Ma arvan, et sa ise sisendad lapsele seda môtteviisi, et môtetud ôpetajad oma môtetute nôudmistega. Minu laps käis algklassides opil. Nädal oli haiglas. Kui intensiivist välja sai siis hakkas kohe ôppetöid tegema. Teise lapsega tegid vôidu. Teine oli natuke vanem temast. Kui koju sai, siis hakkas käima koolis vôlgnevusi likvideerimas just neid kirjalike töid. Tund paar päevas. Kunstitööd tegi kodus. Kui lôpuks kooli läks, tal vôlgnevusi ei olnud. Aita oma last. Ôppige need ôppimata asjad ära. Vôib olla peaksid vôtma talle eraôpetaja lisaks. Saate hakkama. Süsti lapsesse pisitiivsust.
Ei süsti, lapsega suheldes ma pigem üritan alati põhjendusi leida, mille jaoks mingeid koolitöid vaja teha on. Ja laps saab väga hästi aru, miks on vaja näiteks matemaatikas asjad jooksvalt ära õppida, et järje peal olla. Ma olengi temaga koos põhiained üle vaadanud ja tean, et ta oskab, ta ise tunneb seda ka ja siiani tehtud järeltööd on üsna edukalt läinud. Lihtsalt see pikkade päevade kaupa koolimajas vastamisaja ootamine on väga väsitav, ma näen, kui läbi ta pärast sellist päeva on – võimalik, et haiguse järelmõjud veel. Ja sellises olukorras peaks ta pärast koduste tööde tegemist veel kunstitööd tegema – jah, selle puhul ma ei osanud küll lapse küsimusele, miks see vajalik on, muud vastata, kui et on lihtsalt kohustuslik töö ja õpetaja nõuab ära tegemist.
Küll on hea teada, et minu lapsel on normaalne kool, tunnid algavad kell 9 ja enne seda saab teha töid järgi, laps tuleb varem kooli.
Jah, nii oleks palju parem. Meie kool algab kell 8 ja see on just keset talve ebamõistlikult vara. Tean, et algusaja muutmise teema on kõne all olnud, aga on üks grupp häälekaid lapsevanemaid, kes hakkavad siis kohe kisama, et nende lapsed ei jõua siis huviringi, kui päev hiljem lõpeb – ja sinnapaika see on jäänudki. Ometigi käivad ju ka nende koolide lapsed kuskil huviringides, kus tunnid kell 9 algavad.