Esileht Pereelu ja suhted Kooselu algus “teisel ringil” olles.

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )

Teema: Kooselu algus “teisel ringil” olles.

Postitas:
Kägu

Teema neile, kes on teisel ringil olles (ühel või mõlemal partneril varasemalt lapsed olemas) alustanud uues suhtes kooselu – tahaksin lihtsalt teiste kogemusi kuulata 🙂

Kaua enne suhtes olite kui kokku kolisite või abiellusite? Kelle poolt tuli ettepanek, kuidas olmeliselt ja rahaliselt  asjad korraldasite, näiteks kas üks kolis teise juurde või koos ostsite/üürisite uue elamispinna ja kes mille eest maksab ja kuidas tänaseks on – endiselt koos ja õnnelikud? Milliseid probleeme ette on tulnud?

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suhtes olime vast 3 kuud, abiellusime aasta hiljem. Ettepaneku tegi mees ja kolis minu juurde.  Mehel oli sel ajal 2 last, teismelised, need jäid emaga, aga  olid meil, kui ema oli reisil või kui ise tahtsid tulla (võti oli kokkulepitud kohas). Tänaseks on nad juba suured, oma pered, saame väga hästi läbi.

Elame minu majas siiani, korralikult on küll remonditud  laenu sellel ei ole, kulud kanname nii, et mina jooksvad kulud, mehe raha eest käime reisimas, teenime rohkem, kui eesti keskmine. Lisaks on 2 korterit, säästud.  Siiani õnnelikud ja suvel on hõbepulmad.

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oleneb ju esialgsest suhtest, kas see oli nii hea, et üldse uuele ringile minna. Siis lähedki uuele ringile, muidu ju väldid igati uut ringi. Kõik määrab ikkagi see lõppenud suhe.

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oleneb ju esialgsest suhtest, kas see oli nii hea, et üldse uuele ringile minna. Siis lähedki uuele ringile, muidu ju väldid igati uut ringi. Kõik määrab ikkagi see lõppenud suhe.

Ma küll mõtlen, et kui ma oma mehest mingil põhjusel peaks lahku minema, siis ma ei tahaks ühtki teist meest asemele. Kohtamas, reisimas ja vaba aega veetmas võin käia, aga koos elada – ei. Ja just sellepärast, et mu praegune mees on nii hea.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mehel noorusaja mitte just väga pikast suhtest laps.

Meie koos 12 aastat. Algus oli rahulik ja ettevaatlik, pool aastat oli sellist mõnusat deitimisaega enne, kui tõsisemaks läks. Mina käisin tal külas ja tema minul. Siis lühiajaliselt elasin tema juures (mõned kuud vast) ja sain tuttavaks tema lapsega. Kõik klappis väga hästi ja siis otsustasime, et oleme teineteise jaoks õiged. Siis kolisime hoopis minu vanemate juurde (kellel suur elamine ja kellega ka minu mees suurepäraselt läbi saab), kogusime pisut raha ja võtsime laenu ning hakkasime koos maja ehitama. Tänaseks elame oma kodus, oleme abielus. Meil on ühisvara ja ühine laps. Testamendid on tehtud teineteise kasuks ja peale meie surma tänase ja tulevikus sündivate ühiste laste kasuks. Seega, varasuhted on reguleeritud. Abiellusime 5a peale tutvumist, sest ehitus jm võttis aega ning lapsi veel ei planeerinud. Ettepanek tuli loomulikult mehelt.

Mehe laps veedab meil väga palju aega, saame kõik suurepäraselt läbi, veedame puhkused koos ja ta hoiab oma väikest venda väga. Kõik toimib 🙂 Loodetavasti seni kuni keegi meist siitilmast lahkub.

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oleneb ju esialgsest suhtest, kas see oli nii hea, et üldse uuele ringile minna. Siis lähedki uuele ringile, muidu ju väldid igati uut ringi. Kõik määrab ikkagi see lõppenud suhe.

Ma küll mõtlen, et kui ma oma mehest mingil põhjusel peaks lahku minema, siis ma ei tahaks ühtki teist meest asemele. Kohtamas, reisimas ja vaba aega veetmas võin käia, aga koos elada – ei. Ja just sellepärast, et mu praegune mees on nii hea.

Sama!

