Mina elan ka nii, et ma oma meest päriselt ei armasta. tegelikult pole kunagi armastanud. Ma olen siis see naine, kellele koguaeg öeldi, et “lase oma latt madalamaks, muidu jäädki üksi”. Noh, kui mul lõpuks bioloogiline kell ikka korralikult plärises, tegingi ratsionaalse otsuse ja loobusin mingi suure armastuse ja hingesugulase otsimisest-ootamisest. Vaatasin, et oleks lihtsalt normaalne inimene, kellega meeldiv koos olla
Jah, kurb on vahel mõelda, aga samas oleme ühiselt mugava elu üles ehitanud, meil on 3 last – terved, targad jne – paistab, et meil on geneetiline klapp vähemalt 😀
Võibolla minu olukord TA omast erineb selle poolest, et ma olen algusest peale teadlikult sellisesse suhtesse astunud – see aitab mul vahel meelde tuletada, miks ma olen siin, kus ma olen. Jah, vahel haletsen end ja igatsen ikka mingit müstilisist hingesugulast….ja vahel mõtlen, kas sellist asja üldse eksisteerib või kõik teised ka valetavad….