Teema: Koolikiusamine ja ümarlaud

Olen kokku puutunud juhtumitega, kus just seesama varjatud kiusaja tegelikult ongi hoopis see laps, kes kodus ennast ohvriks on rääkinud. Seetõttu arvan, et enne, kui kedagi süüdistama hakata, peaks kōigi osapooltega kokku saama. Miks eeldada, et kool kaitseb kiusajat? Miks peaks kool seda tegema? Palju sellist, mis koju jõuab üksnes läbi oma lapse jutu, toimub koolis iga päev õpetajate silme all. Lapsevanem näeb kodus ainult oma last, koolis näeb õpetaja grupisuhteid. Kambavaimus teeb nii mõnigi laps asju, mida temast kodus ei usuks. Miks peaks õpetajad kiusajaid kaitsma?

Kindlast ongi keerulisi juhtumeid, kus peab sekkuma noorsoopolitsei või lastekaitse. Kõik juhtumid aga ei ole ju sellised. Teemaalgataja juhumit kommenteerida ei oska, kuna ta ei ole maininud, kuidas tema last on koolis kiusatud.

[/quote]

Lihtsalt, lõpeta see lahmimine ja teemas kaasa rääkimine, millest sa midagi ei tea. Oma üksikjuhtumit, “laps valetab ohvriks” jne, ei aita teemaalgatajat. Antud teema püstitati mures lapsevanema poolt, kelle last kiusatakse, ta otsib viimases hädas õlekõrt, need targutamised kuidagi kaasa ei aita, lahenduseni ei vii. Seega, ei ole vaja sellist targutamist, mis kuidagi kaasa ei aita. Ilmselgelt ei ole soovi kaasa aidata, vaid tänitada, võiks aru saada ka tagasiside miinustest.

Kool ei taha sekkuda, sest siis jõuab nende maine suuremalt väljapoole, pigem varjata ja silm kinni pigistada, on koolile kasulikum. Eriti, kui tegemist kiusuvaba kooliga, mis kodukal ka üleval.

Teemaalgatajale, noorsoopolitsei ja lastekaitse on siiski kõige tõhusamad valikud, sest nad on erapooletud. Politseiniku jutt mõjub kiusajatele ning nende vanematele ka autoriteetsemana. Lisaks, kui asjad jäävad korduma, siis saab ka tõhusamaid meetmeid kasutusse võtta.

Emotsionaalselt väga raske ja valus olukord, soovin teemaalgatajale jõudu! Olen samuti olnud olukorras, kus kiusamine kestis algkoolis kolm aastat, õnneks lahkus kiusaja lõpuks ise koolist (kiusaja tundis ennast kiusatavana). Keerukust lisas, et kiusamisele aitas kaasa ka klassijuhataja, õigem oleks vast öelda, et isegi algatas selle. Väga terava keelega, empaatiavõimetu ja üleoleva suhtumisega klassijuhataja arvas samuti, et temal on koolis toimuvast parim ülevaade, kahjuks ei olnud tema hinnang objektiivne ja ei ulatunud vahetundides toimuvani. Ma usun, väga vähe on neid kiusamisjuhtumeid, mis pannakse toime õpetajate silme all ja õpetajad, kes väidavad, et teavad kõige paremini, tuginevad lihtsalt oma isiklikule sümpaatiale/antipaatiale, mitte tegelikele asjaoludele.
Kooli juhtkonna poole pöördudes toimus ringkaitse, saime abi ainult koolipsühholoogilt, kes oli väga toetav ja usalduslik lapsega. Kohtumise teise lapse vanematega saime koolis alles kolmandal!! aastal, tänu psühholoogi tugevale tööle. Mõlema lapsega oli ta korduvalt vestelnud nii koos kui ükshaaval ja kiusaja tugines oma vestlustes vanemate halvustavale suhtumisele, ähvardustele ja kõnepruugile.
Klassijuhataja ja kooli juhtkond distantseerisid ennast lahenduse leidmisel täielikult. Olime alates esimesest klassist koolivahetuseks järjekorras, kahjuks on piirkonnas koolikohtadega väga halvasti ja elukoha vahetamist ei soovinud laps ise, sõpru ta kaotada ei tahtnud.
Kuigi tegemist oli samuti KiVa kooliga, on minu kokkuvõte toimunust, et kala hakkab mädanema peast ehk väga palju loeb direktori suhtumisest ja tahtmisest. Aeg annab arutust, meil lahkusid koolist direktor, klassijuhataja kui kiusaja ning täna on suhted klassis väga head ja rahumeelsed. Siiski olen mina koolis tänaseni persona non grata, kiusaja vanematega oleme konfliktis ja lapsed omavahel samuti.
Leian, et klassijuhatajal on selles põhiroll, kas kiusamist klassis aktsepteeritakse või sellele reageeritakse. Sageli vajab ka kiusaja ise abi, kooli ignorantsuse vastu soovitan kindlasti võidelda ja eespool pakutud noorsoopolitsei ning lastekaitse on tõhusad meetmed. Koolipidaja poole pöördumisel võib olla see aga, et kooli juhtkond ja KOV ametnik on väga heades suhetes, mida ei soovita rikkuda.
Minu eeliseks oli samuti, et kõik pöördumised tegin kirjalikult, kui kool soovis midagi suuliselt kokku leppida, saatsin selle kohta kirjaliku kinnituse ja kahjuks pidin ka toimunud kohtumisi lindistama (ei ole keelatud, kui ise kohtumisel osaled). Soovin edu ja järjepidevus viib sihile, pea vastu!

