Teema: Koolis õpetatav on ebapraktiline?

Mina filosofeeriks ka, et kas vajalik peab tingimata olema praktiline? Mu meelest võiks kool aidata lapsele ka mingi kultuurikihi ümber kasvatada, ja siis eelarve koostamine ja söögitegemine jne.

Mina olen küll seda meelt, et pikemalt tuleb peatuda praktilisel läbimängul. Paraku paljude laste ja jaoks siiani ei toimi see teoreetiline ” räägime läbi” variant. Vaadates näiteks maapiirkonnas ringi, kus põllumajanduses ei ole probleemiks enam mitte töötajate joomine vaid kiirlaenude, järelmaksude ja inkasso probleemid, on vaja rohkem neid stsenaariume läbi mängida. Et iga inimene oskaks eelarvet läbi mõelda mitte ainult kuu vaid ka aasta ja mitme aasta piires.

Väga paljud ülikooli tulnud lapsed ei suuda üldse seostada matemaatika valemit ja seda, milliseid lihtsaid igapäevaseid küsimusi selle valemi abil lahendada saab. Et tekiks võime ka sedapidi loominguiselt mõelda, et kui mul on mingi praktiline probleem, milliste erinevate omandatud teoreetiliste teadmiste abil seda lahendada saaks.

Tegelkult on võrreldes nõukaaegse haridusega see praktilise eluga seostamine tunduvalt paranenud, aga alati annab paremini.

Lihtsalt ajutööd ja kultuuritausta aitab parendada täpselt sama hästi ka õppekava, mis praktikaga asju seob.

minu 15a küsis suvel, et millal hakatakse koolis üpetama aineid, kus saaks aimu kuhu-mida-millal-kellele maksta, kui alustad iseseisvana elu. mis maksud tuleb maksta, kuidas oma kodu muretseda, kust teab kuhu tööle minna jne.kuidas koostada eelarvet jne.
kuidas palgaga hakkama saada, kui suur peab olema palk et ära elada jne.
ps. minu laps teab seda kõike, kaasame teda kõigisse pere asjadesse. ta lihtsalt tundis huvi, et kas ja millal ka koolis hakatakse rääkima.

Ma ütleks, et Eesti haridusüsteemi viga on see, et igas aines õpitakse/tuubitakse oma aine detaile, vajaka jääb üldistamine, konteksti asetamine, teiste ainetega seostamine, arutlemine, oma peaga mõtlemine. Samas võrreldes minu ajaga on asi siiski parem. Ja eks koostööd ja diskussioone ongi raske vedada, kui klass on suur ja õppekava tihe.

Palju oleneb õpetajast.

Praktilisi asju, näiteks võileiva tegemist, õpetatakse vist Tondi koolis.
Mõnele lihtsalt ei jää midagi külge. Koolis õpetatakse küll, et maa on kerakujuline aga ikka on meil suur hulk lamemaalasi. Minu arvates võiks nad kõik sinna maailmaäärele minna ja sealt edasi ka.

Praktilise elu teadmised tulevad lapsel kodunt. Kui kodu on vilets, on laps määratud virelema, võib-olla ka surema. Nii on see kõigi kõrgemalt arenenud loomade-lindude hulgas, nii on see ka kõigi inimeste hulgas alati olnud.
Mõni õpib iseseisvalt lendama, suurem osa siiski mitte.
Mina küll ei tahaks, et mu laps käiks koolis, mis õpetab elektriarveid maksma ja veenäitu teatama.
Mina unistan koolist, kus laps saaks ka riigieksamil kirjutada ja rääkida sellest, kuidas elu päriselt käib, mitte toota kilomeetrite kaupa eurosotsialistide loosungeid, millel reaalse eluga puudub vähimgi seos.

Ilmselt ei ole probleem, et õpetatav on ebapraktiline, vaid ülesanded, näited, ei ole ehk reaalse eluga seostatavad? Nt matemaatikas saaks ülesandeid väga hõlpsasti eelarve planeerimise kaudu esitada. A la – kui su palk on x, millelt pead maksma tulumaksu 20%, korteri üüri n raha, elatist(!) n raha ja haige ema hooldekodu arve n, siis kui palju jääb sulle raha kätte ja kohtutäitur saab su õppelaenu võla katteks midagi veel ära võtta?

