Teema: Koos ilma vastu armastamata

Minul oli kunagi nii, et mul kadusid tunded mehe vastu. Jah, oli armumine teisesse ja oma mees oli ka sel ajal selline mitte väga tore. No ma ikka täiesti reaalselt kaalusin lahutust. Mitte selle teise pärast, keda minu elus enam ei olnud ja kelle järgi enam ei õhanud, kuid oma meest ma enam partneriks ei soovinud.
Aga siis otsustasin, et ma soovin selle abielu päästa, seega hakkasin kohe mõnuga seksima ning proovisin vahvaid tegemisi korraldada. Mees oli sellest muidugi vaimustuses ning mul pani ka kõik peas ja kehas käima. Meie mõlema poolt tuli uus armumine ning suhe oli uuel tasemel, saime veel ühe lapsegi.
Aga tõde selle ilusa loo puhul on, et see abielu sai aastaid hiljem lahutatud. Siis kadusid mehel tunded, mängu tuli uus inimene ja läinud ta oligi.
Teemaalgataja, otsi mehega vahvaid ühistegemisi, seksi ikka naudinguga, küll kõik tagasi tuleb. Sind ootab väga ilus aeg, sest kui mees veel armastab, siis oskab ta seda hinnata, see jälle paneb sinus armastuse õitsema.

#4058362:

Keegi käis välja mõtte, et mees on suss, et selle naisega kokku jäi. Ei pruugi olla suss, võib ka mehel endal olla petmistest ajalugu. Miks mees on koos inimesega, kes teda ei armasta. Ehk peakski teemaalgataja siiski tegema mehel ettepaneku lahutada. Milleks raisata mehe elu. Mis olnud või olemata, kes teab, kes enam mäletab.

Teisest inimesest sõltumine=suss. Kordan uuesti, ma ei tea ja ma ei arutle sel teemal, mida teised oma peres teevad.

#4058366:

Teisest inimesest sõltumine=suss. Kordan uuesti, ma ei tea ja ma ei arutle sel teemal, mida teised oma peres teevad.

Kes, kus palus arutada. Ära aruta.

#4058362:

#4058353:

Kõik on võimalik, aga mis siis meie peame tegema? Kellegi teise pereelu elama ja neid lepitama, kaagutama kaasa, et tee sutsakaid, tekitama nendevahelist armastust, taastama usaldust? Kui küsimus on hüpoteetiline, et mida sina või mina teeks, siis mina ei ole olnud teemaalgataja sokkides ja ma ei tea. Ma ei tea, kas petistel on lihtne andestada või mitte teisele petisele.

Keegi käis välja mõtte, et mees on suss, et selle naisega kokku jäi. Ei pruugi olla suss, võib ka mehel endal olla petmistest ajalugu. Miks mees on koos inimesega, kes teda ei armasta. Ehk peakski teemaalgataja siiski tegema mehel ettepaneku lahutada. Milleks raisata mehe elu. Mis olnud või olemata, kes teab, kes enam mäletab.

Ei kindlasti mu mees ei ole suss. Ja kindlasti ei ole mu mees mind petnud… uskuge või mitte aga ka selliseid mehi on olemas. Kaagutage nüüd. Keegi kuskil eespool küsis, et miks ma sellest armumisesest talle üldse rääkisin… aga seepärast, et see oli tema suhtes aus. Ausus on see, mis meie vahel on alati olnud.  Jah, ei olnud minu poolt aus kellegisse teisesse armuda, aga see tulebki nagu panniga vastu pead, kes teab see teab. Ja ei ole aus, et ma oma tundeid ja mõtteid siin teistega jagan, mitte temaga. Aga samas tundub aus proovida talle mitte veelkord haiget teha.

#4058198:

Nüüd aga on hetki, kus lausa jälestan mingeid asju tema juures. Jah, seksime, aga minu puhul on see tingitud vaid minu enda vajadustest. Pingutan, et temaga koos midagi teha või kuskile minna. Füüsilist lähedust, peale minu vajadustest tingitud seksi, ei ole. Samas aga igatsen seda, kellegi kallistusi ja suudlusi… aga kahjuks mitte enda mehe omasid.

Sa lausa jälestad teda… Kõlab küll karmilt. Kas oled selles osas ka nii aus, et räägid mehele ära, kuidas sa teda jälestad? Ja mis tähendab see “minu vajadustest tingitud seks”?  Kas mees kunagi ei algata või sa tõmbad alati pidurit, kui ta algatab, sest sulle tema puudutused ei meeldi…

Mina arvan, et pikaajalises suhtes on armastus otsus. Selle postituse põhjal on suht selge, et sa oled otsustanud mitte armastada.  Siis ei oel tõesti aus teie mõlema suhtes enam koos jätkata ja teda üha enam ja enam jälestada. See on ju suisa mürgine õhkkond. Muidugi teed mehele haiget, aga parem ikka ühe kiire kirvehoobiga sõrm küljest ära lõigata kui vaikseltnüri saega nüsida ja vahepeal isegi lasta haaval poolenisti ära paraneda. “Sõrmest” jääb ta ilma igatahes.