#3720267:

Emotsionaalselt väga raske ja valus olukord, soovin teemaalgatajale jõudu! Olen samuti olnud olukorras, kus kiusamine kestis algkoolis kolm aastat, õnneks lahkus kiusaja lõpuks ise koolist (kiusaja tundis ennast kiusatavana).

Nii sageli ongi. Need ei ole üksikjuhtumid nagu keegi siin väitis. Üsna sageli on see, kes end ohvriks räägib, hoopis ise kiusaja. Ja lapsevanem enamasti usubki oma last ega suuda uskuda seda, et hoopis tema laps on kiusaja.

#3720334:

#3720267:

Emotsionaalselt väga raske ja valus olukord, soovin teemaalgatajale jõudu! Olen samuti olnud olukorras, kus kiusamine kestis algkoolis kolm aastat, õnneks lahkus kiusaja lõpuks ise koolist (kiusaja tundis ennast kiusatavana).

Nii sageli ongi. Need ei ole üksikjuhtumid nagu keegi siin väitis. Üsna sageli on see, kes end ohvriks räägib, hoopis ise kiusaja.

Kordan ikka veel, et isegi sellisel juhul on õige saada kokku, et osapooled saaks teada asja tuuma. Ja kui ongi kiusaja, siis see selgub. Kuigi  on ka sellised segaseid juhtumeid, kus jah, kiusaja peab ennast kiusatavaks, kui ta saab aru, et temal ei lasta piisavalt teisi kiusata. Või mida muud tahes. Täiskasvanud ongi selleks, et asju lahendada ja öelda, mida teha ja mis vale ja õige. Usun, et on ka täiskasvanute seas manipulaatoreid, kes mitmel moel susivad või siis terroriseerivad teisi, olgu kodus või tööl. Ja kui sellisele kord vastu kahata ja tugevalt, siis ta e itaha leppida sellega ja ta tõesti võib tunda, et talle tehaksegi liiga, et teised on pahad. Aga see on juba keerulisem.
Jõudu teemaalgatajale asja lahendamisel ja andku meile ka teada. Siis saavad siin ka kõik  inimesed  asja selgitada oma vaatekohast, kui selgub, kellel õigus.