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Testamendid on tehtud teineteise kasuks ja peale meie surma tänase ja tulevikus sündivate ühiste laste kasuks

Kuidas see siis mehe esimese lapse suhtes aus on, et ainult teie lapsed on nö päris lapsed. Aga mehe esimene laps ei saa oma isalt midagi. Isale kuuluvast varast peaks ju tema ka osa saama. Olen täiesti kindel, et kui sinul oleks eelmisest suhtest laps, siis teda sa nii ei kohtleks ja oleks ka mehe peale pahane, kui ta plaaniks sinu lapse kõigest ilma jätta ja ühiste lastega võrreldes erinevalt kohelda.

+19
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas see siis mehe esimese lapse suhtes aus on, et ainult teie lapsed on nö päris lapsed. Aga mehe esimene laps ei saa oma isalt midagi. Isale kuuluvast varast peaks ju tema ka osa saama. Olen täiesti kindel, et kui sinul oleks eelmisest suhtest laps, siis teda sa nii ei kohtleks ja oleks ka mehe peale pahane, kui ta plaaniks sinu lapse kõigest ilma jätta ja ühiste lastega võrreldes erinevalt kohelda.

See oleneb, kas see mehe laps on täisealine või laps ja osaleb peres kui laps, saad vist aru, mida mõtlen. Kui mina läksin teisele ringile, siis olid meie mõlema lapsed täisealised(nõuka ajal saadi lapsi ikka palju varem kui praegu kombeks on) ja meil on ka ühine laps ja ühise kodu rajasime nullist alles siis kui sündis ühine laps. Loomulikult jääb kogu meie vara ainult talle. Leian, et see on õiglane. Aga kui sel mehel oleks 5 last eelnevalt? Ja naisel polegi varasemaid lapsi? Kuidas siis õiglane oleks sinu arust? Jagada kuueks? Ma ei arva, et nt meie ühine laps peaks oma eluaegse(senise) kodu eest täiesti antud seoses asjasse mittepuutuvatele inimestele hakkama maksma.  Sellest eelmised lapsed väga ei võida, ühine laps aga kaotab vägagi.

+7
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Niiet kõik isa poolse päranduse pärib ühine laps ja esimesele täiesti tühjad pihud? Kuidagi väga ebavõrdne tundub selline jaotus.

+18
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

See oleneb, kas see mehe laps on täisealine või laps ja osaleb peres kui laps, saad vist aru, mida mõtlen.

Öeldi ju, et ta on ka laps, mitte täiskasvanu. Järelikult siis lisaks sellele, et nendel lagunenud perekondade lastel pole enam üht vanemat, nad kaotavad perekonna, lisaks neid ei peeta enam vääriliseks ka selle vanema varast osasaamiseks, kui vanem lahkub. Päris kehv variant ikka selline laps olla, kelle vanemad lahku lähevad. Ja paraku lähevad lahku pooled, kõik muidugi õnneks oma nn vanu lapsi päris välja kõigest ei arva, aga tundub, et oleneb väga palju uue naise nõudmistest, isad nagu ei otsustagi midagi.

+8
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga kui sel mehel oleks 5 last eelnevalt? Ja naisel polegi varasemaid lapsi?

Peale mehe ja naise surma jääb vara lastele muidugi. Pool mehe lastele, pool naise lastele. Kui mehel on ntks 5, siis jagavad 5ga.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga kui sel mehel oleks 5 last eelnevalt? Ja naisel polegi varasemaid lapsi?

Peale mehe ja naise surma jääb vara lastele muidugi. Pool mehe lastele, pool naise lastele. Kui mehel on ntks 5, siis jagavad 5ga.

Ei, peale mehe või naise surma käivitub testament. Loomulikult saab vara see, kellele vara jäetakse, olgu või lehma lellepoeg. Minu arust on alatu visata kodus elav laps majast välja, et jagada seda külas käivate lastega. Kas sa ise kujutad seda ette, et oled laps ja vanem peab oma kätega enda soovide järgi rajatud kodu, sinu kodu, peale oma kaaslase surma tema eelmiste laste pärast maha müüma ja selle raha laiali jagama ja ise koos lapsega, sinuga, kuuse alla kolima? Vot see on ebaõiglane.  Või oma kodu uuesti välja ostma. Õnneks meie eelnevad lapsed keelduksid sellest, oleme nendega sel teemal rääkinud. Eks lihtsalt aitame neid oma eluajal.

