab kooli kodulehel suurt Kiusamisvaba kooli embleemi.

#3715670:

#3715635:

utt muutus ning uuriti, mis minu lapsel viga on, et tunneb ennast WC kinnihoituna ahistatuna.

Päris hull. Tahaks kohe teada, milline see mittekiusamisvaba kool veel on. Veel tahaks teada, kas sellele uurijale endale siis sobiks, kui läheb WC-sse ja sealt välja ei saa, sest keegi tugevam hoiab ust kinni? Kas laps oli ka seal juures? Sest selline loll lähenemine on ju ka tegelikult konkreetselt kiusamine. Kiusamisvaba kooli personal peaks olema läbinud koolituse. Kas seal koolitusel siis õpetatakse hoopis kiusamist ja sellist alavääristavat suhtumist?

Peale selliseid manipuleerimisi tuleks avalikustada asi. Ammu oleks tulnud asjadest avalikult rääkima hakata. Meie inimesed(teisi riike ei tea) on ikka osaliselt nii mullis, ja nii valel teel, mida näitab see, et osadest asjadest ikka nagu ei taheta rääkida, ei tohi rääkida ja siis tulevad need ,kes eitavad selliste asjade olemasolu ja siis veel need, kes süüdistavad alati  oma”agadega” mistahes ohvreid. a´la “lühikese seeliku” süü.

Sõbranna helistas Lastekaitsesse, kui kool teda lolliks teha üritas ja kiusamist takistadagi ei püüdnud. Lastekaitse eestvedamisel toimus koolis ümarlaud.

Miks küll koolid nii teevad?

Ka minu kool on kiusamisvaba kooli programmiga liitunud, aga minu arvates see väga ei aita.

Mul oli esimene klass. Kord kuus tegime klassis neid KiVa tunde. Tunnis oli kõik ilus, lapsed noogutasid kaasa ja lubasid kõik olla head ja tublid jne. Kuni siis paari kuu pärast kaks poissi kampa võtsid ja teisi kiusama hakkasid. KiVa tunnis teatasid, et kiusata on lahe ja neile meeldib seda teha. Ma ütlesin, et kui kiusamine nii lahe on, siis kiusan neid ka ja vaatame, kui lahe see siis nende meelest on. Nad läksid kohe rõõmsaks! “Jaa, õpetaja, kiusa meid! Meile meeldib!”.

Ühel vahetunnil läksin peitsin garderoobis ühe jope ja teise saapad ära (oli talv). Peale tundide lõppu ootasin 5 minutit, enne kui garderoobi läksin, kust ma kaks täiest kõrist nutvat last eest leidsin. Klassikaaslased olid kõik ära läinud. Keegi neil otsida aidanud polnud ning garderoobitädi tegi ka minu korraldusel nägu, nagu ei teaks midagi. Ütlesin: “Nonoh, tundub, et teid on KIUSATUD!”, mille peale nad lõpuks aru said, et see mina olin. Pühkisin nende pisarad ära, tõin peidetud asjad välja.

Üks poistest sai hoobilt aru, et oli valesti käitunud, teise poisi ema aga saatis mulle kurja kirja, et mis mõttes ma tema lapsele nii teha julgesin. Peale pikka selgitust sai ta lõpuks ikka aru, et niisama pead paitades ei jõudnud lapsele sõnum kohale ja tuli natuke karmimad meetmed kasutusele võtta. Kuna olin kõik juhtkonnaga kooskõlastanud, siis mul mingeid probleeme ei tulnud. Aga ausalt öeldes jäin ma veendumusele, et sellest KiVast üksi kasu pole ja õpetajal tuleb palju rohkem pingutada, et klassis häid suhteid hoida. Peale seda intsidenti ei pidanud ma kordagi rohkem kedagi kiusama ja õhkkond klassis läks paremaks.

Mu postituse mõte oli see, et KiVa logo kooli kodulehel ei taga paraku kiusamisvaba kooli. See programm ise ei lõpeta kiusamist.

#3717777:

Ei oska kommenteerida teemaalagtaja probleemi põhjuseid ja tagamaid. Olles aga ise õpetaja, võin öelda, et kooli poolt vaadatuna paistavadki sageli asjad teisiti, kui kodus lapsevanemale, kes ei viibi ise olukordade juures.

On ka juhtunud, et pahane lapsevanem pöördub kirjaga, justkui tema last kiusatakse. Tegelikkuses on aga tema laps ise hoopis see, kes klassis enamasti konflikte algatab. Kodus aga laps räägib vanematele hoopis teist juttu. Ja see pole nii, et kool justkui vastanduks perele ja lapsele. Koolis õpetaja, kes näeb neid olukordi, oskabki anda õiglasema hinnangu olukorrale kui lapsevanem kodus, kellel on olukorrast ülevaade üksnes oma lapse kirjelduse põhjal.