Õpetaja ei näe seda, mis toimub siis, kui teda ei ole kohal. Kuidas ta saab väita, et ta teab? Aga laps, keda kiusatakse, loodab siiski, et täiskasvanu teab, mis tegelikult toimub. Et vaatab otsa ja näeb silmist seda muret. Aga lapsed saavad suureks ja teada, et  see ei ole nii. On näiteks ühe seiga kolm nägemust täiskasvanu poolt. Olgu, kes tahes, õpetaja või sugulane. Üks laps istub vaikselt /olgu tunnis või väljaspool kooli) ja teine salaja muudkui susib, sosistab midagi ärritavat, nokib sõnadega või togib või näpistab. Kui esimene algul midagi ei tee, lihtsalt eirab või püüab öelda ja keelata, aga see ei loe teisele midagi. Siis kiusatav hakkab rohkem nihelema, vaatab tagasi, liigutab ennast, või lõpuks hakkab karjuma või vehkima või läheb kallale vms.
Üks täiskasvanu hakkab riidlema kiusatavaga ja muu teda ei huvita.
Teine täiskasvanu paneb need kaks ühte patta ja ei huvita teda ega ta ka ei näe, mis tegelikult toimus ja on alati nende kahe vahe, olnud, saab ka ohver, keegi ei selgita asja. Kiusaja saab kahe juhtumi puhul vaid tuld oma ihale.
Kolmas on siis see, kes märkab ja oskab näha kaugemale. Saab aru, kes on kes ja mis tegelikult toimub ja ka seda, et see ei piirdu vaid sellega, sest see on ju tema nina all.
Kehakeelt ja pilku silmis ei oskagi kõik lugeda.

#3720392:

#3720370:

#3720345:

Küll oleks lihtne kui kiusajad kiusaksid avalikult ja tunnistajate juuresolekul. Eriti hea oleks kui see toimub õpetaja juuresolekul. Millised lihtsad juhtumid oleksid. Tegelikult on see kõik ju kordades keerulisem. Kool puutub ju kiusamisjuhtumitega kokku ilmselt mitu korda aastas. Neil on koolitused ja kogemused sellises olukorras käitumiseks. Lapsevanemal üldjuhul esimene kord ja lisaks veel see, et vanem on väga haavatavas olukorras ja stressis olukorrast kui talle tundub, et ta lapsele on liiga tehtud. Ja kui vanem tunneb, et tema muret pisendatakse ja lahendust nagu ei tulegi..

Olen sinuga nõus. Iga lapsevanema üks suurimaid hirme on see, et äkki last kiusatakse või ta ei leia ende koolis sōpru. Olen ka lapsevanemana sellist muret tundnud. Kuid olen olnud ka õpetaja rollis. Ja näinud igasuguseid juhtumeid. Seal hulgas ka selliseid, kus lapsevanema mure ongi ülepingutatud ja tegelikult kiusamist ei toimu – sellisel juhul ongi õpetaja ülesanne lapsevanemat rahustada ja selgitada, et ei ole vaja näha tonti seal, kus seda ei ole. Sellises olukorras ei nimetaks mina seda probleemi pisendamiseks, vaid pigem lapsevanema ülemäärase stressi mahavõtmiseks olukorras, kus tegelikkuses on laps koolis ümbritsetud sõpradest ja rõõmus, kuid mure on pigem lapsevanemal mitte lapsel. Ei saa ju siis öelda vanemale, et jah, last kiusatakse koolis, kui midagi sellist tegelikult ei toimu. Ja selliseid muretsejaid on alati, kes näevad tonti seal, kus seda ei ole. Ma olen ise samasugune. Ja mul on heameel, kui õpetaja mu muret nö pisemdab öeldes, et tegelikult mu laps on koolis rõõmus ja keegi teda ei kiusa. Samuti on mul õpetaja ametit pidades ette tulnud tõesti ka juhtumeid, kus vanem väidab, et tema last on kiusatud, kuid tegelikkusses on tema laps ise see, kes kiusab. Seda on lapsevanemale väga keeruline enamasti öelda, sest oma lapsest ei taha keegi seda uskuda, veel vähem siis, kui laps väidab, et hoopis teda kiusatakse. Sellised juhumid ongi keerulised, neile ei olegi sageli kiiret lahendust. See ei tähenda aga et kool koostöös lapsevanemaga lahendusi leida ei soovi. Lapsevanem võtab aga sageli ründava või vastanduva positsiooni, kui kuuleb oma lapse kohta midagi, mida ta ei tahaks kuulda ja talle koheselt tundub, et kool ja õpetajad on tema vastu. See ei pruugi aga nii olla. Saan aga ka lapsevanemast aru, et tema võib nii tunda, kuuldes oma lapse kohta sellist infot. See on emotsionaalselt raske.