+2
-15
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teema neile, kes on teisel ringil olles (ühel või mõlemal partneril varasemalt lapsed olemas) alustanud uues suhtes kooselu – tahaksin lihtsalt teiste kogemusi kuulata 🙂

Kaua enne suhtes olite kui kokku kolisite või abiellusite? Kelle poolt tuli ettepanek, kuidas olmeliselt ja rahaliselt asjad korraldasite, näiteks kas üks kolis teise juurde või koos ostsite/üürisite uue elamispinna ja kes mille eest maksab ja kuidas tänaseks on – endiselt koos ja õnnelikud? Milliseid probleeme ette on tulnud?

Mõistetamatu, miks teemat on miinustatud!

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu tuttav, kes koos mehega olid mõlemad teisel ringil läksid lahku peale teist kooselu aastat. Naine kolis lapsega mehe juurde, kuid kahjuks ei kasvatud pereks ning naine ei tundnud end armastatuna ja ihaldatuna, otsustas ära kolida.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oleneb ju esialgsest suhtest, kas see oli nii hea, et üldse uuele ringile minna. Siis lähedki uuele ringile, muidu ju väldid igati uut ringi. Kõik määrab ikkagi see lõppenud suhe.

Ma küll mõtlen, et kui ma oma mehest mingil põhjusel peaks lahku minema, siis ma ei tahaks ühtki teist meest asemele. Kohtamas, reisimas ja vaba aega veetmas võin käia, aga koos elada – ei. Ja just sellepärast, et mu praegune mees on nii hea.

Kindlasti on tal suur riist, palju pappi ja helde ka, kingib reise, autosid, kinnisvara ja kõik see on kindlasti kaasaja tehnoloogia viimane sõna kui mitte homne päev…

0
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

See oleneb, kas see mehe laps on täisealine või laps ja osaleb peres kui laps, saad vist aru, mida mõtlen.

Öeldi ju, et ta on ka laps, mitte täiskasvanu. Järelikult siis lisaks sellele, et nendel lagunenud perekondade lastel pole enam üht vanemat, nad kaotavad perekonna, lisaks neid ei peeta enam vääriliseks ka selle vanema varast osasaamiseks, kui vanem lahkub. Päris kehv variant ikka selline laps olla, kelle vanemad lahku lähevad. Ja paraku lähevad lahku pooled, kõik muidugi õnneks oma nn vanu lapsi päris välja kõigest ei arva, aga tundub, et oleneb väga palju uue naise nõudmistest, isad nagu ei otsustagi midagi.

Kui on öeldud, et laps on noorusaja lühikesest suhtest ja uus paar koos 12 aastat, siis võib vabalt olla ka täiskasvanu.

Loomulikult on ebaõiglane, kui üks saab rohkem (või kõik) ja teine vähem (või mitte midagi), aga elu ongi ebaõiglane. Siin teemas võetakse väga sõna selle kohta, et nn uusi lapsi eelistatakse nn vanadele. Mõnes teises teemas, kus mõni täiskasvanud laps kurdab vanemate ebaõiglust pärandi jagamisel, leiavad kõik kooris, et vanematel pole üldse mingit kohustust lastele midagi pärandada – kui tahavad, müüvad vara maha ja lähevad palmi alla peesitama, kui tahavad, pärandavad maad ja majad koerte varjupaigale.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mehel noorusaja mitte just väga pikast suhtest laps.

Meie koos 12 aastat. Algus oli rahulik ja ettevaatlik, pool aastat oli sellist mõnusat deitimisaega enne, kui tõsisemaks läks. Mina käisin tal külas ja tema minul. Siis lühiajaliselt elasin tema juures (mõned kuud vast) ja sain tuttavaks tema lapsega. Kõik klappis väga hästi ja siis otsustasime, et oleme teineteise jaoks õiged. Siis kolisime hoopis minu vanemate juurde (kellel suur elamine ja kellega ka minu mees suurepäraselt läbi saab), kogusime pisut raha ja võtsime laenu ning hakkasime koos maja ehitama. Tänaseks elame oma kodus, oleme abielus. Meil on ühisvara ja ühine laps. Testamendid on tehtud teineteise kasuks ja peale meie surma tänase ja tulevikus sündivate ühiste laste kasuks. Seega, varasuhted on reguleeritud. Abiellusime 5a peale tutvumist, sest ehitus jm võttis aega ning lapsi veel ei planeerinud. Ettepanek tuli loomulikult mehelt.