Ka emakeeles vanemas kooliastmes võib ju etteütlusteks (kui neid veel tehakse nii vanadele, ei mäletagi), kasutada elulisi tekste, mitte ilukirjandust. Näiteks mingit päevakajalist uudislõiku ette lugeda.

#3531305:

#3529982:

Kõiki ei valmista vanemad elukooliks ette. Veelgi hullem, mõne vanem(ad) on ehtne näide, kelle eeskuju ei tohiks järgida. Mingi kasutuma mulli asemel võiks küll sellistest asjadest rääkida, kuidas endaga toime tulla. Jääks aega küll, kui ebavajalikumad asjad õppekavast välja võtta.

Millised asjad ebavajalikumad on? Asotsiaalsete ja muidu saamatute perede pärast ei pea kõik lapsed eluõpetusele aega raiskama. Neile peredele/lastele peaks olema see õpe eraldi korraldatud. Mina tahan, et minu lapsed pühenduks koolis füüsikale, geneetikale, ajaloole, algebrale jne.

Tegelikult just sellise pere lapsed vajavadki eluliste asjade õpetamist koolis. Sest tihti need vanemad, kes tahavad, et laps pühenduks ainult füüsika jmt õppimisele, unustavadki ära, et elu ei ole ainult koolitarkus. kes arvavad, et lapse ainus töö peaks olema õppimine, mide kodus panuse andmine – nii ongi tänapäevane lumehelbekeste ühiskond tekkinud, et neid on hoitud vati sees.

Mu venna nainegi oli selline ja siiamaani ei oska hästi arveldada ja eelarvet planeerida – kuigi on korralikust perest. Liigagi korralikust, kus pole kunagi rahaga probleeme olnud, mistõttu pole laps näinud kõrvalt, mida tähendab pere eelarve planeerimine.

Ega siis kodus õpetamine ei käi ka ju nii, et “nii lapsuke, täna istume maha ja räägime intressist” – ikka tavalise elu käigus lapsed saavad teadmisi vanematelt, kui pere majanduslikku seisu nende eest ei varjata, kui neid ei tõrjuta kodutöödest jne.

Probleem on selles, et õpitakse kontrolltöödeks ja eksamiteks, tuubitakse mingeid definitsioone, mida laps lõpuks ütleb laitmatult üles nagu luuletust, aga asja mõttest aru ei saa. Täpselt sama lugu on see, et harjutatakse tüüpülesandeid, aga ei osata neid teadmisi praktikas kasutada. Õppeprotsess on suunatud päheõppimisele ja hinnetele, mitte eluks ettevalmistamisele. Keeletunnis tuubitakse jällegi, tehakse kontrolltöid grammatika peale, aga õpitavas keeles elementaarselt suhelda ei osata. Ajalugu õpitakse aines nimega ajalugu ja ka paljudes teistes ainetes räägitakse, millal mingi leiutis või avastus või teos tehti, aga terviklikku ettekujutust ei ole, mis millalgi oli. Nt et mis juhtus 17. sajandi esimeses pooles kogu maailmas ja Eestis, mis juhtus poliitikas, kultuuris, teaduses, kuidas riides käidi jmt. Et oleks ettekujutus, milline oli sel ajal maailm. On tehnoloogiaõpetus ja käsitöö, aga tegelikult praktilisi asju teha ei osata. Kui kodus ei õpetata, siis ei oska ei tüdrukud ega poisid neid nn meestetöid teha, iga liigutuse jaoks tuleb oskaja kutsuda. Hoolimata kooli õmblustundidest ei osata ilusti nööpi ette õmmelda või kärisenud õmblust uuesti kinni õmmelda.