Ja kui mure on suur, siis ümarlaud pole ju ainus lahendus. Ehk neljasilmavestlusi koolipsühholoogiga maskiga ja kahemeetrise distantsiga võimaldatakse koolis ka korona ajal.

Ma ei ütle enam muud, kui jumal tänatud, et ise selliste pedagoogidega kokku ei ole puutunud. Ainult üks probleemide vähendamine, süü veeretamine lapsevanemate peale, õpetajate kõiketeadlikkus (ometi on korduvalt siin öeldud, et õpetajate silme all ei toimu kiusamist), kõikvõimalikud vabandused, kuidas kool ei saa midagi teha, noorsoopolitei ega lastekaitse pole nn. intelligentne lahendus jne. Selliste ebaprofessionaalsete pedagoogide tõttu jäävadki paljud lapsed abita ja see on lihtsalt kurb. Noorte elud rikutakse ära, sest koolikiusamine jääb inimest terve elu saatma. Hoitakse, kinni, pekstakse, mõnitatakse ja vanematel ega lastel ei ole kuhugi pöörduda, sest sellist tüüpi pedagoogid ja kool ei suvatse midagi teha, vaid soovivad asju “intelligentselt” lahendada. Ja siis räägitakse, kuidas iga inimelu on Eestis väärtus. Tegelikkuses käitutakse hoolimatult nagu elaks veel nõuka ajal, mitte Euroopa Liidus. Soovitaks küll mõnedel pedagoogidel Euroopasse jõuda ning lapsi ja noori väärtustada, mitte kuhugi vanasse aega seisma jääda. Me elame siiski 21. sajandil.

Nii, et sinu arvates siis sellist võimalust ei ole olemas, et lapsevanem muretseb üle ja tegelikkuses tõesti kiusamist ei toimu? Ei pea silmas antud teemaalgatust. Tundud üsna õpetajate ja koolivaenulik. Mina isiklikult pole rääkinud poole sõnagagi õpetajate kõiketeadlikkusest ega lapsevanemate süüst – need on sinu terminid. Mina soovitan kooliga koostööd, sina koolile vastandumist. Mida sinu arvates õpetaja siis tegema peaks, kui laps on koolis rõõmus ja sõpradest ümbritsetud ning keegi teda ei kiusa? Ei tohi öelda lapsevanemale, et last ei kiusata – see on probleemi pisendamine? Peaks ikka igaks juhuks noorsoopolitseisse ja lastekaitsesse teatama? Või kui laps on kiusaja ja lapsevanem keeldub seda uskumast ning väidab, et tema last kiusatakse – jälle on õpetaja halb, kui julgeb väita, et laps ise on kiusaja. Mida siis üldse õpetaja võib öelda? Kui ütleb, et last ei kiusata, siis see on probleemi vähendamine, mittetegelemine ja halb. Kui õpetaja tegeleb probleemidega ja ütleb lapsevanemale, et tema laps on kiusaja – jälle halb, sest õpetaja kindlasti näeb olukordi valesti, pole erapooletu, lähtub isiklikust sümpaatiast jne. Kas selline võimalus on välistatud, et õpetaja võib mõnda olukorda ka õigesti ja õiglaselt hinnata?  Või on see välistatud? Kas õpetaja on alati ennastõigustav ja lastevanematele vastanduv tegelane või on mingigi võimalus, et ka õpetajaga on koostöö võimalik, ka juhul, kui tema asju koolis vahel teisiti näeb, kui lapsevanem kodus.