Mehe laps veedab meil väga palju aega, saame kõik suurepäraselt läbi, veedame puhkused koos ja ta hoiab oma väikest venda väga. Kõik toimib 🙂 Loodetavasti seni kuni keegi meist siitilmast lahkub.

Ja mehe laps, kes pole sinuga, on oma isa pärandisaajate ringist totaalselt välja jäetud, ehkki suhtlete igapäevaselt ja kenasti?

Ei kõla väga toreda paarina ja toreda suhtena.

Sorry.

 

+9
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõnes teises teemas, kus mõni täiskasvanud laps kurdab vanemate ebaõiglust pärandi jagamisel, leiavad kõik kooris, et vanematel pole üldse mingit kohustust lastele midagi pärandada – kui tahavad, müüvad vara maha ja lähevad palmi alla peesitama, kui tahavad, pärandavad maad ja majad koerte varjupaigale.

Muidugi pole vanematel mingit kohustust lastele midagi pärandada, aga see ei tähenda et see laste suhtes õiglane oleks. Eriti, kui üks laps saab ja teine mitte.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõnes teises teemas, kus mõni täiskasvanud laps kurdab vanemate ebaõiglust pärandi jagamisel, leiavad kõik kooris, et vanematel pole üldse mingit kohustust lastele midagi pärandada – kui tahavad, müüvad vara maha ja lähevad palmi alla peesitama, kui tahavad, pärandavad maad ja majad koerte varjupaigale.

Muidugi pole vanematel mingit kohustust lastele midagi pärandada, aga see ei tähenda et see laste suhtes õiglane oleks. Eriti, kui üks laps saab ja teine mitte.

Ära unusta, et kõik lapsed polegi väärt pärandust. Mõni on joodik, mõni narkar, mõni ei oska majandada, mõni on kurjategija, mõni on saamatu jne. Sellistel lastel on juba kogu pärand vanemate eluajal kätte saadud. Eks vanemad ise teavad, kellele on õigem oma vara jätta. Tihti minnakse teisele ringile ligi 40- selt, mis sa arvad, kus need inimesed enne seda elasid? Kui alustatakse nii vanalt nullist ja saadakse veel lapsi, siis sageli pole eelmistel lastel vanema uue koduga mingit pistmist, sest nad on oma osa juba saanud. Mis siin ebaõiglast on.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arust on ok jätta testamendist välja eelmised lapsed ühise elukoha suhtes. Omad lapsed ehk ei nõua enda osa väljamaksmist ühe poole surma puhul, seda aga võivad hakata tegema ellujäänu jaoks võõrad lapsed või kui need on veel alaealised, siis nende laste teine vanem. Ehk on surijal veel midagi hinge taga, mida võiks pärandada oma eelmise abielu lastele, aga elukoht võiks küll jääda ainult kaasa käsutada.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen kommenteerija, kellel siis testamendiga korraldus.

Kõigepealt annan kägudele teada, et on iga inimese enda asi, kuidas ja kellele ENDA vara peale surma jäetakse. Arusaadav et kadedaid ja käsi pikal sugulasi ilmub ilmselt igast august välja, kui on vara, mida jagada ja need ei pruugi sugugi lapsed olla. Et kõik need käsi pikal nuhkiijad saaksid vastu näppe, siis ongi selline korraldus.

Meie ühine soov on, et ei tekiks olukorda, kus meie laps(ed) peaksid hakkama vastu tahtmist maha müüma oma lapsepõlvekodu või suvekodu, kus nad on elanud ja kasvanud. Jah, kui soovivad seda omal soovil teha, siis on okei. Aga mingite pärandiosade väljamaksmiseks ja endale võlakoormuse tekitamiseks. No ikka ei.

Teine põhjus testamendiks on see, et mina ei peaks hakkama jagelema mehe endise naisega või muude lehma lellepoegadega, kui juhuslikult mees peaks varem lahkuma ja mina alles leinan ning tahan rahu. Sama ka mehe kohta. Testamendiga on kõik väga lihtne – meie pärime teineteise järelt ja meie järelt kunagi meie lapsed. Kõik on reguleeritud ja konkreetne ja kellelgi pole midagi kobiseda ega nõuda.