Abikaasale südame puistamine pole muud, kui oma süümekate leevendamine ehk piltlikult lunastuse otsimine. Rääkija tunneb, et on “aus” olnud, seega oleks nagu süükoorem vähenenud (no  mida saan ma parata, et armusin), aga abikaasa vaevleb enesesüüdistuse ja stressi käes aastaid. Kui julgesid teha, siis ka kannata vaikides ja mõtle lahendusele oma peas. Juhusuhtest võib vahel kujuneda kasulik õppetund, aga avalikuks toomine võib  usalduse pikaks ajaks või igaveseks ära lõhkuda. Mis sellest siis teisele poolele kasu on? Kasu saab ainult see, kes südant puistab.

Tundeleigus oma mehe vastu? Täiesti tavapärane reaktsioon. Neuropsühholoogiliselt oli aju armumise perioodil keemilises joovastuses ja kuigi see läks mööda ( alati läheb), jäi sellest keemiline jälg, mida aju jälle kogeda igatseb. Põhimõtteliselt on see kõigile tuttav, ühed lihtsalt emotsionaalsemad kui teised, ühed sõltuvustele ka altimad kui teised. Oma mehega, eriti pikema kooselu jooksul, tundub  võimatuna seda põnevust uuesti tekitada, sest kõige tuttava suhtes kipume immuunseks muutuma. Võimatu suhet jälle huvitavaks muuta pole , aga nõuab arvestatavat nutikust ja eelkõige tahet.

Miks mees rahulikult suhtub? Eelkõige seetõttu, et armumine häirib mehi märgatavalt vähem kui füüsiline petmine. Ja meestele on isegi õnnetu abielu tähtsam, kui üldse mitte abielu. Kuni nad ühel päeval kohtavad uut naist, kellega julgevad vanad sidemed katki rebida. Hiljemalt sel hetkel saab naine aru, et tegi rääkides suure vea.

See kõik pole tegelikult oluline, teemaalgataja mõtted on klassikaline näide hedonistlikust ellusuhtumisest. Kuhu jäävad lapsed! Ühe inimese tunded on nii olulised, st selle pärast on õigus kolm ülejäänud inimest õnnetuks teha? Ikka tõesti? Teades (kui jätta ekstreemsused kõrvale),  et vanemate lahutus teeb õnnetuks iga lapse. Selle mõju ulatub pikkadele aastatele veel täiskasvanunagi. Elu on pikk ja kui lapsed piisavalt suured, võib otsast alustada koos illusiooniga, et naabrimees sütitab igaveseks. Kindlasti, vähemalt paariks aastaks. Miks järgmised kooselud pikemad kipuvad olema? Sest inimesed saavad aja jooksul targemaks. Kõik muidugi mitte.

Naise nägu ütleb kõik 😀 nii et, mees on ikka suss, kui lepib. Mõni naine ei lepi loodetavasti.

Ja enne petmist vaadake, kuidas petjad lõpetavad. Õppige, ajakirjanduse vahendusel tasuta info koju kätte.

#4058224:

Armuda on siis võimalik kui ongi sihilikult soov kõrvalt võtta.

Kuidas on võimalik elust nii valesti aru saada… et mõtled kõrvalt võtta, vaatad ringi ja armudki? Niipidi käib sul või? Armumisi on täiesti vastutahtmist, on platoonilisi, on salajasi, on “surivoodil ka kellelegi ei räägi” ja siis on avalikud.

Su aju alles taastub armumise laksust ( see on samasugune sõltuvus) ja kõik muu tundubki hall ja igav.

Ma ei suudaks seda teha oma lastele, nende elu lihtsalt ära rikkuda mingi “emme armus ja siis enam ei armunud, aga issiga enam ka koos olla ei taha” lalina peale. Iga laps põeb vanemate lahutust (kui just koosleu pole olnud õudne põrgu, millest pääseti- mida kirjelduse järgi TA abielu teps mitte pole).

#4058391:

Ausus on see, mis meie vahel on alati olnud.

Ausus on selgelt ülehinnatud siinkohal. Oleks pidanud see jääma su “isiklikuks traagikaks”. Petjad ei peaks suu täis võtma aususest. Nii tore on oma truu ja kannatava/kannatliku mehe kõrval saba seljas teiste meestega ringi lehvida, eksole. Tagala kodus on kindel ja keegi kantseldab lapsi…

#4058232:

Kui nii pika suhte kõrvalt armuda, pole ime, et mees on ahastuses. Lood elu, kasvatad lapsed üles ja naine teatab, et Tarmo m on parem. Mehed reageerivad kaht moodi sellele, sinu mees otsustas sussi sahistada sinu järel, sest tal puudub spine.

