Sellele saab lihtsalt vastata: suurpered saavad niivõrd suurt toetust (al. 3. lapsest 520), et tegelikud abivajajad on hoopis väikepered (1-2 lapsega). Nii mõnegi noore koguja olen arvutama pannud ja siis jutt ka muutub, sest saagem kord juba üle: vahet ju ei ole, kas majas elab 2 või 3 last, rent ja kommunaalkulud on samad! Toidukulud muutuvad alles teismeeas jne. Nt. 2- lapselise ja 3-lapselise pere toetuste vahe 400 eurot ei ole kuidagi õigustatud. Kui siia lisada veel tasuta toitlustus ja muud soodustused, lisaks koolitarbed juurde, siis on see vahe veelgi suurem ja ebaõiglus suurem. Toetage parem haigeid lapsi, vähifondi või loomi, kuid ärge suurendage seda ebaõiglust!
Peretoetuste mõte ei ole maksta kinni laste ülalpidamiskulud. Laste ülalpidamine on seaduse kohaselt vanemate kohustus, seda nii 1-2- kui 3- ja enamalapseliste puhul.
Peretoetuste eesmärk on motiveerida inimesi lapsi saama ehk lihtsamalt öeldes meelitada sünnitama. Uuringud on näidanud, et esimese ja teise lapse saamist ei ole mõtet peretoetustega motiveerida, sest üks kuni kaks last saab ja kasvatab üles praktiliselt iga inimene, olenemata sellest, milline majanduslik olukord tal on. Paljudes riikides on nii, et peretoetusi hakatakse üldse maksma alates teisest lapsest. Sellepärast, et alles alates teisest, aga eriti just kolmandast ja järgnevatest lastest alates tuleb lapse planeerimisel arvesse majanduslik olukord.
Ühe ja ainukese lapse sünnitab ja kasvatab praktiliselt iga naine, ükskõik kui vaene ta ka poleks. Teine laps saadakse peresse sellepärast, et kui ühega midagi juhtub, on teine n.ö “dubleerimiseks” olemas. Või siis sellepärast, et soovitakse kahest soost lapsi, et peres oleks olemas nii poeg kui tütar. Või selleks, et esimesel oleks olemas õde või vend. Ka teise lapse saamisel ei mängi majanduslik olukord rolli, juhul, kui peres on kaks vanemat.
Ja alles alates kolmanda lapse planeerimisest hakatakse vaatama, kas raha jätkub, kas eluase on piisavalt suur ja nii edasi. Siis saabki otsustamisel oluliseks see “niivõrd suur toetus”, mida lasterikkad pered üldrahvaliku kadeduse saatel saavad. Samas on need vähesed pered (kordan, ainult 14% kõikidest peredest) rahvuse säilitamisel otsustava tähtsusega. Ja kuigi laste ülalpidamine on põhiseaduse kohaselt vanemate kohustus, on sama seaduse kohaselt lasterikkad pered riigi erilise kaitse all.