Mis puutub mehe lapsesse, siis oleme teinud omavahelise kokkuleppe, et tema saab oma “pärandiosa” kätte eluajal, see on meil juba korraldatud, lihtsalt on tarvis juriidiliselt vormistada. Nii on mõistlik, sest ta on juba vanem ja tal on seda toetust kindlasti vaja. Tema emalt seda ei tule kahjuks. Aga sellega on see konks, et peame ootama kuni ta saab 18, et ta oleks siiski ise enda vara omanik ja juriidilises mõttes nö teovõimeline. Aga sinna on ainult paar aastat veel aega ja me oleme piisavalt noored inimesed, seega küll jõuab, selle ajaga ei hakka ehk keegi veel surema.

Ja kui peaks juhtuma, et minu lastest saavad pätid ja narkomaanid 😀 siis vot teeme testamendi ringi ja pärandamegi kasvõi koerte varjupaigale!

+10
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

et on iga inimese enda asi, kuidas ja kellele ENDA vara peale surma jäetakse

Väga tore, et sa ka mehe vara ENDA omaks arvad. Kui jutt oleks ainult sinu varast, siis oleks loomulikult asi teine. Aga kogu su jutust tuleb välja suhtumine: meie ja siis see mehe laps. Kärgperet ei tohiks luua väiklased inimesed, kes ei suuda kõiki mehe lapsi võrdselt kohelda. Sinuga saadud lapsed ei ole kuidagi paremad kui mehe teised  lapsed. Kui ei suuda asju normaalselt võtta, võiks valida vaba mehe.

+4
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väga tore, et sa ka mehe vara ENDA omaks arvad. Kui jutt oleks ainult sinu varast, siis oleks loomulikult asi teine.

Mis sulle segaseks jäi? Kui mees teeb testamendi naisele, siis pärast mehe surma ongi ju naise vara. Kui mees tahab naisele ja uutele lastele jätta, siis mis sul kobiseda on?

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui mees tahab naisele ja uutele lastele jätta, siis mis sul kobiseda on?

Midagi pole kobiseda, lithsalt minu arvates on sellised vastikud ja väiklased inimesed, kes oma laste vahel vahet teevad. Minu isa leidis samuti uue naise, kui olin teismeline, aga seda, et ta nüüd mind enam oma lapseks ei peaks, selline õnneks minu isa ei ole. Tema jaoks on kõik tema lapsed endiselt tema lapsed, mitte uue naisega saadud lapsed pole kuidagi rohkem tema lapsed. Mina sinusugustest ja su mehesugustest lugu ei pea, aga eks nõmedikke on kogu ilm täis.

+2
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina küsiksin juurde, et kuidas on mõjutanud mehe ja naise varaline erinevus suhet? Minul on näiteks kolm korda suurem sissetulek kui mehel. Üsnagi olulise osa investeerin. Minul on ka lapsed, mehel mitte. Hetkel käib vanim ülikoolis ja tema peale läheb oluline summa igakuiselt. Noorem on kohe järel. Siiani olen oma elu võimalikult lihtsalt ja mugavalt korraldanud, et elamine oleks mugav ja ei vajaks palju aega ning tegemist, et auto oleks muretu. Nii saan ise rahulikult pühenduda tööle. Lastele saan võimaldada vastavalt nende huvidele ja soovidele. Ühesõnaga, kokku ma hoidma ei pea, samas ega ma ei larista ka. Kui ma aga midagi ostan, siis olgu asi korralik ja kestku kaua.

Mehel on motohuvi. Enamus oma sissetulekust paneb ta oma motikate kollektsioonile. Kõik muu ei ole nii väga oluline. Kui vaatame ühist elukohta, siis ta esmajärjekorras vaatab, et oleks suur garaaz või piisavalt maad selle ehitamiseks. Vanasid autosid on tal mitu tükki, motikaid veelgi rohkem. Kõik nad vajavad kodu. See, et perekond ka kodu vajab, noh.. Mees arvab, et võiksime üürida. Variant 2, et ta ise ehitaks ajast, mida tal ei ole. Mina ostaks midagi korralikku või laseks valmis teha. Mees natuke kritiseerib, et miks mulle on kogu aeg kalleid asju vaja. Või siis vaatab umbes nii, et jälle midagi sinusugust. No aga miks mitte mulle midagi minusugust. Jah, sest koos elades tekib see meie. Meile peab sobima. Ja olemegi ühes kummalises kohas meie. Muidu on hea koos käia, teha, olla. Aga kus koos elama hakata ei ole veel hakanud looma. Elud ja tahtmised igapäevaselt on meil nii erinevad.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui mees tahab naisele ja uutele lastele jätta, siis mis sul kobiseda on?

