Tookord ei olnud ju keegi reisinud, seega ei osanud ka puudust tunda.
Oskasime ikka puudust tunda, ega me mingid lollakad ei olnud nõukaajal. Teadsime ju, et teised maad on olemas. Ma küll tahtsin rännata ja unistasin, et lähen Aafrikasse ja söön banaane ja lähen Helsingisse ja ostan endale neoonvärvides riided ja kivipesuteksad. Ma isegi unistasin nendest ratastega motoriseeritud segwaydest, mis vahepeal popuaarsed olid ja mida tol ajal ilmselt olemaski polnud, omal ajal. Ei ole see inimene nii kujutlusvõimetu midagi, pane ta või kasti elama. Ma usun, et vana talurahvas ka unistas rehepeksumasinast ja nõudepesumasinast, nad lihtsalt ei osanud tol ajal veel teostada oma unistusi.