#3531885:

Probleem on selles, et õpitakse kontrolltöödeks ja eksamiteks, tuubitakse mingeid definitsioone, mida laps lõpuks ütleb laitmatult üles nagu luuletust, aga asja mõttest aru ei saa. Täpselt sama lugu on see, et harjutatakse tüüpülesandeid, aga ei osata neid teadmisi praktikas kasutada. Õppeprotsess on suunatud päheõppimisele ja hinnetele, mitte eluks ettevalmistamisele. Keeletunnis tuubitakse jällegi, tehakse kontrolltöid grammatika peale, aga õpitavas keeles elementaarselt suhelda ei osata. Ajalugu õpitakse aines nimega ajalugu ja ka paljudes teistes ainetes räägitakse, millal mingi leiutis või avastus või teos tehti, aga terviklikku ettekujutust ei ole, mis millalgi oli. Nt et mis juhtus 17. sajandi esimeses pooles kogu maailmas ja Eestis, mis juhtus poliitikas, kultuuris, teaduses, kuidas riides käidi jmt. Et oleks ettekujutus, milline oli sel ajal maailm. On tehnoloogiaõpetus ja käsitöö, aga tegelikult praktilisi asju teha ei osata. Kui kodus ei õpetata, siis ei oska ei tüdrukud ega poisid neid nn meestetöid teha, iga liigutuse jaoks tuleb oskaja kutsuda. Hoolimata kooli õmblustundidest ei osata ilusti nööpi ette õmmelda või kärisenud õmblust uuesti kinni õmmelda.

Miks siis kodus ei õpetata?
Selleks, et tervikut näha ja seoseid luua, tuleb ära õppida väga palju fakte.
Millises koolis definitsioone tuubitakse?

Mina olen seda meelt, et praktiline ja akadeemiline pool peaksid olema tasakaalus, vaja on mõlemat. Inimene vajab nii praktilisi kui ka teoreetilisi teadmisi. TÄnapäeval öeldakse küll, et midagi pähe õppida polevat vaja, piisab googeldamisest. Aga alati ju pole netti käepärast või on nett maas, lisaks peab olema piisavalt palju taustteadmisi, et Google lõpututest avarustest paisatavale tuhandetele vastetele piisava analüütilisusega läheneda. Kui sinu pea on tühi ja seal ei ole faktiteadmisi, siis ei suuda sa ka google vastetes adekvaatselt orienteeruda ega neist kasu saada.

Seega olen igati päri praeguse koolisüsteemiga selles osas. Millega ma aga üldsegi rahul pole, see on tüdrukute tööõpetus. Esiteks peavad tütarlapsed tegema tööõpetuse tundide sisu kodus, eriti koolivaheaegadel, poisid ei pea. Teiseks on vähemalt minu tütre käsitööõpetaja arvamusel, et tüdrukule on heegeldamist päriselt ka vaja. Oleks normaalne, kui tüdrukud teeksid oma käsitöötunnid ära kooli käsitööklassis! Aga see, kuidas tütar terve talvise koolivaheaja toas istub ja vägisi heegeldada pusib, see küll normaalne pole. Ning kui ta siis töö valmis saab (minu arust täitsa kena ja korralik, ilma ühegi veata ja puhas), saab ta kooli minnes õpetajalt selle eest hindeks kolme. Põhjuseks viskab õpetaja mokaotsast, et olevat olnud liiga lihtne… Mis motivatsioonist ja koolirõõmust me siin räägime?

#3533125:

#3531305:

#3529982:

Kõiki ei valmista vanemad elukooliks ette. Veelgi hullem, mõne vanem(ad) on ehtne näide, kelle eeskuju ei tohiks järgida. Mingi kasutuma mulli asemel võiks küll sellistest asjadest rääkida, kuidas endaga toime tulla. Jääks aega küll, kui ebavajalikumad asjad õppekavast välja võtta.

Millised asjad ebavajalikumad on? Asotsiaalsete ja muidu saamatute perede pärast ei pea kõik lapsed eluõpetusele aega raiskama. Neile peredele/lastele peaks olema see õpe eraldi korraldatud. Mina tahan, et minu lapsed pühenduks koolis füüsikale, geneetikale, ajaloole, algebrale jne.

Mina võibolla soovin, et minu lapsed pühenduks koolis kaunitele kunstidele, muusikale, kultuuriloole jne. Et siis mis tähtis on? Kas on ühest mõõdet sellele?

Minu arust on kodundus ja kokandus käinud ammusest ajast hea hariduse juurde. Samuti võiks sinna kuuluda majanduse alused jne. Loomulikult saab midagi ka kodust ja loomulikult lapsi kaasatakse aga usun, et meil on pigem vähe peresid kus vanematel on piisavad teadmised ja oskused jagada lastele tõelist rahatarkust. Kõigi vanemad pole ettevõtjad. Kui aga tuleb üks ettevõtja klassi ette saab ta õpetada tervet klassitäit lapsi.

