Lugesin, et meie Selveris küsivad annetusi õpilased koos õpetajatega. Käin erinevatel aegadel, sageli keset päeva kaupluses ja pole seni keegi ligi tulnud. Ausalt öeldes pole ma ei küsijaid ega kärusid märganud, aga enamasti ma lähengi poodi nii, et siht – poeväravad – on silme ees ja ringi ei vahi. Kurb kuulda, et mõni vabatahtlik koguja lausa ahistab või manipuleerib.
Iseenesest see kampaania minus erilisi emotsioone ei tekita. Kui tuleks keegi agressiivselt ligi ja päriks aru, miks ma keeldun toetamast, siis ütleksin, et tegelen juba enda jaoks olulistesse kohtadesse annetamisega.
Suurperedel on minu meelest seda organiseeritud abi mitmekülgselt. Kui vanemad ei suuda laste kasvatamisse ise piisavalt panustada ja arvavad, et riik peaks nende lapsed üles kasvatama, on nad tõenäoliselt ka sotsiaaltöötajate huviorbiidis. Mina suure pere lapsena kannatasin aeg-ajalt ka tühja kõhtu. Praegusel ajal saab asotsiaalgi söönuks.
Endal lapsi pole ning mul ei oleks raske kulutada raha kellegi teise koolitarvetele, aga ikka paneks mõtlema, kas läks see panus ikka õigesse kohta. Kõik pole abivajajad. Meele teeb mõruks ka paljulapseline kontingent, kelle ühiseks nimetajaks on rumalus, kuigi samas lapsed pole ka süüdi, et selliste vanemate perre sündisid. Usun, et KOV + toetused peaks minimaalsed vajadused ikkagi ära katma ja keegi päris tühjade kätega õppeaastat ei alusta.