#3720452:

#3720392:

#3720370:

#3720345:

Küll oleks lihtne kui kiusajad kiusaksid avalikult ja tunnistajate juuresolekul. Eriti hea oleks kui see toimub õpetaja juuresolekul. Millised lihtsad juhtumid oleksid. Tegelikult on see kõik ju kordades keerulisem. Kool puutub ju kiusamisjuhtumitega kokku ilmselt mitu korda aastas. Neil on koolitused ja kogemused sellises olukorras käitumiseks. Lapsevanemal üldjuhul esimene kord ja lisaks veel see, et vanem on väga haavatavas olukorras ja stressis olukorrast kui talle tundub, et ta lapsele on liiga tehtud. Ja kui vanem tunneb, et tema muret pisendatakse ja lahendust nagu ei tulegi..

Olen sinuga nõus. Iga lapsevanema üks suurimaid hirme on see, et äkki last kiusatakse või ta ei leia ende koolis sōpru. Olen ka lapsevanemana sellist muret tundnud. Kuid olen olnud ka õpetaja rollis. Ja näinud igasuguseid juhtumeid. Seal hulgas ka selliseid, kus lapsevanema mure ongi ülepingutatud ja tegelikult kiusamist ei toimu – sellisel juhul ongi õpetaja ülesanne lapsevanemat rahustada ja selgitada, et ei ole vaja näha tonti seal, kus seda ei ole. Sellises olukorras ei nimetaks mina seda probleemi pisendamiseks, vaid pigem lapsevanema ülemäärase stressi mahavõtmiseks olukorras, kus tegelikkuses on laps koolis ümbritsetud sõpradest ja rõõmus, kuid mure on pigem lapsevanemal mitte lapsel. Ei saa ju siis öelda vanemale, et jah, last kiusatakse koolis, kui midagi sellist tegelikult ei toimu. Ja selliseid muretsejaid on alati, kes näevad tonti seal, kus seda ei ole. Ma olen ise samasugune. Ja mul on heameel, kui õpetaja mu muret nö pisemdab öeldes, et tegelikult mu laps on koolis rõõmus ja keegi teda ei kiusa. Samuti on mul õpetaja ametit pidades ette tulnud tõesti ka juhtumeid, kus vanem väidab, et tema last on kiusatud, kuid tegelikkusses on tema laps ise see, kes kiusab. Seda on lapsevanemale väga keeruline enamasti öelda, sest oma lapsest ei taha keegi seda uskuda, veel vähem siis, kui laps väidab, et hoopis teda kiusatakse. Sellised juhumid ongi keerulised, neile ei olegi sageli kiiret lahendust. See ei tähenda aga et kool koostöös lapsevanemaga lahendusi leida ei soovi. Lapsevanem võtab aga sageli ründava või vastanduva positsiooni, kui kuuleb oma lapse kohta midagi, mida ta ei tahaks kuulda ja talle koheselt tundub, et kool ja õpetajad on tema vastu. See ei pruugi aga nii olla. Saan aga ka lapsevanemast aru, et tema võib nii tunda, kuuldes oma lapse kohta sellist infot. See on emotsionaalselt raske.

Ja kui mure on suur, siis ümarlaud pole ju ainus lahendus. Ehk neljasilmavestlusi koolipsühholoogiga maskiga ja kahemeetrise distantsiga võimaldatakse koolis ka korona ajal.