Ei tasu vaadata elule ainult enda kitsast nurgast.

Kõigil lastel pole ometi ettevõtjaoskusi vaja? Pereeelarvet koostatakse ju ometi igas peres koos lastega. Koolist saab selleks vajalikud matemaatika- ja informaatikaoskused.
Kauneid kunste peab loomulikult koolis õppima nii nende endi kui ka sellepärast, et muusika ja matemaatika on seotud, samuti keelelised oskused ja peenmotoorika.

#3533408:

#3533326:

#3533125:

#3531305:

#3529982:

Kõiki ei valmista vanemad elukooliks ette. Veelgi hullem, mõne vanem(ad) on ehtne näide, kelle eeskuju ei tohiks järgida. Mingi kasutuma mulli asemel võiks küll sellistest asjadest rääkida, kuidas endaga toime tulla. Jääks aega küll, kui ebavajalikumad asjad õppekavast välja võtta.

Millised asjad ebavajalikumad on? Asotsiaalsete ja muidu saamatute perede pärast ei pea kõik lapsed eluõpetusele aega raiskama. Neile peredele/lastele peaks olema see õpe eraldi korraldatud. Mina tahan, et minu lapsed pühenduks koolis füüsikale, geneetikale, ajaloole, algebrale jne.

Mina võibolla soovin, et minu lapsed pühenduks koolis kaunitele kunstidele, muusikale, kultuuriloole jne. Et siis mis tähtis on? Kas on ühest mõõdet sellele?

Minu arust on kodundus ja kokandus käinud ammusest ajast hea hariduse juurde. Samuti võiks sinna kuuluda majanduse alused jne. Loomulikult saab midagi ka kodust ja loomulikult lapsi kaasatakse aga usun, et meil on pigem vähe peresid kus vanematel on piisavad teadmised ja oskused jagada lastele tõelist rahatarkust. Kõigi vanemad pole ettevõtjad. Kui aga tuleb üks ettevõtja klassi ette saab ta õpetada tervet klassitäit lapsi.

Ei tasu vaadata elule ainult enda kitsast nurgast.

Kõigil lastel pole ometi ettevõtjaoskusi vaja? Pereeelarvet koostatakse ju ometi igas peres koos lastega. Koolist saab selleks vajalikud matemaatika- ja informaatikaoskused.

Kauneid kunste peab loomulikult koolis õppima nii nende endi kui ka sellepärast, et muusika ja matemaatika on seotud, samuti keelelised oskused ja peenmotoorika.

Loomulikult ei saa kõigist lastest ettevõtjaid. Ei saa ka kõigist majandusteaduskonna või ärinduse lõpetajaist neid. Samas käivad ka ärimehed koolis ja omandavad akadeemilisi teadmisi, kuigi nad juba on praktikud.

Ma arvan, et ettevõtlusalased teadmised kuluvad kõigile ära. Kuidas hinnad kujunevad jne. Taaskord – me ei tea põhikoolis mis lastest saab ja kas neile piisab neist teadmistest mis meie oleme neile võimelised andma või mitte.

Minu lapse koolis oli ettevõtlus teemaline tund/projekt. Ja selles ei näinud midagi halba edukad ettevõtjaist vanemad. Pigem nähti seda positiivses valguses. Mina pole ettevõtja aga ma ei ütle oma lastele, et neist ei või ettevõtjaid saada. Ma luban neil unistada suurelt ja ootan et haridus oleks mitmekülge.

Aga kuskil on piir ju? Paljud asjad on kasulikud ja vajalikud, kõik ei mahu õppekavase. Sellepärast peakski kool õpetama eelkõige baasteadmisi. Ettevõtlus põhineb matemaatikal, loogikal, suhtlemisel, planeerimisvõimel jne.
Kui suurelt unistada, peaks koolis õpetama ka veterinaariat, kirurgiat, diplomaatiat, ladina keelt, raamatupidamist, arhitektuuri jne, jne.