Midagi pole kobiseda, lithsalt minu arvates on sellised vastikud ja väiklased inimesed, kes oma laste vahel vahet teevad. Minu isa leidis samuti uue naise, kui olin teismeline, aga seda, et ta nüüd mind enam oma lapseks ei peaks, selline õnneks minu isa ei ole. Tema jaoks on kõik tema lapsed endiselt tema lapsed, mitte uue naisega saadud lapsed pole kuidagi rohkem tema lapsed. Mina sinusugustest ja su mehesugustest lugu ei pea, aga eks nõmedikke on kogu ilm täis.

Eks selge see, et igaüks vaatab oma mätta otsast.  Sa ei saagi asjadest teisiti aru. Meil nt. ei ole kärgpere klassikalises mõistes, sest meie ühine laps on meie mõlemi eelnevast lapsest 20 aastat noorem. Arvad, et need eelnevad lapsed pole meilt midagi saanud? Ei autosid, ei eluaset? Või mida iganes. See kodu, kus elame koos alaealise ühise lapsega, jääb ainult temale. Teisiti oleks väga ebaõiglane. Kui aga on lapsed üheealised, siis ma ei teagi kuidas käituda, sest mul pole sellist olukorda.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu isa leidis samuti uue naise, kui olin teismeline, aga seda, et ta nüüd mind enam oma lapseks ei peaks, selline õnneks minu isa ei ole. Tema jaoks on kõik tema lapsed endiselt tema lapsed, mitte uue naisega saadud lapsed pole kuidagi rohkem tema lapsed. Mina sinusugustest ja su mehesugustest lugu ei pea, aga eks nõmedikke on kogu ilm täis.

Mõni võib jällegi õnne tänada, et tal pole selliseid poolõdesid ja -vendi, kes tahavad teda kodust välja tõsta. Mõned saavad nii hakkama, et hundid söönud ja lambad terved.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõni võib jällegi õnne tänada, et tal pole selliseid poolõdesid ja -vendi, kes tahavad teda kodust välja tõsta. Mõned saavad nii hakkama, et hundid söönud ja lambad terved.

Keegi ei taha kedagi kuskilt välja tõsta, selle naisterahva jutt, mille peale algselt reageeriti, oli ikka selline, et eelmine laps ei saa midagi, meie jagame vara ainult meie laste vahel. Igast sõnast õhkus vahetegemist selle “eelmise” ja siis meie lapse vahel. Seda ma ei pea õigeks, mitte asi polnud mingis kodust väljatõstmises. Selle teema tõid juba järgmised kommentaarid sisse.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keegi ei taha kedagi kuskilt välja tõsta, selle naisterahva jutt, mille peale algselt reageeriti, oli ikka selline, et eelmine laps ei saa midagi, meie jagame vara ainult meie laste vahel. Igast sõnast õhkus vahetegemist selle “eelmise” ja siis meie lapse vahel. Seda ma ei pea õigeks, mitte asi polnud mingis kodust väljatõstmises. Selle teema tõid juba järgmised kommentaarid sisse

Sellised asjad pannakse juba eluajal paika, ka siis kui kõik lapsed on ühised. Kui suurematele lastele ostetakse eluase või midagi muud väärtuslikku, siis on selge, et vanemate kodu saab kas noorim või see, kes tahab sinna elama jääda. Täiesti mõttetu on hekseldada vanemate kodu tükkideks kui see just mitme milline villa pole.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui mees kinkis  minu juurde, siis kinkis oma pool ridaelamust lastele, seega on lapsed saanud juba elu ajal vara kätte. Laste ema plaanib ridaka maha müüa, siis saavad lapsed poole raha endale ja sugugi mitte väikse summa. Seega ei näe mina, et meie abielu ajal kogutud vara jääb meie lastele. Ei välista seda, et ka mehe lapsed saavad osa, vara rääkida ja vara jagada – plaan on ikka väärikalt pensipõlve pidada.

+1
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )


Esileht Pereelu ja suhted Kooselu algus “teisel ringil” olles.