Ma ei jõua kohe üles lugedagi, mis kõik veel selles kommentaaris rumalasti on öeldud, aga seda ma ei saa ütlemata jätta, et RÄÄGI EESTI KEELES! ”

“Selgroog” on eesti keeles, mitte “spine”! Su rumalus paistab keeleliste toorlaenudega ainult rohkem välja, mitte vähem.

Ta on ju kindel, et tema mees ei peta ja tema on mehe eluarmastus, ei lähe kuhugile. Kahjuks naine ise nii põhimõttekindel ei ole. Kahju, et su mees sinus eksis ja sa pole nii usaldusvöörne nagu ta sind pidas. Kust tead, äkki on temal sinu reetmise peale ka osa või kõik tunded kadunud? Või tuleb see pauk aastaid hiljem, et sind jäetakse lihtsalt maha, sest “eluarmastus” ei väärinud neid tundeid tegelikult. Naised teevad tihtipeale nii, et esialgu arvatakse, et suudetakse andestada petmine, aga hiljem läheb ikkagi minema, sest suhe on ära rikutud.

Ja emotsionaalne petmine on ka petmine.

#4058183:

Mure suur… oleme mehega koos olnud pea 15 aastat. Kaks ühist last, 4 ja 12a. Paar aastat tagasi armusin teisesse mehesse. Ehk oli asi selles, et väikse lapse kõrvalt jäi meie enda suhe natuke unarusse ja lähedus kadus. Olin ikka täiesti sassis. Mehele rääkisin ja alguses suhtus ta sellesse isegi rahulikult, et küll üle läheb. Püüdsime rohkem koos olla ja koos asju teha. Aga ikka tõmbas selle teise poole. Oma mehega jõudsime isegi sinnamaale, kus ütlesin, et ei taha temaga enam koos olla. Tean, et olen tema elu armastus ja kuidagi ikka ja jälle püüdsin ja pingutasin, et äkki läheb tõesti üle. Kahjuks aga mitte. Hetkel isegi on see armumine üle läinud aga armastus enda mehe vastu on ka kadunud. Kuidagi ei taha talle aga haiget ka teha…. mida üldse sellises olukorras teha. Ta hoiab ja armastab mind meeleltult, aga mulle tundub see üha enam vastukarva ja mõte, et ma võiks kellegile midagi sellist teha, ei anna mulle ka rahu. Kas ma tõesti võiksin olla selline? Pärast äkki kahetsen, ja tean, et siis juba tehtut tagasi ei pööra.

<!–/data/user/0/com.samsung.android.app.notes/files/clipdata/clipdata_bodytext_220928_154503_785.sdocx–>

Noo selle teksti võiks meesterahvas kirjutada, kes ei tea sünnituses, sünnituse järgisest ajast ja väikestest lastest midagi. Noo loe oma tekst ikka enne läbi, kui ära saadad.

#4058852:

Huvitav ja kohati ka tuttav teema minu jaoks.

Eelmise elukaaslasega olime koos 7 aastat ja kui temaga tutvusin olin tegelikult hoopis teisest inimesest meeletult sissevõetud, kes minust polnud. Ja eelmine elukaaslane oli jällegi minust suures vaimustuses. Mul tekkisid ajaga tema suhtes ka suured tunded, aga alati tundsin sisimas ikkagi, et ma pole tema suhtes täiesti aus olnud ja, et ta vääriks ka tegelikult kedagi, kes oleks temast sama suures vaimustuses kui tema minust, lapsi meil polnud, ühine kinnisvara oli küll, aga lõpuks armusin teise inimesse, kellega oleme nüüdseks ka abielus ja pere loonud ja läksime selle eksiga ikkagi laiali.

Need, kes siin räägivad, et tuleb hambad ristis edasi elada kui pole samu tundeid.. Mina leian, et igaüks väärib siiski kedagi, kes armastab teda sama palju kui tema armastab. Ja pole aus hoida kedagi kinni kui tegelikult ise tunned, et see inimene pole ikka see ja, et vbl on sinu jaoks kuskil midagi muud.

Ps, ma mõtlesin veel sellele ka, et kui ma oleksin temaga terve elu sellepärast, et tema mind nii väga armastab siis mida ma sellest lõpuks saan? Keegi “aitäh” ütlema ei tule surivoodil selle eest.

Et ei tasu ennast ja enda elu ohverdada kui tegelikult süda ikkagi ütleb sees, et tahad midagi muud.

Vöib-olla sinu armas mees hoopis ütleb ühel hetkel, et näed, mulle hakkas keegi teine meeldima ja siis oled ka kõik aastad ära raisanud lihtsalt.

Arusaadav jah, et kui on lapsed siis tasub ikkagi nende pärast rohkem pingutada kui mingid tunded ikkagi on, st, et seks pole vastumeelne jne, aga kui nt lapsi ka pole siis jumal hoidku, lõpetage see elu raiskamine!