Ma ei ütle enam muud, kui jumal tänatud, et ise selliste pedagoogidega kokku ei ole puutunud. Ainult üks probleemide vähendamine, süü veeretamine lapsevanemate peale, õpetajate kõiketeadlikkus (ometi on korduvalt siin öeldud, et õpetajate silme all ei toimu kiusamist), kõikvõimalikud vabandused, kuidas kool ei saa midagi teha, noorsoopolitei ega lastekaitse pole nn. intelligentne lahendus jne. Selliste ebaprofessionaalsete pedagoogide tõttu jäävadki paljud lapsed abita ja see on lihtsalt kurb. Noorte elud rikutakse ära, sest koolikiusamine jääb inimest terve elu saatma. Hoitakse, kinni, pekstakse, mõnitatakse ja vanematel ega lastel ei ole kuhugi pöörduda, sest sellist tüüpi pedagoogid ja kool ei suvatse midagi teha, vaid soovivad asju “intelligentselt” lahendada. Ja siis räägitakse, kuidas iga inimelu on Eestis väärtus. Tegelikkuses käitutakse hoolimatult nagu elaks veel nõuka ajal, mitte Euroopa Liidus. Soovitaks küll mõnedel pedagoogidel Euroopasse jõuda ning lapsi ja noori väärtustada, mitte kuhugi vanasse aega seisma jääda. Me elame siiski 21. sajandil.

Nii, et sinu arvates siis sellist võimalust ei ole olemas, et lapsevanem muretseb üle ja tegelikkuses tõesti kiusamist ei toimu? Ei pea silmas antud teemaalgatust. Tundud üsna õpetajate ja koolivaenulik. Mina isiklikult pole rääkinud poole sõnagagi õpetajate kõiketeadlikkusest ega lapsevanemate süüst – need on sinu terminid. Mina soovitan kooliga koostööd, sina koolile vastandumist. Mida sinu arvates õpetaja siis tegema peaks, kui laps on koolis rõõmus ja sõpradest ümbritsetud ning keegi teda ei kiusa? Ei tohi öelda lapsevanemale, et last ei kiusata – see on probleemi pisendamine? Peaks ikka igaks juhuks noorsoopolitseisse ja lastekaitsesse teatama? Või kui laps on kiusaja ja lapsevanem keeldub seda uskumast ning väidab, et tema last kiusatakse – jälle on õpetaja halb, kui julgeb väita, et laps ise on kiusaja. Mida siis üldse õpetaja võib öelda? Kui ütleb, et last ei kiusata, siis see on probleemi vähendamine, mittetegelemine ja halb. Kui õpetaja tegeleb probleemidega ja ütleb lapsevanemale, et tema laps on kiusaja – jälle halb, sest õpetaja kindlasti näeb olukordi valesti, pole erapooletu, lähtub isiklikust sümpaatiast jne. Kas selline võimalus on välistatud, et õpetaja võib mõnda olukorda ka õigesti ja õiglaselt hinnata? Või on see välistatud? Kas õpetaja on alati ennastõigustav ja lastevanematele vastanduv tegelane või on mingigi võimalus, et ka õpetajaga on koostöö võimalik, ka juhul, kui tema asju koolis vahel teisiti näeb, kui lapsevanem kodus.

Nagu sa ise tabavalt ütlesid “ei pea silmas antud teemaalgatust”, mõistad seda ilmselt isegi, et kogu see vastandumine ja pidev kõrvale juhtimine teemaalgataja probleemist on tarbetu. Mitte ühtegi lahendust, lihtsalt targutamine. Ei teemaalgatajal ega mures olevatele vanematele ei ole vaja seda tühja heietust teemal, “aga äkki ikka on kiusatav ise süüdi”, “äkki reageerivad vanemad üle” jne. Milleks niimodi seda jutulõnga veeretada ja heietada, teemas, kus teisel inimesel on tõsine mure.

#3720580:

Olen teemaalgataja. Ma

olen siiralt tänulik teie toetuse ja mõistmise eest.

Veidi lisainfot, kuna seda sooviti. Kiusati nii vaimselt kui ka füüsiliselt- näiteks õuevahetunnis puutoigastega taoti last mitmekesi. Ümarlauda või kokkusaamist koolis õoetajaga/õppejuhiga soovisime enne seda, kui koolid kinni läksid ( algklassid said koolis käia).

Kui tuleb mingi lahendus, siis annan siia teada.

Aitäh teile veel kord!