#3533612:

#3533459:

#3533408:

#3533326:

#3533125:

#3531305:

#3529982:

Kõiki ei valmista vanemad elukooliks ette. Veelgi hullem, mõne vanem(ad) on ehtne näide, kelle eeskuju ei tohiks järgida. Mingi kasutuma mulli asemel võiks küll sellistest asjadest rääkida, kuidas endaga toime tulla. Jääks aega küll, kui ebavajalikumad asjad õppekavast välja võtta.

Millised asjad ebavajalikumad on? Asotsiaalsete ja muidu saamatute perede pärast ei pea kõik lapsed eluõpetusele aega raiskama. Neile peredele/lastele peaks olema see õpe eraldi korraldatud. Mina tahan, et minu lapsed pühenduks koolis füüsikale, geneetikale, ajaloole, algebrale jne.

Mina võibolla soovin, et minu lapsed pühenduks koolis kaunitele kunstidele, muusikale, kultuuriloole jne. Et siis mis tähtis on? Kas on ühest mõõdet sellele?

Minu arust on kodundus ja kokandus käinud ammusest ajast hea hariduse juurde. Samuti võiks sinna kuuluda majanduse alused jne. Loomulikult saab midagi ka kodust ja loomulikult lapsi kaasatakse aga usun, et meil on pigem vähe peresid kus vanematel on piisavad teadmised ja oskused jagada lastele tõelist rahatarkust. Kõigi vanemad pole ettevõtjad. Kui aga tuleb üks ettevõtja klassi ette saab ta õpetada tervet klassitäit lapsi.

Ei tasu vaadata elule ainult enda kitsast nurgast.

Kõigil lastel pole ometi ettevõtjaoskusi vaja? Pereeelarvet koostatakse ju ometi igas peres koos lastega. Koolist saab selleks vajalikud matemaatika- ja informaatikaoskused.

Kauneid kunste peab loomulikult koolis õppima nii nende endi kui ka sellepärast, et muusika ja matemaatika on seotud, samuti keelelised oskused ja peenmotoorika.

Loomulikult ei saa kõigist lastest ettevõtjaid. Ei saa ka kõigist majandusteaduskonna või ärinduse lõpetajaist neid. Samas käivad ka ärimehed koolis ja omandavad akadeemilisi teadmisi, kuigi nad juba on praktikud.

Ma arvan, et ettevõtlusalased teadmised kuluvad kõigile ära. Kuidas hinnad kujunevad jne. Taaskord – me ei tea põhikoolis mis lastest saab ja kas neile piisab neist teadmistest mis meie oleme neile võimelised andma või mitte.

Minu lapse koolis oli ettevõtlus teemaline tund/projekt. Ja selles ei näinud midagi halba edukad ettevõtjaist vanemad. Pigem nähti seda positiivses valguses. Mina pole ettevõtja aga ma ei ütle oma lastele, et neist ei või ettevõtjaid saada. Ma luban neil unistada suurelt ja ootan et haridus oleks mitmekülge.

Aga kuskil on piir ju? Paljud asjad on kasulikud ja vajalikud, kõik ei mahu õppekavase. Sellepärast peakski kool õpetama eelkõige baasteadmisi. Ettevõtlus põhineb matemaatikal, loogikal, suhtlemisel, planeerimisvõimel jne.

Kui suurelt unistada, peaks koolis õpetama ka veterinaariat, kirurgiat, diplomaatiat, ladina keelt, raamatupidamist, arhitektuuri jne, jne.

No ainult puhta matemaatikaga ei tee mingit ettevõtlust. Samuti ei ole põhikoolis või gümnaasiumis õpetatav majanduskursus ka mingi mikro- ja makromajanduse süvakursus. Zooloogiat ju koolis õpetatakse – see on veterinaaria baas. Anatoomiat õpetatakse ka – see on kirurgia baas.

Eestis on palju koole kus tegutsevad õpilasfirmad ja lapsed teevad päris asju. Nii, et see pole mingi utoopia või soovunelm. Ja ma leian, et need lapsed saavad sealt väga väärtusliku kogemuse ellu kaasa.

Just, zooloogia on veterinaaria baas, aga selle põhjalt veel loomi ei ravi. Koolis õpitakse just baasaineid.