Lisaks iga tüli ei ole ka veel kiusamine. Paljud tülid lahendataksegi koolis laste ja õpetaja vahel. Kui vaja, kaasatakse ka vanemad. Iga tüli lahendamine ei vaja suuremas ringis (kogu kooli tugimeeskonda kaasates) lahendamist. See, kui ei kutsuta kokku ümarlauda (eriti veel praeguses korona-olukorras), ei tähenda, et probleemidega ei tegeleta.

Arvan, et õpetaja nägemus on kindlasti teistsugune, kui mõne teise osapoole oma. Kuid iga õpetaja subjektiivne arvamus ja lahendamisstiil ei pruugi ainuõige olla. Mõnele õpetajatele meeldib võim, et temal on alati õigus, harjunud, et lastega võrreldes ta ongi kõige targem inimene ruumis. Aga see ei tähenda, et paremini pole võimalik. Kas tahate, et teil oleks õigus? Või tahate, et asi saaks parima lahenduse? Need on kaks erinevat asja.

#3718456:

Meie koolis näiteks ei toimu hetkel korona tōttu ümarlaudasid. Ka arenguvestlusi lastevanematega lubatakse teha üksnes veebis.

See ei pruugi olla kooli poolt mingi vastasseis, kui nad ütlevad, et ümarlauda hetkel kokku ei kutsuta, vaid lihtsalt praegusest olukorrast tingitud otsus.

Teemaalgataja ei ole küll maininud, mismoodi tema last koolis on kiusatud, kuid lapsevanemana ma enne kuhugi pöördumist ootaks ära, kui eriolukord riigis ja lastel distantsõpe läbi saavad ning võtaks siis kooliga uuesti ühendust ümarlaua osas.

Isegi kui lapsevanem ja kool näevad vahel mõnd olukorda erinevalt, on kõige mõistlikum kokku saada ja arutleda, mis võiks olla lahendus. Ja ma ei tahaks uskuda et õpetaja või kool seda ei soovi.

Kirjade kirjutamine, kuhugi kaebamine, kellegi süüdistamine ja suhtumine, et kool teeb kōike valesti, ei vii küll kuhugi. Tekitab üksnes endale ja lapsele probleeme juurde.

Usun, et kooliga koostöös jõuaksite kindlasti parema lahenduseni, kui kooli kritiseerides ja kooli peale kaevates. Võin mitme lapse emana öelda, et vahel võibki olla nii, et ka oma laps ei käitugi koolis päris samamoodi nagu kodus ja võimalik on, et ka õpetaja nägemus olukordadest ei ole päris vale. Koostöös kooli ja õpetajaga saate kindlasti last paremini aidata kui vastandudes.

Loodan, et leiate rahumeelse lahenduse. See on parim ka lapsele.

Ehe õigustamine ja targutamine, see muuseas näitab koolikiusamise õigustamist. Just sellise bürokraatia ja tegemata jätmise õigustamise takkakiitmine tekitabki kiusatavate laste vanemates kartust ja hirmu. Ha enne, kui asi üldse mingi lahenduse saab, on vanemad ja laps depressioonis. Tõsiselt tekitab põlgust selline probleemide vähendamine ja õigustamine ning see “äkki laps on koomis teistsugune kui kodus”. Kui ise pole keeruliste probleemidega kokku puutunud ka empaatiavõime puudub, siis tuleb oma lastele keskenduda ja mitte sõna võtta.

Teemaalgatajale soovitaksin samuti noorsoopolitseid ja lastekaitset, need on üsna tõhusad meetmed, Tallinas vähemasti. Ja mis peamine, on ka variant kiusajad koolist minema saata, mitte kiusatav. See on ka hästi oluline, sest Eestis on just sageli see mentaliteet, et kiusatav peab kooli vahetama, kiusajad, aga jäävad samasse kooli terroriseerima, valides uued ohvrid ja midagi ei muutu. Ainus asi, mis muutub, et teised kiusatavate vanemad ei julge üldse enam kuhugi pöörduda ja nii see lumepall veereb, kool pigistab silma kinni ja kogu lugu. Noorsoopolitsei on erapooletu ning suhtubki asja tõsiselt, sest nemad ei pea maha vaikima.

Kiusamine toimub tihtipeale varjatult ja vaimselt, nii et õpetaja ei saagi midagi aru.

Ja soovitus kui kiusaja on ôpetaja? Selle tulemina on laps klassi vahetama pidanud, söòb tablette ja on seisus kus elada ei taha. Ainsad soovitused, vahetage kooli. See vaimselt ja fūùsiliselt vägivaldne pedagoog on omas kohas edasi.