Kuigi siin keegi püüdis väita, et targutan niisama ega püüagi teemaalgatajat aidata, siis tegelikult loodan siiski, et saate koolis oma muredele lahenduse. Minu teada ei tehtud näiteks meie koolis korona tõttu ümarlaudu ega arenguvestlusi juba alates jaanuarist. Nii et täiesti võimalik, et nii kui lubatakse jälle lapsed ja lapsevanemad kooli, võimaldatakse teile ka ümarlaud ning leiate oma murele lahenduse.

#3720613:

#3720606:

#3720580:

Olen teemaalgataja. Ma

olen siiralt tänulik teie toetuse ja mõistmise eest.

Veidi lisainfot, kuna seda sooviti. Kiusati nii vaimselt kui ka füüsiliselt- näiteks õuevahetunnis puutoigastega taoti last mitmekesi. Ümarlauda või kokkusaamist koolis õoetajaga/õppejuhiga soovisime enne seda, kui koolid kinni läksid ( algklassid said koolis käia).

Kui tuleb mingi lahendus, siis annan siia teada.

Aitäh teile veel kord!

Kuigi siin keegi püüdis väita, et targutan niisama ega püüagi teemaalgatajat aidata, siis tegelikult loodan siiski, et saate koolis oma muredele lahenduse. Minu teada ei tehtud näiteks meie koolis korona tõttu ümarlaudu ega arenguvestlusi juba alates jaanuarist. Nii et täiesti võimalik, et nii kui lubatakse jälle lapsed ja lapsevanemad kooli, võimaldatakse teile ka ümarlaud ning leiate oma murele lahenduse.

Meie perele öeldi, et ei näe vajadust, õigemini õpetaja mõtles ringi 4x, mille tõttu pöördusingi HTM ja seejärel valda

Mismõttes õpetaja mõtles ringi 4x?

#3720632:

#3720628:

#3720613:

#3720606:

#3720580:

Olen teemaalgataja. Ma

olen siiralt tänulik teie toetuse ja mõistmise eest.

Veidi lisainfot, kuna seda sooviti. Kiusati nii vaimselt kui ka füüsiliselt- näiteks õuevahetunnis puutoigastega taoti last mitmekesi. Ümarlauda või kokkusaamist koolis õoetajaga/õppejuhiga soovisime enne seda, kui koolid kinni läksid ( algklassid said koolis käia).

Kui tuleb mingi lahendus, siis annan siia teada.

Aitäh teile veel kord!

Kuigi siin keegi püüdis väita, et targutan niisama ega püüagi teemaalgatajat aidata, siis tegelikult loodan siiski, et saate koolis oma muredele lahenduse. Minu teada ei tehtud näiteks meie koolis korona tõttu ümarlaudu ega arenguvestlusi juba alates jaanuarist. Nii et täiesti võimalik, et nii kui lubatakse jälle lapsed ja lapsevanemad kooli, võimaldatakse teile ka ümarlaud ning leiate oma murele lahenduse.

Meie perele öeldi, et ei näe vajadust, õigemini õpetaja mõtles ringi 4x, mille tõttu pöördusingi HTM ja seejärel valda

Mismõttes õpetaja mõtles ringi 4x?

Täpselt selles otseses mõttes.

Ma väga vabandan, et ma ei jaksa pikemalt kirjutada, teema on valus ja tundlik, südamevalu ja mure nähes oma “katkist” last on liiga suur

Arusaadav. Detailidesse ei olegi vaja laskuda. Lihtsalt tundus kummaline väide, et õpetaja mõtles 4x ringi.

Olen teemaalgataja. Ma

olen siiralt tänulik teie toetuse ja mõistmise eest.

Veidi lisainfot, kuna seda sooviti. Kiusati nii vaimselt kui ka füüsiliselt- näiteks õuevahetunnis puutoigastega taoti last mitmekesi. Ümarlauda või kokkusaamist koolis õoetajaga/õppejuhiga soovisime enne seda, kui koolid kinni läksid ( algklassid said koolis käia).

Kui tuleb mingi lahendus, siis annan siia teada.

Aitäh teile veel kord!

[/quote]
Loodame, et asi laheneb ja laps ning perekond saavad rahuliku elu tagasi. Hoiame pöialt, et kõik hästi läheks.